Philipp Karell

Allikas: Vikipeedia
"Keisri ihuarsti dr. Philipp Karelli portree", Johann Köler 1886
Keisri ihuarst doktor Philipp Jakob Karell. Foto: ERM Fk 493:5

Philipp Jakob Karell (vene Филипп Яковлевич Карелль; vkj 28. november / 10. detsember 1806 Tallinn – 18. august 1886 Peterburi) oli eesti arst. Algselt oli Karelli perekonnanimi Jakobson.

Tsaari õukonnas[muuda | muuda lähteteksti]

Ta oli üks esimesi eesti soost arste, kes lõpetas Tartu Ülikooli arstiteaduskonna meditsiinidoktori kraadiga. Pärast seda läks ta Peterburi, kus töötas sõjaväearstina. 1844. aastast oli ta ihukaardiväe ratsaväepolgu sõjaväehaigla ülemarsti kohusetäitja Krasnoje Selos ning juhtis seda haiglat elu lõpuni. 1849. aastast oli keiser Nikolai I ja hiljem keiser Aleksander II perekonna ihuarst.[1] 1856. aastast tegelik riiginõunik. 1867. aastast salanõunik. Vene imperaator andis talle kõrgeima Vene impeeriumi autasu Püha Andrease ordeni. Karell oli Venemaa pärusaadel, aadlivapp kinnitati imperaatori poolt 1864. aastal.

Karell lahkus vabatahtlikult Aleksander II ihuarsti kohalt, kuna keeldus tegemast aborti hilisemale Aleksander II morganaatilise abikaasale vürstinna Dolgorukovale. Tegemist oli enneolematu skandaaliga, mis aga tegi Karelli väga populaarseks teiste Romanovite tsaariperekonna liikmete seas. Kõrgelt hindas Karelli järgmine Vene imperaator Aleksander III. Fakt on, et hiljem hõivasid tsaari ihuarstide ja õukonna arstide ametikohad Karelli sugulased Gustav von Hirsch jt.

Doktor Karell propageeris piimravi[2], mis seisnes mitme haiguse ravimises üksnes piimaga toitmisega.[3] Tema selleteemaline uurimistöö avaldati 1865. aastal väljaandes "St. Petersburger Medizinische Zeitschrift"[4] ja 1866. aastal väljaandes "Archives générales de médecine".[5][6]

Tema algatusel asutati 1867. aastal Vene Punane Rist.

Karell suri 80. eluaastal Peterburis Jelagini saarel asunud keisri suveresidentsis (Jelagini loss). Poeg Aleksander Karelli ütluste kohaselt suri ta hobusetõlla ümberminemisel tekkinud vigastusest väljaarenenud kõhuvähki, mis kahe kuuga doktori hauda viis.[7]

Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Philipp Karell oli Kreutzwaldi ja Faelmanni kaasaegsena ka suur Eesti patrioot, temast sai 1882. aastast Õpetatud Eesti Seltsi auliige ja 1885 Tallinna aukodanik. Peterburi aastatel aitas ta Kreutzwaldil avaldada „Kalevipoja“ rahvaväljaande ja toetas ka Eesti kunstnikke. Kumu püsiekspositsioonis asub Johann Köleri 1886 aastal maalitud portree Philipp Karellist, kus taustal Eesti talu.[8]

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Tema vanem vend, helilooja ja muusikategelane Carl Friedrich Karell (1791–1857; vene К.Я. Карель) oli helilooja Pjotr Tšaikovski õigusteaduskooliaegne klaveriõpetaja.[9] Philipp Karell oli abielus Marie Lebeauga, esimeses abielus Nestler, kelle isa oli prantslane, ema aga venelanna. Neil oli palju lapsi, kellest tuntuim oli polkovnik Aleksander Karell.

Kirjanik Jaan Kross on kirjutanud ajaloolise näidendi „Doktor Karelli raske öö“, mille nimiosas esines 1994. aastal Eesti Draamateatris etendunud näidendis Ain Lutsepp.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ Arnold Hasselblatt: "Album Academicum der Kaiserlichen Universität Dorpat", Dorpat: C. Mattiesen, 1889, lk. 156
  2. ↑ Piimravi (Prantsuse keelest eesti keelde Aadu Lüüs), Eesti Arst, Nr.11, 1926
  3. ↑ George B. Wood: "A Treatise On Therapeutics, And Pharmacology Or Materia Medica Vol.1", 1.Tonic Diet: Milk cure, Philadelphia: J. B. Lippincott & Co 1856
  4. ↑ Ueber die Milchkuhr, Vortrag, gehalten im deutschen ärztlichen Verein zu St.-Petersbourg, St. Petersburger Medizinische Zeitschrift, 1865
  5. ↑ De la cure de lait, Archives générales de médecine, Volume II, 1866, Lk. 513-694
  6. ↑ Christopher Hoolihan, Edward C. Atwater: An Annotated Catalogue of the Edward C. Atwater Collection of American Popular Medicine and Health Reform, Volume 1: A-L - 2001, lk. 566
  7. ↑ Legend Nikolai I. vabasurmast. Keisri ihuarst Dr. Philipp Karelli veel praegu elav poeg lükkab selle ümber., Postimees 12. november 1926, lk. 3
  8. ↑ E-kunstimuuseum: "Keisri ihuarsti dr. Philipp Karelli portree", Johann Köler 1886[alaline kõdulink]
  9. ↑ "Läänemaa Muuseum: Pjotr Tšaikovski ja Haapsalu". Originaali arhiivikoopia seisuga 24. aprill 2010. Vaadatud 11. augustil 2009.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Aadu Lüüs. Philipp Karell'i elu ja arstiline tegevus, Eesti Arst, nr 11/1926, lk 402-416
  • Aadu Lüüs. Philipp Karelli elu ja tegevus., Eesti Kirjandus, nr 11/1926
  • Aadu Lüüs. Philipp Karell: zu seinem 120. Geburtstage, "Münchener Medizinische Wochenschrift", nr 49, 1926
  • Aadu Lüüs. Philipp Karell: zu seinem 120. Geburtstage, "Schweizerische Medizinische Wochenschrift", nr 50, 1926
  • Aadu Lüüs. Philipp Karell: zu seinem 120. Geburtstage, "Wiener Medizinische Wochenschrift", nr 50, 1926. ISSN 0043-5341
  • Martin Lipp. Karellide suguvõsa: haridus- ja perekonnaloolised uurimused. (toim. Aadu Lüüs), Tartu: A. Annuk, 1932
  • Edward Harris Goodman. The use of the "Karell Cure" in the Treatment of Cardiac, Renal and Hepatic Dropsies, Archives of Internal Medicine, Vol. XVII nr 6.1 Juuni 1916, lk 809-827
  • Kuulo Kutsar. Keisrite ihuarst – päritolult ja hingelt eestlane, Eesti Arst, nr. 2/1992, lk 125-128
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Philipp_Karell&oldid=6609101"