Herman (Aav)

Allikas: Vikipeedia
Peapiiskop Herman

Herman (ilmaliku nimega Herman Aav; 2. september 1878 Hellamaa14. jaanuar 1961 Kuopio) oli eesti õigeusu vaimulik, aastatel 19251960 Soome Õigeusu Kiriku peapiiskop.

Piiskop Herman oli ka vaimulik helilooja, harduskirjanik ja kolumnist. Oma kirjutisi avaldas ta nii sünninime kui ka pseudonüümi H. Lumilill all.

Päritolu ja haridus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Peapiiskop Hermani mälestustahvel Muhu-Hellamaa Peetruse ja Pauluse kirikus

Herman Aav sündis Muhu saarel Hellamaa õigeusu koguduse köster-kooliõpetaja Vassili Aava ja õmbleja Maria Aava (sündinud Ellik) esimese lapsena. Hiljem sündisid perekonda veel tütar ja teine poeg. Hermani õde suri umbes aasta vanusena, tema noorem vend läks aga tööle Siberisse, kust Eestisse tagasi ei pöördunudki.

Alustanud varakult ettevalmistusi õpinguteks Riia vaimulikus koolis, praktiseeris ta lapsena vene keelt Kuressaares kohaliku vene rahvusest diakoni perekonnas. Esmase hariduse sai Hellamaa õigeusu kihelkonnakoolis ja Kuressaare linnakoolis. Riia vaimulikus koolis õppis ta aastatel 18891894. Tema enda mälestuste kohaselt olid seal tema lemmikaineteks joonistamine ja muusikaõpetus.

Aastatel 18941900 jätkas Herman õpinguid Riia Vaimulikus Seminaris, mille lõpetamise järel suunati tööle köster-kooliõpetajana Haapsalu õigeusu kogudusse. Töö kõrvalt tegeles ta seal intensiivselt maalimisega ja kaalus isegi elukutse vahetamist ning õppima asumist Peterburi Kunstiakadeemiasse.

Vaimulikuna Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

21. septembril 1904 pühitses Riia ja Miitavi peapiiskop Agafangel Herman Aava preestriks. Tema esimeseks töökohaks preestrina sai Lelle õigeusu kogudus. Hiljem teenis isa Herman aastatel 19071911 Vändra koguduse ja 19111923 Mustjala koguduse preestrina.

Herman Aav oli täiskarsklane ja edendas karskusliikumist ka nendes kogudustes, kus ta töötas. Mustjalas oli ta sunnitud täitma ajutiselt ka koorijuhi kohuseid, sest mõlemad sealsed koorijuhid mobiliseeriti Vene armeesse.

1917. aastal oli ta Saare praostkonna delegaat Eesti- ja Liivimaa õigeusu koguduste täiskogul. Samal aastal valiti ta ühtlasi Saare praostiks ja jäi sellele ametikohale 1919. aastani.

Kaotanud Esimese maailmasõja ajal Saksa sõjaväele oma hobused ja piimakarja, pidi ta leidma preestriameti kõrvalt lisateenistust perekonna elatamiseks. Aastal 1919 töötas ta kolm kuud ajalehe "Saarte Kaja" abitoimetajana, alates 1920. aastast teenis leiba Saare maavalitsuse ametniku ja Kuressaare rahvakooli õpetajana.

1921. aastal lesestus, pidi edaspidi kandma üksi hoolt oma kuue lapse eest.

Valimine Soome abipiiskopiks[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast eaka ülempreestri ja praosti Mikael Kasanski surma 1921. aastal polnud Soome Õigeusu Kirikus ühtegi soomlasest preestrit, kes oleks täitnud piiskopi ametiks vajalikud kanoonilised nõuded. Abipiiskopi pühitsemine oli aga äärmiselt vajalik, sest tollane Soome piiskop Serafim oli venelasena vastu Soome kiriku püüdlustele eralduda Vene Õigeusu Kirikust ega vallanud isegi soome keelt.

Nii asusid soomlased omale abipiiskopi kandidaati otsima Eestist ja kevadtalvel pakkus Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku Sinod omalt poolt välja isa Herman Aava kandidatuuri. Juunis 1922 viibis ta tutvumisvisiidil Soomes, kus nii kiriku kui ka valitsuse esindajad temaga rahule jäid. Ainult piiskop Serafim keeldus temaga kohtumast. Sarnaselt Serafimiga oli Herman Aava probleemiks puudulik soome keele oskus, kuid keelte sarnasuse tõttu peeti teda võimeliseks soome keel kiiresti omandama.

17. juunil 1922 Sortavalas toimunud kirikukogul valiti isa Herman häältega 38:17 abipiiskopiks – tema vastu hääletasid peamiselt vene rahvusest vaimulikud. Kuna piiskop Serafim teatas, et keeldub piiskop Hermani kandidatuuri ametisse kinnitamiseks esitamast, valiti selleks eraldi toimkond kõrge positsiooniga vaimulikest. Hermani ametisse kinnitamine lükkus aga edasi, sest Moskva ja kogu Venemaa patriarh viibis koduarestis ega saanud vajalikku nõusolekut anda.

Sügisel 1922 külastas isa Herman uuesti Soomet, kohtudes sel korral ka piiskop Serafimi ja Soome haridusministri Yrjö Loimarantaga.

Valmistamaks ette tema piiskopiametisse astumist Soomes otsustas Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku Sinod nimetada ta 9. novembril 1922 Saaremaa abipiiskopiks ja Soome valitsus andis talle 1923. aasta alguses kiirendatud korras kodakondsuse. Talle anti aega kaks aastat keele omandamiseks ja keeleoskuse tõendamiseks.

Piiskopina Soomes[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rahvuslike meeleolude ja Moskva patriarhaadis välja kujunenud olukorra tõttu pöördusid Soome valitsus ja Soome Õigeusu Kirik detsembris 1922 Konstantinoopoli patriarhi poole palvega anda Soome kirikule autokefaalia.

Juulis 1923 osales Herman Aav Soome kiriku esindajana läbirääkimistel İstanbulis, kus selgus, et autokefaalia ehk täieliku iseseisvuse asemel on patriarh nõus Soome kirikule omistama ainult autonoomia, st sisuliselt sama staatuse, mille kirik oli saanud ka Moskva patriarhaadilt. Vaatamata sellele võeti pakkumine 6. juulil 1923 siiski vastu.

7. juulil 1923 korrati Konstantinoopoli patriarhaadi sinodis piiskop Hermani valimist piiskopi ametikohale ja samal päeval nimetas patriarh Meletios V ta Karjala piiskopiks. Ametisse pühitseti ta järgmisel päeval, 8. juulil. Pühitsemise toimetas patriarh isiklikult koos üheksa metropoliidiga.

Alaliselt saabus piiskop Herman Soome septembris 1923 ja 13.15. novembrini Sortavalas toimunud erakorralist kirikukogu, mis ratifitseeris kõik patriarhi otsused, juhatas juba tema. Pärast piiskop Serafimi ametist vabastamist keelenõuete mittetäitmise tõttu 29. detsembril 1923 jäi Herman ainsaks tegevpiiskopiks Soome Õigeusu Kirikus ja asus seda faktiliselt juhtima.

13. juunil 1925 esitati ta Sortavalas toimunud korralisel kirikukogul ainsaks kandidaadiks peapiiskopi ametikohale – tema poolt hääletas 30 kirikukogu hääleõiguslikust liikmest 28. Sama aasta 16. juulil viidi peapiiskopi residents Viiburist üle Sortavalasse; Viiburi piiskopi ametikoht jäigi aga kandidaatide puuduse tõttu vakantseks kuni 1935. aastani. President kinnitas Hermani peapiiskopiks sama aasta 15. augustil ja Konstantinoopoli patriarh Basileios III kinnitas ta ametisse 8. veebruaril 1926. Tema tiitliks sai Karjala ja kogu Soome peapiiskop.

Piiskopi lapsed jäid esialgu kooliteed jätkama Eestisse, esimesena kolis 1927. aastal tema juurde 6-aastane tütar Lucia.

Kuni 1940. aastani arendas peapiiskop Herman tihedat koostööd Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikuga – nii toimusid mitmed vastastikused kirikujuhtide visiidid, aastatel 1937 ja 1938 peeti aga Eesti, Läti ja Soome õigeusu kirikute ühiseid piiskopikonverentse. Soome kirikus korraldati korjandusi Eesti vaimulikukandidaatide ettevalmistamiseks Tartu Ülikooli usuteaduskonnas.

Soome keeles on välja antud vähemalt kaheksa tema tekstide kogu, mis sisaldavad nii jutluste tekste kui ka muid kirjutisi.

Kirikutüli Moskva patriarhaadiga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Piiskop Hermani ametiaja üheks peamiseks väljakutseks kujunes pärast Teist maailmasõda puhkenud konflikt Nõukogude Liidus oma positsioonid taastanud Vene Õigeusu Kirikuga.

Moskva patriarhaadi esindajad väitsid alates sügisest 1945, et Konstantinoopoli patriarh oli Soome kiriku oma jurisdiktsiooni alla võtnud ajutiselt ja kuna nüüd oli Vene Õigeusu Kiriku tagakiusamine lõppenud ning ühendus Moskvaga taas võimalik, ei ole enam põhjust, miks Soome kirik ei võiks oma kunagise emakiriku alla tagasi pöörduda. 29. septembril 1945 toimunud visiidi ajal taastas Leningradi metropoliit Grigori Valamo kloostri palveühenduse Vene Õigeusu Kirikuga ja klooster siirdus Moskva alluvusse. Ka osa üksikkogudusi siirdus Moskva patriarhaadi jurisdiktsiooni alla, kuid kogu kiriku jaoks siduvaid otsuseid jurisdiktsiooni muutmisest keeldusid piiskop Herman ja kiriku juhtkond vaatamata Nõukogude Liidu ja Soome valitsuse survele vastu võtmast.

Kaksteist aastat kestnud konflikt lahenes 1957. aastal kui Nikita Hruštšovi kirikuvastase poliitika tulemusel uuesti tagakiusamise alla sattunud Vene Õigeusu Kirik taandus oma nõudmistest. 7. mail 1957 toimunud visiidi ajal teatas Moskva patriarhaadi välissuhete osakonna juhataja metropoliit Nikolai, et Moskva unustab oma senised kanoonilised erimeelsused Soome kirikuga ega nõua enam viimase tagasipöördumist Moskva jurisdiktsiooni alla. Samuti loovutas Moskva patriarhaat Valamo ja Konevitsa kloostrid taas Soome Õigeusu Kiriku juhtimise alla.

Vastutasuks nõustusid Soome kirikuvõimud lubama kloostrites vana kalendri kasutamist ning tunnistama Soome Õigeusu Kirikust sõltumatute koguduste, mis seni olid kuulunud Konstantinoopoli patriarhaadi Lääne-Euroopa vene koguduste eksarhaati, üleminekut Moskva jurisdiktsiooni alla. Mõnes allikas on seda kompromissi ekslikult käsitletud nii, nagu oleks piiskop Herman viinud kogu Soome kiriku Moskva patriarhi jurisdiktsiooni alla tagasi.

Viimased eluaastad[muuda | redigeeri lähteteksti]

1955. aastal nimetati vananevale Hermanile abipiiskopiks munkpreester Paavali. Augustis 1960 vabastati peapiiskop Herman tema enda palvel ametist ja abipiiskop Paavalist sai tema ametijärglane.

14. jaanuaril 1961 suri piiskop Herman oma kodus Kuopios. Tema matusetalitus toimus Kuopio õigeusu katedraalis sama aasta 17. jaanuaril.

Looming[muuda | redigeeri lähteteksti]

Herman Aava sulest on ilmunud artikleid, hardusjutte, jutlusi ja karjasekirju, mis sisalduvad järgmistes kogumikes:

  • "Elu-kevade: mõtted ja soovid" (1909)
  • "Elämän myrskyssä" (1940)
  • "Elämään matkajaalle" (1941)
  • "Naisen voima" (1942)
  • "Taivan kartano" (1943)
  • "Ahdistuksessa kärsivällisinä" (I osa 1950, II osa 1953)
  • "Vihollinen N:o 1" (1951)
  • "Loistakoon valonne" (1951)
  • "Katoamaton nuoruus" (1959)

Isiklikku[muuda | redigeeri lähteteksti]

1904. aastal abiellus ta oma lapsepõlvesõbrannaga, Rinsi õigeusu koguduse preestri Aleksandr Bobkovski tütre Ljubov Bobkovskajaga. Abikaasa suri 1921. aastal sünnitusel. Kokku sündis nende perekonda kuus last:[1]

Kasutatud allikad[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Koukkunen, Heikki. Tuiskua ja Tyventä : Suomen ortodoksinen kirkko 1918–1978. Heinävesi : Valamon luostari, 1982.
  • Purmonen, Veikko. Arkkipiispa Hermanin elämä : Ortodoksisen kirkon vaiheita Virossa ja Suomessa. Pieksämäki : Ortodoksisten Pappien Liitto, 1986.
  • Setälä, U. V. J. Kansallisen ortodoksisen kirkkokunnan perustamiskysymys Suomen politiikassa 1917–1925. Helsinki, 1966.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Rahvusarhiivi Ajalooarhiiv, f 1655, n 3, s 283, l 103. Tunnistus, 31.05.1923.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]