Russalka

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib laevast; monumendi kohta vaata artiklit Russalka (monument).

Kahe torniga soomuslaev Russalka
Kahe torniga soomuslaev Russalka
Tehnilised näitajad
Pikkus: 62,3 m
Laius: 12,8 m
Süvis: 3,3 m
Vabapardakõrgus: 0,78 m
Kiirus: 9 sõlme
Meeskond: 178 inimest
Relvastus: 4 kahurit kaliibriga 229 mm;
4 väikesekaliibrilist kahurit
Soomus: kuni 115 mm

Russalka (vene Русалка 'näkineid') oli Venemaa keisririigi laevastiku suurtükiväe õppesalga soomuslaev. Russalka ehitamist alustati 1866. aastal Peterburis, laev lasti vette 31. augustil 1867. Russalka uppus 7. septembril (ukj 20. septembril) 1893 teel Tallinnast Helsingisse.

Hukkus 178 meremeest[1], nende hulgas kuus meest Eesti- ja Liivimaalt: ohvitser Gerhard Maier; madrus Juhan Anton Saugast (sünd. 1869); puusepp Mihkel Salong[2][3] Saaremaalt Kärlast (sünd. 1870) ja kokk Jüri Malm Harju-Jaani kihelkonnast Kehrast (sünd. 1869); masinist Ernst Wolf (sünd. 1871) ja Peter Raus (sünd. 1865) Riia kreisist[4]. Ellujäänuid ei olnud.

Uppumise põhjuseks peetakse ilmaga mittearvestamist, sest laev polnud ette nähtud sõiduks avamerel ja tormiga. Uurimisel on jõutud järeldusele, et keset Soome lahte otsustas soomuslaeva komandör nähtavasti naasta Tallinna, kuid tagasipööret lõpetades läks laev ümber ning uppus.

Mereministeeriumi korraldatud otsingud, millest võttis osa 15 laeva ja mis kestsid kuni 16. oktoobrini 1893, jäid tulemusteta. Soomuslaeva hukkumispaika ei õnnestunudki välja selgitada.

Russalka hukkumise mälestuseks püstitati Tallinnas Kadriorus laeva hukkumise üheksandal aastapäeval 7. septembril (ukj 20. septembril) 1902 mälestussammas (autorid skulptor Amandus Adamson ja arhitekt N. Tamm).

2003. aasta jaanuaris taaskäivitas Eesti Meremuuseum uppunud Russalka otsingud. Neid hakkas juhtima allveearheoloog, muuseumi uurimislaeva Mare kapten Vello Mäss. 22. juulil 2003 avastas Mare sonar Soome lahe põhjaosas 74 meetri sügavusel tundmatu laevavraki. 24. juulil sukeldusid süvaveetuukrid Kaido Peremees ja Indrek Ostrat vraki juurde ja tuvastasid selle. 110 aastat tagasi jäljetult kadunud Russalka oli leitud.

Russalka uppumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Russalka meeskond ülemisel tekil

Russalka oli varemgi õnnetustesse sattunud. Aastal 1869 riivas laev skäärides liikudes järsu pöörde ajal parema poordiga kivi. Keresse tekkis auk ja vesi pressis laeva. Et kallas oli lähedal, jõudis laev õnnelikult randa. Pärast remonti, tänu mitmetele ohutusabinõudele (pumbad, veemõõtjad jne), käis Russalkaga kaasas kuuldus, et laev on uppumatu.

6. juulil 1889 teatas Postimees mõni päev varem juhtunud õnnetusest, kui Tallinna sadamas seisnud sõjalaev "Admiral Spiridov" sadamast väljudes põrkas kokku laevaga "Russalka". Hoolimata "Admiral Spiridovi" paksust terasseinast, löödi talle kaheksa jalga vee all suur auk sisse. Õnneks oli abilaev "Dvina" aga kohe platsis ja hoidis pumpade abil vigastatud laeva vee pääl. Pärast seda, kui auk laeva keres oli hädapärast kinni topitud, viidi laev Kroonlinna täielikku parandusse.[5]

7. septembril 1893 asus laevastiku suurtükiväe õppesalk Tallinnas. Soomuslaevale Russalka ja suurtükipaadile Tutša anti korraldus sõita Helsingisse ja sealt edasi mööda skääre Björkösse (Primorskisse). Väljasõit pidi toimuma 7.30 hommikul. Tegelikult sõideti välja kell 8.30, sest Russalka komandör 2. järgu kapten Viktor Kristjanovitš Jaenisch (1852-1893) hilines. Hiljem selgus kohtus, et komandör kannatas sagedaste peavalude all, nii ka tol hommikul.

Lõunatuule tugevus varahommikul oli sadamas 3 palli, umbes 17 meremiili kaugusel Revalsteini tulelaeval Tallinna madalal aga 9 palli.

Laevad pidid sõitma koos, nii et nende vahemaa oleks poolekilomeetrine ja et kuuleks teise sarvesignaali. Kuid komandörid leppisid kokku, et Tutša asub teele varem. Kümme minutit hiljem järgnes Russalka. Kuna viimane oli kiirem, pidi ta Tutša peagi kinni püüdma.

Tutša tõstis purjed, mis lisas kiirust. Russalka aga pidi suure lainetuse tõttu luugid sulgema, mis vähendas õhu juurdevoolu küttekolletesse. Laeva kiirus langes, tagantlaine tõttu oli alusel raske õigel kursil püsida. Tutša komandör, 2. järgu kapten Nikolai Mihhailovitš Luškov, oleks pidanud Russalkat järele ootama, kuid ta ei teinud seda.

Enne kella 12 halvenes ilm veelgi. Hakkas sadama peent vihma, mis nähtavuse nullini kahandas. Tutšal oli tegemist, et ise pinnal püsida. Kell 3 päeval jõudis ta Helsingisse. Russalka kadus.

Esimene vihje kadunud Russalka kohta tuli Viapori (Sveaborg) sadamasse 9. septembri hilisõhtul Helsingforsi politseiülemalt, kes teatas paadi ja vene madruse surnukeha leidmisest sama päeva pärastlõunal Kremari saarestikus.[6] Päev hiljem leiti Santahamina (Santahamn) saarelt Russalkale kuulunud esemeid, sealhulgas kaks Russalka märgistusega purustatud paati ja korkmadratseid. Otsekohe kanti kõigest ette mereväe peastaapi.

Mereministeerium teatas Russalka kadumisest 10. septembril. Otsingud, millest võttis osa 15 laeva, kestsid kuni 16. oktoobrini, kuid tulutult. Aastal 1893 ei õnnestunudki soomuslaeva hukkumispaika välja selgitada. Tõendeid, peale Soome randa uhutud esemete, pealisehitise tükkide ja paadi koos madrus Ivan Prunski surnukehaga, ei leitud. Oletati, et Russalka huku põhjustas vee pääsemine luukide kaudu laeva sisemusse – see võis juhtuda ka ajal, kui kas masin, rool või roolitross rikki läks. Plahvatus välistati, kuna leitud esemed olid pärit vaid ülemiselt tekilt. Kindlasti soodustas õnnetust parda väike kõrgus veepinnast. Hukkus 178 meremeest, neist 4 eestlast. Ellujäänuid ei olnud.

28.–30. jaanuaril 1894 toimunud istungil otsustas kohus: Avaldada kontradmiral P. S. Buratšekile käskkirjas noomitus mitteküllaldase ettevaatlikkuse eest ilma valikul soomuslaeva Russalka ja suurtükipaadi Tutša väljasaatmisel merele, seadusevastase tegevusetuse ja alluvate nõrga järelevaatamise eest; laeva Tutša komandör N. M. Luškov vabastada ametist ülemuse käsu hooletu täitmise ja seadusevastase tegevusetuse pärast...

Kriitiline ekspertarvamus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Huvitav on kuulda, kuidas üks asjatundja tollal kirjeldas Russalka olukorda tormisel merel:

Võrreldagu laeva päratu suure triikrauaga, 30 sülda pikk ja 6 sülda lai, 1881 tonni raske; see laevamürak seisab ainult 3 kuni 4 jalga veepinnast kõrgemal ja tal on ees ja taga lai, madal torn ning keskel kõrge telingi-moodi ehitus, mille üle lai sild ja veel kõrgemal väiksem jooksusillakene käivad. Sellest keskkohast läbi käivad korstnad, ja siin on ka ainus suurem väljakäik "Russalka" kere seest lae pääle. Laev on ligi kahe sülla sügavusel vee sees. Kõik elu ja liikumine sünnib vee all. "Russalkal" oli väga kasinasti päästmise-paatisid – ainult 6 tükki mitmesuguse suurusega, ja 8 päästmise-rõngast. Häda ajal võib ka madruste sängisid päästmiseks tarvitada. Ainult vagusa ilmaga võivad kõik mehed paatides aset leida, kõrgete laenetega, tõsise hädaohu aegu, on see võimata: paadid peavad ümberlööma. Seesugusel puhul antakse enamasti käsk komanderisilda merre heita, mida siis lodjaks tarvitatakse. Halb asi on aga nüüd see, et niihästi komanderi-silda, ega ka paatisid nii ruttu ei jõuta lahti päästa ja merde lasta, sest nad on, iseäranis maru ajal, tugevasti kinni; kõige nobedamate ja osavamate meeste käes kestab asi ikka vähemast paar minutit. Maru ajal, kui laened laevalae üle uhuvad, on kõik asjad ja riistad, ja kõik luugid ning augud väga tublisti kinni; väljakäimiseks jääb ainult üks tee – see, mis laeva keskelt üles käib. Terve laev on tormi või lahingu ajal kinnine, tihe ja umbne; laened uhuvad temast üle, põrkavad tornide ja keskmise tellingi-ehituse vastu, ning langevad suurte veesammastena merde tagasi. Komanderi kõrgelt sillalt vaadates ei näe vahel laevalaest midagi, kõik on voogude all. Kõik mehed on lae all ja väljamineku-teeks ei ole muud kui see ainus kitsus, millest iga mees ükshaaval läbi pääseb. Üleval on ainult: komander, vanem ohvitser, vahis olev ülem, kaks tüürimeest, kaks signaaliandjat, vahis olev alamohvitser – kokku umbes 8 meest. Ja nüüd hädaohu silmapilgul, kui kõiki mehi kästakse laele tulla – mõelgu igaüks ise, missuguse rüsinaga, segadusega, korratusega see peab sündima, kui üksainus kitsas väljaminek ja tee on, kust ikka üksainus mees korraga läbi ja välja pääseb! Ja millal tuleb järg nende kätte, kes all masinaruumis, kütmise juures, laeva põhjas, tööl on? Laev vajub, aga väljaminek on kinni. Nõnda saab laev määratumaks raudkirstuks, milles ligi kakssada inimest lämmastuse-surma surevad![7]

Russalka vraki leidmine[muuda | redigeeri lähteteksti]

59.86536666666724.885366666667

Russalka (Eesti)
Russalka
Russalka vraki asukoht Soome lahes

1933. aastal oli NSV Liidu Eriülesannetega Veealuste Tööde ekspeditsioon (EPRON) uppunud vene allveelaeva otsides sattunud vrakile, mida arvati Russalkaks.[8][9] Kuid kas see oli ikka Russalka?

2003. aasta jaanuaris taaskäivitas Eesti Meremuuseum Russalka otsingud. Neid hakkas juhtima allveearheoloog ja muuseumi uurimislaeva Mare kapten Vello Mäss. Peterburis asuv Sõja-Meremuuseum keeldus eestlastega koostööd tegemast. Appi tuli hea sõber Moskvast, O. J. Schmidti nimelise Maa Füüsika Instituudi professor Andrei Nikonov, kes otsis vajalikud materjalid Venemaa Teaduste Akadeemia raamatukogust välja ja saatis need Tallinna.

16. juunil läks Mare merele ja alustas soomuslaeva otsinguid. EPRON-i kaart sellele kantud Russalka hukkumiskoha koordinaatidega osutus ekslikuks ja EPRON-i kaudu 1933. aastal levinud teade Russalka leidmisest valeks. Oma kogemuste ja sisetunde põhjal määrasid Mäss ja tema kolleegid nüüd piirkonna, kus Russalka kõige tõenäolisemalt uppus.

22. juulil keskpäeval kell 14.40 ilmus Eesti Meremuuseumi uurimislaeva Mare sonari ekraanile laevavraki kujutis.[10] 24. juulil sukeldusid süvaveetuukrid Kaido Peremees ja Indrek Ostrat vraki juurde ja jäädvustasid selle. Laev oli vööripidi 30 meetri sügavuselt põhjamudasse tunginud ja seisis peaaegu püstloodis 74 meetri sügavuses. Kahtlust ei olnud - 110 aastat tagasi jäljetult kadunud Russalka oli leitud.

Russalka ühes meremeestega puhkab merepõhjas asukohas 59°51,922` põhjalaiust ja 24°53,122` idapikkust.

2005. aasta juulis tegi Kanada filmirühm Russalka vraki leidmisest dokumentaalfilmi, kavatsusega levitatada seda National Geographicu ja Discovery Channeli kanalitel.

Laeva üldandmed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pikkus: 62,3 m

Laius: 12,8 m

Süvis: 3,3 m

Parda kõrgus: 78 cm

Peamasin: aurumasin võimsusega 705 hj

Kiirus: 9 sõlme

Meeskond: 178 inimest

Relvastus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • 4 kahurit kaliibriga 229 mm
  • 4 väikesekaliibrilist kahurit
  • soomus kuni 115 mm

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. "Russalkal" oli 178 meremeest, neist 12 ohvitseri. Väljaarvatud madrus Ivan Prunski, kelle surnukeha koos laevast pärit esemete, pealisehitise tükkide ja paadiga Soome randa uhuti, jäid teised meremehed kadunuks ja läksid arvatavast kõik "Russalkaga" põhja.
  2. Mati Õun. Laevahukud. Tallinn: Sentinel, 2003, lk 49.
  3. Postimees 20. september 1893 lk 3 annab nime kujul: Mihkel Solong.
  4. Sõnumid Tallinnast. – Russalka mehed Postimees, 20. september 1893, lk 3.
  5. Sõnumid Tallinnast – Esmaspäeval põrkas Tallinna sadamas... Postimees, 6. juuli 1889, lk 1.
  6. Panssarilaiva hukkunut Helsingin edustalla Aamulehti, 24.9.1893.
  7. Sõnumid Tallinnast Postimees, 24.september 1893, lk 3.
  8. Peatüki koostamisel on allikana kasutatud Pekka Erelti artiklit Soomuslaev Russalka - Meie Titanic www.ekspress.ee 31. mai 2009.
  9. "Russalka" vrakk leitud. Allveelaeva otsides satuti 40 aasta eest hukkunud sõjalaevale. – Postimees, 15. august 1933, lk 1. (Soome ajalehe "Helsingin Sanomat" teatel on venelased leidnud soomuslaev "Russalka" vraki)
  10. Kuidas läks Russalka otsing? Vastab Eesti Meremuuseumi teadur, uurimislaeva Mare kapten Vello Mäss Horisont nr 5/2003.

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]