Vaim (filosoofia)

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Sõna "vaim" mitmetähenduslikkuse tõttu on vaevalt võimalik üheselt öelda, mis sellele antiikfilosoofias vastab. Põhilised vasted olid pneuma ja nous, mõnes suhtes võib vasteteks pidada ka sõnu psychē, thymos ja logos.

Nii pneuma kui nous tähistavad nii teatud inimvõimet kui teatud kosmoloogilist alget. Pneuma tähendab algselt füüsilist õhuhingust, nous aga tähendas mõnikord ka midagi mittemateriaalset.

Enamasti mõeldakse inimlikku ja kosmilist sfääri lahus, kuid esineb ka mõistete segunemist ja ühe sfääri seletamist teisega. Arvatavasti etendavad sääraste mõisteülekannete juures olulist osa kaks seika:

  1. pneuma puhul mõte, et liikuv õhk, hingeõhk on elu vältimatu koostisosa
  2. pneuma ja nous'i puhul elusolendi omaduste (vastavalt elu ja aru) ülekandmine kosmosele:

Pneuma[muuda | muuda lähteteksti]

Pneuma mõistet kasutas teadaolevalt esimesena Anaximenes (6. sajand eKr): "Nii nagu meie hing, mis on õhk, meid jõuga koos hoiab, nõnda hõlmab kogu kosmost tuul (pneuma) ja õhk." (DK 13 B 2)

Pneuma mõiste oli oluline meditsiinis, kuhu see jõudis Apollonia Diogenese kaudu 5. sajandil eKr ja kus ta arenes Erasistratosest Galenoseni välja. Viimaselt pärineb hilisemas, ladina traditsioonis oluline eristus kolme pneumaatilise printsiibi vahel, mis tekivad sissehingatud õhu ning südames tekitatud elusoojuse koosmõjus:

  1. füüsiline pneuma (spiritus naturalis), mis hoiab ülal vegetatiivseid funktsioone;
  2. elav pneuma (spiritus vitalis), elu ja liikumise printsiip;
  3. psüühiline pneuma (spiritus animalis), hing.

Hellenismiaja filosoofias, eriti stoitsismis, segunesid pneuma mõistes inimlik võime ja kosmoloogiline printsiip. Stoikutel on pneuma nii üksikhingena kui ka maailmahingena nii materiaalne substants kui ka vaimne printsiip, mis läbistab elusat kosmost ja korrastab seda. Inimese pneuma on elu alguses tabula rasa, mis seejärel täidetakse meeltemuljete ja ettekujutustega. Pneuma on stoikutel juhtiv hingeosa, mis võimaldab elada kooskõlas loodusega.

Nous[muuda | muuda lähteteksti]

Inimlik võime[muuda | muuda lähteteksti]

Paistab, et nous on Homerosel ning veel Xenophanesel võime, mis on suunatud nii meelelistele kui ka intelligiiblitele esemetele, ja veel Empedokles paneb mõtlemise tajuga kokku. Parmenidesel aga on nous'i esemeteks üksnes paratamatult olemasolevad, seega üksnes intelligiiblid esemed.

Hilisemate eelsokraatikute (Empedokles, Anaxagoras, Demokritos) kohta on teada, et nad pidasid, vaimu, mõtlemist kehaliseks protsessiks. Empedoklese järgi "tunnetab sama üksnes sama", ning tunnetuse asupaik on tema järgi veri kui kõige paremini segunenud aine.

Erinevalt paljudest eelsokraatikutest pidasid Platon ja Aristoteles mõtlemist kui nous'i tegevust mittekehaliseks ning omistavad selle ainult inimesele. Peale selle teeb Platon eksplitsiitselt vahet ning väidab Parmenidese jälgedes selgelt, et teadmine on võimalik vaid meeltetaju ja keha vastasena.

Aristotelese järgi on nous (aru) "see, millega hing mõtleb ja oletusi teeb" (De Anima III, 4, 429a22jj). Nagu tajugi puhul, võrdleb ta nous't tühja vahatahvliga. Nous on afitseerimata, määratlemata, passiivne potents, mille loomus seisneb selles, et vorme vastu võttes saab ta aktuaalselt selleks, mida ta mõtleb. Ta ei ole seotud kindla elundiga, vaid on kehatu.

Nii stoitsismis kui ka epikureismis on nous materialistlikult käsitatav tunnetusvõime. Tunnetus taandub täielikult tajule, mida käsitatakse materialistlikult.

Kosmoloogiline printsiip[muuda | muuda lähteteksti]

Anaxagorasel on nous kosmoloogiline printsiip, millel on maailmaseletuses kandev roll (ka mõnel varasemal mõtlejal esineb sarnane printsiip). Nous on tal liikumise alge, mida ta vastandab mateeriale, kuigi ta ei kirjelda seda selgelt mittemateriaalsena. Sarnane roll on Herakleitose logosel, mida too nimetab "kõike valitsevaks" ja mõistuslikuks.

Platoni järgi on maailm hinge ja mõistusega elusolend, kelle omadusi ta seletab jumalikule mõistusele viidates.

Aristotelesel figureerib jumal, liikumatu liikumapanija, kes paneb endast sõltuvat taevast ja maad liikuma lõpp-põhjusena, "nii nagu paneb liikuma armastatu või see, mille poole püüeldakse". Tolle katkematu tegevus seisneb selles, et ta mõtleb parimat eset iseennast (noēsis noēseōs). Erinevalt inimese nous'ist on jumal puhtaktuaalne.

Plotinosel on nous demiurg, kes kujundab nähtavat maailma ideede maailma eeskujul.