Vaimsus

Lisa lingid
Allikas: Vikipeedia

Vaimsuse mõiste varieerub eri keeltes ning selle tähendus on olnud ajaloolises kontekstis pidevas muutumises.

Religioossetes tekstides viitas sõna vaimsus (spirituaalsus) Jumala omadusele ja inimlikule püüdele saada tema sarnaseks. Varakristlikes kogukondades märkis see sõna üksnes Püha Vaimu teenimist,[1] hiliskeskajal hakkas see mõiste kirjeldama inimese meeles toimuvat.[2] Uusajal hakati seda sõna kasutama laiemalt esoteerilistes ringkondades. Tänapäeval, kristliku kultuuri keskkonnas on see sõna omandanud pühaduse subjektiivse kogemuse ja inimolemuse sügavaima väärtuse tähenduse. Kuid vaimsuse mõistet on kasutatud ka kontekstis, millega viidatakse üleloomulikule (s.t materiaalsest maailmast väljapoole jäävale), inimese isiksuslikule arengule,[3] ülima väärtuse otsingule või kohtumisele[4] oma sisemise olemusega.

Modernsetes ilmalikes ühiskondades on vaimsus väljunud religioonist, s.t intellektuaalselt arenenud inimesed määratlevad ennast vaimsetena, kuid mitte usklikena. Tänane vaimsus keskendub inimese "sügavaimatele väärtustele ja tähendustele" – sellega mõeldakse oma olemuse (iseloomu) tundmaõppimist ja selle taltsutamist. Ilmalik vaimsus rõhutab humanistlikke ideid ja moraalseid omadusi nagu armastus, kaastunne, kannatlikkus, sallivus, andestus, rahulolu, vastutus, harmoonia ja teistest hoolimine.[5] Need on elu ja inimkogemuse aspektid, mis jäävad väljapoole materialistlikku maailma, ilma et sellega kaasneks usk üleloomulikku reaalsusesse või mõnda jumalikku olendisse. Ateistlikud filosoofid, näiteks Bertrand Russell ja Jean-Paul Sartre, hindasid küll elu mittemateriaalseid aspekte, kuid keeldusid tunnustamast vaimsust väljaspool materialismi.[6]

Etümoloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Eestikeelsete sõnade vaim, vaimne ja vaimsus algupära pole teada, kuid rahvausundis on kasutatud sõna eluvaim, mis märkis elusolendi omadust ning viitas sisemisele olemusele. Soome-ugri keeltes märgib sõna vaim mokša keeles hingamist (vajamä) ja soome keeles abielunaist (vaimo), saami keeles südant (váibmu).

Ingliskeelne sõna spirit ja prantsuskeelne sõna espirit on tuletatud ladinakeelsest sõnast spiritus ('hing', 'julgus', 'elujõud', 'hingeõhk') ja on seotud sõnaga spirare ('hingama'). Vanakreeka keeles kasutati samas tähenduses sõna pneuma ja heebrea keeles ruach. Ingliskeelne omadussõna spiritual ('vaimne') on tuletatud sõnast spirit ja vastavalt prantsuskeelne sõna spiritualist sõnast spiritus. Ja vastavalt seisundit määratlev sõna spirituality ('vaimsus') on tuletatud ladina sõnast spiritualite.

Vaimsus religioosses käsitluses[muuda | muuda lähteteksti]

Judaism[muuda | muuda lähteteksti]

Judaismi kõige vaimsemaks liikumiseks peetakse Musar’i haru, mis on keskendunud inimeses usu, alandlikkuse ja armastuse edendamisele. Sektile pani aluse Isreal Dalanter 19. sajandil ning seda arendasid edasi Alan Morinis ja Ira F Stone. Selle vaimses praktikas on oluline koht meditatsioonil, palvel, tzedakah’i ja teshuvah’i vaimsetel praktikatel ning eetilisi (musar) tõekspidamisi süvendaval kirjandusel.[7]

Katoliiklik kristlus[muuda | muuda lähteteksti]

Katoliikluses tähendas vaimsus isiklikku usutegu (fides qua creditur) peale selle vastuvõtmist. Selle erinevates harudes on vaimsusele antud erinevaid tähendusi, kuid pea kõigis on kõige olulisemal kohal missa, kus kõik koos palvetavad Jumala poole.

Kristlikus müstikas on katolitsism segunenud erinevate varasemate religioonide vaimse praktikaga ning see uurib neid vaimseid nägemusi ja kogemusi, mis on tekkinud nii Pühakirja (Lectio Divina) põhisest palvusest kui ka ekstaatilisest hingeühendusest Jumalaga.

Progressiivne kristlus on keskendunud Piibli kriitilisele uurimisele eesmärgiga kõrvaldada sellest üleloomulikule viitavad dogmaatilised väited ning asendada need ajalooliste ja teadusuuringutest kinnitust leidnud faktidega. Kristluse see haru on seisukohal, et vaimsed kogemused on psühholoogiliselt kasulikud ja neutraalselt tõesed, kuid olemuslikult siiski vaid inimmõistuse konstruktsioon.

Hinduism[muuda | muuda lähteteksti]

Hinduism on rohkem vaimne filosoofia kui religioon, sest selles puudub kiriklikku korda kehtestav organisatsioon ja keskne juhtorgan, prohvetid ja liikmeid siduv püha raamat. Hindudel on vabadus olla polüteist, panteist, monist või ateist. Vaimsus tähendab hinduismis isiklikku praktilist kogemust (sanskriti keeles क्षैत्रज्ञ ksaitrajña) ühes elus või teekonnal (mokša), enese teadvustamist ning pürgimist kõrgemate tõdede, reaalsuse tõelise olemuse ja vabastatud teadvuse poole.[8]

Vaimsust saab edendada erinevatel viisidel (mārga), s.t valida tuleb kas

  • teadmiste tee (jñāna mārga), milles õpeja (guru) juhendamisel õpitakse vaimset praktikat;
  • jumala(te)le pühendumise tee (bhakti mārga), milles oluline osa on laulmisel ja muusikal kirtaani (pilt ühest või mitmest jumalusest või nende sümbol) ees;
  • omakasupüüdmatu tegutsemise viis (karma mārga) tähendab tegelikult pühendumist tööle, mida käsitletakse vaimse praktikana ja materiaalsest maailmast vabanemise viisina;
  • mõtisklemise ja meditatsiooni viis (rāja mārga) lisandus 19. sajandil Vivekananda õpetustest ning see märkis ilmalikust elust loobumist ning pühendumist enesedistsipliini arendamisele, mõtisklusi, meditatsiooni ja enesereflektsiooni kultiveerimist, et seeläbi saavutada samadhi seisund.[9]

Hinduismi erinevad harud kasutavad vaimsuse edendamiseks erinevaid meetodeid. Näiteks tantra-koolides tuleb õppida sisseastumist, rituaali läbiviimist, vabastamist (mokša) ja kosmiliste polaarsuste ühendamist. Hare Krišna koolides keskendutakse bhakti joogale. Advaita-vedaanta koolis edenetakse etappide kaupa: vooruste viljelemine (samnyasa), kuulamine, õppimine (sravana), kajastamine (manana) ja mõtlemine (dhyana).[10]

Budism[muuda | muuda lähteteksti]

Budismis on oluline koht vaimsel kasvamisel ja seda märgib sõna bhāvanā. Seda sõna kasutatakse tavaliselt liitsõna/mõistena nagu näiteks: citta-bhāvanā (südame/meele arendamine või kasvatamine) või mettā-bhāvanā (armastava lahkuse arendamine/kasvatamine). Vaimsuse arendamise praktiseerimisest on budismis tekkinud erinevad liikumised, s.h lamrim, bodhisattva tee ja õilis kaheksaastmeline tee.

Islam[muuda | muuda lähteteksti]

Islami vaimsuse aluseks on viis sammast (arkan al-Islam), mis on kohustuslikud kõigile usklikele. Need on: usutunnistus (shahādah), igapäevased palved (şalāh), almuse jagamine (zakāh), paastumine ramadaani ajal (şawm) ja palverännak Mekasse (hajj), mis peab toimuma vähemalt üks kord elus.[11]

Sufism (تصوّف‎ taṣawwuf‎) on islami müstiline dimensioon (Annemarie Schimmel), mille tuntud esindajad olid teiste seas Rumi ja Hafiz. Sufi vennaskonna vaimne juht (sheik, pir) õpetab oma järgijatele vaimset distsipliini – täiuslikkuse kummardamist, nagu peaingel Gabriel seda Muḩammadile õpetas. Sufid väidavad, et nemad esindavad tõelist, puhast, algupärast islami, mis kuulutab rahu ja sallivust Maa peal ning vastustab igasugust vägivalda. Sufiõpetlased kirjeldavad seda vaimse õpetusena ehk "teadusena, mille eesmärk on südame puhastamine ja kõige muu eemaldamine peale Jumala" või siis "teadusena, mille kaudu on võimalik teada saada, kuidas läheneda Jumalale, puhastada oma mina kurjusest ja kaunistada seda väärikate omadustega"[12]

Džihaad on muslimi vaimne kohustus ja sellel on kaks eri vormi: sisemine vaimne võitlus ja väline füüsiline võitlus. "Suurem džihaad" on olemuslikult vägivallatu ning märgib uskliku sisemist vaimset võitlust oma iseloomuga ja nõuab talt usuliste kohustuste täitmist.[13]

Sikhism[muuda | muuda lähteteksti]

Sikhismis ei ole dogmasid, preestreid ega religioosset organisatsiooni. Sikhismis on vaimsus ja ilmalik elu omavahel läbi põimunud, s.t ajalik häviv maailm on osa Lõpmatust Reaalsusest ja esindab selle vorme. Guru Nanak kirjeldas eluteed "aktiivse, loova praktilise eluna, mis on täidetud aususe, truuduse, enesevalitsemise ja puhtusega", kusjuures praktilist elu hinnatakse kõrgemalt kui puhtalt vaimset, meditatsioonile pühendunud elu. Inimene peab oma elus saavutama tasakaalu kogukonnast eraldumise-sulandumise, igapäevase tegevuse-tegevusetuse, teistesse kiindumise-tõukumise vahel.[14] Sikhide kuues Guru Hargobind rõhutas, et reaalne (miri) ja vaimne (piri) maailm eksisteerivad üksteisega läbipõimununa. Üheksas Guru Tegh Bahadhur rõhutas, et sikhid peavad eneses arendama nii ilmalikke (šakti) kui ka vaimseid (bhakti) võimeid.[15]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ "The medieval mind". The Psychologist
  2. ↑ Waaijman, Kees (2002). Spirituality: Forms, Foundations, Methods. Peeters Publishers.
  3. ↑ Snyder, C.R.; Lopez, Shane J. (2007). Positive Psychology. Sage Publications, Inc. ISBN 978-0-7619-2633-7.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  4. ↑ Sharf, Robert H. (2000). "The Rhetoric of Experience and the Study of Religion" (PDF), Journal of Consciousness Studies, 7 (11–12): (PDF). Lk 267–287. Originaali arhiivikoopia seisuga 13. mai 2013. Vaadatud 20. märtsil 2020.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: robot: algse URL-i olek teadmata (link)
  5. ↑ Dalai Lama (1999). Ethics for the New Millennium. New York: Riverhead Books.
  6. ↑ Schuurmans-Stekhoven, J.B. (2011). "Is it God or just the data that moves in mysterious ways? How well-being research might be mistaking faith for virtue?" 100(2). Social Indicators Research. Lk 313-330.
  7. ↑ Claussen, Geoffrey (2012). The Practice of Musar. Conservative Judaism. Lk 3-26.
  8. ↑ Flood, Galvin (2010). Brill's Encyclopedia of Hinduism, Volume II. ISBN 978-90-04-17893-9.
  9. ↑ Klostermaier, Klaus (1989). Spirituality and Nature, in Hindu Spirituality. New York: Crossroads Publishing. ISBN 0-8245-0755-X.
  10. ↑ Flood, Gavin (1996). An Introduction to Hinduism. Cambridge University Press. ISBN 0-521-43878-0.
  11. ↑ Pillars of Islam. Oxford Islamic Studies Online.
  12. ↑ Zarruq, Ahmed; Zaineb Istrabadi, Hamza Yusuf Hanson (2008). The Principles of Sufism. Amal Press.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  13. ↑ Peters, Rudolph (1979). Islam and Colonialism. The doctrine of Jihad in Modern History. Mouton Publishers. Lk 118.
  14. ↑ Mandair, Arvind-Pal Singh (October 22, 2009). Religion and the Specter of the West – Sikhism, India, Postcoloniality and the Politics of Translation. United States: University of Columbia. pp. 372 onwards. ISBN 978-0-231-14724-8.
  15. ↑ Singh Kalsi; Sewa Singh (2005). Sikhism. Chelsea House Publishers. Lk 49. ISBN 978-0-7910-8098-6.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Vaimsus&oldid=6305153"