Ekstaas

See artikkel räägib joovastusest; 1933. aasta filmi kohta vaata artiklit Ekstaas (film).

---

Ekstaas (vanakreeka sõnast ἔκστασις (ekstasis; ligikaudne algtähendus '[enesest] väljaspool viibimine') on lühiajaline teadvuse muutunud seisund, milles tavaline väliskeskkonna tajumine on vähenenud ja asendunud intensiivsete subjektiivsete elamustega.

Ekstaasi võivad tekitada tugevaid, enamasti positiivseid emotsioone põhjustavad olukorrad, nt. looduse või kunsti ilu kogemine, usulised rituaalid, looming või armastus. Ekstaas võib tekkida ka ilma teadaoleva põhjuseta.

Ekstaasi tõlgendatakse sõltuvalt kultuurist ja situatsioonist kui vaimustuse kõrgeimat astet, ühendust vaimude või jumalatega, hinge väljumist kehast või psüühikahäiret.

Mitmetes kultuurides praktiseeritakse ekstaasi saavutamisele suunatud meetodeid ja tehnikaid, need sisaldavad ja kombineerivad selliseid elemente nagu palve, eraldatus, keskendumine, paastumine, rituaalne käitumine, muusika, kehaline liikumine, seks, psühhoaktiivsete ainete tarvitamine.

Ekstaas religioonis

Paljud rahvausundid peavad ekstaasi ennustamise, ravimise või vaimolevustega suhtlemise toimivaks viisiks. Šamanismis usutakse, et rituaalsete meetoditega sihipäraselt saavutatud ekstaasis omandab šamaan üleloomulikud võimed (vaimudega suhtlemine, selgeltnägemine, ennustamine, maagiline ravimine). Vana-Kreekas olid ekstaatilised ennustusrituaalid pühendatud jumal Apollonile (Delfi oraakel) ja orgialikud ekstaatilised pidustused veinijumal Dionysosele. Kristlus tunneb prohvetite ja pühakute ekstaasi, ekstaatilistel seisunditel on oma koht katoliiklikus müstikas. Ka uued karismaatilised liikumised kristluses praktiseerivad ekstaatilisi seisundeid, seletades neid Püha Vaimu toimega. Islami müstika (sufismi) rituaalides kasutavad usklikud muusikat ja keerlevat tantsu, et jõuda seisundisse, mida tõlgendatakse kui hingelist ühendust Allahiga. Hinduismis ja budismis on välja töötatud keerukad kehalise ja vaimse enesearendamise süsteemid, mille üheks edasijõudnutele mõeldud osaks on mitmesugused ekstaatilised seisundid (samadhi, dhjaana, nirvaana). Zen-budismis taotletakse äkilist valgustatust (satori), mis peaks püsivalt teisendama inimese suhet maailmaga.

Mittereligioosne ekstaas

Tänapäeva sekulaarses "lääne" tsivilisatsioonis aktsepteeritakse ekstaasilähedasi seisundeid situatsioonides, mis seostuvad seksi, muusika, kunsti või spordiga; samuti arusaadava põhjusega tugevate positiivsete emotsioonide korral.

Erinevad käsitlused ekstaasist

Terminiga "ekstaas" tähistatakse suurt hulka tavaseisundist ja üksteisest tugevalt erinevaid seisundeid, üldtunnustatud diagnostilisi kriteeriume pole määratletud. Ekstaasi ja sellega seotud nähtusi kirjeldavad psühholoogia, antropoloogia ja teoloogia – igaüks omade meetoditega. Sellealaseid uurimistulemusi on raske praktiliselt kontrollida ja mõnikord erinevate uurijate väited ei ühildu nende erinevate eelduste tõttu.

Kirjandus

• Eduard Tennmann, "Ekstaas ja müstika", Tallinn : Kuldsulg, 1995. Esmaväljaanne: Tartu : Noor-Eesti, 1936
• Jaan Undusk (1987) Melanhoolne Luts – Kirjad Maarjale. Keel ja Kirjandus 10, lk 599–614.
• Helle Kaasik (1998) Mis on ekstaas? Loodusteadusliku lähenemise katse. Akadeemia 8, lk 1721–1731.
• William James, "Varieties of Religious Experience", 1902. [1]
  • Tõlge soome keelde: Uskonnollinen kokemus, tõlk. Elvi Saari, ilm. Hämeenlinna : Karisto, 1981.
• Evelyn Underhill, "Mysticism", 1911. ptk. 8 [2]
• Marghanita Laski, "Ecstasy. A study of some Secular and Religious Experiences", London, Cresset Press, 1961. Vt. arvustust [3]
• Marghanita Laski, "Everyday Ecstasy", Thames and Hudson, 1980. ISBN 0-500-01234-2.