Teravmäed

Allikas: Vikipeedia
Saarestiku kaart
Teravmäed
Teravmägede kaart aastast 1758

Teravmäed (norra keeles endine nimi Spitsbergen) on Norrale kuuluv saarestik Põhja-Jäämeres. Koos Karusaarega moodustab ta Svalbardi haldusüksuse.

Teravmägede saarestik paikneb 76. ja 81. põhjalaiuskraadi ja 10. ja 35. idapikkuskraadi vahel. Saarestiku ulatus põhja-lõuna suunas on umbes 500 km ning ida-lääne suunas veidi vähem. Teravmägedel on nii Norra Kuningriigi kõige põhjapoolsem (Rossøya saarel) kui ka kõige idapoolsem (Kvitøya saarel) punkt.

Saarestik koosneb kolmest-neljast suuremast saarest, mõnest keskmisest ning hulgast väikesaartest. Saarte kogupindala on 61 020 km².[1]

Praktiliselt kogu inimasustus on Lääne-Teravmägede saarel. Ülejäänud saartest on ainsana asustatud Hopen, kus elab neli meteoroloogiajaamas töötavat inimest.

Saared[muuda | muuda lähteteksti]

Suuremad saared:

Väiksemate saarte ja skääride pindala on kokku umbes 621 km².[1] Nende seas on:

Kliima[muuda | muuda lähteteksti]

Teravmägede kliimat mõjutab peamiselt kaks suuremat hoovust. Golfi hoovuse kõige põhjapoolsem haru Lääne-Teravmägede hoovus toob sooja vett piki Lääne-Teravmägede läänerannikut kuni põhjarannikuni ja ümber Kirdemaa. Ida-Teravmägede hoovus toob põhja poolt külma vett saarestikust ida pool. Lääne-Teravmägede lõunatipu juures hoovused kohtuvad ning külm hoovus jätkab teekonda ümber Sørkappøya sooja hoovuse ja ranniku vahel, kandes sageli endaga triivjääd ja tekitades udu.

Sademeid on vähe, eriti saarestiku idaosas, kus aasta keskmine sademete hulk võib olla ainult 10 mm. Idaosas tulevad sademed peaaegu ainult lumena. Lääneosas sajab suvel ka vihma ning keskmine sademete hulk on 300...400, harvem kuni 1000 mm. Suvel on seal enamasti udune ja pilvine, talvel aga pilvitu.

Keskmine õhutemperatuur merepinna kõrgusel on suvel 4...5 °C, talvel −12 °C. Põhja- ja idaosas on temperatuurid madalamad. Suvel võib temperatuur tõusta ka 10 kraadini.

Kohati on tugevad tuuled, eriti pikkades fjordides.

Umbes 20. aprillist kuni 21. augustini kestab Teravmägedel polaarpäev ning umbes 26. oktoobrist kuni 16. veebruarini polaaröö.

Loodus[muuda | muuda lähteteksti]

Kaht suuremat saart lõhestavad pikad fjordid, väiksemate saarte rannajoon on vähe liigestatud. Ometi on saarestiku rannajoone kogupikkus ligi 33 000 km.

Teravmägede kõrgeim mägi on 1713 meetri kõrgune Newtontoppen Lääne-Teravmägede saarel. Ka pikim fjord, 108 km pikkune Wijdefjorden asub Lääne-Teravmägedel. Suurim liustik on Kirdemaa idaosa kattev Austfonna (8105 km²), mis on ühtlasi ka Euroopa suurim.

Taimed[muuda | muuda lähteteksti]

Teravmägede taimed on hästi kohastunud eluks arktilistes oludes. Taimed on madalakasvulised, sageli roomavad. Tihti on varred ja lehed kaetud karvadega. Mõned taimed hoiavad energiat kokku ka pigmendi moodustamise arvelt.

Teravmägedelt on leitud umbes 170 liiki taimi.

Saartel kasvavad muu hulgas liivkann Arenaria pseudofrigida, alpi arnika, ussikapsas Braya purpurascens, kellukas Campanula uniflora, jürilill Cardamine nymani, kandiline tundrakanarbik, kadakkaer Cerastium arcticum, ürt-merisalat, kevadikud Draba corymobsa ja Draba lactea, tume õnnehein, kohev villpea, pusurohud Melandrium apetalum ja Melandrium augustiflorum, randmertensia, minuartsia Minuartia rubella, harilik põhjaoblikas, Dahli magun, kuuskjalad Pedicularis dasyantha ja Pedicularis hirsuta, külma-katkujuur, põhja-sinilatv, pung-kirburohi, maranad Potentilla chamissonis, Potentilla pulchella ja lähisarktiline maran, mitu tulikaliiki, polaarpaju, lapi kivirik, longus kivirik, murujas kivirik, võsundkivirik, hundikivirik, kollane kivirik, lumikivirik, vastaklehine kivirik, varretu põisrohi, vaevakask, merisalat, harilik drüüas, alpi hanerohi, tähtheinad, võililled, ...

Loomad[muuda | muuda lähteteksti]

Teravmägedel elavad jääkarud, teravmägede põhjapõdrad, polaarrebased, morsad; hülged (viigerhüljes, grööni hüljes, põishüljes, habehüljes) ja vaalad (kašelott, mõõkvaal, sinivaal, valgevaal, narval, kääbusvaal).

Linnud[muuda | muuda lähteteksti]

Lindudest pesitsevad saartel punakurk-kaur, jää-tormilind, valgepõsk-lagle, lühinokk-hani, mustlagle, hahk, kuninghahk, merirüdi, liivatüll, kivirullija, leeterisla, puna-veetallaja, hangelind, söödikänn, pikksaba-änn, suuränn, kaljukajakas, jääkajakas, merikajakas, harksaba-kajakas, vandelkajakas, randtiir, lunn, väikealk, krüüsel, lõunatirk, põhjatirk, lumepüü.

Kalad[muuda | muuda lähteteksti]

Arktika paalia, võldas, moiva, tursk, luts, süvalest, atlandi polaarhai ja hiidhai.

Kaitse[muuda | muuda lähteteksti]

Suurem osa saarestikust on kaitsealune piirkond. Kirde-Teravmägede looduskaitseala hõlmab Kirdemaa koos temast põhja ja ida pool olevate saartega; Kagu-Teravmägede looduskaitseala Edgeøya ja Barentsi saare ning neid ümbritsevad väikesaared; Hopeni looduskaitseala Hopeni saare.

Lääne-Teravmägedel on kuus rahvusparki – Nordvest-Spitsbergeni rahvuspark, Indre Wijdefjordeni rahvuspark, Nordre Isfjordeni rahvuspark, Sasseni-Bünsowi maa rahvuspark, Nordenskiöldi maa rahvuspark ja Sør-Spitsbergeni rahvuspark. Prints Karli maa kuulub Forlandeti rahvusparki.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Viikingid võisid Teravmäed avastada juba 12. sajandil. Pärimustes on juttu Svalbarðist ('külmad rannikud'), kuid arvatakse, et see võis tähistada ka Jan Mayeni saart või Ida-Gröönimaad. Esimesena nägi kindlalt Teravmägesid hollandlane Willem Barents 1596. 17. ja 18. sajandil oli saarestik vaalapüüdjate tugipunktiks. 20. sajandi alguses alustasid USA, Briti, Rootsi, Norra ja Venemaa ettevõtted kivisöe kaevandamist. Teravmägesid peeti eikellegimaaks, kuni 1925. aastal Svalbardi lepinguga kinnitati Norra suveräänsust. Eesti liitus lepinguga 1930. aastal, kuid pole siiani Teravmägede maavarasid ekspluateeerima asunud.

Asustus[muuda | muuda lähteteksti]

Enamik saari on asustamata. Asustus on koondunud Lääne-Teravmägede saarele, kus elab umbes 2000 inimest. Suuremad asulad on Longyearbyen ja Barentsburg.

Transport[muuda | muuda lähteteksti]

Ainuke lennujaam Teravmägedel on Svalbardi lennujaam kolm kilomeetrit Longyearbyenist loode pool. Lennuühendus on Oslo ja Tromsøga.

Asulate vahel puudub maanteeühendus. Teedevõrk ümbritseb ainult Longyearbyenit; teede kogupikkus on umbes 50 km.

Suvel käivad Longyearbyeni ja Barentsburgi vahet mitu korda nädalas laevad. Väikelennukid peavad ühendust ka Ny-Ålesundiga, sõidutades peamiselt teadlasi ja kohalikke töötajaid. Suvel saab ka sinna Longyearbyenist laevaga. Longyearbyenis sõidavad ka taksod.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]