Arktika paalia

Allikas: Vikipeedia
Arktika paalia
Salvelinusalpinus.jpg
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia
Hõimkond: Keelikloomad Chordata
Alamhõimkond: Selgroogsed Vertebrata
Ülemklass: Luukalad Osteichthyes
Klass: Kiiruimsed Actinopterygii
Alamklass: Neopterygii
Infraklass: Teleostei
Ülemselts: Protacanthopterygii
Selts: Lõhelised Salmoniformes
Sugukond: Lõhelased Salmonidae
Perekond: Paalia Salvelinus
Liik: Arktika paalia
Ladinakeelne nimetus
Salvelinus alpinus
(Linnaeus, 1758)

Arktika paalia (Salvelinus alpinus) ehk mägihõrnas on üks viiest paalia perekonna liigist [1]

Kirjeldus ja iseloomulikud tunnused[muuda | muuda lähteteksti]

Arktika paalia on suurt kasvu külmalembeline kala.[2] Tema keha värvus sõltub keskkonnast, aastaajast ja suguküpsuse astmest, kuid enamasti on ta selg[3] tumeroheline või -pruun, keha külgedel esineb punakasroosasid täppe. Kõhupool on hele, kõhul ja uimedel võib esineda erkoranži tooni, kuid seda esineb peamiselt sigimise ajal[1] ning enamasti täheldatakse seda isastel paaliatel[4]. Iseloomulikud on valged ääred paaris- ja pärakuuimedel.[5] Küljejoon keerdub enne pead veidi allapoole.[6]

Levik ja elupaik[muuda | muuda lähteteksti]

Arktika paalia elab järvedes, jõgedes[7] ning anadroomse vormina ka rannikumeres.[1] Arktika paalia on levinud lähispolaarses kliimavöötmes[8] Alaskast Venemaa põhjaosani, kaasa arvatud Kanadas, Gröönimaal, Norras ja Islandil. Isoleeritud populatsioone leidub ka Suurbritannia põhjaosas, Skandinaavias ja Ameerika Ühendriikides.[7]

Ökoloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Arktika paaliad paljunevad harilikult oktoobris-novembris, mil nad omandavad kõhtmisel poolel erkoranži pulmarüü, isastel moondub alalõug konksukujuliseks. Üksikutes populatsioonides säilib erkoranž värvus aastaringselt.[4]

Kudemine toimub kruusase või kivise põhjaga järvedes ja jõgedes. Järvede puhul koetakse, pesa valmistamata, madalates (0,5–1,8 m) ja tuultele avatud paikades.[4] Jõgedes toimub kudemine aeglasema vooluga piirkondades (0,2–0,8 m/s), kuhu emane sabaga pesa kaevab, pärast sigimist katab ta pesa kruusaga[7]. Isased on territoriaalsed ning võivad paaruda mitme emasega. Pärast kudemist anadroomsed populatsioonid tavaliselt naasevad merre, kuid võivad jääda ka järve 1–3 aastaks.[9] Isased saavutavad suguküpsuse varem, harilikult 2-aastaselt, emased 4-aastaselt.[4]

Magevees moodustavad paalia toidubaasi peamiselt plankton, aga ka bentilised organismid, muud selgrootud ning väiksemad kalad, noorkaladel harilikult vaid plankton. Meres moodustub põhiline toidubaas teistest kaladest.[4] 

Populatsioonide seisund ja ohutegurid[muuda | muuda lähteteksti]

Arktika paalia on IUCNi punase nimistu järgi soodsas seisundis (Least Concern).[9]

Globaalsest soojenemisest tingitud veetemperatuuri tõus võib ohtu seada arktika paalia populatsioonid. Samuti on ta tundlik veekogus esinevale reostusele, eutrofeerumisele ning veekogu hapestumisele.[10] Paalia arvukust mõjutavad ka võõrliigid, kellega tuleb konkureerida toidu, elupaiga ja kudealade pärast.[10]

Arktika paalia on hinnatud harrastuspüügi objekt ning toidukala, sellega seoses võib populatsioonides arvukus tulevikus väheneda ülepüügi tagajärjel.[8]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 Aqua find
  2. Behnke, R.J. (2002) Trout and Salmon. The Free Press, New York.
  3. Wildscreen arkive
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 Frost, F.O. (2001) Arctic Management Plan. Department of Inland Fisheries and Wildlife Division of Fisheries and Hatcheries, Maine.
  5. Päkk, P. (2015). Kalakasvatus. Perspektiivsed kalaliigid. Kalanduse teabekeskus.
  6. Morrow, J.E., 1980. The freshwater fishes of Alaska. University of. B.C. Animal Resources Ecology Library. 248p.
  7. 7,0 7,1 7,2 Fishbase
  8. 8,0 8,1 Keyse, M.D. (2006) Patterns in Diet and Trophic Position of Lake Trout (Salvelinus namaycush) and Arctic Char (Salvelinus alpinus) Populations When Coexisting and in Isolation in Arctic Alaskan Lakes. MSc thesis, University of North Carolina, USA.
  9. 9,0 9,1 IUCN
  10. 10,0 10,1 Department of the Environment Northern Ireland (2002) Northern IrelandBiodiversityStrategy. Environment and Heritage Service, Belfast