Morsk

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Morsk
Morsad Franz Josephi maal
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Klass Imetajad Mammalia
Selts Kiskjalised Carnivora
Alamselts Loivalised Pinnipedia
Sugukond Morsklased Odobenidae
Perekond Odobenus
Liik Morsk
Ladinakeelne nimetus
Odobenus rosmarus
Linné, 1758
Morskade levila
Morskade levila

Morsk (Odobenus rosmarus) on ainuke morsklaste sugukonda kuuluv liik ja Arktika suurim loivaline.

Liiki jagatakse omakorda kolmeks alamliigiks: atlandi morsk (O. r. rosmarus), vaikse ookeani morsk (O. r. divergens) ja laptevi morsk (O. r. laptevi).

Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

Morsad

Täiskasvanud isased isendid kaaluvad tavaliselt 800–1700 kg, aga on täheldatud ka kuni 2000 kg raskusi vaikse ookeani morsa isaseid. Atlandi ookeani alamliigi esindajad kaaluvad 10–20% vähem kui Vaikse ookeani populatsiooni isendid. Emased kaaluvad isastest umbes kolmandiku võrra vähem: Atlandi emaste keskmine kaal on 560 kg, Vaikse ookeani emastel 800 kg ümber. Pikkus jääb morskadel tavaliselt 2,2 ja 3,6 meetri vahele. Juba vastsündinuna on morsad suhteliselt suured: morsabeebide (kutsikate) pikkus on meeter kuni poolteist ja nad kaaluvad mitukümmend kilo.

Morskadele iseloomulikuks tunnuseks on suured ülakihvad, mis esinevad nii emastel kui ka isastel. Neid kasutatakse enesekaitseks, jääle ronimiseks ja toidu otsimiseks merepõhjast. Isaste morskade ülakihvad, mida rakendatakse ka omavahelises võitluses, on tavaliselt natuke suuremad ning nende pikkus võib ulatuda kuni 1 meetrini.

Morsad toituvad ookeanipõhja selgrootutest (zoobentos), peamiselt karpidest. Loomad võivad nende järele sukelduda kuni 50 m sügavusele ja selle käigus vee all viibida kuni 10 minutit.

Morskade küttimine[muuda | muuda lähteteksti]

Morsad on olnud oluliseks toiduallikaks mitmetele Arktika piirkonnas elavatele põlisrahvastele. Näiteks on nad olnud oluliseks jahiloomaks eskimote ja rannatšuktšide jaoks, kes on kasutanud nende liha, rasva ja nahka.

Keskajal olid morsad oluliseks vandli allikaks ja nende küttimine kihvade kogumise eesmärgil tõukas tagant Ameerika koloniseerimist skandinaavlaste poolt. Gröönimaa lähedalt kogutud morsakihvade tähtsus vähenes, kui Euroopasse hakkas jõudma elevandivõhad Aafrikast ja morsaluu Venemaal.[2]

18. ja 19. sajandil küttisid neid arvukalt ka hülge- ja vaalakütid. 20. sajandil on nende arvukust vähendanud tööstuslik suurpüük, lesilate hävitamine ja merevee reostus. Näiteks, kui laptevi morska oli veel 1930. aastail 10 000, siis 1980. aastail aga ainult 6000 isendit. Kaasajal on morsad arvatud ohustatud liikide hulka, kuid andmed nende arvukusest on puudulikud ning nende kaitse- ja majandamiskorraldus erineb riigiti.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Lowry, L. (2016). "Odobenus rosmarus." IUCNi punase nimistu ohustatud liigid. IUCN 2016.
  2. Eli Kintisch. "Why did Greenland’s Vikings disappear?" Science, 10. november 2016

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]