Pikksaba-änn
| Pikksaba-änn | |
|---|---|
_26.jpg) | |
| Kaitsestaatus | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Keelikloomad Chordata |
| Klass |
Linnud Aves |
| Selts |
Kurvitsalised Charadriiformes |
| Sugukond |
Änlased Stercorariidae |
| Perekond |
Änn Stercorarius |
| Liik |
Pikksaba-änn |
| Binaarne nimetus | |
|
Stercorarius longicaudus Vieillot, 1819 | |
 Pikksaba-änni levila – pesistusala – talvitusala | |
Pikksaba-änn (Stercorarius longicaudus) on änlaste sugukonda kuuluv linnuliik.
Välimus
[muuda | muuda lähteteksti]Pikksaba-änn on 48–53 cm pikk. Keskmised sabasuled on kuni 22 cm pikkused. Tiibade siruulatus on 105–117 cm. Kaalub 230–350 g.[2]
Pikksaba-änni sulestik on mustpruun, kael on kollakas ja rind valkjas. Tema teravad keskmised tüürsuled on äärmistest poole pikemad.[3]
S. l. pallescens'i kõhupool on heledam kui põhialamliigil. Gröönimaal on nähtud ka üleni tumehalle pikksaba-änne.[2]
Alamliigid ja levik
[muuda | muuda lähteteksti]Liigil on kaks alamliiki:[4]
- S. l. longicaudus Vieillot, 1819 – Põhja-Skandinaaviast Leenani
- S. l. pallescens Løppenthin, 1932 – Leenast ida pool Siberis, Kamtšatka poolsaarel, Alaskal, Põhja-Kanadas ja Gröönimaal.
Eestis võib pikksaba-änni näha kevadel ja sügisel mere ääres ja avamerel, harva ka suurtel siseveekogudel.[3]
Pikksaba-ännid on merelinnud, väljaspool pesitsusaega elavad nad maismaast kaugel. Pesitsevad arktilises või lähisarktilises tundras, Skandinaavias kuni 1300 m kõrgusel merepinnast.[2]
Toitumine
[muuda | muuda lähteteksti]Suvel toituvad peamiselt lemmingutest. Lemminguid jahtides lendavad 10–20 m kõrgusel tundra kohal ja sööstavad siis maapinna poole. Kui lemminguid on vähe, võivad süüa ka karihiiri, putukaid, marju ja väikseid linde. Tavaliselt toituvad üksi.[2]
Pesitsemine
[muuda | muuda lähteteksti]
Pesistusaeg algab juunis. Pikksaba-ännid on territoriaalsed, pesitsevad hajusalt. Pesa on maapinnal vooderdamata lohus.[2]
Kurnas on kaks muna. Haudevältus on 24 päeva. Pojad saavad lennuvõimeliseks 24–27 päeva vanuselt.[2]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ BirdLife International (2018). Stercorarius longicaudus. IUCNi punase nimestiku ohustatud liigid. IUCN 2018.
- 1 2 3 4 5 6 del Hoyo, Josep; Elliott, Andrew; Sargatal, Jordi, toim-d (1996). Handbook of the Birds of the World (inglise). Kd 3. Barcelona: Lynx Edicions. Lk 571. ISBN 8487334202.
- 1 2 Kumari, Eerik (1984). Eesti lindude välimääraja (neljas trükk). Tallinn: Valgus. Lk 46.
- ↑ "Noddies, skimmers, gulls, terns, skuas, auks – IOC World Bird List". IOC World Bird List. Vaadatud 14. juunil 2025.
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti] |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Pikksaba-änn |
- Pikksaba-änn andmebaasis eElurikkus
