Vanausulised

Vanausulised (ka staroveeretsid, halvustavalt raskolnikud; vene keeles староверы, старообрядцы) on 17. sajandil Vene Õigeusu Kirikust eraldunud usuline liikumine.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Õigeusu kiriku jumalateenistusi viidi kuni 17. sajandini läbi kõrvuti Konstantinoopoli ja Jeruusalemma liturgilise korra järgi. 1652. aastal algatas Moskva ja kogu Venemaa patriarh Nikon reformid, mis olid suunatud rituaalide ja doktriinide vastavusse viimisele Konstantinoopoli emakirikuga. Samas oli Konstantinoopoli õigeusu kiriku liturgia vahepeal muutunud. Teda toetas Moskva tsaar Aleksei I. Tsaar ja patriarh kutsusid abiks mitmeid välismaiseid nõuandjaid (eeskätt Kreeka ja Ukraina alade uniaadikiriku vaimulikke) ning toetusid osalt ka oma isiklikule maitsele.

Nikoni reformid[muuda | muuda lähteteksti]

Reformid seisnesid kokkuvõtlikult järgmises:

"Bütsantsliku" kahe sõrmega ristimärgi tegemise asemel "ladinlik" kolmesõrmeline.
Jeesuse nimi kirjutati kujul Иисус, mitte nagu vanasti Исус.
Ristimise, laulatuse ja pühakoja õnnistamise ajal käimine vastupäeva, mitte päripäeva.
Usutunnistuses "И в Духа Святаго Господа Истиннаго и Животворящаго" jäeti välja sõna "Истиннаго".
Kahekordse halleluuja asemel kolmekordne.
Liturgias seitsme armulaualeiva asemel viis.
Mitmehäälne poolamõjuline koorilaul.
Kaotati katoliiklaste ümberristimine.

Kaugeltki kõik usklikud ja vaimulikud ei pooldanud reforme. Nende meelest oli tegu muistsel pärandil püsiva kristliku autoriteedi hülgamisega, õigeusu ajaloo diskrediteerimisega ja tee vabaks andmisega edasisele moderniseerimisele ja ilmalikustamisele. Nad kartsid võõramaa mõjusid ja "ladina orjust". Vanausuliste vaatekohast langes kirik Antikristuse rüppe.

1658. aastal toimus kirikukogu, kus tsaar hääletas esimesena kõigi uuenduste poolt. Samal ajal suutsid Nikoni vastased tsaari veenda, et patriarhi vägevus hakkab tsaari oma varjutama. Tsaari suhted Nikoniga jahenesid tugevasti ning viimane pidi ametist lahkuma. 1666.–1667. aasta Moskva kirikukogu kiitis taas kõik reformid heaks. Vanade kommete pooldajad pandi kirikuvande alla, neid hakati nimetama raskolnikuteks (раскол – vene keeles 'lõhe, skisma'). Vanausuliste seas omakorda hakati seda kirikukogu nimetama röövellikuks (разбойный) või hullumeelseks (бешеный).

Vanausuliste tagakiusamine[muuda | muuda lähteteksti]

1681. ja 1685. aasta kirikukogud andsid õnnistuse nn idainkvisitsioonile ning algas vanausuliste tagakiusamine. Rakendati surmanuhtlust, peksu, küüditamist, vara konfiskeerimist; hukatute arvu on hinnatud mitmele kümnele tuhandele. Pealöök anti vastupanijate keskusteks kujunenud kloostrite pihta, mida mõnel pool oldi sunnitud sõjaväega piirama. Tühjenenud kloostritesse toodi mujalt uued asukad, kes said ka uue vaimulikkonna alustaladeks.

Vanausulised põgenesid riigi asustamata äärealadele ja ka naaberriikidesse.

Kaluuga oblastis Borovskis piinati 1675. aastal surnuks kaks Sokovinite bojaarisoost õde – Feodossia Morozova ja Jevdokia Urussova. Vahistatud bojaarinna Morozovat ülestõstetud kahe sõrmega on maalil kujutanud Vassili Surikov. Pärast pagendust ja piinamist põletati 1682. aastal elusalt kangekaelne vanausukaitsja ülempreester Avvakum. Tema surma järel sai vanausuliste vaimseks juhiks Suzdali vaimulik Nikita Dobrõnin. Ta kohtus ka patriarh Joakimiga ning suutis teoloogilises dispuudis viimase kimbatusse viia. Näis, et Joakim oli peaaegu valmis vana ja uue kombe pooldajaid ühendama. Vanausulised juubeldasid, kuid Joakim reetis Nikita ja viimane hukati.

Pagenduses[muuda | muuda lähteteksti]

Arveteõiendamine kestis Peeter I ajani, mil tagakiusamine vähenes peamiselt seetõttu, et pragmaatiline tsaar nägi vanausulistes eeskätt maksumaksjaid.

Vanausuliste seas jätkusid oma kirikukogud pagenduses, Venemaa piiri taga. Neile tegi muret puuduv vaimulikkond, kes oli suures osas füüsiliselt likvideeritud. Vanausulistel puudus piiskop, kuid ainult piiskopid võisid uusi vaimulikke ametisse pühitseda. See probleem põhjustas vanausuliste lahknemise kahte peamisse harru.

Vanausuliste seas püsis suhteliselt laialdane kirjaoskus, sest nende kätte oli jäänud hulk käibelt kõrvaldatud vaimulikku kirjandust. Lastele üritati anda algharidust nii kloostrites kui ka kaupmehemajades. 18. sajandi alguseks oli juba tekkinud puudus kirjandusest ning asutati põrandaaluseid trükikodasid, sealhulgas Leedus ja Poolas.

19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse Venemaal olid vanausulistest kaupmehed edukad tööstuste rajamisel, selle põhjusena on nähtud nii nende traditsioonilist töökust ja visadust kui ka toimivat omavahelist sotsiaalset võrgustikku. Paljud edukad vanausulised ettevõtjad (näiteks Mihhail Sirotkin ja Mihhail Brilliantov) toetasid usuelu, püüdsid korraldada paremaid suhteid riigiga, koostasid palvekirju tsaarile.

Vaimulikku kirjandust kirjutas Uurali piiskop Arseni, kes tegeles ka ulatusliku rahvavalgustusega. Tema algatusel toimusid vanausuliste kongressid ja iga-aastased kirikukogud. Tänu tema initsiatiivile alustas 1905. aastal Venemaal tööd esimene legaalne vanausuliste kirjanduse trükikoda, mis kuulus A. Simakovile.

16. aprillil 1905 andis keiser Nikolai II ukaasi usuvabaduse kohta.

1971. aastal tühistas Vene Õigeusu Kirik vanausulistele pandud kirikuvande, kuid nende kogudused on püsinud oma eraldatuses.

Harud[muuda | muuda lähteteksti]

Vanausulised jagunesid mitmesse harru. Kõige üldisem jaotus kujunes siis, kui enne kirikulõhet pühitsetud vaimulikud olid kõik surnud.

Popoovetsid ehk preestritega vanausulised (поповцы) uskusid, et sakramentide jagamiseks on vajalikud pühitsetud vaimulikud, ning lootsid neid värvata uuekombeliste ridadest.

Bespopoovetsid ehk preestritud vanausulised (беспоповцы) keeldusid uues kirikus pühitsetud vaimulikke vastu võtmast ning eelistasid jääda ilma kirikliku hierarhiata.

Kaks peamist haru jagunevad erinevateks gruppideks, mida otsetõlkes võiks nimetada kooskõladeks (соглас, согласие) ja õpetusteks (толк).

Preestritega vanausulised[muuda | muuda lähteteksti]

Pikemalt artiklis preestritega vanausulised

1717. aastal Vetka kirikukogust alates hakkasid popoovetsid otsima endale piiskoppe. See oli raske ülesanne, sest vanausuliste silmis olid paljud uueusulised liiga tugeva poola ja ladina mõjude all, rahvast kaugel ja mitte-venepärased. Otsingud edenesid visalt, eriti Nikolai I ajal, kes oli vanausuliste silmis väga kardetud ja vihatud 1826. aastal alanud uue repressioonide laine tõttu. 1835. aasta Moskva kirikukogul otsustati asutada piiskopitool väljaspool Venemaa piire. Mungad Pavel ja Alimpi läksid Austriasse ja esitasid avalduse sooviga lubada neil omada piiskoppi. Luba anti praeguses Lääne-Ukrainas Tšernivtsi oblastis asuvale Belaja Krinitsa kloostrile. Piiskoppi otsiti Egiptusest, Süüriast, Palestiinast, Aleksandriast, Konstantinoopolist ja Jeruusalemmast, otsinguid spondeerisid jõukad vanausuliste kaupmeheperekonnad. Konstantinoopolis kohtusid mungad metropoliit Ambrosiusega (1791–1863), kellele vanausuliste pühendumus nähtavasti muljet avaldas. 1846. aasta mais nõustus ta sõitma Austriasse, kus ta 11. juulil kohtus keisriga, kellele ta kinnitas, et just vanausuliste juures on kõige puhtamal kujul säilinud õigeusu algne pärand. 28. oktoobril 1846 ühines Ambrosius vanausuliste kirikuga ja nii pandi alus Belokrinitsa hierarhiale. Venemaa keiser Nikolai I nõudis Austria keisrilt Ambrosiuse vaimulikust seisusest välja heitmist ning kloostri sulgemist. Metropoliit kutsuti Viini, kus talle tehti ettepanek Konstantinoopoli kiriku rüppe naasta või pagendusse minna. Ta valis viimase ning saadeti Celje (Cilli) linna Slovakkias, kuhu jäi oma surmani 1863. aastal. Enne seda jõudis ta siiski ametisse pühitseda kolm piiskoppi ning panna aluse vanausuliste piiskoppide järglusele. 1853. aastaks oli Moskvas loodud peapiiskopkond, mille eesotsas seisis Vladimiri ja kogu Venemaa peapiiskop Antonius. Esimese kahe tööaasta jooksul pühitses ta ametisse 54 vaimulikku. Tema elu lõpuks oli Venemaal 12 vanausuliste piiskopkonda, oli ehitatud pühakodasid ja palvelaid.

Preestritega vanausulistel on kaks täiemõõdulist kiriklikku hierarhiat.

Vene Õigeusu Vanakombeliste Kirik (Русская Православная Старообрядческая Церковь [1]), tuntud ka kui Belaja Krinitsa hierarhia (Belokrinitskaja ierarhia; ka Rogožskaja ierarhia), on esimene täielik ja püsiv vanausuliste kirikuhierarhia, mis tekkis 1846. aastal Belaja Krinitsa kloostris metropoliit Ambrosiuse valitsuse all. Praegu (2005) on selle eesotsas Moskva ja kogu Venemaa peapiiskop, metropoliit Kornelius. Sama hierarhia alla kuulub ka Rumeenia Lipovanide Kirik.

Vene Vana-Õigeusu Kirikule (Русская Древлеправославная Церковь [2]) – tuntud ka kui Novozõbkovskaja hierarhia ehk peapiiskopkond – pani aluse Belaja Krinitsa hierarhiat mitte tunnustanud grupp, nn beglopopovtsõ (Белокриницкое Беглопоповское Старообрядческое Согласие). 1923. aastal tunnistasid nad oma kirikupeaks endise Saraatovi peapiiskopi, vanausuliste poole üle tulnud Nikola. 1929. aastal liitus veel Sverdlovski piiskop Stefan(us) ning tekkis võimalus hakata pühitsema ametisse oma piiskoppe. Esimene läbinisti vanausuliste piiskop oli Pansofi. Keskus asus Saratovis, siis Moskvas, siis Samaras, alates 1963. aastast Novozõbkovis. Kiriku eesotsas on patriarh Aleksander. Kirikusse kuulub u 75 kogudust 700–800 tuhande usklikuga; kirik jaguneb viieks piiskopkonnaks.

Preestritud vanausulised[muuda | muuda lähteteksti]

Pikemalt artiklis Preestritud vanausulised

Preestritud ehk bespopoovetsid keeldusid uues kirikus pühitsetud vaimulikke vastu võtmast ning eelistasid jääda ilma kirikliku hierarhiata. See suund oli rohkem levinud Pihkva ja Novgorodi ümbruses, kus ka õigeusu kirik ise oli demokraatlikum ja rahvalikum, kui Venemaa kesk- ja lõunaosas. Kuni 18. sajandi keskpaigani säilis neil siiski lootus, et selline olukord on ajutine ning et kusagil "metsade sügavuses" võib veel olla vana usu vaimulikke. Vennad Denissovid pidasid salajast kirjavahetust popoovetsitega, lootuses endale siiski vaimulikke saada, olgu või uues usus pühitsetuid, peaasi, et nad vanu kombeid täidaksid. Asi nurjus ning meeleheitel vanausulised hakkasid uskuma, et käes on Antikristuse valitsemisaeg ning lähenemas viimnepäev. Nad loobusid kõigist sakramentidest peale hinge päästmiseks hädapärast vajalike, – nendeks olid ristimine ja piht, mida võisid erakorralistel asjaoludel toimetada ka ilmalikud ja isegi naised. Tavaliselt valiti jumalateenistusi läbi viima vähemalt 40-aastane haritud ja üldiselt lugupeetud mees. Et kadus võimalus abielu laulatada, siis hakkas osa vanausulisi nõudma kõigilt vallalist elu (безбрачные). Praktikas kujunes siiski nii, et elati vaba kooselu laulatamata elukaaslastena (vene k. сожитель, сожительница). Teised tunnistasid lihtsa laulatustalituse võimalikkust (брачные). Bespopoovetsid jagunesid ka ümberristijateks ja mitteristijateks – vastavalt sellele, kas nad pidasid vajalikuks oma usku pöördunud teiste kirikute kristlasi ümber ristida. Nii kestis hargnemine väikesteks sektideks kogu 18. ja 19. sajandi.

Mõned bespopoovetsite sektid[muuda | muuda lähteteksti]

fedossejevlased (федосеевцы) – rajaja Novgorodist pärit Feodossi Vassiljev, eriti varasemal ajal praktiseerisid munklikku askeesi, eitasid abielu, kuulusid ümberristijate hulka; levinud Baltimaades, Loode-Venemaal ja Siberis, keskus Moskvas Preobraženski kalmistul
pomoorlased ehk abielulised bespopoovetsid (поморское согласие, брачные беспоповцы) – ümberristijad; levinud Baltimaades, Lääne-Siberis, Uuralis, Kesk-Volgamaal, Donimaal, Ukrainas ja Valgevenes. Keskused Leedus, Lätis ja Moskvas
pool-abielulised danilovlased (даниловцы полубрачные) – eelmisega tihedalt seotud; asutajaks oli Danila Vikulov Pomorjes Võgi jõel
filippovlased (филипповцы) – ümberristijad, eraldusid pomoorlastest 18. sajandi algul, oma kompromissitus vastuseisus riigivõimu ja õigeusuga panid toime mitmeid enesepõletamisi
artamonovlased – fedossejevlastest lahkulöönud liikumine, kus kompromissina on lubatud laulatus õigeusu preestri poolt
aristovlased (аристовцы)
titlovlased (титловцы)
troparioni grupp, troparštšikud (тропарщики)
adamantlased (адамантовы)
aaronlased (аароновцы)
vanaemalased ehk iseristitud (бабушкины, самокрещенцы) – mitteristijad
rjabinovlased (рябиновцы)
auklased (дырники) – hülgasid ikoonid ning palvetasid ida suunas läbi seinas oleva augu
melkisedekid
jooksikud ehk rändurid (бегуны, странники) – juhiks oli endine fedossejevlane Jeftim, liikumine sai alguse u 1715. aastal, keskus kujunes Jaroslavlis, pidasid riiki, seadusi, raha ja kõiki ametlikke dokumente Antikristuse märkideks.
spassovlased ehk eitajad ehk netovetsid (нетовцы) – liikumine tekkis 18. sajandil Kerženi metsades, eitasid vaimulikke ja sakramente, taotlesid vahetut sidet Kristus-Päästjaga; uskusid, et Antikristus oli sõna otseses mõttes teatud isiku kujul maailmas valitsema asunud; jagunesid omakorda mitmesse harru; keskus Kesk-Volgamaal
novospassovlased
tšasovennõid, ka perekondlased (часовенные, семейские) – Siberi haru, varem tunnistasid preestreid, mitteristijad; liikumine tekkis 19. sajandi algul

Lisaks kahele peamisele lahule tekkis 1801. aastal ühisusuliste liikmine (единоверцы), kes nõustusid kuuluma Venemaa õigeusu kiriku alla, kuid säilitasid oma vanad tavad. Praeguseks on neil Moskvas ja Kesk-Venemaal kokku kolm kogudust.

Erinevate õpetuste vahel valitseb vanausuliste seas küllalt suur lahkmeel; ainsad, kes on omavahel suhteliselt heades suhetes, on pomoorlased ja fedossejevlased. Oikumeenilist liikumist vanausuliste seas praktiliselt ei ole.

Kombed[muuda | muuda lähteteksti]

Vanausulised ei tunnista Nikoni reformidega tehtud muudatusi liturgias ja rituaalides. Nad löövad endiselt risti ette kahe sõrmega, kasutavad reformide-eelset pühakirja ja lauluraamatut. Jumalateenistustel lauldav koorilaul on ühehäälne, kasutatakse spetsiaalset arhailist noodikirja. Ristimine vanausuliste moodi toimub ristitava kolmekordse üleni vette kastmisega. Kasutatakse vana bütsantslikku ikoonimaalimisstiili, kasutatakse ka väärismetallist ja reljeefseid ikoone. Ei austata pühakuid, kes on pühakuks tunnistatud pärast 1666. aastat, kuid austatakse mõningaid oma pühakuid (nagu Avvakum Petrovitš), keda omakorda ei tunnista õigeusu kirik. Lastele valitakse nimed kirikukalendrist.

Jumalateenistused on pikad. Eriti konservatiivsed vanausulised nõuavad, et jumalateenistusel tuleb kanda traditsioonilisi palverõivaid. Naistel on nõutav pikk seelik ja pearätt, mida ei sõlmita, vaid kinnitatakse haaknõelaga. Palvetades tehakse rohkelt kummardusi, sealhulgas maani kummardusi, mille ajal käed toetatakse väiksele vaibakesele (podrutšnik). Palvehelmesteks on lestovka, mis koosneb helmeste asemel väikestest riiderullikestest (17 rulli 17 prohvetliku ettekuulutuse auks, 33 on Kristuse eluaastad, 40 tähistavad Kristuse nelikümmend päeva kestnud paastumist ja kiusamist kõrbes, 12 rulli kaheteistkümne apostli mälestuseks) ning neljast kolmnurksest labast (sümboliseerivad nelja evangelisti).

Rangemates sektides pole meestel lubatud habet ajada, ei tohi juua kohvi, mõnes harus ka musta teed, suitsetamist peetakse patuks. Eriti ranged vanausulised ei jaga isegi oma toidunõusid ja tarbeesemeid võõrausulistega.

Vanausulised USA Oregoni osariigis Woodburnis

Olukord tänapäeval[muuda | muuda lähteteksti]

Tänapäeval elab vanausulisi Venemaal, Eestis, Lätis, Leedus, Rumeenias, Poolas, Ameerika Ühendriikides, Brasiilias, Argentinas, Uruguays, Paraguays jm. Kokku võib neid olla paar miljonit. Venemaal taastatakse vanausuliste kirikuid, kuid kogudused oma vara tagasi ei saa.

Vanausulised Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Pikemalt artiklis Vanausulised Eestis

Esimesed vene vanausulised ilmusid Peipsi rannikule Mustvee ja Kallaste kanti 17. sajandi lõpus. Pärast Eestimaa ja Liivimaa liitmist Venemaaga ning sõjasadama ehitamise lõpetamist Paldiskisse (kuhu vanausulised saadeti sunnitööle koos kriminaalkurjategijatega) jäid nende järglased elama Tallinna piirkonda. 1807. aastal ehitati Tallinnasse vanausuliste palvemaja ning Tallinnas oli ka 160 vanausulist^[1]. 18. sajandi algul tegutses Räpinas mõnda aega vanausuliste klooster, mis aga hävitati 1722. aastal. Räpina vanausulised kolisid ära Narva lähedale Mustjõe piirkonda.

Muud[muuda | muuda lähteteksti]

Kuigi vanausulised ei olnud reformijad, vaid reformile vastuseisjad, on ajaloos neid vaadeldud kogu Euroopat hõlmanud reformatsiooniprotsessi osana ning ka nende ideoloogias on palju ühisjooni rangete protestantlike usulahkudega (amišid, hutteriidid, mennoniidid jt).