Mine sisu juurde

Sekt

Allikas: Vikipeedia
 See artikkel räägib eraldunud usulisest rühmitusest; sõna teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Sekt (täpsustus).

Sekt ehk usulahk (ladina sõnast secta) on usuline rühmitus, mis vastandab end kõigile teistele (nn "maailmale") ja allub rangele ainujuhtimisele (juhikultus). Sekt võib üheaegselt tähistada lihtsustatud usulist, filosoofilist või poliitilist ideoloogiat, kui ka seda ideoloogiat järgivat inimeste ühendust. Eesti keeles kasutatakse sõna peamiselt rangelt juhitud inimeste rühma kohta.

Sekt võib olla mõnest suuremast ja vanemast usundist lahku löönud. Sekti õpetuses ja rituaalides on palju ühist usundiga, millest ta lahku lõi, kuid teatud õpetusepunktides on erinevusi. Sektide eraldumine usundite küljest on olnud aegade vältel tavaline nähtus.

Sõna secta, millest sõna "sekt" pärineb, tähendas algselt mõtte- ja eluviisi ning tuleneb sõnast sequor 'järgin', mitte sõnast seco 'lõikan', nagu tavaliselt arvatakse. Sõna secta oli kreeka sõna haírēsis 'valik, mõtteviis' tõlkevaste.

Antiikajal nimetati sektideks filosoofilisi ja usulisi rühmitusi ning sellel sõnal puudus negatiivne kõrvaltähendus. Ka esimesi kristlasi kui juutluse suunda nimetati neutraalses mõttes natsareenide sektiks. Tollal võis sektiks nimetada esseene (vastandusid maailmale ja olid range sisekorraga). Variserid ja saduserid olid erakonnad.

Paulus kasutab oma kirjades sõna haírēsis kogudusesiseste lõhede tähistamiseks (näiteks 1Ko 1:10: Ma kutsun teid üles, vennad, meie Issanda Jeesuse Kristuse pärast, et te kõik räägiksite ühtviisi ja et teie seas ei oleks lõhesid, vaid et te oleksite ühte liidetud samas meeles ja samas nõus. Ta taunib lõhesid kui niisuguseid, andmata eelistust mingile kindlale suunale.

Hilisantiikses kristluses hakati sõna haírēsis üha enam kasutama kõrvalekallete kohta üksteisega osadusühtsuses olevate kristlike koguduste ühisest õpetusest. 4. sajandil hakati kirikus seda sõna kasutama 'eksiõpetuse' tähenduses.

Keskaegse katoliku kirikus oli selles tähenduses käibel sõna secta. Näiteks luterlasi nimetati secta lutherana ning katoliku kirik on veel 20. sajandilgi nimetanud protestantlikke kirikuid sektideks.

Sotsioloogia

[muuda | muuda lähteteksti]

Sotsioloogias nimetatakse sektiks usulist rühmitust, millel on ümbritseva ühiskonnaga pingeline vahekord, kuid mille uskumused on selle ühiskonna seisukohast enam-vähem traditsioonilised. (Kui ka uskumused on uudsed, siis räägitakse kultusest.) Sektid selles sotsioloogilises mõttes on tavaliselt konservatiivsed ning taotlevad religiooni puhtuse taastamist.

Tavakeeles mõeldakse sekti all väikest usulist rühmitust, mis on kõneleja arvates ühiskonnale ohtlik.

Sekti põhilised tunnused:

  • autoritaarne juhtimine
  • 100%ne lojaalsusnõue
  • ülelihtustatud maailmapilt
  • karistused "reeglite" rikkumise eest
  • ajupesule omased mõjutusvahendid
  • inimõiguste rikkumine ja isikuvabaduste piiramine