Põlevkivikeemia

Allikas: Vikipeedia
Lisaks Eesti põlevkivile, on siinsed geoloogid ja keemikud uurinud ka USA ja Jordaania põlevkivi. Jordaania põlevkivi kiht nimetusega "Tiiger". Ain Anepaio foto.

Põlevkivikeemia on rakenduskeemia haru, mis uurib põlevkivi keemilist koostist, omadusi ja kasutamist keemiatööstuse toorainena.

Uurimis- ja arendustöö Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti tähtsaim maavara, põlevkivi, on olnud selleks „mootoriks”, tänu millele on käivitunud vastav uurimistöö, keemikute ja keemiainseneride koolitus ning Eesti suuremate keemiaettevõtete teke ja areng. Põlevkivitööstus tekkis seoses põlevkivi termilise töötlemise arenguga. Eesti põlevkivitööstus andis soojuse ja valguse Eesti majapidamistele alates 1924. aastast, mida loetakse põlevkivikeemiatööstuse (õlitööstuse) alguseks. Kümne aastaga ehitati kolm tolle aja võimsamat põlevkiviõlivabrikut.

Põlevkivi koostise uurimisega alustati Tartu Ülikoolis (TÜ). Esimesed keemilised analüüsid põlevkivi koostise kohta tegid 1850 professor G. Petzhold, 1870 A. Schamarin ja 1871 R. Hehn. Eesti põlevkivikeemia plaanipärasele arengule pani 1920 aluse Paul Kogerman. 1925 asutas ta koos M. Wittlichiga (Vitsut) TÜ keemiainstituudi juurde õlikivide uurimise labori ja oli selle juhataja. See labor ja juhataja toodi 1936 üle Tallinna Tehnikainstituuti (praegune TTÜ).

Põlevkivikeemia ja -tehnoloogia alase uurimis- ja arendustöö suuremateks keskusteks kujunesid Tallinna Tehnikaülikool (eelkäija 1919. aastast Tallinna Tehnikum) ning nõukogude ajal loodud rakenduskeemia suunitlusega uurimisasutused TA Keemia Instituut (tegutses 1947–2002) ja Põlevkivi Teadusliku Uurimise Instituut (tegutses 1958–2009 Kohtla-Järvel).

Põlevkivi kerogeeni (orgaanilise osa) keemilise koostise komplitseerituse tõttu on sellealane uurimistöö toimunud mitmete aastakümnete jooksul toetudes akumuleerunud teadmistele ning kasutades üha moodsamaid aparaate ja analüüsimeetodeid. Kerogeenpõlevkivi pürolüüsil saadakse põhifraktsioonidena gaas ja õli, kõrvalsaadustena fenoolvesi, poolkoks ja tuhk. Esmaste saaduste töötlemisel on saadud üle paarikümne väärtusliku saaduse. Kõik saadused, nende keemiline koostis ja omadused, aga ka analüüsimetoodikate ja tootmistehnoloogiate väljatöötamine, optimeerimine ning keskkonnasaastega seotud probleemid kuuluvad põlevkivikeemia uurimissfääri. Seega väga lai ja komplitseeritud, kuid Eestis äärmiselt oluline uurimisvaldkond. Siinsed põlevkivikeemia ja -tehnoloogia saavutused on olnud maailmatasemel kõrgelt tunnustatud.

1984. aastal hakkas Eestis ilmuma rahvusvaheline põlevkivialane teaduslik-tehniline ajakiri Gorjutšie Slantsõ/Oil Shale.

Põlevkiviuuringute alal on juhtivat osa etendanud TTÜ-s Paul Kogerman, Hugo Raudsepp, Johannes Hüsse, Arnold Kõll, Agu Aarna, Ilmar Öpik, Olaf Eisen, Endel Lippmaa, Leevi Mölder, Enno Reinsalu, Rein Kuusik, Hans Luik; Keemia Instituudis Samuil Faingold, Aleksandra Fomina, Mark Gubergrits, Ilmar Klesment, Kaarli Urov; Põlevkivi Instituudis Aavo Rätsep Jevgeni Petuhhov, Richard Joonas, Viktor Jefimov, Ülo Lille jt.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandust[muuda | muuda lähteteksti]

  • Põlevkivi termilise lagunemise uuringute areng Eesti NSV-s. Teadusuuringute areng Eesti NSV-s. Tallinn, 1986, TPI, ENSV TA.
  • Paul Kogerman ja tema aeg, koostanud Aili Kogerman, Teaduste Akadeemia Kirjastus, Tallinn 2004, 282 lk.
  • Tallinna Tehnikaülikooli keemiateaduskond 1936 - 2002. Koostaja Helvi Hödrejärv, TTÜ Kirjastus 2011, 296 lk.
  • Ernst Jürs ja Enno Reinsalu "Eesti põlevkivi töötlemine: mäeinseneride õppematerjal". TTÜ 2015