Orgaaniline keemia

Allikas: Vikipeedia

Orgaaniline keemia on õpetus süsiniku ühenditest: nende ehitusest, omadustest, muundumise seaduspärasustest, saamisest, kasutamisest jm. Tulenevalt süsiniku aatomite võimest moodustada lühemaid või pikemaid ahelaid, on orgaaniliste ühendite arv praktiliselt lõputu. Orgaanilised ühendid sisaldavad peale süsiniku veel vesiniku aatomeid, millest üks või enam võib olla asendatud mingi teise elemendi või rühmaga. Nii võivad orgaanilised ühendid sisaldada veel hapnikku, lämmastikku, väävlit, halogeene, fosforit, räni ja teisi keemilisi elemente. Seega orgaaniline keemia on süsivesinike ja nende funktsionaalderivaatide keemia.

Orgaanilise keemia põhieesmärk on inimkonnale vajalike orgaaniliste ühendite saamine – see on süntees või eraldamine looduslikust materjalist – ning nende ühendite omaduste ja kasutusvõimaluste kindlakstegemine. Seda põhieesmärki toetavad vältimatult tegevused nagu orgaaniliste ühendite struktuuri määramine, analüüsi ja puhastamismeetodite väljatöötamine, aga ka teoreetilise orgaanilise keemia arendamine.

Orgaanilised ühendid on kogu eluslooduse alus. Kõige elava keemilise koostisega, struktuuridega, muundumistega, spetsiifiliste funktsioonidega jne tegeleb biokeemia.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Orgaaniline keemia, kui iseseisev keemiaharu tekkis 19. sajandi alguses. Siis ilmus nimeka Rootsi keemiku Jakob Berzeliuse õpik, milles orgaanilisele keemiale on pühendatud omaette peatükk. Selles väljendas ta ja propageeris tol ajal valitsenud seisukohta, et anorgaanilisi aineid saab valmistada laboratoorselt, orgaanilisi aga ei saa. Berzelius väitis, et orgaanilised ained tekkivad ainult elusorganismides erilise elujõu (vis vitalis) mõjul. Viimasest terminist tuleneb ka vitalistliku teooria nimetus. Vitalistid väitsid, et ainult elusorganismides esineb salapärane elujõud, mille mõjul lihtsamatest anorgaanilistest ühenditest tekivad keerulised orgaanilised ühendid.

Esimesena hakkas Berzeliuse teooriat kahtluse alla seadma tema hea sõber ja õpilane, Berliini Ülikooli professor F. Wöhler. Wöhler soojendas ammooniumtsüanaadi (NH4OCN) lahust, mida tol ajal loeti tüüpiliseks anorgaaniliseks ühendiks, ja täheldas, et ammooniumtsüanaat muutus uureaks ehk karbamiidiks (CO(NH2)2). Uurea on elusorganismis tekkiv valkude ainevahetuse lõppsaadus, mis väljub organismist uriini koostises. Nii anti 1828. aastal esimene hoop vitalismile. Seepeale väitsid vitalistid, et uurea süntees on võimalik vaid seetõttu, et uurea ei kujuta endast organismile vajalikku ainet, vaid on heitprodukt. Kuid järgnevatel aastatel sünteesiti ka mitmeid muid orgaanilisi ühendeid. 1842. aastal sünteesis vene teadlane N. Zinin aniliini. Varem saadi seda taimse päritoluga värvainest indigost. 1848. aastal sünteesisid saksa keemik H. Kolbe ja inglise keemik E. Frankland äädikhappe. Edasi tulid juba tehisrasv (1854) ja sajandi lõpul suhkrulaadne aine. Nende orgaaniliste sünteesidega kummutati vitalism lõplikult.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]