Arnold Susi
Arnold Susi VR I/3 (23. detsember 1895 (vkj)/ 4. jaanuar 1896 Livonia, Kubani oblast – 29. mai 1968 Tallinn) oli Otto Tiefi valitsuse haridusminister, ametilt advokaat.
Arnold Susi sündis Põhja-Kaukaasias eesti külas õpetajast isa perekonnas. Aastail 1915–1916 õppis Petrogradi Ülikooli ajaloo-keeleteaduskonnas.
Esimese maailmasõja ajal mobiliseeriti ning lõpetas 2. Peterhofi lipnikekooli 1916 ja sõdis ohvitserina rindel. 1917–1918 teenis 3. Eesti polgus.
Osales Vabadussõjas vabatahtlike kooliõpilaste rooduülemana.
1924. aastal lõpetas Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, pärast seda töötas Tallinnas advokaadina.
1944. aastal oli ta Eesti Vabariigi Rahvuskomitee liige ja septembrist 1944 haridusminister.
2. juulist - 3. juulini 1945 toimunud NSVL Ülemkohtu sõjakolleegiumi kohtuistungil mõisteti Arnold Susi süüdi Vene SFNV kriminaalkoodeksi § 58 / 2 järgi, mille säte kõneleb katsest eraldada Nõukogude Liidu küljest mõni tema territooriumi osa. Alles mõni nädal hiljem kvalifitseeriti süüdistus ümber § 58 / 1a järgi, mis käsitleb nõukogude isamaa reetmist.[1]
Vangistuses tutvus ta Aleksander Solženitsõniga.
„Sarvraamide tagant paistab sirge kulmujoon, nägu tundub kohe range ja pilk läbitungiv – sellisena me kujutlemegi meie sajandi haritud inimest. Juba enne revolutsiooni oli ta õppinud Petrogradis ajaloo-keeleteaduskonnas ning iseseisva Eesti kahekümne aasta jooksul säilitanud suurepärase hääldusega vene keele oskuse. Hiljem Tartus oli ta saanud juriidilise hariduse. Peale emakeele valdas ta veel saksa ja inglise keelt ning oli kõik need aastad pidevalt jälginud Londoni "Economist'i" ja "Bericht'e", saksakeelseid teaduslikke ülevaateid, uurinud mitmete riikide konstitutsioone ja koodekseid – ja nüüd esindas ta meie kongis tagasihoidlikult ja väärikalt Euroopat.“
– Aleksandr Solženitsõn, "Gulagi arhipelaag", I osa, lk 165.
Artikleid[muuda | muuda lähteteksti]
- "Testament uues tsiviilseadustikus". Vaba Maa nr 87, 19. aprill 1937. Lk 2
Mälestusteraamatud[muuda | muuda lähteteksti]
Aastatel 1957–1960 Hakassia pealinnas Abakanis asumisel olles kirjutas ta mälestusi, mis avaldati pool sajandit hiljem.
- "Vene impeeriumi hukk. Otto Tiefi valitsuse ministri mälestused I maailmasõja päevilt". Toimetaja Lauri Suurmaa; eessõna Heli Susi. Grenader. Tallinn 2009. 432 lk; ISBN 9789949448333
- "Võõrsil vastu tahtmist. Mälestusi vangiajast ja laagripõlvest". Toimetajad, samuti tõlked vene, saksa, ladina ja prantsuse keelest Heli Susi ja Anne Velliste; isikunimede register Jaan Isotamm; järelsõna ja fotod Heli Susi. // Eesti mälu nr 49. Tallinn 2011. 576 lk; ISBN 9789949475360
Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]
Tema vanem poeg Heino Susi oli soomepoiss, kirjanik ja biokeemik, noorem poeg Arno Susi oli majandusteadlane ja tütar Heli Susi oli endine saksa keele õpetaja ja tõlkija.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Mart Laar. "September 1944: Otto Tiefi valitsus". Tallinn: Varrak, 2007 lk 331
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
Eelnev: Paul Kogerman |
Eesti haridusminister 18. september 1944 – 12. jaanuar 1953 |
Järgnev: Gustav Suits (ei astunud ametisse) |
![]() |
Tsitaadid Vikitsitaatides: Arnold Susi |
- Eesti advokaadid
- Eesti haridusministrid
- Uuendusliidu poliitikud
- Eestlased Venemaal
- Esimese maailmasõja veteranid Eestis
- Eesti soomusronglased
- 3. Üksiku Jalaväepataljoni koosseis
- Vabadussõja veteranid
- Gustav Adolfi Gümnaasiumi vilistlased
- Tartu Ülikooli õigusteaduskonna vilistlased
- EÜS Põhjala liikmed
- Vabadusristi I liigi 3. järgu kavalerid
- Eesti represseeritud isikud
- Metsakalmistule maetud
- Sündinud 1896
- Surnud 1968