Palmse mõis

Palmse mõisa härrastemaja

Palmse mõis (saksa keeles Palms) oli rüütlimõis Kadrina kihelkonnas Virumaal, tänapäeval jääb kunagine mõis Lääne-Viru maakonda Haljala valla territooriumile.

Ajalugu

Wilhelm Siegfried Stavenhageni gravüür 1867. aastast

Palmse mõisa on mainitud juba keskajal, mil Taani kuningas Valdemar II kinkis maa-alad tsistertslaste Tallinna Püha Mihkli nunnakloostri valdusse.1510. aastal vahetas klooster mõisa Bertram Jungega Nabala mõisa vastu. Uus omanik teenis selle tehinguga 7000 vana Riia marka vaheltkasu. Alates 1522. aastast läks Palmse mõis perekond Metztackenite omandisse, kui Bertram Junge selle oma väimehele, Dietrich Metztackenile, müüs. Viimase nimest on tuletatud ka kunagine nimevariant – Metsataguse. Seejärel omandas mõisa tema poeg Marcus Metztacken. Marcus Metstackenist (Metstake) on teada, et ta teenis Liivi sõja ajal kuni 1572. aastani hertsog Magnust, kuid läks siis üle Rootsi kuninga teenistusse ning sai 1576. aastal surma Vigala linnuses püssirohukeldri plahvatusel. Temalt päris mõisa tema poeg Arend Metztacken, kes 1607. aastal mõisa saabudes ei leidnud eest ühtegi tervet hoonet. Arend alustas mõisa taastamist pärast Altmargi rahu sõlmimist 1629. aastal. Samal aastal valiti ta Eestimaa rüütelkonna peameheks ning aastail 1631–1649 oli ta maanõunik. Ta oli ka Rootsi kuninga Gustav Adolfi ja kuninganna Kristiina soosik. Arend Metztacken korraldas ülemaalist postiteenuse sisseseadmist ja sõjas laastatud kirikute taastamist. Lühikest aega oli mõis eelmise mõisniku vennapoja Reinhold Metztackeni valduses, kuid tema suri 1657. aastal katku. Arend Dietrich Metztacken (1646–1676) päris mõisa alaealisena. Ta veetis suurema osa ajast mõisast eemal, rännates Euroopas. Aastail 1662–1668 reisis Arend Dietrich Rootsis, Saksamaal, Hollandis, Inglismaal, Prantsusmaal ja Itaalias. Pärast tagasipöördumist kihlus ta Gerdraut Elisabeth Wrangeliga, kuid lahkus enne pulmi Eestimaalt ning viibis aastail 1671–1675 Hollandis, kus osales Kolmandas Inglise-Hollandi sõjas (1672–1674) ja sellega haakunud Prantsuse-Hollandi sõjas (1672–1678). Ta osales paljudes lahingutes ning näitas end neis heast küljest nii Gröningeni piiramisel kui ka Coevordeni kaitsmisel. Skåne sõja (1675–1679) puhkemisel kutsuti ta Rootsi tagasi ning sai seal armeesse astudes jalaväe ooberstleitnandi auastme. Võitluses taanlastega Landskrona piiramisel sai ta 30. juulil 1676 surma täpsusküti lasust pähe ning maeti 19. veebruaril 1677 Tallinna. Temaga lõppes Metztackenite meesliin.

Mõisa valdasid järgemööda:

• 1520–1545 Diedrich Metztacken, Bertram Junge õemees;
• 1545–1560 Dorothea Metztacken, eelmise lesk;
• 1560–1576 Marcus Metztacken, eelmiste poeg;
• 1576–1650 Arend Metztacken (eelmise poeg);
• 1650–1657 Reinhold Metztacken (eelmise vennapoeg);
• 1657–1676 Arend Dietrich Metztacken (eelmise poeg).

Palmse mõisnik ja Eestimaa rüütelkonna peamees Alexander von der Pahlen (1819-1895)

20. märtsil 1677 läks Palmse mõis Arendi õele Margareta Dorotheale, kes oli abielus Gustav Christian von der Pahleniga Hulja mõisast ning Palmse kõige oma maavaldustega läks 242 aastaks Pahlenite omandiks. Margaretha surma järel siirdus mõis Pahlenite aadlisuguvõsa kätte, kelle juhtimisel rajati peagi mõisa ka uhke peahoone.

Järgmiseks omanikuks oli Gustav Christiani poeg Arend Diedrich von der Pahlen (1675–1710), kes suri Põhjasõja ajal katku. Samuti rüüstasid 1703. aastal mõisa Vene väed, kuid mõisahoone taastati peagi. Mõisaomanikuks sai Arend Diedrich von der Pahlen (1706–1753), kes rajas mõisasse raamatukogu. Pärast Arendit sai mõisa omanikuks Eestimaa maanõunik ja salanõunik Hans von der Pahlen (1740–1817), kelle ajal Võsule rajati tema ajal Võsu mõis; siis maanõunik, Eesti-, Liivi- ja Kuramaa kindralkuberner ning Riia sõjakuberner Carl Magnus von der Pahlen; Alexander von der Pahlen (1819–1895) Tallinna-Peterburi raudtee ehitamise initsiaator ja esimene direktor; Alexis von der Pahlen (1850–1925); Gustav Christian von der Pahlen (1883–1914), kes hukkus Esimeses maailmasõjas. Palmse mõis jäi tema lesele ja kahele alaealisele pojale, kes emigreerusid Saksamaale.

1919. aastal 1919. aasta maareformiga mõis võõrandati.

Mõisakompleks

Mõisa härrastemaja tagakülg

Praeguse härrastemaja rajamist alustas Gustav Christian von der Pahlen 1697. aastal Jakob Staël von Holsteini jooniste järgi. Sümmeetrilise põhiplaaniga kahekorruseline kivihoone sarnanes oma palladionistliku üldlahendusega väga nii Maardu kui ka Aa mõisa härrastemajaga.

1703. aastal rüüstasid Põhjasõjas mõisasüdame Vene väed.

Pärast sõda asus mõisat taastama Arend Diedrich von der Pahlen, kes oli välismaal veedetud aastail õppinud ka arhitektuuri. Peahoone taastati 1730. aastaks. 1731. aastaks ehitati Ilumäe kabel, 1734 valmis viljaait, 1736 viinaköök, 1737 hobusetall, 1738 hakati rajama iluaeda, 1743 Oruveski jne.

Hans von der Pahleni valitsemisajal asendati senine puithoonestus kivihoonetega.

1782–1785 ehitati peahoone arhitekt Johann Caspar Mohri jooniste järgi ümber, millega sai hoone oma praeguse ilme. 19. sajand sajandi keskpaigaks valmis veel mitu kõrvalhoonet ja oma praeguse ulatuse sai ka park (Palmse park). 1870. aastatel valmis Palmse mõisa palmimaja. Sajandi lõpukümneil lisandus mõisaansamblisse vaid üksikuid ehitisi (uus viinavabrik, kasvuhooned) ning viimasena valmis 1914. aastal härjatall.

27. aprillil 1934 lubas Vabariigi Valitsus Põllutööministeeriumil Palmse mõisa härrastemaja Kaitseliidule tasuta kasutamiseks üle anda.

Palmse on üks kõige põhjalikumalt restaureeritud mõisaansambleid Eestis. Ennistustööd algasid 1972, kui mõisakompleks siirdus Lahemaa rahvuspargi omandusse.

Härrastemaja arhitektuur

Selliseks, nagu praegu, on härrastemaja kujunenud läbi mitme etapi. Hoone ehitamist alustati 1697. aastal. Seejärel on ta põlenud müüridelt taas üles kohendatud 1720. aastate lõpuks ning viimaks 1782.–1785. aastal ümber kujundada lastud. Arhitektiks oli Johann Caspar Mohr. Eesti Ajaloomuuseumis on säilinud kolm Mohri joonist: härrastemaja II korruse plaan ja kavandid majaesise paraadtrepi ning esiväljakut ümbritseva piirdeaia ehituseks. Trepi joonisel on näha ka osa fassaadi koos mõne detailiga, mis praegusel hoonel puuduvad: nii olnuks selle järgi peauks raamistatud kahe joonia pilastri ning voluutfrontooniga ja kahe akna juures kasutatud rokokoo- ornamenti.

Kahekorruselist kõrge soklikorrusega kivihoonet katab kõrge sadulkatus. Peafassaadi lahendus on omapärane, elava ja vormiküllase liigendusega, seejuures sümmeetriline ja maaliliselt terviklik. Kõik peafassaadi kujunduslikud elemendid on omavahel tasakaalustatud, mistõttu hoone arhitektuur mõjub kompaktsena. Tugevasti eenduvaid külgrisaliite markeerivad lihtsad kolmnurkviilud. Nende ainsaks dekooriks on viile ääristav profileeritud karniis ja viiluvälja kaunistav ovaalne aken. Fassaadi seinapindu liigendavad pilastrid toetuvad kõrgetele rusteeritud pjedestaalidele, mis rõhutavad hoone vertikaalsust. Tasakaalustavaks horisontaalseks elemendiks on karniisid ja lai ehisvöö, mis profileeritud lindina kulgeb üle kõikide fassaadide. Hoone peaportaal on kujundatud murtud voluutviilu ja pilastritega. Teda kroonib ülal rikkalikes barokkvormides dekoreeritud kõrge katusaken, mis rõhutab fassaadi kompositsioonis hoone kesktelge. Külgrisaliitidega piiratud terrass peafassaadi ees avaneb baroksetes vormides välistrepile, mida algselt kaunistasid monumentaalsed lõvifiguurid.

Vastandina peafassaadile on hoone pargipoolne fassaad lahendatud tugevasti eenduva keskrisaliidina. Sellega on markeeritud hoone tähtsaim ruum- saal. Keskrisaliiti katab kõrge kolmnurkviil ovaalse viiluaknaga. Risaliidi ees laiub terrassina kujundatud paraadtrepp, mis kaarjalt laskub pargi suunas.

Hoone põhiplaaniga kujundatud sümmeetriline ruumidejaotus on fassaadidel selgesti loetav. Eluruumid  on rõhutatult eraldatud soklikorrusel asuvatest majapidamisruumidest. Esindusruumid – vestibüül ja saal- asuvad hoone keskteljel, nende külgedel on ridastikku eluruumid. Hoone teisel korrusel, mis on peakorrusest madalam, kordub samasugune ruumijaotus. 

Ajastu visiitkaardina võtab sisenejat vastu avar vestibüül, mis oma kujunduse sai 1785. aastal. Aastaarvu leiame korrustevahelise trepi käsipuu ornamentaalsetelt, akantusmotiiviga väljalõigetelt. Trepiga kunstilises tasakaalus on soklikorrusele viiv stiilne siseuks, mille ülaäärt kaunistab barokne dekoor. Soklikorruse kõrged ruumid on rist ja silindervõlvidega. 18. sajandil paiknesid siin mantelkorstenköök ja teised majapidamisruumid. 

Eluruumide sisekujunduses ja sisustuses valitseb ajastu kunstistiil – peegelvõlvidega valged stukklaed, dekoratiivsed puitpaneelid, profileeritud piirlaudadega ääristatud kõrged tahveldatud tiibuksed, algselt lõuendiga või hinnalise tapeediga kaetud seinad, parkettpõrandad.

Interjööris väärivad erilist tähelepanu ümberehitamise ajast 18. sajandist pärinevad monumentaalsed kahhelahjud II korrusel. Kolm neist on üsna lihtsad, keskosas õnnejumalannat Tychet kujutav reljeef ning poolsambad nurkadel, neljas aga on tõeline meistriteos. Üldvormilt rokokoolikult nõtke, on nõtke ka selle roosiõitest ja -lehtedest koosnev dekoor. Need barokk- ja rokokoostiilis dekooriga kahhelahjud on oma ajastu elamuskultuuri ilmekaks näiteks ja neil on suur kunstiline väärtus.

Enamik alumise korruse ahje pärineb pärast 1818. aastat tehtud ümberehitusest ning ahjude kahhelplaadid on arvatavasti Raadil tegutsenud Luninite kahlimanufaktuuris valmistatud.

• 
  Supelmaja
• 
  Sepikoda
• 
  Kohvimaja
• 
  Õlleköök (ees), viinavabrik (taga) ja pesuköök (tiigi kaldal)
• 
  Linaserehi
• 
  Mõisa köök
• 
  Härrastemaja interjöör
• 
  Maareformi mälestuskivi
• 
  Rotund ja supelmaja
• 
  Mõisa endine viljakuivati
• 
  Mõisa park
• 
  Mõisa park
• 
  Mõisa park
• 
  Mõisa park
• 
  Mõise härrastemaja tagakülg
• 
  Palmimaja

Vaata ka

• Eesti mõisate loend

Kirjandus

• Wilhelm Siegfried Stavenhagen: Album Ehstländischer Ansichten / gezeichnet und herausgegeben von Wilhelm Siegfried Stavenhagen ; in Stahl gestochen und gedruckt von G. G. Lange; mit erläuterndem Text von verschiedenen Verfassern. Mitau: im Selbstverlag des Herausgebers, 1867 (2. trükk Gelting: Artus-Verlag, 1966); teavik Palmse mõis E-kataloogis ESTER; Digitaalselt: kaadrid 20, 207–214
• Ants Hein: Palmse : ein Herrenhof in Estland = Palms. Tallinn, 1996. ISBN 5899000422

Välislingid

• Palmse 360° aeropanoraam / aerofoto
• Sihtasutus Virumaa Muuseumid Palmse mõisast
• "Palmse mõisaaed saab jaanipäevaks uhke ilme", Virumaa Teataja, 22. mai 2009
• Palmse mõis Eesti mõisaportaalis
• Palmse mõis Rahvusarhiivi Eesti ala mõisate registris
• Palmse mõis (Kadrina khk) kinnistute registris