Põlula mõis

Põlula mõis (saksa keeles Poll) oli rüütlimõis Viru-Jaagupi kihelkonnas Virumaal.

Alates 1863. aastast kuni sundvõõrandamiseni oli mõis Krausede aadlisuguvõsa valduses. Mõisa keskus jääb nüüdisajal Vinni valla territooriumile.

Ajalugu

11. juunil 1325 olid 40 vasalli üriku osalised Eestimaa vasallid Tilo de Polle ja Andreas de Polle esimesed Pollide aadlisuguvõsa nimeliselt teadaolevad liikmed. Põlula mõisa ja küla ("Hof und Dorf zu Polle") on mainitud Viru meeskohtuniku ürikus 5. märtsist 1489.

Nimekujud: Pol (1325, 1579, 1581, 1914), Polle (1581), Pollo (1615), Põllula (1732).

Arhiividokumentide järgi anti Põlula mõis 1555. aastal Rakvere foogti vasallvaldusena Johann Mecus Johansenile ja 1581. aastal Hans Wachmeistrile, kes oli Rootsi kuninga Johan III ihukaitse ülem. Mõisamaa suuruseks oli märgitud 20 adramaad (1583. aastal hektariteks ümberarvestatult 200 hektarit). Rootsi ajal kuulus mõis 1581. aastast Rootsi feldmarssal Hans Wachtmeistrile (srn 1590). Hans Wachmeistri järeltulijad külastasid Põlulat 1994. ja 1995. aastal.

Põlula mõis kuulus 18. sajandi alguses Bassewitzidele (1680–1749), Zoege von Manteuffelitele (1765), Stackelbergidele (1853) ja Krausedele (1863).

1851. aastal loovutas meeskohtunik vabahärra Gustav Adolph von Stackelberg Põlula mõisa oma pojale, eruleitnandist meeskohtu assessorile vabahärra Wilhelm Moritz Friedrich von Stackelbergile, kes müüs mõisa 1863. aastal Johann Wilhelm Krause pojapojale Hermann von Krausele. 1863. aastast kuni võõrandamiseni oli Põlula mõis Krausede aadlisuguvõsa valduses. 1877. aasta kevadel läks Põlula mõisniku Hermann von Krause kätte ka Inju mõis.

1900. aastal kinkis Hermann von Krause Põlula oma pojale Wilhelm von Krausele (1872–1912).

1909. aastal ostis Wilhelm von Krause Inju-Meriküla mõisast 3700 rubla eest maatüki Nova (suurusega 736 tessatini 360 ruutjalga) ja liitis selle Põlula mõisaga.

Põlula mõisnik Wilhelm (Helm) von Krause suri 1912. aastal kõrivähki ja maeti Viru-Jaagupi kiriku lähedale kalmistule. Tema pärijad olid tema lesk Anna Henriette Karoline Molly von Krause (sünninimi von Winkler, 1872–1921), tütred Karin Molly Johanna von Krause ja Anna Elisabeth von Krause ning pojad Paul Theodor von Krause ja Ulrich von Krause (1909–1941).

1919. aasta Eesti Vabariigi maaseaduse alusel jagati mõisa maad asunikele. Mõisale jäeti ainult härrastemaja ümbruses olnud maad, kokku 33,325 ha. Mõisa, mille pindala oli nüüd sama suur kui keskmisel Eesti talul, hakkas pidama Wilhelm von Krause poeg Paul Theodor von Krause (1907–1965). 1939. aastal lahkusid Kraused Eestist. Nende raamatukogu ja arhiividokumente üle vaadates leiti aadlikiri, mille Venemaa keisrinna Katariina II oli 18. sajandil Põlula mõisa omanikule parun Stackelbergile andnud.

1945. aastal mõis riigistati ning seal avati hobulaenutuspunkt ja hiljem kolhoosi kontor. 1947. aastal kolis mõisahoonesse kool. 1995.–2000. aastal hoone renoveeriti ja kuni 2020. aastani tegutses seal Põlula Põhikool.

Põlula mõisa härrastemaja 2009. aasta sügisel

Mõisakompleks

Põlula mõisa piiritusetehas 2009. aasta sügisel

Põlula härrastemaja on rajatud kahes järgus. Ilmselt 18. sajandi keskel või teisel poolel ehitati mõisa kahekorruseline barokkstiilis puithoone, mille eenduvaid tiibu kroonivad madalad kolmnurkfrontoonid. 1880. aastatel lisati hoonele suur historitsistlik tiibehitus, mis on osalt ühe-, osalt kahekorruseline. Planeeringult sarnaneb Põlula härrastemaja 17. sajandi baroksete Maardu, Palmse ja Aa mõisahoonetega.

1870. aastal ehitati mõisahoone juurde suurejooneline Põlula mõisa piiritusetehas, mille varemed on säilinud tänini. Säilinud on ka tallihoone varemed ja mõisatööliste elumaja. Kuusnurkne tõllakuur lammutati 1950. aastatel.

Endises mõisa härrastemajas asus Põlula Kool.

Põlula mõisahäärberi teisel korrusel on mõisamuuseum.

Põlula piiritusetehas

Põlula mõisa piiritusetehas sai valmis 1870. aastal. On säilinud sama aastaarvuga kivi viinavabriku seinas.

19. sajandi teisel poolel arenes majandus tormiliselt kogu Eestis, nii ka Põlulas. Raudtee ehitusega avanes virulastele Peterburi lai ja nõudlik turg. Mõisnikud võtsid sihikule piiritusetootmise, sest nõudlus viina järele oli Peterburis suur. Toorainet piirituse jaoks oli küllalt – nimetasid ju soomlased Virumaad kartulimaaks.

Põlula piiritusevabrik oli omapärane selle poolest, et läbi vabriku voolas tiigist tulnud allikavesi. Kartulite pesemine oli sel moel nagu automatiseeritud. Reovesi voolas Kunda jõkke. Puhas piiritus pumbati tammevaatidesse, suleti õhukindlalt ja saadeti müüki. Põlula mõisa talupojad vedasid piirituse Kabalasse, kus asus raudteejaam. Vabrik töötas niiviisi kuni Eesti Vabadussõjani (1918–1920).

Mõis kui majandusüksus

Aastatel 1650–1700 jaotati eesti talupojad järgmiselt.

• Vabad talupojad. Põlula mõisa vabad talupojad elasid Angusel.
• Talupojad.
• Sulasmehed. Ühe adramaaga (8–12 ha) talu pidas ühte sulast ja ühte teotüdrukut. Põlula mõisas oli neid igas külas.
• Vabadikud. Põlula mõisas elasid vabadikud Sael, Alumisel ja Kuivajõel.
• Pobulid. Pobulid elasid Nurksel, Mägedis, Põlulas ja Kõrmal.
• Mõisa antvärgid: kilter, kubjas, aidamees, mölder, aednik, sepp, tallmeister jne.
• Põlula mõisas oli veel jahikorraldaja, kelle ülesandeks oli koerte eest hoolitsemine, jahi organiseerimine, tapetud ulukite nülgimine ja lihastamine. Praegugi on mõisahoone keldri laes konksud, kuhu lihakehad riputati.

1803. aastal oli Põlula mõisa suurus 15 adramaad (200 ha) ja 30 talu. Renditalu pidi mõisale maksma loonusrenti ning tegema rakme- ja jalapäevi. Keskmise suurusega taluks loeti 6 päeva talu (umbes 12 ha).

1868. aastal hakkasid Põlula ja Miila talupojad talusid päriseks ostma. Küla maad jagunesid Põlula ja Ulvi mõisa vahel.

Põlula mõisa inimesi

1745. aastal sündis Põlula mõisas Wilhelm Johann Zoege von Manteuffel. Peale Põlula kuulusid talle Harmi, Vaeküla, Küti ja Kupna.

Wilhelmi kaks tütart, Helena ja Emilie, abiellusid nimekate kunstnike Kügelgenidega. Helena abikaasa oli Gerhard von Kügelgen ja nende pojast Wilhelmist sai samuti kunstnik, kelle töö on näiteks Tallinna Oleviste kiriku altarimaal "Kristus ristil". Emilie abikaasa oli Karl von Kügelgen, kes on selle suguseltsi kõige kuulsam kunstnik, ja ka nende poeg Konstantin käis isa jälgedes. Wilhelmi pojast Heinrichist sai Küti mõisnik, tema tütar Maria abiellus 1843. aastal Rakvere esimese fotograafi parun Voldemar Roseniga. Heinrichi kasupojast sai kuulus kunstnik Carl Timoleon von Neff.

Alates 1863. aastast kuulus Põlula mõis Krausedele.

Kraused olid Tartu Ülikooli professori ja arhitekti Johann Wilhelm Krause järeltulijad. Tema projekteeritud on teiste hoonete seas ka Tartu ülikooli peahoone. Põlula omanikeks said Kraused suguluse tõttu. Eelnimetatud Karl von Kügelgeni ja Põlula Mannteufeli tütre Emilie tütar Anna abiellus professori-arhitekti poja Hermann Krausega, kes oli Tallinnas arst. Nende poeg Hermann oligi esimene Põlula Krause (suri seal 1909). Tema poeg Wilhelm (1872–1912) võttis naiseks Ulvi mõisatütre Anna Henriette Karoline Molly von Winkleri.

Omandanud 1877. aastal Inju mõisa, ehitas Herman von Krause sinna sajandi lõpul kauni uusrenessansliku lossi.

Eesti ajal oli mõisasüda Paul Theodor von Krause käes, kes sündis Põlulas 1907. aastal. 1939. aastal lahkus ta Hitleri kutsel Eestist.

Põlula mõisast ja selle lähemast ümbrusest on pärit ka nimekaid eesti soost inimesi.

Mõisavalitseja Jakob Normanni pojad olid Wilhelm ja Gustav.

Wilhelm Normann (snd 1812) sai pärast Rakvere koolides õppimist (1821–1825) isa abiliseks Põlula mõisa valitsemisel. Seejärel oli ta Simuna köster (1832–1892) ja kihelkonnakooli juhataja. Ta asutas seal laulukoori ja korraldas kirikus 1866. aastal Lääne-Virumaa I laulupüha ning aastatel 1873 ja 1883 kihelkonna laste laulupäeva. Wilhelm Normann koostas arvukalt kooliõpikuid ning andis välja üle 40 vaimuliku raamatu. Tema õpilastest said tublid koolmeistrid ja muusikajuhid mitmel pool Virumaal.

Gustav Normann (snd 1821) oli tuntud orelimeister, kes ehitas orelid paljudele eesti kogudustele üle kogu maa. Tema pill oli kuni 1925. aastani ka Rakvere Kolmainu kirikus. Paljud tema pillid on praeguseks välja vahetatud. Tänini säilinud Normanni orelid asuvad Haljala, Simuna, Väike-Maarja ja Viru-Jaagupi kirikus, aga ka mitmel pool mujal Eestis ja Soomes. 1976. aasta uurimuse järgi oli Eesti kirikutes toona alles veel paarkümmend Normanni orelit.

1889. aastal sündis Põlulas klaverimeister Karl Saar, kes õppis ametit Tallinnas, Peterburis ja Saksamaal ning rajas 1927. aastal Tallinna oma vabriku, kus täiustas klaveri ehitust, paigutades kõlalauale selle deformeerumist vältiva ja helisevust suurendava liistu. Tallinna näitusel 1936. aastal anti Karl Saarele tema klaverite eest kuldraha. Tema vabrik hävis 1941. Edasi teenis mees leiba väga hinnatud klaverihäälestajana.

"Polli päevikud"

Põlula mõisa ainetel on vändatud mängufilm "Polli päevikud". Režissöör Chris Kraus, kelle siniverelistele esivanematele Põlula mõis kunagi kuulus, rändab filmi vahendusel tagasi aega, kui baltisakslus hakkas kaotama oma senist positsiooni. Põlulast sai ta selle filmi tegemiseks ka viimase tõuke. 1993. aastal, kui piirid olid avanenud, käis Chris Kraus koos suguvõsaga Lätis ja Eestis. Siis nägi ta esimest korda ka Põlulat: seal oli kool, räämas ja lagunenud. Kontrast oli võimas, sest suguvõsas oli räägitud Põlulast kui vanajumala seljataga olevast idüllilisest paigast, kui paradiisist.

Vaata ka

• Põlula-Uuemõisa mõis

Välislingid

• Põlula mõisast Eesti mõisaportaalis
• Põlula Kool