Põlula mõis

Põlula mõis (saksa keeles Poll) oli rüütlimõis Viru-Jaagupi kihelkonnas Virumaal.

Alates 1863. aastast kuni sundvõõrandamiseni oli mõis Krausede aadlisuguvõsa valduses. Mõisa keskus jääb nüüdisajal Vinni valla territooriumile.^[1]

Ajalugu

11. juunil 1325 olid 40 vasalli üriku osalised Eestimaa vasallid Tilo de Polle ja Andreas de Polle, esimesed Pollide aadlisuguvõsa nimeliselt teadaolevad liikmed. Põlula mõisa ja küla ("Hof und Dorf zu Polle") on mainitud Viru meeskohtuniku ürikus 5. märtsist 1489.

Nimetused Pol – 1325, 1579, 1581, 1914; Polle – 1581; Pollo – 1615; Põllula – 1732^[2]

Arhiividokumentide järgi antakse Põlula mõis 1555. aastal Rakvere foogti vasallvaldusena Johann Mecus Johansenile ja 1581. aastal Hans Wachmeistrile, kes oli Rootsi kuninga Johan III ihukaitse komando ülem^[viide?]. Mõisamaa suuruseks oli märgitud 20 adramaad (1583. aastal oli see hektariteks ümberarvestatult 200 hektarit). Rootsi ajal kuulus mõis 1581. aastast, Rootsi feldmarssal Hans Wachtmeistrile (surnud 1590)^[3]. Hans Wachmeistri järeltulijad külastasid Põlulat 1994. ja 1995. aastal.^[2]

Põlula mõis kuulus 18. sajandi alguses Bassewitzidele (1680–1749), 1765 Zoege von Manteuffelitele, 1853 Stackelbergidele ja 1863 Krausedele.

1851. aastal loovutas meeskohtunik vabahärra Gustav Adolph von Stackelberg Põlula mõisa oma pojale, eruleitnandist meeskohtu assessorile vabahärra Wilhelm Moritz Friedrich von Stackelbergile, kes müüs mõisa 1863. aastal Johann Wilhelm Krause pojapojale Hermann von Krausele. 1863. aastast kuni võõrandamiseni oli Põlula mõis Krausede aadlisuguvõsa valduses. 1877. aasta kevadel läks Põlula mõisniku Hermann von Krause kätte ka Inju mõis.

1900. aastal Hermann von Krause kinkis Põlula oma pojale Wilhelm von Krausele (1872–1912).

1909. aastal ostis Wilhelm von Krause Inju-Meriküla mõisast maatüki Nova (736 tessatini 360 ruutjalga) hinnaga 3700 rubla ja liitis selle Põlula mõisaga.

Põlula mõisnik Wilhelm von Krause suri 1912. aastal kõrivähki ja maeti Viru-Jaagupi kiriku lähedale kalmistule.Pärast Wilhelm (Helm) von Krause surma (1912) olid tema pärijad tema lesk Anna Henriette Karoline Molly von Krause (sünd von Winkler) (1872–1921), kaks poega ja kaks tütart: Karin Molly Johanna von Krause, Anna Elisabeth von Krause, Paul Theodor von Krause, Ulrich von Krause (1909–1941)^[4]

1919. aasta Eesti Vabariigi maaseaduse alusel jagati mõisa maad asunikele. Mõisale jäeti ainult härrastemaja ümbruses olnud maad, kokku 33,325 ha. Mõisa, mille pindala võrdus nüüd keskmise Eesti taluga, hakkas pidama Wilhelm von Krause poeg, Paul Theodor von Krause (1907–1965). 1939. aastal Kraused lahkusid Eestist. Põlulast lahkunud Krausede raamatukogu ja arhiividokumentide ülevaatusel leiti Põlula mõisa omanikule parun Stackelbergile 18. sajandil Venemaa keisrinna Katariina II poolt antud aadlikiri^[5].

1945. aastal mõis riigistati, ning seal avati hobulaenutuspunkt ja hiljem kolhoosi kontor. Kool kolis mõisahoonesse 1947. aastal. Mõisahoone renoveeriti 1995–2000 ja seal asus kuni 2020. aastani Põlula Põhikool. ^[2]

Mõisakompleks

Põlula härrastemaja on rajatud kahes järgus. Ilmselt 18. sajandi keskel või teisel poolel rajati mõisa kahekorruseline barokkstiilis puithoone, mille eenduvate tiibade kohal on madalad kolmnurkfrontoonid. 1880. aastatel lisati hoonele suur historitsistlik tiibehitus, mis on osalt ühe-, osalt kahekorruseline. Planeeringult sarnaneb Põlula härrastemaja 17. sajandi barokkstiilis Maardu, Palmse ja Aa mõisahoonetega.^[6]

1870. aastal ehitati mõisahoone juurde suurejooneline Põlula mõisa piiritusetehas, mille varemed on säilinud tänapäevani. Säilinud on ka tallihoone varemed ja mõisatööliste elumaja. Kuusnurkse kujuga tõllakuur lammutati 1950. aastatel.

Endises mõisa härrastemajas asus Põlula Kool.

Põlula mõisahäärberi teisel korrusel on mõisamuuseum. ^[7]

Põlula piiritusetehas

Põlula mõisa piiritusetehas sai valmis 1870. aastal. On säilinud sama aastaarvuga kivi viinavabriku seinas.

19. sajandi teine pool oli majandusliku arengu mõttes väga tormiline kogu Eestis, nii ka Põlulas. Raudtee ehitusega avanes virulastele Peterburi lai ja nõudlik turg. Mõisnikud võtsid sihikule piirituse. Nõudlus viina järele oli Peterburis suur. Toorainet piirituse jaoks oli küllalt. Nimetasid soomlased ju Virumaad kartuli maaks.

Põlula piiritusevabrik oli omapärane selle poolest, et läbi vabriku voolas tiigist tulnud allikavesi. Kartulite pesemine oli sel moel nagu automatiseeritud. Reovesi voolas Kunda jõkke. Puhas piiritus pumbati tammevaatidesse, suleti õhukindlalt ja saadeti müüki. Kabalasse vedasid piiritust Põlula mõisa talupojad kuna seal asus raudteejaam. Vabrik töötas niiviisi kuni Eesti Vabadussõjani (1918–1920).^[6]

Mõis kui majandusüksus

1650–1700 jaotati eesti talupojad järgnevalt. *Vabad talupojad. Põlula mõisa vabad talupojad elasid Angusel. *Talupojad. *Sulasmehed. Ühe adramaaga (8–12 ha) talu pidas ühe sulase ja ühe teotüdruku. Põlula mõisas elas neid igas külas. *Vabadikud. Põlula mõisas elasid vabadikud Sael, Alumisel ja kuivajõel. *Pobulid. Pobulid elasid Nurksel, Mägedis, Põlulas ja Kõrmal. *Mõisa antvärgid: kilter, kubjas, aidamees, mölder, aednik, sepp, tallmeister jne. *Põlula mõisas oli veel jahikorraldaja, kelle ülesandeks oli koerte eest hoolitsemine, jahi organiseerimine, tapetud ulukite nülgimine ja lihastamine. Praegugi mõisahoone keldri laes konksud, kuhu lihakehad riputati.

1803. aastal oli Põlula mõisa suurus 15 adramaad (200 ha) ja 30 talu. Renditalu pidi mõisale maksma loonusrenti ning tegema rakme- ja jalapäevi. Keskmise suurusega taluks loeti 6 päeva talu (umbes 12 ha).

1868. aastal hakkasid Põlula ja Miila talupojad talusid päriseks ostma. Küla maad jagunesid Põlula ja Ulvi mõisa vahel.

Põlula mõisa inimesi

1745 sündis Põlula mõisas Wilhelm Johann Zoege von Manteuffel. Peale Põlula kuulusid talle veel Harmi, Vaeküla, Küti ja Kupna.

Tema kaks tütart abiellusid nimekate kunstnikega Kügelgenidega. Helena abikaasa oli Gerhard von Kügelgen ja nende pojast Wilhelmist sai samuti kunstnik. Tema töö on näiteks Tallinna Oleviste kiriku altarimaal „Kristus ristil“. Wilhelmi tütar Emilie abikaasa oli Karl von Kügelgen (kõige kuulsam kunstnik Kügelgenide seas). Viimase poeg Konstantin oli samuti tuntud kunstnik. Wilhelmi poeg Heinrichist sai Küti mõisnik, tema tütar Maria abiellus (1843) Rakvere esimese fotograafi parun Voldemar Roseniga. Ja kasupojaks võttis Heinrich tulevase kuulsa kunstniku Karl Timoleon Neffi^[6].

Alates 1863. aastast kuulus Põlula mõis Krausedele.

Kraused olidTartu Ülikooli professori ja arhitekti Johann Wilhelm Krause järeltulijad. Tema projekteeritud on teiste hoonete seas ka Tartu ülikooli peahoone. Põlula omanikeks said Kraused suguluse tõttu. Juba nimetatud kunstnik Karl von Kügelgeni ja Põlula Mannteufeli tütre Emilie tütar Anna abiellus professori-arhitekti poja Hermann Krausega, Tallinna arstiga. Nende poeg Hermann oligi esimene Põlula Krause, kes suri seal 1909. Tema poeg Wilhelm (1872–1912) võttis naiseks Ulvi mõisatütre Anna Henriette Karoline Molly von Winkleri.

Omandanud 1877 Inju mõisa, ehitas Herman von Krause sinna sajandi lõpul kauni uusrenessansliku lossi.

Eesti ajal oli mõisasüda Paul Theodor von Krause käes, kes oli sündinud Põlulas 1907. 1939 lahkus Hitleri kutsel Eestist^[6].

Põlula mõis ja selle lähem ümbrus on andnud meie maale ka mitmeid eesti soost tuntud inimesi.

Mõisavalitseja Jakob Normanni pojad olid Wilhelm ja Gustav.

Wilhelm Normann (sündinud 1812) sai pärast Rakvere koolides (1821–1825) õppimist isa abiline Põlula mõisa valitsemisel. Seejärel oli ta Simuna köster (1832–1892) ja kihelkonnakooli juhataja. Ta asutas seal laulukoori ja korraldas kirikus 1866 Lääne-Virumaa I laulupüha ning 1873 ja 1883 kihelkonna laste laulupäeva. Wilhelm Normann koostas arvukalt kooliõpikuid ning andis välja üle 40 vaimuliku raamatu. Tema õpilastest said tublid koolmeistrid ja muusikajuhid mitmel pool kogu Virumaal^[6].

Gustav Normann (sündinud 1821) oli tuntud orelimeister, kes ehitas orelid paljudele eesti kogudustele üle kogu maa. Paljud tema pillid on tänaseks asendatud uutega. Tema pill oli kuni 1925. aastani ka Rakvere Kolmainu kirikus. Tänini säilinud Normanni orelid asuvad Haljala, Simuna, Väike-Maarja ja Viru-Jaagupi kirikus, aga ka mitmel pool mujal Eestis ja Soomes. 1976. aasta uurimuse järgi oli siis Eesti kirikutes alles veel paarkümmend Normanni orelit^[6].

1889. aastal sündis Põlulas klaverimeister Karl Saar, kes õppis ametit Tallinnas, Peterburis ja Saksamaal ning rajas 1927 Tallinna oma vabriku, kus täiustas klaveri ehitust, paigutades kõlalauale selle deformeerumist vältiva ja helisevust suurendava liistu. Tallinna näitusel 1936 anti Karl Saarele tema klaverite eest kuldraha. Tema vabrik hävis 1941. Edasi teenis mees leiba väga hinnatud klaverihäälestajana^[6].

Polli päevikud

Chris Kraus, kelle siniverelistele esivanematele kuulus kunagi Põlula mõis, rändab oma filmi «Polli päevikud» vahendusel tagasi aega, kui baltisakslus hakkas kaotama oma senist positsiooni. Põlulast on pärit ka selle filmi tegemise viimane tõuge. 1993. aastal, kui piirid olid avanenud, käis Chris Kraus koos suguvõsaga Lätis ja Eestis. Siis nägi ta esimest korda ka Põlulat, seal oli kool, räämas ja lagunenud. Kontrast oli võimas, sest suguvõsas oli räägitud Põlulast kui vanajumala seljataga olevast idüllilisest paigast. Kui paradiisist^[8].

Vaata ka

Põlula-Uuemõisa mõis

Viited

↑ "Põlula mõis". mois.ee.
↑ ^2,0 ^2,1 ^2,2 Ilmar Järg (2007). Põlula küla enne ja nüüd. Jõhvi: Trükis.
↑ Wachtmeister af Björkö nr 31, www.adelsvapen.com
↑ Eesti Ajalooarhiivi Kinnistute register Põlula mõis (Viru-Jaagupi khk)
↑ Postimees 22.11.1939
↑ ^6,0 ^6,1 ^6,2 ^6,3 ^6,4 ^6,5 ^6,6 Kormik, Juhan (2012). "Kunda jõeäärsed Rägavere valla maa-alal" (PDF). roelda.edu.ee.
↑ "Kooli muuseumi ületoomine koolimajja". vinnivald.ee. 2016.
↑ Tuumalu, Tiit (21. detsember 2010). "Film, mis kaevab välja kadunud baltisaksluse". postimees.ee.

Välislingid

[1] "Põlula mõis". mois.ee.

[:0-2] 2,0 ^2,1 ^2,2 Ilmar Järg (2007). Põlula küla enne ja nüüd. Jõhvi: Trükis.

[3] Wachtmeister af Björkö nr 31, www.adelsvapen.com

[4] Eesti Ajalooarhiivi Kinnistute register Põlula mõis (Viru-Jaagupi khk)

[5] Postimees 22.11.1939

[:1-6] 6,0 ^6,1 ^6,2 ^6,3 ^6,4 ^6,5 ^6,6 Kormik, Juhan (2012). "Kunda jõeäärsed Rägavere valla maa-alal" (PDF). roelda.edu.ee.

[7] "Kooli muuseumi ületoomine koolimajja". vinnivald.ee. 2016.

[8] Tuumalu, Tiit (21. detsember 2010). "Film, mis kaevab välja kadunud baltisaksluse". postimees.ee.

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]

[7]

[8]