Mugul-jänesekapsas

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Oka (köögivili))
Jump to navigation Jump to search
Mugul-jänesekapsas
Kollased ja violetsed mugul-jänesekapsa mugulad
Kollased ja violetsed mugul-jänesekapsa mugulad
Taksonoomia
Riik Taimed Plantae
Hõimkond Õistaimed Magnoliophyta
Klass Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts Jänesekapsalaadsed Oxalidales
Sugukond Jänesekapsalised Oxalidaceae
Perekond Jänesekapsas Oxalis
Liik Mugul-jänesekapsas
Binaarne nimetus
Oxalis tuberosa
Molina
Sünonüümid

oka, Uus-Meremaa jamss

Mugul-jänesekapsas (Oxalis tuberosa) ehk oka on jänesekapsaliste sugukonna jänesekapsa perekonda kuuluv püsik, mis talvitub maa-aluste varremugulate abil. Neid mugulaid kutsutakse ketšua keeles uqa'ks,[1] hispaania keeles oca'ks ja Ladina-Ameerika muudes hispaaniakeelsetes riikides Cubio'ks, Uus-Meremaa jamsiks ja paljude muude nimetustega. Taime hakati kultiveerima Kesk- ja Lõuna-Andides mugulate pärast, mida kasutatakse kui juurvilju. See taim metsikult ei kasva, kuid Kesk-Andide piirkonnas on teada neli ala, kus looduses leidub metsikuid jänesekapsa liike, mille mugulad on väiksemad.[2] Mugul-jänesekapsas toodi Euroopasse kartuliga konkureerima 1830. aastal ja Uus-Meremaale juba 1860. aastal.

Uus-Meremaal on mugul-jänesekapsas saanud populaarseks köögiviljaks ja seda kutsutakse seal lihtsalt jamsiks või Uus-Meremaa jamsiks (kuigi tegemist pole päris jamsiga). See on saadaval laias värvivalikus, sh kollane, oranž, roosa, aprikoosikarva ja traditsiooniline punane.[3][4]

Kultuuriline tähtsus[muuda | muuda lähteteksti]

Mugul-jänesekapsast kasvatasid peamiselt ketšua ja aimara põllumehed, mugul-jänesekapsas on sajandeid olnud Andide maapiirkondade toidulaual põhitoiduaine.[5] Kõigist Andide juur- ja mugulviljadest on mugul-jänesekapsas praegu Kesk-Andide piirkonnas kasvatuspindala poolest kartuli järel teisel kohal.[3] Mugul-jänesekapsas on seal oluline roll kohaliku toiduga kindlustamisel, sest on viljavahelduse süsteemi osa ja mugul-jänesekapsa mugulatel on suur toiteväärtus.

Mitmekesisus[muuda | muuda lähteteksti]

Tavaline mugul-jänesekapsa mitmekesisus ühes Peruu farmis
Lähivõte aprikoosikarva Uus-Meremaa jamsist
Roosad mugul-jänesekapsa mugulad

Andide põllumehed kasvatavad mitmeid mugul-jänesekapsa sorte. Mugul-jänesekapsa mitmekesisust võib kirjeldada välistunnuste põhjal, sordinimetuste järgi või molekulaarsete tunnuste abil.

Välistunnused[muuda | muuda lähteteksti]

Mugul-jänesekapsas jagatakse morfotüüpideks lehtede, õite, viljade, varte ja mugulate omaduste järgi, nagu kirjeldab Rahvusvahelise Taimegeneetika Instituudi dokument mugul-jänesekapsa tunnustest.[6] Mugul-jänesekapsa mugulate välistunnuste varieeruvus on iseäranis suur. Mugulad võivad olla 25–150 mm pikad ja kuni 25 mm laiad;[7] koor ja sisu võivad värvuselt olla valged, kreemikad, kollased, oranžid, roosad, punased ja violetsed, ning värvid võivad olla ka erinevates mustrites.[6]

Kohalikud sordinimed[muuda | muuda lähteteksti]

Mugul-jänesekapsa kasvatajad nimetavad sorte sageli peamiselt mugulate välisilme põhjal[8] ja seejärel maitse järgi.[2] Näiteks on levinud nimed ushpa negra (must tuhk) või puka panti (punane kosmos, Eestiski kasvatatava suvelille Cosmos peucedanifolius õietooni järgi). Sordinimede osas ei ole ühtsust ja järjepidevust ei kogukonna sees ega ka laiemalt.[9]

Molekulaarsed tunnused[muuda | muuda lähteteksti]

Mitmed uuringud on kirjeldanud mugul-jänesekapsa mitmekesisust molekulaarse meetodiga valkude ja geenide variatsiooni uurides. Molekulaarsed tunnused, nagu näiteks allosüümide esinemine (nt del Río, 1999[10]) ja geenijärjestus (nt Pissard et al., 2006[11]) näitavad mugul-jänesekapsa väikest mitmekesisust võrreldes teiste põllukultuuridega, ilmselt tingituna selle köögivilja paljundamise meetodist. Kuigi geneetiline varieeruvus vastab hästi rahvapärasele sortideks jagamisele,[12] näitab klasteranaüüs, et rahvaaretuse sordid ei ole täiuslikud kloonid, vaid geneetiliselt üsna varieeruvad rühmad.[11][12]

Toitumisalane teave[muuda | muuda lähteteksti]

Mugul-jänesekapsas on üks süsivesiku- ja energiarikkamaid köögivilju. See on ka hea provitamiin-A (beetakaroteeni) allikas, ta sisaldab kaaliumi, B6-vitamiini ja veidi kiudaineid. Kollased ja oranžid mugulad sisaldavad karotenoide, samas punasekoorelised ja punasetäpilise sisuga mugulad sisaldavad antotsüaniine.[4]

Söödavus[muuda | muuda lähteteksti]

Mugul-jänesekapsast kasvatatakse peamiselt tema söödavate varremugulate pärast, kuid ka tema lehed ja noored võrsed on rohelise köögiviljana söödavad. Täiskasvanud varsi saab kasutada sarnaselt rabarberiga.[13] Andide elanikel on mitmeid mugulate töötlemise ja mugulatest toidu valmistamise viise, Mehhikos süüakse aga mugul-jänesekapsast toorelt soola, sidruni ja terava pipraga.[3] Mugulate maitse on sageli kergelt mõrkjas või hapukas, kuid sorditi on maitseomadused üsna erinevad ja mõned sordid pole üldse hapud.[14] Tekstuurilt on mugulad porgandi moodi krõmpsuvast (toorelt või pooltoorelt) kuni tärkliseliseni või isegi piimjani, kui on täielikult pehmeks keedetud.

Kasutusklassid[muuda | muuda lähteteksti]

Mugul-jänesekapsa mugulad on suhteliselt suure oksalaatide sisaldusega, mis on kontsentreerunud koore alla.[15] Oksalaatide sisalduselt sarnaneb mugul-jänesekapsas spinatiga.[16] Sorditi on oksalaatide sisaldus väga erinev, ja sellest tulenevalt jagavad Andide põllumehed mugul-jänesekapsa kahte kasutusklassi.[2]

Esimene kasutusklass, hapu mugul-jänesekapsas, hõlmab sorte, millel on suur oblikhappe sisaldus.[2] Põllumehed töötlevad need mugulad säilitustooteks, mida kutsutakse ketšua keeles khaya'ks.[12] Khaya valmistamiseks leotatakse mugulaid esmalt umbes kuu aega vees. Siis jäetakse need kuumadeks ja päikselisteks päevadeks ja öökülmadega öödeks välja, kuni need on täiesti kuivanud.[12] See protsess sarnaneb mõrudest kartulitest chuñu valmistamisega. Selle kasutusklassi sorte kutsutakse ketšua keeles khaya'ks (töödeldud kuivatatud toote järgi) või p'usqu (hapu/hapendatud),[12] ja Aimara keeles luk'iks.[2]

Teine kasutusklass, magus mugul-jänesekapsas, hõlmab sorte, millel on väiksem oblikhappe sisaldus.[2] Traditsiooniline Andide toidutöötlemise viis selle kasutusklassi jaoks tegeleb samuti oksalaatide sisalduse vähendamisega varutud köögiviljas, kuid ilma kuivatamiseta. Seda tehakse päikse käes hoidmisega, mis vähendab orgaaniliste hapete sisaldust ja seega suurendab mugul-jänesekapsa magusust.

Mugul-jänesekapsa toitumisalane teave 100 g kohta
Toitaine Kogus värskelt Kogus kuivatatult
Vesi 84,1 g 15,3 g
Süsivesikud 13,3 g 75,4 g
Valgud 1,0 g 4,3 g
Vitamiinid
Retinool (A1-vitamiin) 1 μg 0 μg
Riboflaviin (B2-vitamiin) 0,13 mg 0,08 mg
Niatsiin (B3-vitamiin) 0,43 mg 0,85 mg
C-vitamiin 38,4 mg 2,4 mg
Mineraalid
Tuhasus 1 g 3,9 g
Kaltsium 2 mg 52 mg
Raud 1,6 mg 9,9 mg
Fosfor 36 mg 171 mg
Energia 61 kcal (255 kJ) 330 kcal (1360 kJ)

Toiteväärtus[muuda | muuda lähteteksti]

Kui mugul-jänesekapsa mugulaid on päikse käes hoitud, võib neid keeta, küpsetada või praadida. Andides kasutatakse neid hautistes ja suppides, nagu kartulit, aga ka magustoitudes. Selliseid sorte kutsutakse ketšua keeles wayk'u'ks (keetmine), misk'i'ks (magus/maitsev) ja aimara keeles q'ini'ks.[2]

Hapu mugul-jänesekapsas ja magus mugul-jänesekapsas moodustavad kindlad rühmad lähtuvalt AFLP andmetest.[17] See viitab lahus toimunud evolutsioonilisele arengule.

Paremal olev tabel näitab toitainetesisaldust värskete ja kuivatatud mugul-jänesekapsa mugulate 100 g kohta. Mugul-jänesekapsas on väärtuslik C-vitamiini,[18] kaaliumi (kaaliumi kogus sisaldub tuhasuses) ja raua allikas.[18] See annab natuke ka valke, sealhulgas valiini ja trüptofaani.[19] Sordid erinevad oma toitainete sisalduselt suures ulatuses,[19] seega tuleb siin esitatud arvulisi näitajaid võtta orienteerivatena. Mugulad on kõrgel kohal energiasisalduse poolest.

Kasvatamine[muuda | muuda lähteteksti]

Mugul-jänesekapsas on üks tähtsamaid põhitoiduaineid Andide kõrgustikus, tänu kergele paljundamisele ja vastupidavusele ka kehvematel muldadel, suurtes kõrgustes ja karmis kliimas.[3]

Levik[muuda | muuda lähteteksti]

Mugul-jänesekapsast kasvatatakse Andide piirkonnas Venezuelast Argentinani,[20] kõrgustel 2800–4100 m üle merepinna.[12] Kõige rohkem ja kõige suurema mitmekesisusega leidub seda Peruu keskosas ja Boliivia põhjaosas, mis on ka tõenäolised alad, kus see liik kodustati.[21]

Sobiv kliima[muuda | muuda lähteteksti]

Mugul-jänesekapsas vajab pikka kasvuperioodi ja on sõltuv päevapikkusest, moodustades mugulad, kui sügisel päeva pikkus hakkab lühenema (Andides umbes märtsi paiku). Peale selle vajab mugul-jänesekapsas, et kliima oleks suhteliselt jahe, keskmiselt 10–12 °C (kõikudes 4 ja 17 °C vahel), ning et sademeid oleks 700–885 mm aastas.[22]

Mugul-jänesekapsas vajab mugulate moodustamiseks lühipäeva. Väljaspool troopikat ei moodusta see mugulaid enne sügist pööripäeva. Kui sügisese pööripäeva järel saabuvad öökülmad liiga varakult, hukkub taim enne mugulate valmimist.[3]

Nõuded mulla suhtes[muuda | muuda lähteteksti]

Mugul-jänesekapsas on mulla suhtes väga vähenõudlik. Ta kasvab ka väga toitainevaesetel muldadel ning talub laia mullahappesuse vahemikku (pH 5,3–7,8)[3] Traditsioonilises Andide viljelussüsteemis kasvatatakse seda sageli pärast kartulit, kus ta saab kasutada kartulile antud väetisi, mis jäid kartuli poolt kasutamata.[22]

Paljundamine[muuda | muuda lähteteksti]

Mugul-jänesekapsast paljundatakse tavaliselt vegetatiivselt, istutades mugulaid.

Paljundamine seemnetest on samuti võimalik, kuid seda kasutatakse praktikas väga harva.[3] Suguline paljunemine on keerukas mitmel põhjusel. Esiteks, nagu mitmed teised jänesekapsa (Oxalis) perekonna liikmed, on mugul-jänesekapsa õied kolme eri tüüpi, ja sama tüüpi õied omasugustega ei viljastu.[23] Teiseks, isegi neil harvadel juhtudel, kus taime vili valmib, kipuvad seemned spontaanselt varisema ja nende kogumine on väga keeruline.[23] Mugul-jänesekapsa õisi tolmutavad putukad (nt mesilased, lehemesilased ja kimalased).[23] Andmeid hübriidide esinemise sageduse kohta ei ole veel avaldatud.

Kasvatamisviis[muuda | muuda lähteteksti]

Mugul-jänesekapsa mugulad istutatakse Andides augustis või septembris ning koristatakse aprillist juunini.[22] Esimesed õied puhkevad umbes 3-4 kuud pärast istutamist ja seejärel hakkavad moodustuma ka mugulad.[23] Istutamise ja saagikoristuse vahel vajab mugul-jänesekapsas vähe hoolitsemist. Piisab paarist rohimisest ja muldamisest.[22]

Mugul-jänesekapsas on traditsioonilise viljavahelduse osa ja see pannakse maha harilikult kartuli järel vahetult pärast kartuli koristamist. Tüüpiline viljavaheldusskeem on esimesel aastal kartul, teisel mugul-jänesekapsas, kolmandal kaer või põlduba ja siis kaks kuni neli aastat mustkesa.[22]

Praktiline kasvatamine sarnaneb kartuli kasvatamisega. Mugulad istutatakse 80–100 cm vahekaugusega vagudesse või küngastele, taimede vahekaugus reas 40–60 cm.[24] Valdavad on monokultuurid, kuid Andides istutatakse sageli samal põllul segi ka koos muude mugultaimedega, sealhulgas mugul-mungalill ja ulluuku. Sageli on samal põllul koos ka mitu sorti igast liigist. Sellise segapõllu mugulad võidakse hiljem sorteerida kas saagi koristamisel või vahetult enne toidu valmistamist.[3]

Harmiin, mida on leitud mugul-jänesekapsa juureeritistest, on insektitsiidsete omadustega.[25]

Saagikus[muuda | muuda lähteteksti]

Saagikus sõltub kultiveerimisviisist. Andide piirkonna riikide aastaraamatud nimetavad mugul-jänesekapsa saagikuseks 7–10 tonni mugulaid hektarilt. Kuid sobivates tingimustes võib viirusvaba paljundusmaterjali kasutamisel mugul-jänesekapsa saagikus ulatuda 35–55 tonnini hektarilt.[3][20]

Piirangud[muuda | muuda lähteteksti]

Kahjurid ja haigused vähendavad mugul-jänesekapsa saagikust. Andides kasvatatavad mugul-jänesekapsad nakatuvad sageli viirustega, mis põhjustab püsivat väikest saagikust. Seetõttu tuleb rakendada viirustest vabanemise jaoks sobivaid meetmeid, enne Andidest pärit mugulate kasutamist väljaspool seda piirkonda.[3] Kasvatamist segavad ka Andide kartulimardikas (Premnotrypes spp), ulluukumardikas (Cylydrorhinus spp) ja okamardikas, mille liigiliselt täpne määratlemine ei ole päris selge (võimalikud on Adioristidius, Mycrotrypes või Premnotrypes). Need mardikad hävitavad sageli kogu saagi. Märkimisväärsed kahjurid on ka nematoodid.[20]

Eespool mainitud nõudlikkus päevapikkuse suhtes ja oksalaatide sisaldus võivad ka olla laiemat kasutust piiravaks teguriks. Teadlased tegelevad sordiaretuse ja -valikuga ning viirustest vabastamisega, et neist probleemidest jagu saada.[3]

Põllumajanduslik potentsiaal[muuda | muuda lähteteksti]

Võimalik on mugul-jänesekapsast kasvatama hakata ka muudes sobivate tingimustega piirkondades, näiteks Aasias ja Aafrikas. Mugul-jänesekapsa suuremate mugulatega roosa sordi kasvatamine ja kasutamine näitab juba kasvutrendi ja varasemast suuremat põllumajanduslikku huvi Uus-Meremaal.[15][19]

Liigikaitse pingutused[muuda | muuda lähteteksti]

Mitmed ex situ ja in situ liigikaitseprojektid tegelevad Oxalis tuberosa mitmekesisuse kaitsmisega.[26] Rahvusvaheline Kartulikeskus (CIP) Peruus hoiab sadu Boliivia, Argentina ja Peruu eri piirkondadest kogutud näidiseid, et aidata kindlustada mitmekesisuse säilimist. Jätkuvalt püütakse hankida mugul-jänesekapsa näidiseid piirkondadest, kus elupaikade hävimine ja kahjurid ohustavad metsiku mugul-jänesekapsa mitmekesisust.

Nimetused[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Teofilo Laime Ajacopa, Diccionario Bilingüe Iskay simipi yuyayk'ancha, La Paz, 2007 (Quechua-Spanish dictionary)
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 Bradbury, E. J., & Emshwiller, E. (2011). The Role of Organic Acids in the Domestication of Oxalis tuberosa: A New Model for Studying Domestication Resulting in Opposing Crop Phenotypes 1. Econ Bot, 1–9.
  3. 3,00 3,01 3,02 3,03 3,04 3,05 3,06 3,07 3,08 3,09 3,10 National Research Council. (1989). Lost Crops of the Incas: Little-Known Plants of the Andes with Promise for Worldwide Cultivation. National Academy Press, Washington, D.C.
  4. 4,0 4,1 Yans grown in New Zealand originate from the South American where they are known as oca, http://www.vegetables.co.nz/select_a_vegetable/yams.asp 
  5. "Oca, Ulluco, and Mashua": http://www.cipotato.org/roots-and-tubers/oca-ulluco-mashua
  6. 6,0 6,1 IPGRI-CIP. 2001. Descriptores de oca. IPGRI, Rome, Italy; CIP, Lima, Peru.
  7. Martin, R.J., Savage, G.P., Deo, B., Halloy, S.R.P. and Fletcher, P.J. 2005. Development of new oca lines in New Zealand. Acta Hort. (ISHS) 670:87-92. http://www.actahort.org/books/670/670_9.htm
  8. Terrazas, F. and G. Valdivia. 1998. Spatial dynamics of in situ conservation: handling the genetic diversity of Andean tubers in mosaic systems. Pl Genet Res Newl 114: 9-15.
  9. Ramirez, M. 2002. On farm conservation of minor tubers in Peru: the dynamics of oca (Oxalis tuberosa) landrace management in a peasant community. Plant Genet Res Newsl 132: 1-9.
  10. del Río, A.H. 1990. Análisis de la variación isoenzimática de Oxalis tuberosa Molina "oca" y su distribución geográfica. Thesis, Universidad Ricardo Palma, Lima, Peru.
  11. 11,0 11,1 Pissard, A., Ghislain, M., & Bertin, P. (2006). Genetic diversity of the Andean tuber-bearing species, oca (Oxalis tuberosa Mol.), investigated by inter-simple sequence repeats. Genome 49(1), 8–16. DOI:10.1139/g05-084
  12. 12,0 12,1 12,2 12,3 12,4 12,5 Emshwiller, E. 2006. Evolution and conservation of clonally propagated crops: Insights from AFLP data and folk taxonomy of the Andean tuber oca (Oxalis tuberosa). Pages 308–346 in T. J. Motley, N. Zerega, and H. Cross, eds., Darwin’s Harvest: New Approaches to the Origins, Evolution, and Conservation of Crops. Columbia University Press, New York.
  13. https://www.cultivariable.com/oca-pie/
  14. https://www.cultivariable.com/oca-what-does-it-taste-like/
  15. 15,0 15,1 15,2 Albihn, P. B. E.; and Savage, G. P. (2001). "The effect of cooking on the location and concentration of oxalate in three cultivars of New Zealand-grown oca (Oxalis tuberosa Mol)". Journal of the Science of Food and Agriculture. 81: 1027-1033.
  16. The Bioavailability of Oxalate from Oca (Oxalis tuberosa)
  17. Eve Emshwiller, Terra Theim, Alfredo Grau, Victor Nina and Franz Terrazas. (2009). Origins of domestication and polyploidy in oca (Oxalis tuberosa: Oxalidaceae) 3: AFLP data of oca and four wild, tuber-bearing taxa. Am J Bot 96(10): 1839-1848.
  18. 18,0 18,1 Hermann, M., & Erazo, C. (2000). Compositional changes of oca tubers following post-harvest exposure to sunlight. CIP Program Report, 391–396.
  19. 19,0 19,1 19,2 King, S. R., & Gershoff, S. N. (1987). Nutritional evaluation of three underexploited Andean tubers: Oxalis tuberosa (Oxalidaceae), Ullucus tuberosus (Basellaceae), and Tropaeolum tuberosum (Tropaeolaceae). Econ Bot 41(4), 503–511.
  20. 20,0 20,1 20,2 Sperling, C.R.; and King, S.R. (1990). "Advances in new crops: Worldwide potential.". J. Janick and J.E. Simon (eds.). Advances in new crops. Timber Press, Portland, OR. p. 428-435.
  21. Arbizu, C., and Tapia, M. 1992. Tubérculos andinos. In Cultivos marginados: otra perspectiva de 1492. Edited by J.E. Hernández Bermajo and S. León. FAO, Rome, Italy. pp. 147–161.
  22. 22,0 22,1 22,2 22,3 22,4 Gonzales, S., Terrazas, F., Almanza, J., & Condori, P. (2003). Producción de oca (Oxalis tuberosa), papalisa (Ullucus tuberosus), e isaño (Tropaeolum tuberosum) ( No. 20). (X. Cadima, W. García, & J. Ramos, Eds.)Importancia, zonas productoras, manejo y limitantes (pp. 1–46). Cochabamba, Bolivia: PROINPA.
  23. 23,0 23,1 23,2 23,3 Carrión, S., Hermann, M., & Trognitz, B. (1995). La biología reproductive de la oca. Boletín de Lima, 48–68. Lima.
  24. M. Frére, J. Rea, J.Q. Rijks (1975) Ullucus tuberosus. In:Estudio agroclimatolgico de la zona Andina (informe tecnico). Organizacion de las naciones unidas para la alimentacion y la agriculture, Rome.
  25. Pal Bais, Harsh; Sang-Wook Parka; Frank R. Stermitzb; Kathleen M. Halliganb; Jorge M. Vivancoa (18. juuni 2002). "Exudation of fluorescent b-carbolines from Oxalis tuberosa L. roots" (PDF). Phytochemistry 61 (5): 539–543. doi:10.1016/S0031-9422(02)00235-2. Originaali arhiivikoopia seisuga 5. september 2008. Vaadatud 2. veebruar 2008. 
  26. Taraprasad(Programmer), Nishant(Designer) and. "Oca Diversity and its Conservation Status - International Potato Center". International Potato Center (en-US keeles). Vaadatud 20.02.2016. 
  27. 27,0 27,1 27,2 Cadima Fuentes X., 2006. Tubérculos. In: Moraes R. et al., eds. Botánica económica de los Andes Centrales. La Paz, Bolivia: Universidad Mayor de San Andrés, 347-369.
  28. Arbizu C., Huamán Z. & Golmirzaie A., 1997. Other andean roots and tubers. In: Fuccillo D., Sears L. & Stapleton P., eds. Biodiversity in trust: conservation and use of plant genetic resources in CGIAR centres. Cambridge, UK: Cambridge University Press, 39-56.

Lisalugemist[muuda | muuda lähteteksti]

  • Davidson, Alan. Oxford Companion to Food (1999). "Oca", p. 547 ISBN: 0-19-211579-0

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]