Mulla happesus

Allikas: Vikipeedia

Mulla happesus on mulla omadus, mis sõltub vesinik- ja alumiiniumioonide ning dissotsieerumata hapete sisaldusest mullas.[1]

Dissotseerumata hapete sisaldumine mullas oleneb mulla lähtekivimist ning osaliselt ka orgaanilise aine muundumisest mullas (nt kõdunemine).

Mulla happesust saab reguleerida väetamise, lupjamise ja viljavahetusega.

Mulla happesust saab liigitada kahte kategooriasse aktiivsuse põhjal aktiivseks ja passiivseks, passiivne mullahappesus jaguneb veel asendushappelisuseks ja hüdrolüütiliseks happelisuseks.[2]

Aktiivne mulla happesus[muuda | muuda lähteteksti]

Aktiivset happelisuse põhjustajaks on vesinikioonid mullalahuses. Mulla aktiivset happesust väljendab mulla reaktsioon, mida kirjeldatakse logaritmilise suuruse pH kaudu. Selle järgi jagunevad mullad tugevalt, mõõdukalt ja nõrgalt happelisteks.[3]

Passiivne mulla happesus[muuda | muuda lähteteksti]

Potentsiaalset ehk varjatud ehk passiivset mulla happesust põhjustavad neeldunud vesiniku- või alumiiniumiioonid ning dissotseerumata happed.[3]

Asendushappesus[muuda | muuda lähteteksti]

Asendushappelisus on põhjustatud neutraalsooladelahuste poolt, mis tõrjuvad mulla koostisest välja vesinik- ja alumiinuimioonid. Need samad alumiiniumioonid on kahjulikud enamusele kultuurtaimedele. [2]

Hüdrolüütiline happesus[muuda | muuda lähteteksti]

Hüdrolüütilist happesust põhjustavad läbi aluseliste soolade hüdrolüüsi mulla koostisest väljatõrjutud ioonid. [2]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Loit Reintam. Märksõnad mullateadusest ja ökoloogiast
  2. 2,0 2,1 2,2 "Eesti entsüklopeedia: Mullahappesus". Kasutatud 22.05.2015. Eesti keel.
  3. 3,0 3,1 Loit Reintam. "Märksõnu ökoloogiast ja maateadusest". Kasutatud 22.05.2015. Eesti keel.