Taimehaigused
Taimehaiguste all mõistetakse patoloogilisi protsesse, mis tekivad taimes haigustekitaja (patogeeni) mõjul või taimedele ebasoodsate keskkonnatingimuste tagajärjel. Haigusega kaasnevad morfoloogilised muutused taimede ehituses. Haiguslike muutuste tõttu taime kasv ja areng pidurdub, saagikus ja saagi kvaliteet langeb ning taim võib täielikult hävida. Taimehaigusi põhjustavad seened, kiirikseened, bakterid, viirused, mükoplasmad, viroidid ja ainuraksed, samuti ebasoodsad kasvutingimused.[1]
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Taimehaiguste ajalugu on uuritud mitmesuguste tõendite põhjal. Fossiilsed leiud näitavad, et taimed haigestusid juba 250 miljonit aastat tagasi. Piiblis ja teistes varajastes kirjutistes on mainitud haigusi nagu rooste, hallitus ja lehemädanik, mis on aegade algusest põhjustanud näljahädasid ning drastilisi muutusi rahvastikus ja majanduses. Lähiminevikus on kaugeleulatuvate tagajärgedega taimehaiguste puhangud olnud näiteks kartuli-lehemädanik Iirimaal (1845–1860); viinapuu-jahukaste ja -ebajahukaste Prantsusmaal (1851 ja 1878); kohvirooste Ceylonis (nüüd Sri Lanka; alates 1870. aastatest); puuvilla ja lina fusarioosid; tubaka baktermädanik (1900. aastate algus); banaanide must sigatoka ja Panama haigus Kesk-Ameerikas (1900–1965); nisu kõrrerooste (1916, 1935, 1953–1954); maisi pruunlaiksus Ameerika Ühendriikides (1970); banaanide Panama haigus Aasias, Austraalias ja Aafrikas (alates 1990); ja kohvirooste Kesk- ja Lõuna-Ameerikas (1960 ja alates 2012). Taimehaiguste põhjustatud kahjud võivad avaldada märkimisväärset majanduslikku mõju, mis põhjustab taimekasvatajate ja turustajate sissetulekute vähenemist ning tarbijatele kõrgemaid hindasid.[2]
Seenhaigused[muuda | muuda lähteteksti]
Taimehaiguste tekitajatest kõige suurema osa moodustavad seened, millest enamik on mikroskoopilised. Seentel ei ole klorofülli ja nad toituvad elavate taimede kulul või surnud orgaanilisest materjalist. Seene vegetatiivkeha moodustab seeneniidistiku ehk mütseeli. Enamik seenparasiite elavad taimedel, põhjustades neil ohtlikke haigusi. Levinumad seenhaigused on näiteks teraviljade roostehaigused, kartuli-lehemädanik, juurviljade tõusmepõletik.[1]
Bakterhaigused[muuda | muuda lähteteksti]
Bakteritest põhjustatud haigused on taimede seas tunduvalt vähem levinud kui seenhaigused. Bakterhaigused vähendavad saagi kogust ja rikuvad kvaliteeti ning võivad selle isegi mürgiseks muuta. Bakteritest põhjustatud taimehaigusi nimetatakse bakterioosideks. Bakterid tungivad taime õhu- ja veelõhede, kõige sagedamini aga vigastatud kudede kaudu. Taime kasvuperioodil levivad bakterid tuule, vee või putukate abil, talvituvad nad aga seemnete sees või peal, viljakoristusjäätmetel, mugulates ja juurikatel.[1]
Viirushaigused[muuda | muuda lähteteksti]
Viirustest põhjustatud taimehaigusi nimetatakse viroosideks. Viirushaigused on väga laialt levinud ja tekitavad taimedele eriti suurt kahju just sellepärast, et elutsevad taimeraku sees. Viirused on üliväiksed rakulise ehituseta bioloogilised objektid, mida ei peeta organismideks. Viirused avastati alles 19. sajandi lõpul, kui uuriti tubakamosaiiki. Peamised putuksiirutajad on lehetäid, tsikaadid, tirtslased ja lutikad.
Eestis kahjustavad viirushaigused kõige rohkem kartulit, köögiviljadest aga tomateid ja kurke.[1]