Presidendikõned

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

"Presidendikõned" on Eesti kirjaniku, filmimehe ja poliitiku Lennart Meri raamat, mis ilmus 1996. aastal, tema esimese ametiaja lõpul Eesti presidendina.

Kogumik koosneb kahest osast: esimeses on valik Mere artikleid, kõnesid ja intervjuusid mitmesugustel kultuurilistel teemadel (ajakirjandus, kirjandus, ajalugu, filmikunst, reisimine, linnaplaneerimine, keskkonnahoid, poliitika), teine koosneb kõnedest aastail 1990–96.

Tuntumate varem ilmunud tekstide hulka "Presidendikõnedes" kuuluvad 1968. aastal ilmunud ülevaade Eesti filmikunsti hetkeseisust ja tulevikust "Suur üksiklane", 1981. aastal Eesti NSV Kirjanike Liidu kongressil peetud kõne "Kirjanduse maailmapuu", fosforiidisõja aegu ajakirjas Eesti Kommunist ilmunud artikkel fosforiidikaevandamise kahjulikkusest Eesti keskkonnale "Kahjulik kasu" ning Eesti NSV loominguliste liitude ühispleenumil 1988. aastal esitatud kõne "Kas eestlastel on lootusi?". Esimese osa lõpetab 1989. aastal ajalehes Sirp ja Vasar ilmunud "Ärkamisaja koidikul", mis kirjeldab Meri perekonna küüditamist 1941. aasta 14. juuni varahommikul.

"Presidendikõnede" teine osa algab Päevalehele antud intervjuuga Mere teisel tööpäeval Eesti NSV välisministrina, 19. aprillil 1990. Tuntumate sõnavõttude hulka raamatu selles osas kuuluvad Meri esimene presidendikõne Eesti Televisioonis 6. oktoobril 1992 "Eesti, sa seisad lootusrikka tuleviku lävel" ja teise tegevusaasta algul Eesti Televisioonis peetud kõne "Eestile on kombeks üks president korraga".

"Riigipea kõnede kogumik ei ole kirjandus. Osa tekste on sündinud suurematel ja väiksematel rahvusvahelistel kohtumistel, kiirustades ja enamasti koidutundidel, mis lubasid teravalt ja loodetavasti täpsemalt tajuda auditooriumi ootusi. Kus tekstid kõlasid, olid nad ometi ja kõikjal kahekõne eesti rahvaga," kirjutas autor läkituses raamatuesitlusele, mis toimus Tartu Kirjanduse Majas.[1] Kirjandusteadlane Peeter Olesk arvustas teost järgnevalt: "Kui Lennart Mere artiklivaliku sisuks on maakehva mereriigi saatuse kirjeldamine ja kujundamine, siis see saab suuresti võimalikuks tänu müüdi loovusele – nagu ka tänu sellele, et kontrollitakse, mis lahutab müüti ja tegelikkust. Või vastupidi – mis ühendab."[2] ""Presidendikõnede" koostajate taotlus oli küllap näidata presidendialgme olemasolu autoris juba pikki aastaid enne selle realiseerumist – suurte üldistuste tegemist mistahes päevateema pinnalt, ambitsiooni, tahet mõjuda ja kaasa kiskuda," kirjeldas raamatut kirjanik ja poliitik Paul-Eerik Rummo[3].

Raamat ilmus Tartu kirjastuse Ilmamaa sarjas "Eesti mõttelugu" ametlikult 9., kuid reaalses järjestuses 8. raamatuna[4]. Toimetajad olid Edvin Hiedel, Andres Langemets ja Henno Rajandi, eessõna kirjutas Hando Runnel ning järelsõna Rootsi ekspeaminister Carl Bildt. 2005. aastal avaldati raamatust teine trükk. "Presidendikõnedest" on tehtud e-raamat[5].

"Eesti mõtteloo" sarjas on ilmunud ka Lennart Mere kogumikud "Riigimured" (2001) ja "Poliitiline testament" (2007). Kirjastus Bouvier avaldas "Presidendikõned" lühendatult saksa keeles[6].

1997. aastal kandideeris "Presidendikõned" riigi kultuuripreemiale[7].

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Pille Runnel Presidendikõnede kogumik PM 23. august 1996
  2. Peeter Olesk Kiri toimetajale PM 18. oktoober 1997
  3. Paul-Eerik Rummo Lend Põhjamaa karges taevas EPL 12. oktoober 2001
  4. "Raamatute reaalses järgnevuses ilmus "Inimese meetod" sarja üheksanda raamatuna, kuigi numeratsioon väidab muud. Kaheksandana tuli augusti lõpus, napilt-kiirustavalt presidendivalimiste eel Lennart Meri "Presidendikõned"." – Ülo Tonts Filosoofi kirjutatud tekst ei aegu EPL 13. november 1996
  5. Pille Runnel Eesti kirjandust on Internetis vähe PM 31. oktoober 1996
  6. Raimu Hanson Ilmamaalane Hando Runnel mõõdab kirjastusega Eestit PM 11. detsember 2002
  7. Viiele riigi kultuuripreemiale on 32 kandidaati PM 18. jaanuar 1997

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]