Éric-Emmanuel Schmitt

Allikas: Vikipeedia
Éric-Emmanuel Schmitt (2011)

Éric-Emmanuel Schmitt (sündinud 28. märtsil 1960 Sainte-Foy-lès-Lyonis, Rhône'i departemangus) on prantsuse kirjanik ja lavastaja, kelle näidendeid on lavastatud rohkem kui 50 riigis, sealhulgas Eestis. Alates 2002. aastast elab ta Belgias.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Noorus[muuda | muuda lähteteksti]

Éric-Emmanuel Schmitti vanemad olid kehalise kasvatuse õpetajad, hiljem töötas tema isa füsioterapeudina. Mõlemad vanemad olid aktiivsed sportlased – isa tegeles poksiga, ema sprindiga. Tema isapoolsed juured on Alsace'is, kust pärineb ka perekonnanimi Schmitt. Mõlemad tema vanemad olid ateistid ja tulevane kirjanik kasvas üles vanemate ateistliku mõju all.

Väljaandes "Classiques & contemporains", kus ilmus tema näidend "La Nuit de Valognes", on öeldud, et Schmitt on loonud endast mulje kui mässumeelsest teismelisest, kes keeldus vastu võtmast talle ette söödetud ideid ja langes vahel vihahoogude ohvriks. Tema enda sõnul päästis ta filosoofia, mis õpetas talle, kuidas jääda iseendaks ja tunda ennast vabana.

Ühel päeval viis ta ema teda vaatama "Cyrano de Bergeraci" etendust peaosas tuntud näitleja Jean Marais'ga. Laps oli pisarateni liigutatud ning sealt algas tema armastus näitekunsti ja -kirjanduse vastu.

Peatselt hakkas ta ise kirjutama. Schmitt on hiljem ise öelnud: "16-aastasena sain ma aru – või otsustasin – et ma olen kirjanik. Keskkoolis kirjutasin ja lavastasin ma oma esimesed näidendid ning ka mängisin nendes." Oskuste lihvimiseks hakkas ta innukalt looma kuulsate näitekirjanike, iseäranis Molière'i teoste ainetel ümberkirjutusi ja pastišše.

Haridus[muuda | muuda lähteteksti]

Schmitt õppis Lyoni eliitkoolis Lycée du Parc, kus ta läbis ka ettevalmistuskursused kirjanduses. Kooli lõpetamise järel sooritas ta edukalt sisseastumiseksamid Pariisi riiklikusse kõrgkooli École normale supérieure. Ta õppis seal aastatel 19801985 filosoofiat. 1987. aastal kaitses ta doktoriväitekirja teemal "Diderot ja metafüüsika". 1997 avaldas ta selle pealkirja all "Diderot ja võrgutamise filosoofia" ("Diderot ou la philosophie de la séduction").

Karjäär ja looming[muuda | muuda lähteteksti]

Schmitt läbis sõjaväeteenistuse, õpetades ühe aasta filosoofiat Saint-Cyri sõjakoolis. Pärast seda oli ta kolm aastat õpetaja Cherbourgis ja seejärel Chambéry ülikoolis.

4. veebruari 1989 ööl, retkel Sahara kõrbesse tabas teda enda sõnul müstiline kogemus: ta tundis, et Absoluut ilmutas ennast talle. Sel hetkel täitis kõiki tema mõtteid vaid üks lause: "Kõik on õigustatud." Ta järeldas, et vajas seda vapustust, et sooritada hüpe kirjutamise juurde. Ennast agnostikuks pidanud Schmitt pöördus lõpuks kristlusesse.

1990. aastatel saatis tema näidendeid edu mitmete riikide teatrites. Tema esimene näidend "La Nuit de Valognes" lavastati septembris 1991 Nantes'i teatris Espace 44. Tema teine näidend "Külaline" ("Le Visiteur") võitis 1994. aastal kolm Molière'i auhinda. Pärast seda otsustas ta pühendada ennast täielikult kirjutamisele ja loobus filosoofia õppejõu ametikohast.

1997. aastal esietendus tema näidend "Enigma variatsioonid" ("Variations énigmatiques"), milles mängisid peaosi Alain Delon ja Francis Huster. 1998. aastal lavastati järgmine näidend "Frédérick ou le boulevard du crime" paralleelselt Prantsusmaal ja Saksamaal. Esietendusel Marigny teatris mängis seal peaosa Jean-Paul Belmondo. 2001. aastal lavastati samamoodi kahes riigis korraga tema näidend "Härra Ibrahim ja Koraani õied" ("Monsieur Ibrahim et les fleurs du Coran"). 2004. aastaks oli seda raamatut müüdud Prantsusmaal 250 000 ja Saksamaal 300 000 eksemplari.

Schmitt kirjutas ka kolm ühevaatuselist näidendit, mis käsitlevad humanitaarseid teemasid. Neist üks oli "l'École du diable", mille Schmitt kirjutas Amnesty Internationali ürituseks ja kus Saatanat mängis Francis Huster. Näidend "Mille et une vies" on kirjutatud heategevusorganisatsiooni Secours Populaire Francais kampaania "Kultuur muudab elu" jaoks.

2000. aastate alguses hakkas ta kirjutama romaane ja novelle. 2000. aastal ilmunud "L'Évangile selon Pilate" käsitles Jeesus Kristuse lugu ja osutus üliedukaks. Järgmisel aastal avaldas Schmitt veel ühe romaani vastuolulisest ajaloolisest isikust: "La Part de l'autre" on alternatiivajalugu, kus Adolf Hitler sooritab edukalt sisseastumiskatsed Viini kunstiakadeemiasse, muutes täielikult enda ja maailma tulevikku. Seejärel kirjutas ta 2002. aastal satiirilise teose "Lorsque j'étais une œuvre d'art", mis kujutas endast variatsiooni Fausti-müüdist.

Tema jutustuste sarjas "Cycle de l'Invisible" ilmunud lugusid saatis suur edu nii prantsuskeelses maailmas kui ka teistes riikides, nii lavadel kui ka raamatukauplustes. "Milarepa" käsitles budismi, "Härra Ibrahim ja Koraani õied" sufismi, "Oscar ja Roosamamma" ("Oscar et la Dame rose") kristlust, "L'Enfant de Noé" judaismi, "Le sumo qui ne pouvait pas grossir" zen-budismi. Neid raamatuid on lugenud miljonid igas vanuses lugejad.

Uusi väljendusviise otsides avaldas Schmitt samaaegselt kaheksas riigis Lõuna-Koreast Norrani autofiktsiooni "Ma vie avec Mozart", mis kujutab endast kirjavahetust kuulsa heliloojaga ja millega tuli kaasa plaat Mozarti heliteoste fragmentidega. 2006. aastal kirjutas ja lavastas ta oma esimese filmi "Odette Toulemonde". Järgmisel aastal ilmus filmiga seotud lühijuttude kogumik "Odette Toulemonde et autres histoires". 2007. aastal ilmus "La Rêveuse d'Ostende", mida peetakse kummarduseks inimese kujutlusvõimele. Kolmas jutustuste kogumik "Concerto à la mémoire d'un ange" ilmus 2010. aastal ja keskendus küsimustele, kas me oleme vabad või on meie saatus ette määratud; kas meil on võimalik ennast muuta.

2008. aastal pöördus ta tagasi romaanižanri juurde raamatuga "Ulysse from Bagdad". On öeldud, et selle teosega demonstreerib Schmitt taas oma oskusi "kameeleonist jutuvestjana". Selles meie aja eeposes käsitleb ta miljonite pagulaste saatust, kes otsivad täna maailmas oma kohta, ja küsib, kas piirid on meie identiteedi kants või hoopis meie illusioonide viimane kindlus?

Schmitt on ka kirglik muusikasõber, kes on tõlkinud prantsuse keelde Mozarti kahe ooperi – "Figaro pulma" ja "Don Giovanni" – libretod. Ta on ka ise muusikat komponeerinud ja seda plaadistanud. 2012. aastal esietendus Pariisi rahvusooperis tema muusikalavastus "La mystère Georges Bizet", mis on kirjaniku kummardus helilooja Georges Bizet'le ja tema ooperile "Carmen".

Paralleelselt romaanide, jutustuste ja näidendite kirjutamisele on Schmitt jätkanud ka filmistsenaariumite kirjutamist ja filmide lavastamist. Pärast 2007. aastal valminud õnneteemalist komöödiat "Odette Toulemonde" valmis 2009. aastal film "Oscar ja Roosamamma", milles mängisid peaosi Michèle Laroque, Max von Sydow, Amira Casar ja Mylène Demongeot.

Schmitt on üks maailma paremini tuntud ja enim loetud kaasaegseid prantsuse kirjanikke. Tema loomingut on tõlgitud 40 keelde ja tema näidendeid on etendatud 50 riigi lavadel.[1]

Alates 2002. aastast elab ta Brüsselis. 2008. aastal võttis ta Belgia kodakondsuse.[2]

9. juunil 2012 valis Belgia Kuninglik Prantsuse Keele ja Kirjanduse Akadeemia Schmitti eelneval aastal surnud Hubert Nysseni asemel akadeemikuks.

Teosed[muuda | muuda lähteteksti]

Näidendid[muuda | muuda lähteteksti]

  • 1991 – "La Nuit de Valognes"
  • 1993 – "Külaline" ("Le Visiteur")
  • 1995 – "Golden Joe"
  • 1996 – "Enigma variatsioonid" ("Variations énigmatiques"; eesti keeles Margus Alveri tõlkes 2008)
  • 1996 – "L'École du diable"
  • 1997 – "Milarepa"
  • 1997 – "Vabamõtleja" ("Le Libertin"; eesti keeles Margus Alveri tõlkes 2008; Eestis lavastatud ka nime all "Alasti tõde")
  • 1998 – "Frédérick ou le boulevard du crime"
  • 1999 – "Kahe maailma hotell" ("Hôtel des deux mondes")
  • 1999 – "Härra Ibrahim ja Koraani õied" ("Monsieur Ibrahim et les fleurs du Coran")
  • 1999 – "Le Bâillon"
  • 2000 – "Mille et un jours"
  • 2002 – "Oscar ja Roosamamma" ("Oscar et la dame rose")
  • 2003 – "Kooselu väikesed kuriteod" ("Petits crimes conjugaux")
  • 2004 – "Mes évangiles"
  • 2006 – "Ma vie avec Mozart" (muusikalavastus)
  • 2008 – "Tunnete tektoonika" ("La Tectonique des sentiments")
  • 2008 – "Le Bossu"
  • 2010 – "Milady"
  • 2010 – "Kiki van Beethoven"
  • 2012 – "Le Journal d'Anne Frank"
  • 2012 – "Le mystère Georges Bizet" (muusikalavastus)
  • 2013 – "Un homme trop facile"

Schmitti lavastused Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Romaanid[muuda | muuda lähteteksti]

  • 1994 – "La Secte des égoïstes"
  • 2000 – "L'Évangile selon Pilate"
  • 2001 – "La Part de l'autre"
  • 2002 – "Guignol aux pieds des Alpes"
  • 2003 – "Lorsque j'étais une œuvre d'art"
  • 2005 – "Ma vie avec Mozart" (koos Mozarti muusika plaadiga)
  • 2008 – "Ulysse from Bagdad"
  • 2011 – "La Femme au miroir"

Novellid[muuda | muuda lähteteksti]

  • 2006 – "Odette Toulemonde et autres histoires"
  • 2007 – "La Rêveuse d'Ostende"
  • 2010 – "Concerto à la mémoire d'un ange"
  • 2012 – "Les deux messieurs de Bruxelles"

"Cycle de l'Invisible"[muuda | muuda lähteteksti]

Sari "Cycle de l'Invisible" sisaldab nii novelle kui ka romaane:

  • 1997 – "Milarepa" (eesti keeles Indrek Koffi tõlkes 2006)
  • 2001 – "Härra Ibrahim ja Koraani õied" ("Monsieur Ibrahim et les fleurs du Coran"; eesti keeles Indrek Koffi tõlkes 2006)
  • 2002 – "Oscar ja Roosamamma" ("Oscar et la Dame rose", eesti keeles Indrek Koffi tõlkes 2006)
  • 2004 – "L'Enfant de Noé"
  • 2009 – "Le Sumo qui ne pouvait pas grossir"
  • 2012 – "Les dix enfants que Mme Ming n'a jamais eus"

Filmistsenaariumid[muuda | muuda lähteteksti]

Muud[muuda | muuda lähteteksti]

  • 1997 – "Diderot ou la philosophie de la séduction" (doktoritööl põhinev essee)
  • 2010 – "Quand je pense que Beethoven est mort alors que tant de crétins vivent" (essee, koos Beethoveni muusika plaadiga)

Tunnustused[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Schmitti veebileht Vaadatud 23. märtsil 2013.
  2. 28. juuli 2008 otsus väljaandes Moniteur belge, 9.09.2008.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]