Pangandus

Allikas: Vikipeedia

Sõnal pangandus on mitu tähendust:

  • tegevusharu: kõik pangad jt rahaasutused ning nende tegevus;[1]
  • pankade tegevus: pankade töö ja selle korraldamisel kasutatavad meetodid;[1]
  • pankade tegevusega seotud teadmised, oskused ja üldistatud töökogemused;[1]
  • pankade liigid, nende funktsioone ja töökorralduse põhimõtteid käsitlev majandusteaduse osa.[1]

Pangandus kui tegevusharu[muuda | muuda lähteteksti]

Pangandus (ingl banking) on finantseerimise ja krediteerimise tegevusharu, kus kõik rahalised, krediidi- ja arveldustegevused on koondunud ühtsese keskusse – panka.[2] Makrotasandil on pangandus tööstusest ja kaubandusest eraldunud pangakapitali loomine, maksevahendite emissioon, laenude andmine ja tagastamine. Pangandus avaldub rahaliste vahenditega tehtavates tegevustes, mis reguleerivad kogu raharinglust ning tagavad rahapoliitika rakendamise.[2]

Panganduse ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Panganduse ajalugu algab 7. sajandil eKr. Arvatakse, et juba tol ajal olid Babüloonias olemas liigkasuvõtjad ja isegi esimesed rahatähed – hudu –, mis olid ringluses koos kullaga.[3]

Vana-Kreekas olid olemas rahavahetajad – trapesiidid. Nad vahetasid münte ja võtsid raha hoiustele. Tehti esimesed sularahata maksed, mille korral raha laekus klientide kontodele ja see debiteeriti. Nende puhul on tegemist esimeste arveldusteenustega. Lisaks andsid Kreeka templid laenu oma vahenditest.[3] Templid ja paleed olid hästi turvatud. Eriti ohutuks peeti templeid, kuna neid valvasid jumalad ja seetõttu usuti, et templid on varguste eest kaitstud.[4]

Juba 2. sajandil eKr olid mitmes suures linnas, nagu Teeba, Hermonthis, Memphis ja Siena, nn kuningapangad, kus hoiti maksudest kogutud raha ning riigiettevõtetest saadud tulu. Raha kulutati tavaliselt sotsiaalsete vajaduste rahuldamiseks, näiteks sõdurite palkade väljamaksmiseks.[3]

Vana-Roomas tegelesid pangandusega mensariid ja argentariid. Esimesed neist vahetasid münte, teised kogusid raha ja andsid laenu ning tegid linnade vahel rahaülekandeid.[3]

Keskajal nõudlus pangandusteenuste järele kasvas oluliselt: ringluses oli palju erinevaid münte, mida oli vaja vahetada, et teha kaubatehinguid. Sellest ajast pärineb ka sõna pank – koht, kus istusid müntide vahetajad. Itaalia keeles tähendab sõna banco letti või istepinki. Juba sel ajal ei tegelnud pankurid ainult raha vahetamisega, vaid ka klientide kontode haldamise ning sularahata maksetega.[3]

Kuna katoliiklik kirik oli intresside nõudmise vastu, tegelesid pangandusega keskajal enamasti juudid. Paavst Aleksander II ütles 1179. aastal toimunud kolmandal lateraani ülemkogul, et need, kes võtavad intressi, tuleb jätta ilma osadusest ja kristlikust matusest. Pankureid kiusati taga püha Louisi ja Philipp Ilusa valitsemisajal Prantsusmaal ning Henry III ajal Inglismaal. Mõnikord ostsid tagakiusatud pankurid endale õiguse naasta riiki ning sellest kujunes valitsusele tuluallikas. 1460. aastatel alustasid Itaalias tegevust nn Montes Pietatis – asutused, mis kogusid annetusi ja andsid abivajajatele laenu. Intresse kasutati aga oma kulude katmiseks.[3]

Üheks esimeseks pangaks peetakse Genova vabariigis asutatud partnerlust, mille ülesanne oli koguda maksu, et rahastada 1147. aastal sõda Alžeerias ja Tuneesias. Asutus tegutses kuni 1816. aastani ning muude teenuste hulgas võttis hoiuseid eraisikutelt.[3]

Aastal 1609 avati Amsterdami Pank, mis võttis kasutusele mõiste panga florin – rahaühik, mis oli võrdsustatud puhta hõbeda kaaluga ning millesse kanti kõik vastuvõetavad mündid. Pärast seda, kui inglane William Peterson uuris Amsterdami Panga tegevust ning leidis, et kohustuste täitmiseks ei pea panga reservid ei pea olema tagatud reaalse väärismetalli kogusega, loodi 1694. aastal Petersoni projekti järgi esimene tänapäeva mõistes emissiooni- ehk keskpank, mis vastutas paberraha väljastamise eest – Inglismaa Pank (Bank of England). Panga kapitali hoiti riigi võlakirjades, mis tagasid rahatähtede väljaandmise.[3] Samal printsiibil loodi ka 1668. aastal Rootsi Keskpank (Sveriges Rikspank, Bank of Sweden).[5]

Pangandusteenused tänapäeval[muuda | muuda lähteteksti]

Hoiuste võtmine (ingl deposits)

Kliendid panevad panka oma säästud, et teenida intressi.[6]

Laenude väljaandmine (ingl loans)

Pangad annavad laene eraisikutele, äriklientidele ja avaliku sektori organisatsioonidele. Pankade kasum on intress. Pangad pakuvad lühiajalisi, keskmise tähtajaga ja pikaajalisi laene.[7]

Arvelduskrediit (ingl overdraft)

Pangad pakuvad arvelduskrediiti klientidele (tavaliselt äriklientidele), kes võivad kasutada raha suuremas koguses, kui on nende kontodel. Intressi arvestatakse alates hetkest, mil kontol olev summa läheb miinusesse.[7]

Faktooring (ingl discounting of bills of exchange)

Sellist teenust kasutavad tavaliselt ettevõtted, kelle suur osa käibevarast on ostjatelt laekumata arved. Pank maksab ettevõtte ostjate (ingl bill holders) arved, kuid võtab selle pealt teenustasu. Kokkulepitud aja pärast maksavad ettevõtte ostjad arve summa pangale tagasi.[7]

Tšekid (ingl cheque)

Pangad pakuvad oma klientidele tšekke, millega saab tasuda ostude eest. Peale identifitseerimist ja muid ametlikke protseduure vahetavad pangad klientide tšekid raha vastu välja.[7][8]

Valuutavahetus (ingl currency exchange)

Pangad vahetavad välisvaluuta koduvaluutasse ja vastupidi. See teenus on üks olulisimaid rahvusvahelises kaubanduses.[7]

Deebetkaardid (ingl debet cards)

Deebetkaardid on elektrooniline maksevahend, mis võimaldab raha võtta automaatselt maksja pangakontolt. Enamik deebetkaarte nõuab isiku identifitseerimise numbrit (ingl personal identification number) ehk PIN-koodi, mida kasutatakse tehingu kontrollimisel.[7]

Krediitkaardid (ingl credit cards)

Krediitkaardid võimaldavad panga klientidel maksta kaupade ja teenust eest, laenates pangalt raha. Teenuseosutaja saab raha kohe, kuid klient maksab pangale raha tagasi hiljem arvestatud intressiga.[7]

Sularahaautomaadid (ingl ATM)

Sularahaautomaadid asendavad inimtöötajaid, pakkudes lihtsamaid pangateenuseid, nagu sularaha väljavõtmine, maksete sooritamine, kontojäägi vaatamine. Tavaliselt on automaadid avatud 24 tundi ning asuvad kohtades, mis ei ole pangakontoritega seotud.[7]

Interneti- ja telefonipangandus (ingl internet banking, mobile banking)

Kõiki pangateenuseid (nt sooritada makseid, teha rahaülekandeid) on võimalik teha internetis ja mobiiltelefonis, kasutades spetsiaalseid rakendusi.

Tänapäeva pangandusteenuste hulka kuulub ka pangagarantiide väljaandmine, privaatne pangandus (eriteenindus rikastele klientidele), konsultatsiooniteenused, klienditeenindus telefoni ja internetivahendusel.[7]

Panganduse riskid[muuda | muuda lähteteksti]

Pangandus on oma olemuselt riskide uurimine, juhtimine ning strateegia arendamine eesmärgiga viia riskid miinimumini või neid vältida.[9] Eristatakse järgmisi riske.

Krediidirisk

Krediidirisk on risk, et tehingu vastaspool ei ole võimeline täitma või ei soovi täita oma lepingulisi kohustusi krediidiasutuse vastu.[8]

Likviidsusrisk

Likviidsusrisk väljendub selles, et krediidiasutus ei suuda täita oma kohustusi kindlaksmääratud tähtajaks, sest tal puudub selleks vaba raha ning on tekkinud raskused finantsvara vahetamisega raha vastu ja/või täiendavate finantsressursside kaasamisega.[8]

Intressimäärarisk

Intressimäärariski võib põhjustada nii uldine intressimaarade muutumine eiriti siis, kui krediidiasutusel ei ole tasakaalus intressitundlike varade ja kohustuste summad või kestused ning kui varade ja kohustuste struktuur on valuutades erinev.[8]

Välisvaluutarisk

Välisvaluutariski põhjus on välisvaluutakursi muutus koduvaluuta suhtes ajavahemikus lepingu sõlmimisest kuni reaalse makse sooritamiseni. Välisvaluutarisk tekib siis, kui varade ja kohustuste valuutastruktuur ei ole tasakaalus.[8]

Hinnarisk

Hinnarisk (kaubarisk) tuleneb raha investeerimisest hinnariskitundlikesse varadesse, nt väärtpaberitesse, kaupadesse. See tekib ebasoodsatest üldistest turutingimustest (nt turuhindade langusest väärtpaberiturul) või spetsiifilise üksikelemendi finantsolukorra halvenemisest. Sageli on hinnarisk tingitud krediidiasutuse rollist olla oma klientidele turutegija või krediidiasutuse enda kauplemispositsiooni võtmisest aktsia-, võlakirja- või tuletisinstrumentides.[8]

Operatsioonirisk

Operatsioonirisk on igapäevase äritegevuse käigus ilmnev tahtlik või tahtmatu kõrvalekalle aktsepteeritud põhimõtetest, mille tulemusena võib tekkida kahju. Risk tuleneb sisemiste protsesside, inimeste tegevuse või süsteemide ebaadekvaatsusest või oodataval viisil mittetoimimisest või välistest sündmustest.[8]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 Mereste, U. (2003). Majandusleksikon. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Köide II (N–Y). Lk 77. ISBN 9985701313
  2. 2,0 2,1 "http://finance_loan.academic.ru/196". Vene keel.
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 3,6 3,7 "http://www.banki.ru/wikibank/istoriya_bankovskogo_dela/". Vene keel.
  4. "http://www.eestipank.ee/eesti-pank".
  5. "https://en.wikipedia.org/wiki/Central_bank".
  6. "https://www.swedbank.ee/business/financ".
  7. 7,0 7,1 7,2 7,3 7,4 7,5 7,6 7,7 7,8 "https://iedunote.com/banks-offer-customer-modern-services".
  8. 8,0 8,1 8,2 8,3 8,4 8,5 8,6 Andro Roos, Maire Nurmet, Priit Sander, Nadežda Ivanova. (2014). Finantsturud ja –institutsioonid. Tartu Ülikooli Kirjastus. 
  9. "https://vsetreningi.ru/schools/bankovskoe_delo/".