Finantsturg

Allikas: Vikipeedia

Finantsturg on turg, mille kaudu raha liigub neilt, kelle tulud on suuremad kui kulud, neile, kelle eelarve on puudujäägis[1] ehk finantsturg on koht, kus toimub finantsvahendite liikumine. Finantsturu olemasolu lubab investeeringuid paremini ajastada ning investeerida vajaduse korral, mitte siis, kui säästud lubavad.[1] Finantsturg on abiks kauplemisprotsessis börsil, kuid eelkõige reaalvarade soetamisel või laiendamisel.

Finantsturge on kaks:

Finantsturud[muuda | muuda lähteteksti]

Finantsturgude eelis on standardiseeritud teenuste pakkumine, mis võimaldab turu paremat läbipaistvust ja likviidsust ning hinna objektiivset kujunemist turul.[2] Finantsturgudel kujunevad väärtpaberite hinnad nõudmise ja pakkumise tulemusena. Väärtpaberituru aktiivsuse näitajad on turu likviidsus, sügavus ja volatiilsus.[3]

  • Turu likviidsuse all peetakse silmas võimalust osta ja müüa väärtpabereid kiiresti ja suures koguses ilma väärtpaberi hinda oluliselt mõjutamata. Likviidsus on tihedalt seotud turu aktiivsuse ja sügavusega.
  • Turu sügavuse all mõistetakse tehingutellimuste rohkust tellimusraamatus. Mida rohkem on tellimusi tellimusraamatus, seda sügavam on turg ja seda väiksem on hinna liikumine suurte tehingutellimuste täitmisel.
  • Turu volatiilsus tähendab hindade muutumise sagedust ja ulatust. Mida rohkem väärtpaberite hinnad kõiguvad, seda volatiilsem on turg.

Finantsturul kasutatavad väärtpaberid[muuda | muuda lähteteksti]

Väärtpabereid saab jagada kolme rühma:

  • aktsia – väärtpaber, mis näitab selle omaniku (aktsionäri) õigust osale ettevõtte varast ja kasumist. Kasumiosa, mis aktsiate arvu alusel investeerijale välja makstakse, nimetatakse dividendiks. Aktsiaid liigitatakse lihtaktsiateks ja eelisaktsiateks;
  • võlakiri – väärtpaber, mis sisaldab laenuvõtja kohustust maksta laen kokkulepitud tähtajal laenuandjale tagasi ning tasuda intress ehk tasu laenu kasutamise eest;
  • tuletisväärtpaberid ehk derivatiivid – väärtpaber, millega kaasneb õigus või kohustus osta (müüa) mingit finantsvara. Levinuim tuletisväärtpaberid on optsioonid, forwardid ja futuurid.

Optsioon annab selle omanikule õiguse, kuid mitte kohustuse müüa (osta) vastaspoolelt finantsvara varem kindlaksmääratud hinnaga.

Forvard ja futuur kohustavad lepingupooli tulevikus müüma (ostma) mingit finantsvara varem kokku lepitud ajal ja hinnaga.

Tuletisinstrumente kasutatakse näiteks riskide maandamiseks (eesmärk on tagada kindel rahakäive, muuta see prognoositavamaks ehk kindlustada end võimaliku kahju vastu, mis ületaks firma riskitolerantsi läve), spekulatsioonidel (eesmärk on teenida kasumit, kui alusvara hind liigub soovitud suunas) ja arbitraažil (eesmärk on teenida kasumit üle riskivaba intressimäära, võtmata riskile avatud positsiooni).

Väärtpaberite hinnad finantsturgudel[muuda | muuda lähteteksti]

Aktsiate, võlakirjade ja teiste väärtpaberite hinda mõjutavad mitmesugused tegurid.[4]

Aktsia hinda mõjutavad kõige olulisemalt turgude tasemel:[1]

  • tulevikuootused ettevõtete kasumi suhtes;
  • intressimäärad, mis mõjutavad ettevõtete laenukulusid ja eraisikute alternatiivseid investeerimisvõimalusi;
  • inflatsioon;
  • äritsükkel ja majanduskasv;
  • valimised ja muud poliitilised sündmused;
  • energiahind (peamiselt nafta ja teiste toorainete hind).

Aktsiate hinda mõjutavad kõige olulisemalt eraisikute tasemel:[1]

  • hinnang ettevõtte tulevikule;
  • muutused juhtimises;
  • uudised konkureerivate ettevõtete ja toodete kohta;
  • seadusandlus.

Erinevalt teistest finantsinstrumentidest (nt aktsiad) müüakse Võlakiri avalikkusele suhteliselt madala hinnaga. Võlakirja omanikul ei ole hääleõigust ja ta ei saa osa lisakasumist, sest talle makstakse ainult võlakirja intresse. Kui ettevõte otsustab emiteerida võlakirju, tuleb tal neid hinnata selliselt, et potentsiaalsetel investoritel tekiks ostmissoov. Finantsinstrumendi väärtus võrdub instrumendi oodatavate rahavoogude nüüdisväärtusega. Väärtuse määramiseks on vaja kalkuleerida oodatavad rahavood ja nõutav tulunorm. Ettevõttel tuleb otsustada, milline peaks olema:[5]

  • võlakirjade nimiväärtus,
  • kupongisumma,
  • kupongimäär,
  • tulumäär.

Võlakirja nimiväärtus on selle väärtus lunastamistähtajal. Võlakirja rahavood koosnevad perioodilistest kupongimaksetest ja lunastamistähtajal (e kustutustähtajal) tagasisaadavast nimiväärtusest. Kupongimakse varieeruvus sõltub võlakirjast ning mõjutab seega võlakirja turuväärtust. Mida suurem on kupongimakse, seda suurem on võlakirja turuväärtus.

Diskonteerimismäär on turul väljakujunev nõutav tulunorm kindla riski- ja tulutaseme juures ehk investorite nõutav tulunorm, mis on nende jaoks võlakirja investeerimise eeldus.

Turuväärtus ehk võlakirja väärtus on võlakirja tulevaste rahavoogude nüüdisväärtus.

Eritingimustel emiteeritud võlakirjade tulususe võrdlemiseks kasutatakse tihti võlakirja tulusust lunastustähtajani, mis on investori jaoks üks olulisemaid võlakirja väärtuse hindamise kriteeriumeid. See võimaldab investoril otsustada võlakirjade investeerimisväärtuse üle, võrreldes seda teiste rahapaigutusvõimalustega (nt pangahoiustega), mille tulusus on fikseeritud. Kui investor ostab võlakirja hinnaga, mis jääb alla lunastamisväärtuse, saab ta tulu peale intressitulu ka ostu- ja lunastamishinna vahest. Võrdsetel tingimustel on seetõttu odavamalt ostetud võlakiri tulusam.

Finantsturgude funktsioonid[muuda | muuda lähteteksti]

Finantsturu peamised funktsioonid on:[6]

  • finantskapitali võimaldamine defitsiidis olevatele subjektidele (olulisim funktsioon);
  • säästude käibel hoidmine;
  • finantskapitali õige (objektiivse) hinna määramine;
  • riski hajutamine turuosaliste vahel;
  • turuosaliste varustamine nii riist- kui ka tarkvaraga;
  • likviidsuse tagamine finantsinstrumentidele;
  • tehingukulude (vastaspoole leidmise ja informatsiooni töötlemise kulude) vähendamine ;
  • paindlikkuse võimaldamine (annab investorile võimaluse valida erisuguste tähtaegade vahel).

Finantsturgude jaotus[muuda | muuda lähteteksti]

Finantsturge võib jaotada mitmeti: instrumentide tähtaegade, elutsükli ja liikide järgi.

Instrumentide tähtaegade järgi:[7]

  • rahaturg – lühiajaliste, kuni üheaastaste instrumentide turg;
  • kapitaliturg – pikemaajaliste instrumentide turg, käibekapitalituru käive peegeldab üleüldist kapitalinõudlust ning investeerimiskapitali pakkumist institutsioonide poolt. Hästi toimiv turg loob tingimused investeerimiskapitali liikumiseks investorite ja laenajate vahel.

Instrumendi elutsükli järgi:

  • esmasturg – müüakse uusi väärtpaberite väljalaskeid ehk emissioone;
  • järelturg – kaubeldakse juba väljalastud väärtpaberitega. Järelturul on võimalik tegutseda eri alustel: organiseeritud kauplemissüsteem (börs) ning börsiväline turg ehk OTC turg. Kauplemine võib jaguneda põrandal kauplemiseks või elektrooniliseks kauplemiseks.

Instrumentide liikide järgi:

  • võlainstrumentide turg – võlakirja omanik on andnud ettevõttele, omavalitsusele või riigile laenu ja seega on võlakiri laenuinvesteering. Risk võib ilmneda näiteks emitendi tagasimaksmisvõimetuks muutumise riski ehk krediidiriski ning inflatsiooniriski korral;
  • omandiväärtpaberite turg – kaubeldakse liht- ja eelisaktsiatega;
  • valuutaturg – koht, kus saab osta ja müüa valuutat;
  • tuletisväärtpaberite turg – kaubeldakse tuletisväärtpaberitega (optsioon, futuur, forvard ja swap).[8]

Finantsturul osalejad[muuda | muuda lähteteksti]

Finantsturul on hulk osalejaid:[9]

  • kommertspangad – peamiselt kaubandust finantseeriv eraomandusel baseeruv krediidiasutus, mis pakub pangateenuseid üldsusele (erinevalt investeerimispangast);
  • (äri)ettevõtted;
  • säästjad ja investorid;
  • avatud investeerimisfondid;
  • investeerimispangad;
  • pensionifondid;
  • kindlustusfirmad.

Turuosalised on:[10]

  • investorid – üksikisikud või ettevõtted, kes investeerivad oma raha väärtpaberitesse või muusse varasse eesmärgiga teenida paigutatud raha arvel lisatulu;
  • emitendid – juriidilised isikud (ettevõte, kohalik omavalitsus, valitsus), kes on väärtpabereid emiteerinud või võtnud kohustuse väärtpabereid emiteerida, et saada raha oma tegevuse finantseerimiseks;
  • vahendajad – kõik asutused, kes seisavad lõplike laenuandjate ja laenuvõtjate vahel: pangad, kindlustusseltsid, investeerimispangad, maaklerifirmad, investeerimisfondid, pensionifondid;
  • infrastruktuuri- ja järelevalveasutused – infrastruktuuriasutused pakuvad väärtpaberitega kauplemise ja arveldamise teenust ning väärtpaberite hoidmisteenust; järelevalveasutuste eesmärk on tagada, et kõik turuosalised täidaksid kehtivaid reegleid.

Eesti finantsturg[muuda | muuda lähteteksti]

Finantsinspektsiooni juhatuse esimees Kilvar Kessler andis 3. mail 2016. aastal Riigikogus peetud ettekandes saadikutele ülevaate inspektsiooni 2015. aasta tegevustest ning Eesti finantsturu hetkeolukorrast. Kessleri sõnul oli Eesti finantssektori seis 2015. aastal hea. Võis märgata suurenenud soovi siseneda Eesti reguleeritud finantsturule kas tegevusloa taotlemise, ettevõtte või olulise osaluse omandamisega. Mõned finantsvahendajad muutsid Eesti turul tegutsemise strateegiat. Krediidiasutuste antud laenude maht kasvas ja laenuportfelli kvaliteet püsis heal tasemel ning hoiuste maht suurenes. Investeerimisfondid kasvasid peamiselt kohustuslike pensionifondide kasvu tulemusena. Kindlustussektori näitajad olid samuti üldiselt head.[11]

Ärilehe majandustoimetuse reporter Romet Kreek on öelnud: „Juba sajandeid on finantsturud aidanud lahendada inimeste ja ettevõte probleeme. Ühtedel on raha üle ja neil on vaja seda paigutada kas turvaliselt, et raha säiliks või riskantsemalt, et teenida juurde. Teistel on raha puudu ja nad püüavad seda kaasata. Finantsturud ongi kohaks, kus raha vajavad ja pakkujad vahendajate abil kohtuvad."[12]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 "Raha, Pangad ja Finantsturud I osa", Tallinn: HP Toimetised, 1994 ,
  2. Margus Kõomägi. "Ärirahandus", Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2006
  3. Andro Roos, Priit Sander, Maire Nurmet, Nadežda Ivanova. "Finantsturud ja -institutsioonid". Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2014,
  4. Andro Roos, Priit Sander, Maire Nurmet, Nadežda Ivanova. "Finantsturud ja -institutsioonid". Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2014,
  5. Andro Roos, Priit Sander, Maire Nurmet, Nadežda Ivanova. "Finantsturud ja -institutsioonid". Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2014,
  6. Margus Kõomägi. "Ärirahandus", Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2006,
  7. Margus Kõomägi. "Ärirahandus", Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2006,
  8. Margus Kõomägi. "Ärirahandus", Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2006,
  9. Margus Kõomägi. "Ärirahandus", Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2006,
  10. Andro Roos, Priit Sander, Maire Nurmet, Nadežda Ivanova. "Finantsturud ja -institutsioonid". Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2014
  11. [1] Finantsinspektsioon. "FI juht Riigikogus: Eesti finantsturg on stabiilne ja järelevalve elutervelt konservatiivne, oluline väljakutse on soodustada finantssektori eripalgelisust", 03.05.2016
  12. Romet Kreek. "Investeerimise ABC> Finantsturud viivad kokku raha omanikud ja selle vajajad", 01. oktoober 2015