Mine sisu juurde

Koerlased

Allikas: Vikipeedia
Koerlased
Suuremad koerlaste perekonnad vasakult paremale, ülevalt alla. Koer, punahunt, hüäänkoer, Cerdocyon, lakkhunt, võsakoer, rebane, kährik, kõrvukrebane, hallrebane.
Suuremad koerlaste perekonnad vasakult paremale, ülevalt alla. Koer, punahunt, hüäänkoer, Cerdocyon, lakkhunt, võsakoer, rebane, kährik, kõrvukrebane, hallrebane.
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Klass Imetajad Mammalia
Selts Kiskjalised Carnivora
Sugukond Koerlased Canidae

Koerlased (Canidae) on kiskjaliste seltsi kuuluv sugukond. Koerlased tekkisid koos kassilaadsetega (Feliformes) umbes 43 miljonit aastat tagasi. Koerlasi leidub kõigil mandritel, välja arvatud Antarktikas. Teistele kontinentidele on nad jõudnud kas iseseisvalt või inimese kaasabil. Näiteks dingod on tekkinud varajastest kodustatud koertest, kes inimestega Austraaliasse jõudsid ning seal taas metsistusid.

Kiskjatele omaselt on neil üsna massiivne kolju ja tugevad lõuad, mis võimaldavad ka luid purustada. Hästi arenenud kiskhambad aitavad saaki tappa ja liha rebida. Kõik koerlased on digitigraadid ehk varvulkõndijad, mis tähendab, et nad ei pane kõndides kanda maha, vaid toetuvad varvastele. Neil on pikad jalad, mis on kohastunud saagi jälitamiseks. Nägemine, kuulmine ja haistmine on kõrgelt arenenud. Samuti iseloomustab koerlasi sotsiaalsus. Nad elavad tihti karjades või väiksemates seltsingutes (erandiks rebased, kes eelistavad üksi olla). Enamasti valitseb karjas hierarhia, mille järgi saavad järglasi vaid juhtemane ja -isane, teised liikmed on abiks toidu hankimisel ning poegade eest hoolitsemisel. Koerlased on väga intelligentsed ning suhtlevad omavahel nii lõhna- kui ka helisignaalidega. Välimuselt on koerlastele iseloomulikuks kikkis kõrvad ja pikk, enamasti kohev saba.[1]

Karjasisese hierarhia olemasolu on hea eeldus kodustamiseks, mistõttu on kodustatud huntidest saanud koerad, kes on ühed populaarseimad koduloomad.

Süstemaatika

[muuda | muuda lähteteksti]

Koerlaste fülogeneetilist puud on kromosoomiuuringutega püütud taastada, kuid täit selgust pole veel saavutatud. Üldiselt võib koerlased jagada nelja rühma.

  1. Hundilaadsed koerlased, kuhu kuuluvad perekonnad Canis (koer), Cuon (punahunt) ja Lycaon (hüäänkoer). Siia kuuluvad näiteks hallhunt (Canis lupus), kodustatud koer (Canis lupus familiaris), koiott (Canis latrans), šaakal (Canis aureus), punahunt (Cuon alpinus), hüäänkoer (Lycaon pictus)[2], etioopia hunt (Canis simensis) tumehunt (Canis rufus) ja himaalaja hunt (Canis himalayensis).
  2. Rebaselaadsete koerlaste esindajateks on näiteks kääbusrebane (Vulpes macrotis), punarebane (Vulpes vulpes), polaarrebane (Vulpes lagopus) ja fennek ehk kõrberebane (Vulpes zerda)[2].
  3. Lõuna-Ameerika koerlaste tuntuimaks esindajaks on lakkhunt (Chrysocyon brachyurus), kes tegelikult pole üldse hunt. Lisaks veel näiteks võsakoer (Speothos venaticus), Lycalopex uetulus, Cerdocyon thous.[2]
  4. Määratlemata taksonid. Siia kuulub hulk liike, keda ei saa sarnaselt eelmise kolme rühmaga ühiste geneetiliste tunnuste järgi koondada. Tuntuimad liigid on kõrvukrebane (Otocyon megalotis) ja kährikkoer (Nyctereutes procyonoides).[2]

DNA analüüsidega on kindlaks tehtud, et esimesed kolm gruppi moodustavad klaadid ehk monofüleetilised rühmad (igas klaadis on üks ühine eellane mingi ühise eristava tunnusega)[3]. Süstemaatikat on keeruline koostada ning morfoloogilistel tunnustel põhinevat süsteemi on keeruline uue, molekulaarse vastu vahetada. Mitmete liikide või perekondade päritolu on endiselt segane, kuid küsimusi tekitavad ka näiliselt selgemad rühmad. Näiteks hunte ja kodustatud koeri ei peaks paljude teadlaste arvates eri liikideks lugema, kuna nad saavad ristuda ja seal juures viljakaid järglasi anda, mis üldlevinud liigi definitsiooni järgi paneb nad kokku. Seetõttu loetakse kodustatud koer hundi alamliigiks.

Iseloomustus

[muuda | muuda lähteteksti]

Koerlased asustavad väga erinevate keskkonnatingimustega alasid: kõrbeid, mäestikke, metsi, rohumaid ja isegi tundrat. Tänu mitmetele elupaikadele tekkinud kohastumustele võivad liigid oma tunnustelt olla väga erinevad. Näiteks on fennek kõigest 24 sentimeetri pikkune ning kaalub vaid 0,6 kilogrammi[4], kuid hundi pikkus võib ulatuda 160 sentimeetrini ning kehakaal 79 kilogrammini[5].

Üldine kehaehitus on sellegipoolest kõigil üsna sarnane. Suhteliselt pikad jalad (erandiks näiteks kährikkoer ja mõned kodustatud koera tõud) ja paindlik keha on abiks saagi püüdmisel. Kohev saba, mille karvkatte paksus ja pikkus sõltub aastaajast. Koon on pikk, eriti kui võrrelda kaslastega, põsesarnad laiad. Mõnedel liikidel on kolju peal sagitaalhari, mis paikneb pealael suunaga eest taha. Huntidel on see lausa nii selgelt eristunud ja võimas, et sellest kinni hoides saab kogu koljut kerge vaevaga hoida.[6]

Kõik koerlased on digitigraadid, mis tähendab, et nad kõnnivad varvastel. Talla all on padjandid, mis on karvadest paljad (nagu ka koerlaste nina). Padjandid on iga varba all ning üks suurem enam-vähem kolmnurkse kujuga keskpadjand toetab varvaste ühinemiskohta. Karvad kasvavad vaid padjandite vahel, väljaarvatud polaarrebasel, kellel olenevalt aastaajast võivad tihedad karvad olla ka padjanditel. Esikäppadel on viis varvast (erandiks hüäänkoerad, kellel on hoopis neli), kuid "pöial" on taandarenenud ega ulatu seetõttu maani. Tagakäppadel on üldiselt neli varvast, ent mõnel koeratõul on ka seal vähearenenud "pöial" või "suur varvas". Koerlaste küüned ei ole sissetõmmatavad nagu kassidel ning need pole ka eriti teravad.[6]

Kõigil praegu elavatel koerlastel on olemas side, mis aitab pea ja kaela asendit hoida minimaalse energiakuluga. See on eriti oluline, kui tuleb saaki jälitades läbida pikki vahemaid maast jälgi nuuskides.[7]

Paljunemine

[muuda | muuda lähteteksti]
Paarituvad hundid

Koerlastel on mitmeid imetajate seas haruldasi omadusi, mis puudutavad paljunemist. Nad on enamasti monogaamsed, järglastele saab osaks ka isahool, neil esineb paaritumissõlm. Karjas võivad olla ka suguküpsed liikmed, kellel paljuneda ei lasta, kuid keda kasutatakse järgmise põlvkonna kasvatamisel.[8]

Metsikutel koerlastel on jooksuaeg kord aastas ning see on seotud päeva pikkusega. Seost on tõestatud katsetega, kus eri liikide esindajaid on viidud põhjapoolkeralt lõunapoolkerale või vastupidi ning jooksuaeg on leidnud aset muul ajal. Kodustatud koertel ja väiksematel vangistuses elavatel liikidel võib jooksuaeg ka sagedamini olla, kuna kunstlik valgus viib nende keha segadusse.[8]

Isastel koerlastel on peeniseluu (ladina keeles os penis või baculum). See võimaldab peenise sisestamist enne erekteerumist, mis on oluline, kuna erekteerudes suguti paisub ning selle alaossa ilmub lai moodustis – bulbus glandis. Koostöös emaslooma suguelundite kokkutõmmetega takistab see isase lahkumist. Tekib paaritumissõlm (isaslooma paisunud suguti ja emaslooma suguelundite ühendus, inglise keeles copulatory tie)[9]. Paar seotakse sellega kuni tunniks kokku. Erandiks on hüäänkoerad, kellel sõlme kas ei tekigi[10] või kaob see vähem kui minuti möödumisel[11]. Ilmselt on tegu kohastumusega, mis on tekkinud suurte kiskjate ohu tõttu. Kuna hüäänkoerad pole eriti suured, võivad suuremad kiskjad nagu lõvid nad kergesti tappa. Seetõttu on oluline, et ei tekiks olukorda, kus koerad on pikka aega liikumisvõimetud ega saa ohu tekkimisel põgeneda[12].

Pesakonna suurus varieerub ühest kutsikast 16-ni. Vastsündinud on väikesed, pimedad ja abitud ning vajavad pikaajalist vanemlikku hoolt. Kutsikaid hoitakse enamasti maasse kaevatud urus, mis pakub kaitset ja sooja.[6] Kui järglased hakkavad tahket toitu sööma, toovad nii ema ja isa kui ka teised karjaliikmed neile jahilt toitu kaasa. Enamasti tuuakse toit kohale maos ning oksendatakse siis poegade jaoks välja. Sigimisedukus on suurem karjades, kus üksteist niiviisi aidatakse, erinevalt olukorrast, kus emased eralduvad karjast, et poegi üksi kasvatada.[13]

Eestis leiduvad metsikud koerlased

[muuda | muuda lähteteksti]

Hunt ja rebane on kõigile eestlastele tuntud metsloomad, kuid nende arvukus on aastate jooksul tugevalt kõikunud. 20. sajandil hävitati hunte süsteemselt ning see viis nad peaaegu väljasuremiseni. 1960. aastate teisel poolel oli Eestis vaid üheksa isendit. Teadlased jõudsid kiiresti arusaamale, et hundid mängivad ökosüsteemides olulist rolli ning lõpuks hakati hunte hoopis kaitsma. Eestis on nad taastunud nii jõudsalt, et meie jahimehed on sunnitud huntidele jahti pidama. Balti asurkond on üks tugevamaid ja geneetiliselt mitmekesisemaid Euroopas.[14]

Rebane on tavaline asukas Põhja-Ameerikas ja Euraasias, samuti leidub teda Aafrika põhjaosas ning teda on viidud ka Austraaliasse ja Uus-Meremaale. Ta oli üks esimesi loomi, kes pärast jääaja lõppu Eestisse jõudis. Rebase arvukust piiravad enim haigused ning sügava lumega talved, mil neil on raske toitu hankida. Samuti murravad neid nii hundid kui ka ilvesed. Kuna marutaud on Eestist praktiliselt kadunud tänu vaktsineerimistele, reguleerib arvukust nüüd põhiliselt kärntõbi. Rebased levitavad palju ohtlikke haigustekitajaid, muu hulgas näiteks alveokokk-paelussi.[1]

Kährikkoer on Eestis võõrliik. Tema loomulik levila on Aasia kaguosas. Eestisse toodi ta 1950. aastatel jahifauna rikastamiseks.[1] Kergesti kohaneva liigina levib kährikkoer üsna edukalt ning mitmed teadlased on arvamusel, et varem või hiljem oleks ta ka inimese kaasabita siia jõudnud. Hea kohanemisvõime teeb temast aga üsna invasiivse võõrliigi, kes on looduskaitsjatele juba aastaid peavalu valmistanud. Näiteks hävis kährikute tõttu peaaegu täielikult üks kõre populatsioon, kuna kahepaiksetest toitudes on kährikud üsna süsteemsed, erinevalt rebasest, kes nopib siit ja sealt isendeid.

Šaakal on Eesti uusim imetajaliik. 2013. aastal püüti kinni esimene isend ning see tekitas tohutut meediakära, kuna üldiselt on tegu lõunamaade liigiga. Lähimad seni teadaolevad asurkonnad olid Ukrainas, Moldovas, Austrias ja Ungaris. Näis, et tegu on inimese abil siia jõudnud võõrliigiga, kelleks šaakal ka kiiresti kuulutati. Varsti aga leiti šaakaleid ka Lätist, Leedust, Poolast, Slovakkiast ja Valgevenest ning see kinnitas, et liik on siia levinud omal jõul. Nüüd on šaakal kuulutatud jahiulukiks ning teda on kohatud paljudes kohtades üle Eesti, kõige rohkem Lääne- ja Pärnumaal.[15][16]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 J. Remm, O. Kalda, H. Valdmann, E. Moks. Eesti imetajad 2013
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 Wayne, Robert K. (juuni 1993). "Molecular evolution of the dog family". Trends in Genetics. 9 (6): 218–224. DOI:10.1016/0168-9525(93)90122-x. PMID 8337763.
  3. ↑ Jensen, Per (2007). The Behavioural Biology of Dogs. CABI. Lk 11–13. ISBN 978-1-84593-188-9.
  4. ↑ Marc Tyler Nobleman (2007). Foxes. Marshall Cavendish. Lk 35. ISBN 978-0-7614-2237-2.
  5. ↑ Heptner, V. G.; Naumov, N. P. (1998), Mammals of the Soviet Union Vol.II Part 1a, Sirenia and Carnivora (Sea cows; Wolves and Bears), Science Publishers, Inc. USA., pp. 166–176, ISBN 1-886106-81-9
  6. ↑ 6,0 6,1 6,2 Mivart, St George Jackson (1890). Dogs, Jackals, Wolves, and Foxes: A Monograph of the Canidae. Lk xiv–xxxvi.
  7. ↑ Wang, Xiaoming; Tedford, Richard H. Dogs: Their Fossil Relatives and Evolutionary History. New York: Columbia University Press, 2008. pp. 97–8
  8. ↑ 8,0 8,1 Asa, Cheryl S.; Valdespino, Carolina; Carbyn, Ludwig N.; Sovada, Marsha Ann (eds.) (2003). A review of Small Canid Reproduction: in The Swift Fox: Ecology and Conservation of Swift Foxes in a Changing World. University of Regina Press. Lk 117–123. ISBN 978-0-88977-154-3. {{cite book}}: parameetris |last3= on üldnimi (juhend)CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  9. ↑ Sharir, A.; et al. (2011). "The canine baculum: The structure and mechanical properties of an unusual bone" (PDF). Journal of structural biology. 175 (3): 451–456. DOI:10.1016/j.jsb.2011.06.006.
  10. ↑ Kleiman, D. G. (1967). "Some aspects of social behavior in the Canidae". American Zoologist. American Society of Zoologists. 7 (2): 365–372. DOI:10.1093/icb/7.2.365. Vaadatud 14.05.2011.
  11. ↑ Creel, S. (27. august 1998), "Social organization and effective population size in carnivores", Caro, T. M. (toim), Behavioral ecology and conservation biology, Oxford University Press, lk 246–270, ISBN 978-0-19-510490-5 {{citation}}: eiran tundmatut parameetrit |chapterurl=, kasuta parameetrit (|chapter-url=) (juhend)
  12. ↑ Kleiman, D. G.; Eisenberg, J. F. (november 1973). "Comparisons of canid and felid social systems from an evolutionary perspective". Animal Behaviour. Elsevier. 21 (4): 637–659. DOI:10.1016/S0003-3472(73)80088-0. PMID 4798194.
  13. ↑ Jensen, Per (ed.) (2007). The Behavioural Biology of Dogs. CABI. Lk 158–159. ISBN 978-1-84593-188-9. {{cite book}}: parameetris |first= on üldnimi (juhend)
  14. ↑ M. Hindrikson, Grey wolf (Canis lupus) populations in Estonia and Europe: genetic diversity, population structure and -processes, and hybridization between wolves and dogs 2016
  15. ↑ Šaakal on tulnud Eestisse, et jääda Rein Kuresoo, 2016, vaadatud 17.11.2016
  16. ↑ Tulnuka tulemine Tiit Maran, 2014, vaadatud 17.11.2016
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Koerlased&oldid=6700071"