Mine sisu juurde

Punahunt

Allikas: Vikipeedia
 See artikkel räägib liigist; perekonna kohta vaata artiklit Punahunt (perekond)
Punahunt

Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Klass Imetajad Mammalia
Selts Kiskjalised Carnivora
Sugukond Koerlased Canidae
Perekond Punahunt Cuon
Liik Punahunt
Binaarne nimetus
Cuon alpinus
Pallas, 1811
Punahundi levila
Punahundi levila
Punahunt saagiga Tais

Punahunt (Cuon alpinus) on koerlaste sugukonda kuuluv imetaja, kes elab Kesk-, Lõuna- ja Kagu-Aasias.

Nomenklatuur, taksonoomia, evolutsioon ja süstemaatika

[muuda | muuda lähteteksti]

Liiki kirjeldas esimesena Peter Simon Pallas (1811). Perekonna punahunt (Cuon) autor on Brian Houghton Hodgson (1838). Punahunt on perekonna ainus liik.

Punahundil on perekonna Canis liikidest mitu anatoomilist erinevust. Tema kolju on profiilis kumer, mitte nõgus, tal puudub kolmas alumine purihammas ja ülemistel purihammastel on ainult üks sakk, mitte kaks kuni neli.

Pleistotseenis oli punahunt levinud kogu Aasias, leviala ulatus ka Euroopasse (üks väidetav vastuoluline leid on kirjeldatud ka Põhja-Ameerikast). Umbes 12 000–18 000 aastat tagasi piirdus levila ajaloolise levilaga. Tänapäeval on punahunt Kesk- ja Sise-Aasias, osas Kagu-Aasiast ning võib-olla ka Korea poolsaarel ja Venemaal välja surnud.[viide?]

Kirjeldus

[muuda | muuda lähteteksti]

Punahundi tüvepikkus on 88–113 cm, turjakõrgus keskmiselt 50 cm. Kehamass on 12–20 kg. Punahunt meenutab välimuselt koera või rebast, kuid erineb anatoomiliselt mõneti teistest koerlastest. Esijalgade varbapadjandid on erinevalt kodukoerast liitunud. Koerlaste seas ainsana on punahundil alalõuas üks paar purihambaid vähem (kolme paari asemel kaks). Imeteid on kuus või seitse paari, teistel koerlastel on tavaliselt viis.[2][3]

Käitumine

[muuda | muuda lähteteksti]

Kommunikatsioon

[muuda | muuda lähteteksti]

Punahundid vilistavad rebaste sarnaselt. Seda on edasi antud häälikutena "kuu-kuu". Ei ole teada, kuidas täpselt need viled tekivad. Arvatakse, et need aitavad koordineerida karja liikumist tihedas võsas. Saaki rünnates hüüavad punahundid kriiskavalt "kakakakaa".[4] Teiste häälitsuste seas on vingumine (toidu küsimiseks), urin (hoiatuseks), karjed ja sädin (mõlemad on alarmhüüud) ja klähvimine.[5] Erinevalt huntidest punahundid ei ulu ega haugu.[6] [5][6]

Punahuntidel on keeruline kehakeel. Sõbralikku või alistuvat tervitust saadab huulte horisontaalne tahapoole tõmbamine ja saba langetamine ning teise looma lakkumine. Mängivad punahundid hoiavad suud lahti, huuled tahapoole tõmmatud, saba püsti, ja võtavad mängukummarduse poosi. Agressiivsed või ähvardavad punahundid suruvad huuled irvituseks ettepoole, tõstavad seljal karvad turri ning hoiavad saba horisontaalselt või püsti. Hirmu korral tõmbavad nad huuled horisontaalselt tahapoole, hoiavad saba jalge vahel ja suruvad kõrvad vastu koljut.[7]

Sotsiaalne ja territoriaalne käitumine

[muuda | muuda lähteteksti]

Punahundid on sotsiaalsemad kui hundid[6]. Neil on vähem domineerimishierarhiat, sest toidu hooajaline nappus ei ole neile tavaliselt tõsine probleem. Selles suhtes on nende sotsiaalsed suhted väga sarnased hüäänkoertega.[8] Nad elavad klannidena, mitte karjadena, sest karja loomad peavad alati koos jahti. Punahuntide klannid jagunevad sageli väiksemateks, kolme kuni viie loomaga karjadeks, eriti kevadel, sest see on sobivaim rühma suurus hirvevasikate püüdmiseks.[9]

Dominantseid punahunte on raske kindlaks teha, sest nad ei demonstreeri oma üleolekut nii selgelt nagu hundid, kuigi teised klanniliikmed käituvad nende suhtes alistuvalt.[10] Klannisiseseid kaklusi on harva täheldatud.[11]

Punahundid mängimas, Penchi rahvuspark
Punahuntide kari

Punahundid on palju vähem territoriaalsed kui hundid. Ühe klanni kutsikad võivad pärast suguküpseks saamist sageli probleemideta liituda teise klanniga.[12] Indias koosnevad klannid tavaliselt 5–12 isendist, kuigi on teateid ka kuni 40-liikmelistest klannidest. Tais ületab klanni suurus harva kolme isendit.[13] Erinevalt teistest koerlastest ei ole tõendeid, et punahundid kasutaksid territooriumi või liikumisteede märgistamiseks uriini. Urineerides võivad punahundid, eriti isased, tõsta ühe või mõlemad tagajalad üles, nii et kehaasend meenutab kätelseisu. Sellist kätelseisus urineerimist on täheldatud ka võsakoertel[14] ja koertel.[15] Nad võivad roojata silmatorkavatesse kohtadesse, kuid sellel ei ole tõenäoliselt territoriaalset funktsiooni, sest väljaheited jäetakse enamasti klanni territooriumi sisse, mitte selle piiridele. Väljaheited jäetakse sageli kohtadesse, mis paistavad olevat ühised käimlad. Erinevalt paljudest teistest koerlastest ei kraabi nad territooriumi märgistamiseks maad jalgadega.[7]

Urud

[muuda | muuda lähteteksti]

On kirjeldatud nelja tüüpi urgusid: lihtsad ühe sissepääsuga mulla-urud (sageli ümberkujundatud vööthüääni või okassea urud); keerulised rohkem kui ühe sissepääsuga koopataolised mulla-urud; lihtsad koopa-urud, mis on kaevatud kivide alla või vahele; ja keerulised koopa-urud, mille lähedal on veel mitu urgu, millest osa on omavahel ühendatud. Urud on tavaliselt tiheda põõsastiku all või kuivade jõgede ja ojade kallastel. Punahundi uru sissepääs võib olla peaaegu vertikaalne ning teha umbes meetri sügavusel järsu pöörde. Tunnel avaneb eeskambrisse, millest hargneb rohkem kui üks käik. Mõnel urul võib olla kuni kuus sissepääsu, mis viivad kuni 30 m pikkuse omavahel ühendatud tunnelite süsteemini. Sellised linnakud võivad kujuneda punahuntide mitme põlvkonna jooksul ning need on klanni emastel ühised, kui nad koos poegi kasvatavad.[16] Nagu hüäänkoerad ja dingod, väldivad punahundid saagi tapmist oma uru läheduses.[17]

Paljunemine ja areng

[muuda | muuda lähteteksti]
Punahundi kutsikas, Kolmårdeni loomaaed

Indias on punahuntide paarimisaeg oktoobri keskpaigast kuni jaanuarini. Moskva loomaaias peetavad punahundid sigivad enamasti veebruaris.[13] Erinevalt hundikarjadest võib punahuntide klannis olla rohkem kui üks sigiv emane.[10] Samuti võivad mitu emast punahunti oma pesakonnad koos samas urus üles kasvatada.[18]

Paaritumise ajal võtab emane kükitava, kassilaadse asendi. Erinevalt paljudest teistest koerlastest ei esine isase eemaldumisel kinnijäämist. Selle asemel lamavad paarilised külili, näod vastamisi, moodustades poolringi.[19] Tiinus kestab 60–63 ööpäeva. Pesakonnas on keskmiselt neli kuni kuus kutsikat.[13]

Uuriti hormoonide metaboliite viiel isasel ja kolmel emasel punahundil, keda peeti Tai loomaaedades. Sigivatel isastel täheldati testosterooni taseme tõusu oktoobrist jaanuarini. Vangistuses peetavate emaste östrogeeni tase suureneb jaanuaris umbes kaheks nädalaks, millele järgneb progesterooni taseme tõus. Emastel esines seksuaalne käitumine östrogeeni taseme tipuperioodil.[20]

Kutsikaid imetatakse vähemalt 58 ööpäeva. Selle aja jooksul toidab kari ema uru juures. Punahundid ei kasuta kutsikatega kohtumiseks eraldi kohtumispaiku nagu hundid, kuigi üks või mitu täiskasvanud looma jääb kutsikate juurde urgu, samal ajal kui ülejäänud kari jahil käib. Kui algab võõrutamine, oksendavad klanni täiskasvanud liikmed kutsikatele toitu, kuni need on piisavalt vanad, et jahil osaleda. Nad jäävad uru juurde 70–80 päevaks. Kuue kuu vanuselt hakkavad kutsikad täiskasvanuid jahil saatma ning umbes kaheksa kuu vanuselt aitavad nad juba tappa suurt saaki, näiteks sambarit.[17]

Vangistuses võib punahunt elada maksimaalselt 15–16 aastat.[18]

Eluviis

[muuda | muuda lähteteksti]

Punahunt on võrreldes hallhundiga sotsiaalsem. Nad elavad 5–10-liikmelistes (või umbes 12-liikmelistes[viide?]) gruppides, millel on kindel hierarhia. On esinenud ka kuni 40-liikmelisi gruppe. Karjas on üks dominantne emane ja isane, kes saavad ainsana järglasi. Karja dominantset paari võib olla raske tuvastada, kuna nad näitavad harva oma dominantsust käitumisega välja.[21] Teistel andmetel on ei ole punahundil rangeid domineerimishierarhiaid ja grupis on mitu paljunevat emast.[viide?] Punahuntide gruppi võib nimetada klanniks, sest karja all peetakse tavaliselt silmas ühiselt jahti pidavaid loomi, kuid punahundid otsivad sageli süüa väiksemate klannisiseste gruppidena. Punahundid mängivad omavahel palju ja agressiivsust esineb karjasiseselt väga harva.[2][3] Ühe klanni kutsikas võib probleemideta liituda teise klanniga, sest punahundid ei ole võrreldes hundiga eriti territoriaalsed.[21]

Paljunemine

[muuda | muuda lähteteksti]

Tavaliselt saab järglasi vaid klanni dominantne emane, kuid on täheldatud erandeid. Ühe klanni emased võivad kutsikaid kasvatada samas urus. Punahundi tiinus kestab 60–63 päeva ja pesakonnas on kaks kuni kuus kutsikat. Kutsikad kasvavad kiiresti ja võivad esimese 10 elupäeva jooksul oma kehakaalu kahekordistada. Kolmenädalaselt hakkavad kutsikad sööma teiste klanniliikmete oksendatud liha ja 6–7-nädala vanuselt võõrutatakse nad täielikult piimast.[2][3] Kutsikad püsivad uru juures 70–80 päeva ja neid jääb alati valvama vähemalt üks täiskasvanud loom. Kuuekuuselt hakkavad kutsikad koos täiskasvanutega jahti pidama ja kaheksakuuselt suudavad nad osaleda suurte loomade murdmises.[21]

Jahikäitumine

[muuda | muuda lähteteksti]

Enne jahile minekut teevad klannid keerulisi jahieelseid sotsiaalseid rituaale, mille seas on koonuga nügimine, kehade üksteise vastu hõõrumine ja üksteise selga ronimine.[22] Punahundid on peamiselt päevased jahipidajad. Nad peavad jahti varajastel hommikutundidel. Öösel jahivad nad harva, välja arvatud kuuvalgetel öödel. See näitab, et nad toetuvad jahil suurel määral nägemisele.[23] Nad võivad saaki taga ajada mitu tundi.[6]

Jälitamise ajal ajab üks või mitu punahunti saaki taga, ülejäänud kari liigub veidi aeglasemas, ühtlases tempos järel ja võtab jälitamise üle, kui esimene rühm väsib. Enamik tagaajamisi on lühikesed ja kestavad umbes 500 m jagu.[24] Kiiresti liikuvat saaklooma jälitades võivad punahundid joosta kiirusega umbes 50 km/h.[6] Punahundid ajavad saaklooma sageli veekogusse, kus tema liikumine on raskendatud.[25]

Punahundid ründavad sambarit. Bandipuri rahvuspark

Kui suur saakloom on kätte saadud, haarab üks punahunt teda ninast, ülejäänud kari tirib looma külgedest ja tagakehast maha. Nad ei kasuta tapmiseks kõrihammustust.[26] Mõnikord pimestavad nad saaklooma, rünnates silmi.[27] Seraud kuuluvad väheste sõraliste hulka, kes suudavad end punahuntide rünnakute eest tõhusalt kaitsta: neil on paks kaitsekarv ja lühikesed teravad sarved, mis võivad punahundi kergesti läbi torgata.[28]

Punahundid rebivad saagi külje lahti ja roogivad selle, süües ära südame, maksa, kopsud ja osa soolestikust. Magu ja vats jäetakse tavaliselt puutumata.[29] Alla 50 kg kaaluva saagi tapmine võtab tavaliselt vähem kui kaks minutit, kuna aga suured hirvepullid võivad surra alles umbes 15 minuti pärast. Kui saak on kindlalt käes, rebivad punahundid korjusest tükke ja söövad neid omaette.[30] Nad lubavad kutsikaid saagi juurde.[10] Tavaliselt taluvad nad oma saagi juures ka raipesööjaid.[31] Nii emale kui ka poegadele toovad teised karjaliikmed toitu, oksendades selle välja.[18]

Ökoloogia

[muuda | muuda lähteteksti]

Toitumisökoloogia

[muuda | muuda lähteteksti]

Nad eelistavad murda suuri ja keskmise suurusega sõralisi.[viide?] Punahundid murravad grupina näiteks aksishirvi, muntjakke, metssigu, barasingasid, gaure, jäneseid ja kariloomi. Nad söövad ka marju ja taimi, putukaid, närilisi ja sisalikke. Teadaolevalt ei ole punahunt kunagi rünnanud inimest.[32]

Indias kuuluvad punahuntide saakloomade hulka aksishirv , sambar, muntjakid, hirviklased, barasinga, metsiga, gaur, vesipühvel, banteng, koduveis, nilgau, kodukits, mustkael-jänes, rott Rattus nitidus ja koolobuslased.[13][33][34] On teada üks juhtum, kus punahundid murdsid Assamis maha india elevandi poja, hoolimata ema meeleheitlikust kaitsmisest, mille käigus hukkus ka mitu punahunti.[35] Kashmiris peavad nad jahti keerdsarvkitsedele,[33] Myanmaris lüürahirvedele,[13] Sumatral ja Malaka poolsaarel aasia taapirile ja Sumatra seraule ning Jaaval lakksambarile.[36] Tian Shanis ja Tarbagataj mägedes jahivad punahundid siberi kaljukitsi, uriaale, metskitsi, maraleid ja metssigu. Altais ja Sajaanides on nende saagiks muskushirved ja põhjapõder. Ida-Siberis jahivad nad metskitsi, kaugida hirvi, metssigu, muskushirvi ja põhjapõtru, Primorjes toituvad nad tähnikhirvest ja goralitest. Mongoolias jahivad nad arhaari ja harvem siberi kaljukitse.[6]

Nagu võsakoertele, kuid erinevalt huntidest, ei ole teada, et punahundid oleksid pidanud aktiivselt jahti inimestele.[6][33] On täheldatud, et nad söövad ka putukaid ja sisalikke.[37] Punahundid söövad puuvilju ja taimset ainet meelsamini kui teised koerlased. Vangistuses söövad nad mitmesuguseid rohttaimi, ürte ja lehti, nähtavasti lõbu pärast, mitte ainult haiguse korral.[38] Suvel söövad nad Tian Shani mägedes suurtes kogustes mägirabarberit.[6] Kuigi punahundid on oportunistlikud kiskjad, paistavad nad vältivat koduveiste ja nende vasikate küttimist.[39] Punahuntide rünnakud kariloomadele on olnud probleemiks Bhutanis alates 1990ndate lõpust, sest koduloomad jäetakse sageli metsas karjatamiseks järelevalveta, mõnikord isegi nädalateks. Ööseks lauta viidud ja kodude lähedal karjatatavaid loomi ei ründa punahundid peaaegu kunagi. Härgi tapetakse sagedamini kui lehmi, tõenäoliselt seetõttu, et neid kaitstakse vähem.[40]

Vaenlased ja konkurendid

[muuda | muuda lähteteksti]

Troopilistes metsades konkureerib punahunt tiigri ja leopardiga. Nende saakloomad kattuvad suures osas.[viide?]

Liigikaitse

[muuda | muuda lähteteksti]

Indias on punahunt kaitse all 1972. aastast. Venemaal on punahunt kaitse all 1974. aastast. Hiinas on punahunt II kaitsekategooria liik 1988. aastast. Kambodžas on punahundi küttimine keelatud, Vietnamis seda aga piiratakse.

Punahunte kütitakse peamiselt kariloomade kaitseks. Neid tapetakse sageli mürgitatud korjuste abil. Kuigi Venemaal on punahunt kaitsealune liik, ohustavad neid seal siiski huntidele jäetud mürgitatud toidupalad. Punahundi nahka ega liha ei peeta väärtuslikuks, mistõttu ei ohusta neid kaubanduslikel eesmärkidel küttimine.

Liik on kantud ohustatud liikide nimekirja, sest nende arv väheneb ja hinnanguliselt on alles alla 2500 täiskasvanud isendi.[1]

Suurim oht punahuntide jaoks on saakloomade arvukuse vähenemine. Eriti nende levila lõunaosas on sõraliste arvukus üleküttimise tõttu kiiresti vähenenud. Kuna küttimine toimub ka kaitsealadel, on raske punahundi kaitseks midagi ette võtta.

Lisaks ohustavad punahunti elupaikade hävimine, haigused ning konkurents teiste kiskjatega ja hulkuvate koertega,[1] samuti tagakiusamine kariloomade kahjustamise tõttu. Haigused kanduvad üle koertelt.[viide?]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. 1 2 3 Kamler, J.F., Songsasen, N., Jenks, K., Srivathsa, A., Sheng, L., Kunkel, K. (2015). "Cuon alpinus". IUCNi punane nimestik. Vaadatud 17.01.2020.{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  2. 1 2 3 Durbin, L. S., Venkataraman, A., Hedges, S., Duckworth, W. (2004). "Dhole (Cuon alpinus)". Sillero-Zubiri, C., Hoffmann, M., Macdonald, D.W. (toim). Canids: Foxes, Wolves, Jackals and Dogs (PDF). Gland; Cambridge: IUCN/SSC Canid Specialist Group. Lk 210–219.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  3. 1 2 3 "Cuon alpinus". Animal Diversity Web. Vaadatud 17.01.2020.
  4. ↑ Fox 1984: 93.
  5. 1 2 Fox 1984: 95. Viitamistõrge: Vigane <ref>-silt; nime "f95" on määratud mitu korda erineva sisuga.
  6. 1 2 3 4 5 6 7 8 Heptner, V. G., Naumov, N. P. (toim). Genus Cuon Hodgson, 1838. – Mammals of the Soviet Union, Vol. (II. Part 1A: Sirenia and Carnivora (Sea Cows, Wolves, and Bears)). Washington, DC: Smithsonian Institution and National science Foundation 1998, lk 566–586, ISBN 1-886106-81-9. Täistekst.
  7. 1 2 Fox 1984, lk 97.
  8. ↑ Fox 1984: 85.
  9. ↑ Fox 1984: 81–82.
  10. 1 2 3 Fox 1984: 86–87.
  11. ↑ Walker, E. P., Nowak, R. M. ja Warnick, F. Walker's Mammals of the World, 4. trükk, Baltimore: Johns Hopkins University Press 1983.
  12. ↑ Fox 1984: 92.
  13. 1 2 3 4 5 Cohen 1978.
  14. ↑ R. Keller. Einige beobachtungen zum verhalten des Dekkan-Rothundes (Cuon alpinus dukhunensis Sykes) im Kanha National Park. – Vierteljahresschrift. Naturf. Ges. Zürich, 1973, kd 118, lk 129–135. Täistekst.
  15. ↑ Sharon Cudd Wirant, McGuire Betty. Urinary behavior of female domestic dogs (Canis familiaris): influence of reproductive status, location, and age. – Applied Animal Behaviour Science, kd 85, nr 3–4, 2004, lk 335–348.Täistekst.
  16. ↑ Fox 1984: 43–49.
  17. 1 2 Fox 1984: 80.
  18. 1 2 3 Viitamistõrge: Vigane <ref>-silt. Viide nimega nowak1983 on ilma tekstita.
  19. ↑ Fox|1984|p=79}}
  20. ↑ 'Khonmee, J., Rojanasthien, S., Thitaram, C..Sumretprasong, J., A. Aunsusin, C. Chaisongkram, Songsasen, N. Non-invasive endocrine monitoring indicates seasonal variations in gonadal hormone metabolites in dholes (Cuon alpinus). – Conservation Physiology, 2017, kd 5, nr 1,
  21. 1 2 3 Fox, M. W. (1984). The Whistling Hunters: Field Studies of the Asiatic Wild Dog (Cuon Alpinus). Albany: SUNY Press.
  22. ↑ Fox 1984: 100–101}}
  23. ↑ Fox 1984: 50}}
  24. ↑ Fox 1984: 73.
  25. ↑ Fox 1984: 67.
  26. ↑ Fox 1984: 61.
  27. ↑ L. I. Grassman, Jr., M. E. Tewes, N. J. Silvy, K. Kreetiyutanont. Spatial ecology and diet of the dhole Cuon alpinus (Canidae, Carnivora) in north central Thailand. – Mammalia, kd 69, nr 1, 2005: 11–20. Täistekst.
  28. ↑ Richard Lydekker. The game animals of India, Burma, Malaya, and Tibet. London, UK: R. Ward Limited 1907. Täistekst.
  29. ↑ Fox 1984: 63.
  30. ↑ Fox 1984: 70.
  31. ↑ Fox 1984: 51.
  32. ↑ Pocock, R. I. (1941). Fauna of British India: Mammals. Taylor & Francis. Lk 146–163.
  33. 1 2 3 Viitamistõrge: Vigane <ref>-silt. Viide nimega Pocock1941 on ilma tekstita.
  34. ↑ Fox 1984: 58–60.
  35. ↑ R. Perry. The World of the Tiger, London: Cassell 1964.
  36. ↑ Durbin jt 2004.
  37. ↑ Raquel Chacon. h[ttps://animaldiversity.org/accounts/Cuon_alpinus/ Cuon alpinus (dhole)], Animal Diversity Web, animaldiversity.org.
  38. ↑ George Mivart. Dogs, Jackals, Wolves and Foxes: A Monograph of the Canidæ, R.H. Porter : London 1890, lk 177–188, ptk Genus Cyon, Hodgson (1838). Täistekst.
  39. ↑ 1984: 71.
  40. ↑ Johnsingh, A. J. T., Yonten, D.; Wangchuck, S. Livestock-Dhole Conflict in Western Bhutan. – Journal of the Bombay Natural History Society, kd 104, nr 2, 2007, lk 201–202. Täistekst.

Kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]
  • James A. Cohen. Cuon alpinus. – Mammalian Species, 1978 (100): 1–3.Täistekst.
  • M. W. Fox. The Whistling Hunters: Field Studies of the Asiatic Wild Dog (Cuon alpinus), Albany: State University of New York Press 1984, ISBN 978-0-9524390-6-6.
  • Durbin, D.L.; Venkataraman, A.; Hedges, S. & Duckworth, W. 8.1–Dhole. –Sillero-Zubiri, C.; Hoffmann, M. & Macdonald, D.W. (toim). Canids: Foxes, Wolves, Jackals, and Dogs: Status Survey and Conservation Action Plan, IUCN The World Conservation Union 2004, lk 211, ISBN 978-2-8317-0786-0. Täistekst.
  • Johnsingh, A. J. T., Yonten, D.; Wangchuck, S. Livestock-Dhole Conflict in Western Bhutan. – Journal of the Bombay Natural History Society, kd 104, nr 2, 2007, lk 201–202. Täistekst.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Punahunt&oldid=7144151"