Koiott

Allikas: Vikipeedia
Koiott

Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Klass Imetajad Mammalia
Selts Kiskjalised Carnivora
Sugukond Koerlased Canidae
Perekond Koer Canis
Liik Koiott
Binaarne nimetus
Canis latrans
Say, 1823

Koiott ehk preeriahunt (Canis latrans) on läänepoolkeral elutsev kiskjaliste seltsi koerlaste sugukonda kuuluv loomaliik.

Nimetus "koiott" on läänemaailma keeltesse laenatud hispaania keele vahendusel nahuakeelsest sõnast coyōtl. Koioti teaduslik nimetus Canis latrans tähendab 'haukuvat koera'.

Levila ja alamliigid[muuda | muuda lähteteksti]

Koiott on laialt levinud terves Põhja- ja Kesk-Ameerikas. Pärast Mehhiko vallutamist hispaanlaste poolt on koiott oma levilat aktiivselt lõuna poole laiendanud.[1] Tänapäeval ulatub koioti levila Alaskast põhjas Panamani lõunas. Erinevalt hundist Euraasias on koioti levila laienenud ja arvukus koos inimtsivilisatsiooni arengu ja tõusuga suurenenud. Koiotte ei leidu vaid Labradori poolsaarel ning Kanada põhjaosas.

Koiotil eristatakse 19 alamliiki, neist 16 Ameerika Ühendriikides, Kanadas ja Mehhikos ning 3 Kesk-Ameerikas.

Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

Seljaosas varieerub koioti karvastik kollakaspruunist punaka kuni mustjani, alapool on enamasti valkjas.[2] Pea küljed, koon ja käpad on punakaspruunid. Sabaots on must. Saba lähedal asub lõhnanääre. Koiotid vahetavad karva kord aastas. Progresseeruv karvavahetus algab mais ja lõppeb juulis. Kõrvad on peaga võrreldes ebaproportsionaalselt suured. Jalad on ülejäänud kehaga võrreldes suhteliselt väikesed. Mägedes elutsevad koiotid on enamasti tumeda karvaga, kõrbes elavad koiotid kollakamad.

Koiott võib kasvada kuni 75–87 cm kõrguseks ja kaalub keskmiselt 7–21 kg. Põhja pool elavad koiotid on tavaliselt suuremad kui lõunapoolsed alamliigid. Koioti hammaste asetus on I 3/3, C 1/1, Pm 4/4, M tavaliselt 2/2, mõnikord 3/3, 3/2 või 2/3 x 2 = 40, 42 või 44. Mõned eksperdid on märkinud, et kodustatud koera aju on sarnasem koioti ajuga kui soe omaga.

Kuulmise ülemine sageduspiir on koiotil 80 kHz võrreldes kodukoera 60 kHz-ga. Jahti pidades võib koiott arendada kiirust kuni 69 km/h ning suudab hüpata rohkem kui 4 m kaugusele.

Käitumine[muuda | muuda lähteteksti]

Kuigi on täheldatud suurte rühmadena rändlevaid koiotte, siis jahti peavad nad peamiselt paarikaupa. Tüüpiline kari koosneb kuuest lähedalt suguluses olevast vanemast ja noorloomast. Koiotikari on üldiselt hundikarjast väiksem ning indiviidide vahelised suhted on vähem stabiilsed, seega sarnaneb nende sotsiaalne käitumine rohkem dingo omaga. Oletatavasti on see tingitud koioti kiiremast arengust (koiott saab täiskasvanuks aastaselt, hunt kaheaastaselt). Koiotid on peamiselt öise eluviisiga, kuid neid võib sageli näha ka päevasel ajal.

Koiotid on suutelised ka ise urgu kaevama, kuid eelistavad kasutada teiste loomade sobiva suurusega urge. Koiotikarja territoorium võib olla kuni 19 ruutkilomeetrit ja nad liiguvad tavaliselt kindlatel radadel.

Kohtades, kus hunt on hävinud, läheb koiottidel väga hästi. Nad suudavad inimesi tunduvalt paremini taluda, kui hundid.

Looduses elab koiott kuni 10-aastaseks, vangistuses kuni 18-aastaseks.

Sigimine[muuda | muuda lähteteksti]

Koiotid paarituvad jaanuari lõpust märtsi lõpuni. Emase tiinus kestab umbes 60–63 päeva. Pesakonnas võib olla 1–19 kutsikat, keskmiselt on pesakonnas 6 kutsikat. Keskmiselt 50–70% kutsikast sureb enne täiskasvanuks saamist.

Kutsikad sünnivad pimedatena ja kaaluvad sündides umbes 250 grammi. Kümnepäevastel kutsikate silmad avanevad ja kuulmine teravneb. Umbes 21–28 päeva pärast sündi hakkavad kutsikad urust väljas käima ja 35 päeva pärast elavad juba püsivalt urust väljaspool. Kutsikaid imetatakse 5–7 nädalat. Kutsikate eest hoolitsevad mõlemad vanemad. Isased kutsikad lahkuvad karjast tavaliselt 6–9 kuu vanuselt, emased jäävad vanemate juurde ja moodustavad karja. Kutsikad saavad täiskasvuks 9–12-kuuselt ja suguküpseks aastaselt. Erinevalt hundist talub alfaemakoiott teisi lakteerivaid emaseid.

Toitumine[muuda | muuda lähteteksti]

Koiotid on valdavalt loomtoidulised – sõltuvalt aastaajast moodustab liha kuni 90% toidust. Põhiliselt toitub koiott pisiimetajatest, lindudest, madudest, sisalikest, suurtest putukatest ja muust sarnasest. Koiotid söövad ka raipeid, kuigi eelistavad värsket liha. Üks koiottide edu saladusi ongi see, et nad suudavad uute toiduallikatega kiiresti harjuda. Inimasulate läheduses toituvad nad prügist ja koduloomadest. Sügis- ja talvekuudel moodustavad koioti toidusedelist suure osa puu- ja juurviljad.

Koioti jahtimisstiil sõltub saakloomast. Jahtides pisiloomi, näiteks hiiri, liiguvad nad aeglaselt ja võtavad saagi otsimisel appi oma lõhnataju. Kui saak on leitud, hüppavad nad kassitaoliselt saagile peale. Suuremaid saakloomi jälitab rühm koiotte koordineeritult. Saaki aetakse tavaliselt taga vahetustega: sellal kui üks osa karjast saaklooma kurnab, teine puhkab. Koiotid ründavad saaklooma tavaliselt tagant või kõrvalt, keskendudes saaklooma mahatõmbamiseks peamiselt peale ja kaelale. Koiotid on väga järjekindlad kütid: edukas jälitus võib kesta 14 minutist 21 tunnini ning isegi luhtunud jahiretkel on mõnikord saaki jälitatud kuni 8 tundi. Kari koiotte suudab maha murda ka väga suure looma, näiteks kuni 250 kg kaaluda võiva täiskasvanud ameerika punahirve. Keskmiselt läbib koiott öisel jahiretkel 4 km.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Hidalgo-Mihart, Mircea G. et al. 2004. Historical and present distribution of coyote (Canis latrans) in Mexico and Central America. Journal of Biogeography 31, 2025-2038.
  2. Jones, J. Knox. 1985. Guide to mammals of the Plains States. p. 257. Lincoln: University of Nebraska Press.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Bekoff, Marc. 1977. Canis Latrans, Species Account. American Society of Mammalogists
  • McClennen, N.; Wigglesworth, R.; Anderson S. H. 2001. The effect of suburban and agricultural development on the activity patterns of coyotes (Canis latrans). American Midland Naturalist 146: 27–36.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]