Eesti pronksiaeg

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Kaali kindlustatud asula rauasulatuskoht, kus on leitud 8.–6. sajandisse eKr dateeritud leide

Eesti pronksiaeg oli periood Eesti muinasajast, mida paigutatakse umbes vahemikku 1800–500 eKr.

Seda perioodi jaotatakse vanemaks pronksiajaks (1800–1100 eKr) ja nooremaks pronksiajaks (1100–500 eKr).[1]

Pronksiajale eelnes Eesti noorem kiviaeg ja järgnes Eesti rauaaeg.

Eesti pronksiaja periodiseering[muuda | muuda lähteteksti]

  • Vanem pronksiaeg 18001100 eKr
    • I periood 1800–1500 eKr
    • II periood 1500–1250 eKr
    • III periood 1250–1100 eKr
  • Noorem pronksiaeg 1100 eKr500 eKr
    • IV periood 1100–950 eKr
    • V periood 950–750 eKr
    • VI periood 750–600/500 eKr

Vanem pronksiaeg (1800–1100 a eKr)[muuda | muuda lähteteksti]

Vanemast pronksiajast pärit arheoloogilist materjali on avastatud vähe: 2007. aasta seisuga mitte ühtegi matmispaika,[2] üksikud asulakohad ning juhuleidudena pronksist ja kivist esemeid. Samuti on muististe dateerimine just vanemasse pronksiaega sageli ebakindel. Kasutusele võisid jääda mitmed neoliitikumi asulakohad (Akali ja Kullamägi Emajõe suudmes, Kivisaare Võrtsjärve lähistel, Kääpa ja Villa Kagu-Eestis, Loona ja Kuninguste Saaremaal, Joaoru ja Riigiküla Narve jõe juures) – sellele võimalusele viitab hilise kamm- ja nöörkeraamika kõrval leitud tekstiilkeraamika, varasele metalliajale omased riibitud pindadega savinõud ja hilised kiviriistad. Ainus radiosüsinikumeetodiga kindlalt vanemasse pronksiaega dateeritud asula paiknes Assakul. Asulakoht oli ilmselt ka Järvekülas Tallinna juures – sealt on saadud pronkskirves, arhailisi savinõukilde ja kvartsitükke. Assakul ja Järvekülas on kultuurikiht olnud aga väga nõrk ja piiratud ulatusega.[3]

2007. aasta seisuga oli avastatud 16 vanemast pronksiajast pärit pronkseset. Neist vanimad on odaots Muhust (jõudnud Eestisse Uurali lähedalt Seima-Turbino kultuurinähtuse piirkonnast; ajaloolis-kultuurilise võrdluse teel naaberalade kultuuridega dateeritud 17.–15. sajandisse eKr) ja Kivissaare sirp (võib-olla toodud Ukrainast). Ülejäänud pronksesemed on putk-, õlg- ja rantkirved, mis enamjaolt pärinevad ilmselt Skandinaaviast. Pea üle kogu Eesti on välja tulnud varreauguga erinevat tüüpi kivikirveid (kokku rohkem kui 820), mis kuuluvad hilisneoliitikumi või vanemasse pronksiaega. Neid kasutati ilmselt peamiselt metsa põllumaaks raadamisel ja põllu harimisel, aga võib-olla endiselt ka staatust, prestiiži või rühmaidentiteeti näitavate rituaalsete sümbolitena. Leitud on ka kivikõplaid.[4][5]

Selle ajajärgu keraamikat on teada vähe.[6] Arheoloogilise ainese põhjal otsustades kadus nii kamm- kui nöörkeraamika, kuid on peetud tõenäoliseks, et need traditsioonid, ennekõike hiline nöörkeraamika, jätkusid siiski ka vanemal pronksiajal. Soodest ja järvedest leitud õietolmu setted osutavad inimtegevuse mõjule, kuid need mõjufaasid on jäänud enamasti lühiajaliseks.

Olemasolev arheoloogiline aines osutab seega, et Eesti ala (nagu ka Läti ja lõunapoolne Soome) oli vanemal pronksiajal hõreda ja ebastabiilse asustusega. Valter Langi hinnangul asustasid piirkonda väikesed ning üksteisest ilmselt kultuuri ja keele poolest erinevad inimrühmad, kusjuures pole selge, kas need keeled võisid pärineda nöörkeraamika kultuuri indoeurooplastelt või kammkeraamika kultuuri keelest.[7]

Vanemal pronksiajal oli asustus ja materiaalne kultuur sarnased kiviaja lõpu omadega, pronksesemete levik oli üpris vähene ning materjali haruldust arvestades kasutati veel ohtrasti kivist, luust ja puust tööriistu. Nooremal pronksiajal muutus pronksesemete kasutamine laialdaseks ning toimus ka mitmeid olulisi ühiskondlikke muudatusi. Eesti asustus muutus paikseks, levisid põlluharimine ja karjakasvatus, tekkisid kindlustatud asulad ning inimesi hakati matma senistest tunduvalt silmapaistvamatesse hauarajatistesse – kivikirstkalmetesse.

Kindlustatud asulates, mida on teada eriti Eesti rannikualadelt, toimus ka metallitöötlemine. Peamiselt tegeleti Eestisse jõudnud pronksesemete sulatamise ja neist ehete või väiksemate tarbeesemete (nööpide, kammide) valmistamisega. Kõige rohkem valmistati pronksist keerulisema putkega kirveid, odaotsi ja ehteid. Kuna pronks oli väga kallis, siis valati ümber ka kõlmatuks muutunud esemeid.

Kuna Eesti alal puudusid pronksi toorained (vask ja tina), siis vahetati seda nahkade ning teravilja vastu Skandinaavia maadest või Ida-Preisist. Mere ületamiseks kasutati suuri paaditaolisi laevu, mis liikusid edasi aerude abiga. Purjelaevu ei osatud tollal veel teha.

Umbes 1530–1450 eKr langes Saaremaale meteoriit ja tekkis Kaali kraater. Pronksiajal asus selle meteoriidi kukkumiskoha lähistel Asva linnusasula. 8.6. sajandil tekkis ka meteoriidikraatri juurde Kaali kindlustatud asula.

Pronksiaegseid tööriistu on leitud näiteks Põhja-Eesti rannikualalt, Tallinna lähedalt Kadriorust[8] ja Jõgevamaalt[9]. Eesti ala vanimate pronksist esemetena tuntakse Muhust saadud odaotsa ja Võrtsjärve lähedalt Kivisaarest leitud sirpi, mille valmistamisaeg paigutatakse vahemikku 2000–1770 eKr. Kohapeal hakati pronksi töötlema alles 1. aastatuhande II veerandil eKr, kuid päris domineerivaks materjaliks pronks Eestis ei saanudki.[1]

Noorem pronksiaeg (1100–500 a eKr)[muuda | muuda lähteteksti]

Droonivideo Rebala kivikalmetest 2021. aasta kevadel
Kaali kindlustatud asula rauasulatuskoht

Pronksiajal levisid Eestisse peamiselt kaugematest maadest pärinevad pronksesemed, sest pronksi tootmiseks vajalikku vaske ja inglistina Eesti alal ei leidu. Kuna Eesti alal puudusid pronksi toorained, siis vahetati seda nahkade ning teravilja vastu Skandinaavia maadest või Ida-Preisist. Üksikute imporditud pronksriistade kõrval edasi valdavalt kivi-, sarv- ja luuesemeid. Eesti ala vanimate pronksist (vase ja inglistina sulam) esemetena tuntakse Muhust saadud odaotsa ja Võrtsjärve lähedalt Kivisaarest leitud sirpi, mille valmistamisaeg paigutatakse vahemikku 2000–1770 eKr. Kohapeal hakati pronksi töötlema alles 1. aastatuhande II veerandil eKr, kuid päris domineerivaks materjaliks pronks Eestis ei saanudki.[1]

Mere ületamiseks kasutati suuri paaditaolisi laevu, mis liikusid edasi aerude abiga. Purjelaevu ei osatud tollal veel teha. Loomulikult oli pronks väga kallis. Kui mõni ese kõlbmatuks muutus, valasid sepad selle uuesti ümber. Pronksi haruldust arvestades kasutati veel ohtrasti kivist, luust ja puust tööriistu. Kõige rohkem valmistati pronksist keerulisema putkega kirveid, odaotsi ja ehteid.

Eriti Eesti rannikualal levisid kindlustatud asulad, kus tegeleti ka pronksi töötlemisega (peamiselt välismaiste purunenud esemete ümbersulatamisest saadud pronksist uute esemete sepistamisega). Põhja-Eesti rannikualalt, Tallinna lähedalt Kadriorust[10] ja Jõgevamaalt[11] on leitud pronksiaegseid tööriistu. Asulaid hakati kindlustama (Kaali kindlustatud asula, Saaremaal).

Pronksiajal muutus peamiseks elatusalaks karjakasvatus. Inimesed veendusid, et parim võimalus aasta ringi liha saada oli kasvatada lambaid, veiseid, kodukitsi, sigu, hobuseid. Veised ja hobused olid tublisti väiksemad kui tänapäeval. Veised andsid vähe piima ja sedagi üksnes soojadel aastaaegadel. Hobuseid peeti lihaloomadena, kuid kasutati ka juba ratsudena.

Elatuslisa andsid küttimine ja kalapüük. Saaremaal olid peamiseks jahiloomaks hülged. 9/10 leitud ulukiluudest pärinevad just neilt. Hülgeid kütiti tavaliselt kevadtalvel, kui sügisel kogutud toiduvarud lõppemas. Õnneliku jahi puhul saadi rohkesti liha, vettpidavat karusnahka ja rasva, mida kasutati ka ruumide valgustamiseks.

Teiseks tähtsamaks elatusalaks sai põlluharimine. Kuid põllulapid olid üsna väikesed ja maad hariti peamiselt kõblastega. Uut põldu saadi alepõletamisega. Alepõletamiseks valitud maalapil raiuti kõigepealt puud ja võsa maha ning lasti hästi kuivada. Pärast kuivamist süüdati puud ja võsa põlema. Tuhk, mis oli hea väetis, aeti ühtlaselt laiali ja sinna külvatud seemned künti puukonksudega maa sisse. Alemaa andis mõned aastad üsna rikkalikku saaki, kuid seejärel tuli ligemale 15 aastaks puhkama jätta. Külvati otra, nisu ja lina. Eesti vanimad põlispõllud pärinevad 1. sajandist eKr ja need asuvad Harjumaal Jõelähtme valla Rebala külas[12]. Saak lõigati luusirpidega ja küllap leidus üksikuid kalleid pronkssirpegi. Lina kitkuti ja temast kooti hiljem linast riiet, millest valmistati rõivaid. Soojemal ajal oli linane riie kehale igati hea ning kerge kanda. Naised hõõrusid odra- ja nisuterad jahvekividega suurel kivialusel jahuks. Jahust valmistati putru ja karaskit. Toidulauale andsid tublisti lisa kalapüük ja küttimine. Kui koduloomad haigustesse surid ja vili ikaldus, saadi vähemalt veekogudest kalu ning laantest metsloomi.

Pronkskirvestega oli parem raiuda metsa ja meisterdada elamuid. Hooned tehti ristkülikukujulised ja laoti palkidest. Palgid asetati rõhtsalt ja nende vahed täideti saviga. Püstkodasid kasutati mõnikord suveköökidena. Rannikualadel ja saartel hakati asulaid piirama paekividest laotud taraga ja palkidest kaitseseinadega. Tuntuim pronksiaja kindlustatud asula oli Asva asula Saaremaal, mis pärineb 8.–6. sajandist eKr. Selle järgi nimetatakse ka kogu kultuuri Asva kultuuriks.

Asulate kindlustamise fakt näitab, et siinsed elanikud olid visa tööga suutnud koguda teatud väärtusi, mis äratas võõraste saagihimu. Arheoloogilised leiud viitavad, et selliseks varaks võisid olla loomakarjad ja pronks. Kindlustatud asulates osati juba ise pronksi ümber valada. Selleks kasutati katkiseid või kulunud esemeid. Valmistati küllalt keerulisi putkega kirveid ja odaotsi. Leitud ehenõelte, kaela- ja käevõrude valuvormide tükid näitavad, et pronksi oli piisavalt ja jätkus isegi ehete valmistamiseks.

Sissetoodava metallihulga suurenemine viitab kaubavahetuse arengule. Arenes kaubavahetus Skandinaaviaga. Pronksiaja teisel poolel paistavad silma Eesti tihedad sidemed Kesk-Rootsi, Ojamaa ja Edela-Soomega. Siinse rahva aktiivsusest ja siiretest väljapoole kõnelevad Asva kultuurile iseloomuliku keraamika esinemine ülemere asulates.

Matusekommetes, kivikalmed (Tuulingumäe, Jõelähtme kivikalmed[13]), Hundikangrud). Saaremaal tekkis Kaali kraater.

Umbes 900 eKr on pärit Saaremaal Lülle külas rajatud kaks laevkalmet. Hiljem on üks laevkalme leitud ka Tallinna lähedalt Väolt[14].

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 Valter Lang, Baltimaade metalliaeg. Õppematerjale. Tartu, 2003
  2. Hiljem on kivikirstkalmete rajamise algus siiski dateeritud juba vanema pronksiaja lõppu, 1200 a eKr (Valter Lang 2018, lk 166).
  3. [[Valter Lang (2007). Baltimaade pronksi- ja rauaaeg. Tartu Ülikooli Kirjastus. Lk 26–27.
  4. Valter Lang 2007, lk 22, 27–30.
  5. Aivar Kriiska et al 2002, lk 94–95.
  6. Valter Lang 2007, lk 29.
  7. Valter Lang 2018, lk 198–199.
  8. "Kadriorust tuli päevavalgele 3000 aastat vana kirves" Novaator, 11. november 2015
  9. "Põltsamaalt leiti haruldane pronksiaegne kirves" Vooremaa, 28. mai 2009
  10. Kadriorust tuli päevavalgele 3000 aastat vana kirves, http://novaator.err.ee/, 11. november 2015.
  11. Põltsamaalt leiti haruldane pronksiaegne kirves, Vooremaa, 28.05.2009.
  12. Vello Lõugas, Eesti vanimal põllupeenral, Horisont, 1985, nr. 6, lk. 28–30.
  13. Jõelähtme kivikalmed.
  14. Koostanud Sulev Vahtre. "Eesti ajalugu: kronoloogia". 2007. Teine trükk. Kirjastus Olion. Lk 11

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Eelnev
Eesti kiviaeg
Eesti pronksiaeg
Järgnev
Eesti rauaaeg