Harold Urey

Allikas: Vikipeedia
Harold Urey

Harold Clayton Urey (29. aprill 1893 Walkerton, Indiana5. jaanuar 1981 La Jolla, California) oli Ameerika Ühendriikide füsikokeemik ja kosmokeemik, Nobeli keemiaauhinna laureaat (1934).

Ta oli 1960. aastal asutatud California Ülikooli San Diegos professor (Professor of Chemistry-at-Large) ja keemiateaduskonna loojaid. Tema põhilised uurimisvaldkonnad olid füüsikaline keemia ja tuumakeemia[1]. Suurt huvi ilmutas ta kosmoseteaduste vastu. 1960. aastatel oli ta NASA konsultant ja kui Apollo 11 tõi 1969. aastal Kuult kaasa kivimiproovid, uuris ta neid laboratoorselt[2].

Nobeli auhinna sai ta raske vesiniku (deuteeriumi) avastamise eest[3]. Aastatel 1941–1945 võttis ta osa Manhattani projektist, kus ta tegeles isotoopide lahutamise ja uraani rikastamise küsimustega. Pärast sõda loobus ta isotoopide-alastest uuringutest ja panustas kosmokeemiasse.

Haridustee ja töökäik[muuda | muuda lähteteksti]

Harold Urey laboris

Ta lõpetas 1917. aastal Montana Ülikooli zooloogia erialal bakalaureusekraadiga ja 1923. aastal kaitses ta California Ülikoolis Berkeleys doktorikraadi ideaalse gaasi ioniseerivate olekute teemal. Pärast seda täiendas end Kopenhaagenis Niels Bohri juhitavas Teoreetilise füüsika instituudis.[4] Siin puutus ta kokku Werner Heisenbergiga ja Wolfgang Pauliga, hiljem Saksamaal kohtus ta Albert Einsteiniga.

Naasnud kodumaale, asus ta esialgu teadurina tööle John Hopkinsi Ülikooli. 1929. aastal võttis ta vastu keemia kaasprofessori ametikoha Columbia Ülikoolis New Yorgis. 1934. aastal edutati ta professoriks.[4]

Pärast sõda töötas ta keemiaprofessorina esialgu Chicago Ülikooli tuumauuringute instituudis, seejärel alates 1952. aastast samas Chicago Ülikooli Martin A. Ryersoni professorina.[4] Alates 1960. aastast töötas ta keemiaprofessorina vastasutatud California Ülikooli San Diegos.

Kosmokeemia[muuda | muuda lähteteksti]

Ta on kosmokeemia rajajaid ja termini "kosmokeemia" kasutuselevõtja. Tema tööd hapnik-18 alal juhtisid ta uurimusteni keemiliste elementide levimise kohta Maal ja tähtedel. 1952. aastal ilmus tal varasemaid uurimusi kokkuvõttev töö "The Planets: Their Origin and Development".

Urey oletas, et Maa varane atmosfäär koosnes tõenäoliselt ammoniaagist, metaanist ja vesinikust. Üks tema doktorante Chicago Ülikoolis Stanley Miller näitas Milleri-Urey eksperimendis, et kui sellisele gaaside segule lisada vett ja tekitada sädelahendus, võivad moodustuda aminohapped, mida üldiselt loetakse elu ehituskivideks. Tema uurimused hapniku isotoopidega viisid uue uurimussuuna – paleoklimaatiliste uuringute – tekkeni.

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Mälestuse jäädvustamine[muuda | muuda lähteteksti]

Tema järgi nimetati impaktkraater Kuul ja 1989. aastal avastatud asteroid. Tema auks annab alates 1984. aastast välja Ameerika Astronoomiaselts planetoloogia valdkonnas H. C. Urey auhinda. California Ülikool San Diegos lõi Harold C. Urey õppetooli (Harold C. Urey chair), selle esimene hoidja oli professor James R. Arnold.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]