Wilhelm Ostwald

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Wilhelm Ostwald
Wilhelm Ostwald.jpg
Friedrich Wilhelm Ostwald
Sündinud 2. september 1853
Riia
Surnud 4. aprill 1932 (78-aastaselt)
Leipzig
Teadlaskarjäär
Tegevusala(d) Füüsikaline keemia
Tunnustus Nobeli keemiaauhind (1909)

Wilhelm Friedrich Ostwald (kutsutud lihtsalt Wilhelm Ostwald, läti: Vilhelms Ostvalds) (2. september (vkj 21. august) 1853, Riia4. aprill 1932, Grossbothen Leipzigi lähedal) oli baltisaksa keemik, füüsik ja filosoof, füüsikalise keemia rajajaid.

Ta pälvis 1909. aastal Nobeli keemiaauhinna tema töö eest keemilise tasakaalu ja reaktsioonikineetika vallas.

Ta lõpetas 1877 Tartu Ülikooli ning töötas 1877–1881 seal eradotsendina, seejärel oli 1881–1887 Riia Polütehnikumi ja 1887–1906 Leipzigi ülikooli professor. Aastast 1906 Großbothenis vabakutseline teadlane.[1][2]

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Wilhelm Friedrich Ostwald oli Saksamaalt välja rännanud õpetaja ja hilisema apteekri poeg.[3]

Haridus ja töö[muuda | muuda lähteteksti]

Lõpetas Riia reaalgümnaasiumi, õppis 1872–1875 Tartu Ülikooli keemia osakonnas, lõpetas ülikooli professor C. Schmidti ja assistent J. Lembergi õpilasena keemiakandidaadi kraadiga. [3]

Oli 1875–1880 TÜ füüsikakabineti assistent. Füüsikaprofessor A. v. Oettingeni mõjul huvitus eriti füüsika ja keemia piirialade probleemidest. Kaitses 1877 TÜ-s keemiamagistri väitekirja "Volumchemische Studien über Affinität", misjärel jätkas töötamist TÜ keemiaosakonna eradotsendina, pidades loenguid stöhhiomeetriast ja termokeemiast. 1878 kaitses doktoriväitekirja "Volumchemische und optisch-chemische Studien". 1880–1881 töötas TÜ keemiakabinetis ning oli ühtlasi matemaatika ja loodusteaduse õpetaja Tartu Reaalkoolis. 1881 valiti Riia PI keemiakateedri juhataja ja professori kohale, kellena töötas 1882. aasta algusest 1887. aastani. 1887–1906 oli Leipzigi Ülikooli professor ja füüsikalise keemia kateedri juhataja. Arendas seal ulatuslikku teaduslikku ja organiseerivat tegevust, võitmaks füüsikalisele keemiale kui uuele teadusharule eluõigust. Asutas 1898 Leipzigi Ülikooli juurde spetsiaalse füüsikalise keemia instituudi, oli selle esimene direktor. Suurest töökoormusest tulenevate tervisehäirete tõttu lõpetas 1906 teenistuse ülikoolis ja instituudis. Edaspidi elas peamiselt Grossbothenis oma villas Energia, kus töötas vabakutselise teadlasena, samuti tegeles maalimisega ning korraldas maalinäitusi. [3]

Teadustegevus[muuda | muuda lähteteksti]

Ostwaldi karjäär teadlasena kujunes väga edukaks, selles etendas olulist osa Tartu Ülikoolis saadud hea haridus ning perspektiivse, palju võimalusi andva füüsikalise keemia uurimissuuna valik. Tartus tehtud tööde peasisuks oli hapete ja aluste keemilise afiinsuse (reaktsioonivõime) kvantitatiivne uurimine, millel oli erakordselt suur tähtsus teoreetilise keemia arengus 19. sajandil. Magistritöös uuris Ostwald happe ja soola vahelist reaktsiooni dilatomeetrilisel meetodil, doktoritöös rakendas ka optilisi (murdumisnäitajatega) mõõtmisi ning laiendas uuringuid orgaanilistele hapetele. Tema määratud afiinsuskoefitsiendid võimaldasid reastada happeid nende tugevuse (happeliste omaduste) järgi. Väitekirjades ja Tartu perioodil avaldatud, peamiselt afiinsuse mõõtmisele pühendatud 12 artiklis tehtud järeldused iseloomustasid autorit julge ja iseseisva mõtlemisviisiga teadlasena. Ammendava tõlgenduse mõõdetud afiinsuskoefitsientidele andis ta hiljem elektrolüütilise dissotsiatsiooni teooria põhjal. Tartu perioodi kuulub ka uut mõtteviisi propageeriva üldise (st füüsikalise) keemia õpiku kavandamine ja kirjutamise alustamine. Riia perioodil võitis Ostwald teadlasena laialdase tunnustuse. Jätkates siin hapete ja aluste omaduste (eriti elektrijuhtivuse) uurimist, esitas 1888 (tema nime saanud) üldistava lahjendusseaduse, lõi aluselis-happelise katalüüsi teooria ja leiutas mitmesuguseid laboriinstrumente (nt Ostwaldi viskosimeeter). Riias avaldus ka Ostwaldi organisaatoritalent, siin tekkis tal viljakas koostöö teiste teadlastega (S. Arrhenius). Asunud Riia PI-s keemiaprofessori kohale, hakkas Ostwald energiliselt ümber korraldama õppetööd, rajas suure keemialabori, seadis sisse keemia-alased uurimuslikud diplomitööd, tugevdas keemialoengute teaduslikku sisukust, 1885–1887 ilmus (Leipzigis) Tartus alustatud kaheköitelise õpiku "Lehrbuch der allgemainen Chemie" esmatrükk. Füüsikalise keemia alal tehtavate tööde avaldamiseks asutas ajakirja Zeitschrift für physikalische Chemie (ilmub aastast 1887 tänaseni), oli koos hollandi keemiku J. H. van't Hoffiga selle esimesi toimetajaid. Leipzigis jätkusid lahuste füüsikalise teooria uuringud. 1890. aastatel kujunes Ostwaldi ja tema koolkonna uurimistöö peasuunaks katalüüsi olemus, auto- ja biokatalüüsi seaduspärasused. Erilist tähelepanu väärib ammoniaagi sünteesi ja katalüütilise oksüdatsiooni uurimine (koos E. Braueriga), millel põhineb lämmastikhappe, -väetiste ja lõhkeainete tootmine. 1909 pälvis Ostwald katalüüsi-alaste tööde, samuti keemilise tasakaalu ja reaktsiooni kiiruse põhiliste regulatsiooniprintsiipide uurimise eest Nobeli preemia. 1910 algas Saksamaal nitraatide tootmine Ostwaldi-Braueri meetodil. Aastast 1915 huvitus Ostwald peamiselt värvide ja värvuste probleemist, uurides värvide keemilist koostist, nende valiku ja kombineerimise põhimõtteid, värvuste mõõtmist, süstematiseerimist ja normeerimist ning harmooniat. Ostwald ise pidas värviõpetust oluliseks saavutuseks oma loomingus, kuid mitmed tema vaated ei leidnud teadusringkondades tunnustamist. Ühtlasi oli Ostwald teenekas teadusloolane ja teadusajaloolane, käsitledes teaduse arengu üldisi probleeme, teadusliku loomingu mehhanismi, geniaalsete isikute ja organisaatorite osa teaduses, noorte talentide avastamist ja harimist, konflikte teaduse arenguloos jms, rõhutades ajaloolise lähenemise vajalikkust teaduslike probleemide analüüsimisel. 1909 avaldas Ostwald kuue suure keemiku ja füüsiku loometeed käsitleva teose "Grosse Männer". 1889. aastast hakkasid klassikute tööd ilmuma Ostwaldi initsiatiivil loodud sarjas "Ostwald's Klassiker der exakten Wissenschaften", mille toimetaja Ostwald oli aastani 1893 (seejärel sai toimetajaks tema endine õpetaja TÜ-st A. v. Oettingen, pärast viimase surma jätkas sarja väljaandmist Ostwaldi poeg Wolfgang Ostwald). 1889–1932 ilmus sarjas 232 köidet väljapaistvate teadlaste töid. Ostwald oli väga produktiivne ja mitmekülgne teadlane, kellelt ilmus u 500 teadustööd, tuhandeid referaate ja retsensioone. 77 eraldi raamatuna ilmunud töö hulgas on õpikuid koolidele ja ülikoolidele, uurimistöid keemia, füüsika, filosoofia, ajaloo jt aladelt, suurte teadlaste elulugusid, mälestusi ja elukogemusi jäädvustavaid raamatuid. Natuurfilosoofina oli Ostwald energetismi kontseptsiooni looja ja propageerija (1902 asutas teadusajakirja Annalen der Naturphilosophie). Ostwaldi tegevuse tulemusena tekkis Lepizigis maailma suurim füsikokeemikute koolkond, kuhu kuulus üle 60 professori, nende seas hiljem Nobeli keemiapreemia saanud S. Arrhenius, J. H. van't Hoff ja W. F. G. Nernst. Ostwaldi juures õppis ja täiendas end mitusada keemikut (sh hiljem Tartus töötanud L. Pissarževski), tema lähimate kaastööliste hulka kuulus TÜ kasvandik R. Luther, kellest 1901 sai Ostwaldi abi instituudi direktor kohal. Ostwaldi käe all kujunesid teadlasteks tema poeg Wolfgang Ostwald (tuntud kolloidkeemik) ja väimees E. Brauer. Ostwald viibis korduvalt välismaa kõrgkoolides ja teadusasutustes, sh 1905–1906 esimese saksa professorina USA-s (Harvardi Ülikoolis, Bostoni Tehnikaülikoolis jm) õppe- ja teadustööl. Oli mitme akadeemia liige, paljude teadusseltside liige, esimees ja auliige ning aastast 1911 Keemiaseltside Rahvusvahelise Ühenduse president, Halle, Yale'i, Princetoni, Harvardi, Toronto, Genfi jt ülikoolide audoktor. Nobeli preemia (1909), Faraday medal jt.[3]

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Mälestuse jäädvustamine[muuda | muuda lähteteksti]

Tartus nimetati tema järgi 2016. aastal Wilhelm Ostwaldi tänav.

Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Левицкий I, 255
  • Deutschbaltisches biographisches Lexikon 1710–1960. Köln, Wien, 1977, 568
  • EE 7, 113–114
  • 14, 346
  • TÜ ajalugu II, 127, 218, 226–228, 391
  • TALE XIII (2004), 14–121
  • Walden, P. Wilhelm Ostwald. Leipzig, 1904
  • Родный Н. И., Соловьев Ю. И. Вильгельм Оствальд. М, 1969
  • Haring, G., Strube, J. W. Ostwald in der geschichte der Chemie. // Ostwalds Klassiker der Exaten Wissenschaften (1960) 250
  • V. Past. W. Ostwald ja Tartu Ülikool. // TÜ ajaloo küsimusi XI (1981)
  • U. Palm. Klassikalise füüsikalise keemia areng ja Tartu Ülikool (1989) XXIII
  • R. S. Ross, K. Hansel. Carl Schmidt und Wilhelm Ostwald in ihren Briefen. // Mitteilungen der Wilhelm Ostwald Gesellschaft zu Grossbothen. 2000
  • Science, higher education, technologies, medicine, humanities in the Baltics – past and present. Abstracts of the 21th Int. Conf. in the History of Sci. Riga, 2003, 11, 19–20, 26–28, 75, 114–121
  • V. Past. Wilhelm Ostwald and physical chemistry at the University of Tartu. // Studia Philosophica IV /40). Tartu, 2004, 19–25
  • Täppisteaduste ajaloost Eestis. Pühendatud Wilhelm Ostwaldi 150. sünniaastapäevale (koost I. Piir). // TALE XIII. Tartu, 2004.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Arnold Hasselblatt: "Album Academicum der Kaiserlichen Universität Dorpat", Dorpat: C. Mattiesen, 1889, Matrikkel 9105, lk.668
  2. [1] TÜ õppejõud kuni 1918. Üliõpilased kuni 1918.
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 Eesti Teaduse Biograafiline Leksikon, 3. köide
Livre.png Käesolevas artiklis on kasutatud "Eesti teaduse biograafilise leksikoni" materjale.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]