Gerhard Ertl

Allikas: Vikipeedia
Gerhard Ertl 2007. aastal.

Gerhard Ertl (sündinud 10. oktoobril 1936 Bad Cannstattis Stuttgardis) on saksa füüsik ja keemik, kelle uurimisvaldkond on füüsikaline keemia. 2007. aastal sai ta Nobeli keemiaauhinna oma uuringute eest keemilistest protsessidest tahketel pindadel.

Ta õppis füüsikat 1955–1957 Stuttgarti Ülikoolis, 1957–1958 Pariisi Ülikoolis ja 1958–1959 Müncheni ülikoolis ning sai 1961. aastal magistrikraadi Stuttgarti ülikooli juures. 1965. aastal kaitses ta Müncheni Tehnikaülikooli juures doktorikraadi. Pärast seda töötas ta Müncheni Tehnikaülikooli (1965–1968), Hannoveri ülikooli (1968–1973) ning Müncheni ülikoolis (1973–1986). 1970. ja 1980. aastatel oli ta ka külalisprofessoriks California Tehnoloogiainstituudi, Wisconsin–Milwaukee' ülikoolis ja California Ülikooli juures Berkeleys. 1986 sai temast professor Berliini Vabas Ülikools ja Berliini Tehnikaülikoolis ning 1996 Berliini Humboldti Ülikoolis. 1986–2004 oli ta Max Plancki Ühingu Fritz Haberi Instituudi direktor.

Tema uurimistöö pinnakeemia valdkonnas on aidanud arendada kütuseelementide tööprotsessi ja mõista katalüütiliste konverterite tegevust ning raua roostetamist. Oma uurimistöös on ta võimalusel kasutanud kõige uuemaid võimalikke meetodeid nagu näiteks madala energiaga elektronide difraktsiooni, ultraviolett-fotoelektronide spektroskoopiat ja skaneerivat tunnelmikroskoopiat ning sageli väga tulemuslikult. Koos Gábor A. Somorjaiga võitis ta 1998. aastal materjalide pinnaomaduste uurimise eest Wolfi preemia keemias ning 2007 tunnustati teda Nobeli keemiaauhinnaga.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]