Richard Kuhn
 | See artikkel vajab toimetamist. |
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. |
Richard Johann Kuhn (3. detsember 1900 Viin, Austria-Ungari – 1. august 1967 Heidelberg, Saksamaa) oli austria-saksa biokeemik, kes 1938. aastal pälvis oma töö eest vitamiinide ja karotenoidide alal Nobeli keemiaauhinna.
Hariduse ja tööga seotut[muuda | muuda lähteteksti]
Enne Döblingeri Gümnaasiumisse (Viin) õppima asumist oli Kuhn koduõppes. Teda õpetas õpetajaharidusega ema Angelika Rodler Kuhn.[1]
- 1922. aastal kaitses Kuhn Müncheni Ülikoolis väitekirjaga "On the specifity of enzymes in carbhydrate metabolism" filosoofiadoktori kraadi.[1]
Ta töötas ka Heidelbergi Ülikoolis biokeemia professorina ja Kaiser Wilhelm Meditsiiniuuringute Instituudi (hilisem nimetus Max Plancki Instituut) direktorina.
Panus orgaanilise keemia arendamisse[muuda | muuda lähteteksti]
Ta uuris looduslike karotenoididega seonduvat, avastas ja koostas 8 karotenoidi struktuuri (ingl carotenoids)ning hiljem sünteesis neid. Ta avastas, et karotenoid on vajalik teatud vetikate viljastumisel (ingl k fertilization). Tema ja ta kaastöötajad eraldasid karotenoide mitmesugustest looduslikest allikatest, näiteks safranist, kibuvitsamarjadest, krookustest, palmiõlist, lobster shellsist ja inimese emakoogist.[2]
Vitamiinid[muuda | muuda lähteteksti]
- 1929. aastal eraldas Kuhn koos Paul György ja Theodor Wagner-Jaureggiga, keemiliselt B2-vitamiini;[3]
- 1933. aastaks eraldasid Kuhn, György, P. ja Wagner-Jauregg, T. puhast riboflaviini pärmist, munavalgest ja vadakust.
- Aastatel 1933–1934 koostas ta koos Theodor Wagner-Jaureggiga B2-vitamiini struktuuri.[4]
Enam-vähem samal ajal Paul Karreriga (1935) teatas ta B2-vitamiini struktuuri kindlaks määramisest. Ta eraldas ligi 1 grammi riboflaviini 5300 liitrist kooritud piimast (ingl k skim milk), ühtlasi oli ta esimene, kes nimetatud vitamiini eraldas.[2]
- 1939. aastal eraldas ta ja sünteesis koos kaastöötajate G. Wendthi ja Otto Westphaliga B6-vitamiini.[2][5]
- 1943. aastal avastas ta esimese riboflaviini antagonisti ehk antivitamiini dichloro-D-ribofalvin.[2]
Lisaks uuris ta aminohappeid, valke, ensüüme, vitamiine, flaviine (sh inimese rinnapiimas sisalduvat laktoflaviini), mitmeid alkaloide, glükosiide ja paljusid teisi molekule.
- 1943. aastast alates uuris ta närvigaase ja leiutas närvigaasi soman (tänapäeval klassifitseeritud keemiarelvaks);
- 1948. aastast oli ta väljaande Justus Liebigs Annalen der Chemie toimetaja.
Eraelulist[muuda | muuda lähteteksti]
Poliitika[muuda | muuda lähteteksti]
Kriitikat on pälvinud tema koostöö Kolmanda riigi valitsusega.
Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]
- 1938 – Nobeli keemiaauhind (Kolmanda riigi valitsuse survel[6] keelati tal auhinda vastu võtta, võttis selle vastu 1949. aastal)
- 1942 – Goethe auhind
- 1952 – Wilhelm Exneri medal
- 1958 – valitud Jaapani Akadeemia välisliikmeks
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 Melville L. Wolfrom, R. Stuart Tipson, Advances in carbohydrate chem & biochem, Volume 24, Academic Press, lk 1–8, 1969 Google`i raamatu osaline veebiversioon (vaadatud 11.07.2013)
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 Laylin K. James, Nobel Laureates in Chemistry, 1901–1992, lk 250–252, 1994, American Chemical Society and Chemical Heritange Foundation, Google´i raamatu veebiversioon (vaadatud 11.07.2013)
- ↑ Paul György, Perspectives in nutrition, The American Journal of Clinical Nutrition 24: OCTOBER 1971, pp. 1250–1256. Printed in U.S.A., Developments leading to the metabolic role of vitamin B6,[1]
- ↑ Wilhelm Friedrich, Vitamins, lk 408, 1988, ISBN 3-11-010244-7, Google`i raamatu osaline veebiversioon (vaadatud 12.07.2013)
- ↑ http://www.britannica.com/EBchecked/topic/324454/Richard-Kuhn
- ↑ http://dictionary.reference.com/browse/richard+kuhn
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Florian Schmaltz, Kampfstoff-Forschung im Nationalsozialismus: Zur Kooperation von Kaiser-Wilhelm-Instituten Militär und Industrie, Band II, Google'i raamatu osaline veebiversioon (vaadatud 15.07.2013)
