Irène Joliot-Curie
 | Artiklis puuduvad viited. |
| Irène Joliot-Curie | |
|---|---|
 | |
| Sündinud |
12. september 1897 Pariis, Prantsusmaa |
| Surnud |
17. märts 1956 (58-aastaselt) Pariis, Prantsusmaa |
| Haridus | Pariisi Ülikool |
| Teadlaskarjäär | |
| Tegevusalad | keemia |
| Tuntumad tööd | tehisradioaktiivsus |
| Tunnustus | Nobeli keemiaauhind |
Irène Joliot-Curie (neiupõlvenimi Curie; 12. september 1897 Pariis – 17. märts 1956 Pariis) oli prantsuse teadlane, Marie ja Pierre Curie tütar ja Frédéric Joliot-Curie abikaasa. Koos abikaasa Frédériciga pälvis ta 1935. aastal Nobeli auhinna keemias tehisradioaktiivsuse avastamise eest.
Elukäik
[muuda | muuda lähteteksti]Kuueaastaselt alustas Irène kooliteed. Varakult tõdesid vanemad, et tütrel on annet matemaatikas, ning otsustasid Irène'ile luua parema õppimiskeskkonna. Selleks ühines Irène'i ema Marie nimekate prantsuse õpetlastega, kelle seas oli ka füüsik Paul Langevin, et moodustada nn kooperatiiv. Teadlased õpetasid kodudes vastastikku oma kolleegide lapsi. Õppetunnid ei koosnenud mitte ainult teaduslikest distsipliinidest, vaid ka näiteks hiina keelest, skulptuurist; suurt rõhku pandi eneseväljendusele ja mängudele. See õpe kestis kaks aastat ja pärast seda astus Irène Pariisi Sévigné kolledžisse, kus õppis aastatel 1912–1914. Bakalaureusekraadi sai ta Sorbonne'i ülikoolis.
Tema õpingud katkesid sealsamas esimese maailmasõja algusega.
Kui Irène hakkas lõpetama doktoriõpet 1924. aastal, palus ta noorel keemikul Frédéric Joliot'l õpetada talle laboritehnikaid, mida oli vaja tunda radioaktiivsuse uurimiseks. 1926. aastal nad abiellusid (mõlemad säilitasid oma perekonnanime, mille tulemusena hakkas ta kandma kaksiknime Joliot-Curie). 11 kuud hiljem sündis neil tütar Hélène, kellest hiljem sai samuti füüsik, ja 1932. aastal poeg Pierre.
1928. aastal hakkasid Irène ja Frédéric huvituma aatomituumast. Kuigi nende eksperimendid tõestasid nii positronide kui ka neutronite olemasolu, ei suutnud nad selle avastuse tähtsust tõestada; hiljem saavutasid sellega kuulsuse C. D. Anderson ja James Chadwick.
1934. aastal tegid nad aga erakordse avastuse. Toetudes oma vanemate Marie ja Pierre'i töödele looduslike radioaktiivsete elementide alal, avastasid nad tehisradioaktiivsuse ja positronaktiivsuse, tänu millele suutsid sünteesida radioaktiivseid tehisisotoope. See aitas kiiremini, odavamalt ja rohkem toota radioaktiivset materjali, mida kasutati eelkõige meditsiinis. 1935. aastal said Irène ja Frédéric avastuse eest Nobeli auhinna, samuti sai Irène sellega Pariisi Ülikoolis professoriks.
17. märtsil 1956 suri ta 58-aastaselt leukeemiasse.
