Irving Langmuir

Allikas: Vikipeedia
Irving Langmuir
Irving Langmuir (1881–1957)
Sündinud 31. jaanuar 1881
Brooklyn, New York, New Yorgi osariik, Ameerika Ühendriigid
Surnud 16. august 1957 (76-aastaselt)
Woods Hole, Massachusetts, Ameerika Ühendriigid
Elukoht Ameerika Ühendriigid
Kodakondsus Ameerika
Teadlaskarjäär
Tegevusalad füüsika, keemia
Töökohad General Electric
Tunnustus Hughesi medal (1918)
Perkini medal (1928)
Willard Gibbsi auhind (1930)
Nobeli keemiaauhind (1932)
Franklini medal (1934)
Faraday lektori auhind (1939)
Faraday medal (1944)
John J. Carty auhind (1950)

Irving Langmuir (31. jaanuar 188116. august 1957) oli ameerika keemik, füüsik ja insener. Panuse eest pinnakeemiasse pälvis ta 1932. aastal Nobeli keemiaauhinna.

Langmuiri tuntuim teadusartikkel on "Elektronide paiknemine aatomites ja molekulides" (ilmus 1919), milles ta, põhinedes Gilbert N. Lewise kuupja aatomi teoorial ja Walther Kosseli keemilise sidemete teoorial, postuleeris "aatomstruktuuri kontsentrilise struktuuri teooria".[1] Langmuir sattus selle artikli tõttu Lewisega prioriteedinõude vaidlusse. Langmuiri tunnustatakse kui teooria olulist populariseerijat, samas omistatakse teooria autorsus siiski suuremalt jaolt Lewisele.[2]

Töötades aastatel 1909–1950 General Electricus, edendas Langmuir mitut füüsika ja keemia valdkonda, leiutas gaasiga täidetud hõõglambi ja aatomilise vesiniku keevituse. Socorro linnas (Socorro maakonnas) asub Langmuiri järgi nimetatud atmosfääriteaduste laboratoorium. Samuti annab Ameerika Keemiaühing välja pinnateaduste vallas ajakirja Langmuir.[3]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Langmuir, Irving (juuni 1919). "The Arrangement of Electrons in Atoms and Molecules". Journal of the American Chemical Society. 41 (6): 868–934. DOI:10.1021/ja02227a002.
  2. Coffey, Patrick (2008). Cathedrals of Science: The Personalities and Rivalries That Made Modern Chemistry. Oxford University Press. Lk 134–146. ISBN 978-0-19-532134-0.
  3. Taylor, H. (1958). "Irving Langmuir 1881-1957". Biographical Memoirs of Fellows of the Royal Society. 4: 167–184. DOI:10.1098/rsbm.1958.0015.