Mine sisu juurde

Paul Karrer

Allikas: Vikipeedia
 See artikkel räägib keemikust; helilooja kohta vaata artiklit Pávlos Karrér.

Paul Karrer

Paul Karrer (21. aprill 1889 Moskva – 18. juuni 1971 Zürich) oli Šveitsi orgaaniline keemik. 1937. aastal sai ta koos Walter Norman Haworthiga Nobeli keemiaauhinna karotenoidide, flaviinide, A-vitamiini ja B2-vitamiiniga seotud uurimistöö eest.

Ta õppis Zürichi Ülikoolis keemiat. 1911. aastal kaitses ta filosoofiadoktori väitekirja. 1912. aastal töötas ta koos Paul Ehrlichiga Maini-äärses Frankfurdis Georg Speyer Hausis keemikuna. 1919. aastal anti talle keemiaprofessori kutse ja temast sai Keemiainstituudi direktor.[1]

Uurimistöö

[muuda | muuda lähteteksti]

Tema kõige tänuväärsemaks tööks peetakse taimsete pigmentide uurimist. Ta selgitas ja pakkus välja karoteenide keemilise struktuuri ning lisas, et osa karotenoide muudetakse organismide sees A-vitamiiniks. 1930. aastatel formuleeris ta esimesena A-vitamiini eelvitamiini – beetakaroteeni valemi.[1] Hiljem kinnitas Karrer Albert Imre Szent-Györgyi avastatud C-vitamiini struktuuri. Veel sünteesis ta B2-vitamiini ja E-vitamiini.[2][3] Tema flaviinidega seotud uurimine tuvastas, et algul B2-vitamiiniks peetud laktoflaviin on üksnes osa B2-vitamiini kompleksist.[1]

Lisaks uuris ta selliste orgaaniliste biomolekulide nagu aminohapete, mitmete alkoloidide, letsitiinide, antotsüaniidide jpt keemilist struktuuri.

Panus orgaanilise keemia arengusse

[muuda | muuda lähteteksti]

Paul Karreri sünteesitud vitamiinid (osaline)[4]

Aasta Vitamiin
1931 A-vitamiin
1935 B2-vitamiin
1938 E-vitamiin (DL-α-tocopherol)
1939 K-vitamiin (phytonadione)
  • 1927 – orgaanilise keemia õpik "Lehrbuch der Organischen Chemie"
  • 1950 – koos Ernst Juckeriga "Karotenoidid" (ingl k Carotenoids), Elsevier Publishing Company .

Mälestuse jäädvustamine

[muuda | muuda lähteteksti]