Frieda Talvik

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Elfriede Marie Friederike (Frieda) Talvik (neiupõlvenimi Inselberg; 1. detsember 1878 Tartu8. juuli 1943 Pärnu) oli eesti pianist.

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Frieda Talvik sündis 1. detsembril 1878 Tartus Julius ja Anna Inselbergi esimese lapsena. Ema Anna Inselberg pidas nende kodus Vallikraavi tänaval õmbluskooli ja -töökoda. Frieda Talvik õppis saksa õppekeelega Marie Muyscheli tütarlastekoolis.[1]

1902. aastal abiellus ta Siegfried Talvikuga, kes oli sel ajal Tartu Ülikooli arstiteaduskonna üliõpilane. Siegfried Talvikust sai tunnustatud arst, leeprauurija ja kohtuarstiteaduse professor Tartu Ülikoolis. Nende peres oli kolm last: Heiti Talvik, Hella Talvik (de Haan) ja Ilmari Talvik.[1]

Siegfried Talviku töö tõttu vahetas Talvikute pere mitu korda elukohta. Aastatel 1907–1909 elasid nad Kihelkonnal ja 1909–1910 Narvas. 1910. aasta suvel sai Siegfried Talvik arstikoha Pärnusse.[2] 1915. aasta alguses ostsid Talvikud Pärnusse maja aadressil Brackmanni 13, praegune Ringi 13, kus Frieda Talvik elas elu lõpuni[3].

Frieda Talvik suri 8. juulil 1943 ja on maetud Vana-Pärnu kalmistule[4].

Tutvusringkond[muuda | muuda lähteteksti]

Frieda Talvik kuulus 20. sajandi alguse kultuuriringkondadesse. Tema abikaasa Siegfried Talvik oli rahvuslane ning aktiivne ja hinnatud ühiskonnategelane. Lisaks arstiametile tegeles ta haridust ja kultuuri puutuvaga, osales mitme seltsi tegevuses ja kirjutas kaastöid ajalehtedele. Suuresti sealt tuleneski Talvikute perekonna lai haritlastest tutvusringkond[5].

Kõige pikaajalisem läbikäimine oli Talvikutel Oskar ja Aino Kallasega. Frieda Talvik pidas Aino Kallast oma südamesõbrannaks, kellega usaldas rääkida hinge puudutavatel teemadel.[6] Aino Kallasest sai ka Heiti Talviku ristiema[7]. Aino Kallas on nimetanud Talvikut oma mälestustes "eriti kõrgetasemeliseks ja musikaalseks" pianistiks. Kallase sõnul oli Frieda Talvikul täidlane keha, lühike kael, väga graatsilised valged käed, pehmed näojooned, mustad läiketa juuksed ja peened loomulikud lokid, mis panid ta pea veel suuremana paistma, kui see oli.[8] Aino Kallase ja Frieda Talviku aastakümneid kestnud kirjavahetusest on säilinud mõned kirjad Aino Kallaselt Frieda Talvikule ja umbes 50 Frieda Talviku saadetud kirja, mis on hoiul Eesti Kultuuriloolises Arhiivis[9].

Frieda Talviku nime leiab samuti luuletajast poja Heiti Talviku sõpruskonna mälestustest[10]. Elsbet Parek on kirjeldanud Frieda Talvikut kui äärmiselt ebapraktilist, nagu mitte siit ilmast, musikaalset ja boheemlikult lohakat inimest[11]. Bernard Kangro sõnul oli Heiti Talviku ema lühikest kasvu ja "väga sihuke musta verd inimene"[12]. Frieda Talviku minia Betti Alveri ballad "Kaks saarlast" on sündinud anekdoodi põhjal, mis Frieda Talvik kord Pärnus lõunalauas istudes rääkis, kui juttu tuli sõprusest[13].

Muusikategevus[muuda | muuda lähteteksti]

Frieda Talvik oli oma kultuuriharitlastest tutvusringkonnas tuntud suurepärase klaverimänguoskuse ja absoluutse kuulmise poolest[14]. Ta musitseeris nii üksi koduses ringis kui ka koos teiste sõpradest muusikutega ning astus avalikel kontsertidel üles peamiselt klaverisaatjana. Frieda Talviku muusikalisse tutvusringkonda kuulusid näiteks Paula Brehm, keda Frieda Talvik klaveril saatis, Harald Laksberg, kellega sageli koos neljal käel klaverit mängiti[15], perekond Krull eesotsas laulja ja Endla teatri lavastaja Viktor Krulliga ja mitmed teised tolleaegsed Pärnu muusikategelased. Talvikute perekond käis läbi ka Louise ja Rudolf Tobiasega.[16]

Aino Kallase sõnul kannatas Frieda Talvik käevalude all, mis sundisid teda oma harjutusi piirama[8]. Kallas armastas Frieda Talviku esituses eriti Chopini "Vihmapiiskade prelüüdi" (prelüüd nr 15 op. 28), mida Talvik mängis Kallase sõnul sageli hämaruses, helide langedes saatuslikult ühetooniliselt kui tinatilgad kirstu kaanele[8].

Olulise panuse rahvakultuuri ja muusikaellu andis Frieda Talvik osalemisega Oskar Kallase ja EÜSi rahvaviiside kogumise aktsioonis 1904. aastal[17]. Frieda Talvikule polnud võõras ka koorilaul. 1911. aasta Pärnu maakonna laulupeol osales ta oratooriumikooris lauldes. 1925. aastal võttis ta Pärnus osa segakvartetis laulmisest.[18]

Tegevus klaverisaatjana[muuda | muuda lähteteksti]

1910. aasta 24. juulil Pärnu maakonna laulupeo raames toimunud Paula Brehmi rahvaviiside kontserdil saatis lauljannat klaveril Frieda Talvik. Kontserdi arvustuses tuuakse välja ka Talviku klaverimängu: "lauluga ühes, kindlas taktis, kõlas klaver, mida pr. Talvik, kui osav laulutundja, soovitavalt juhtis."[19]

1920. aastate alguses tegi Talvik koostööd Elmerice Partsiga, saates tantsijannat klaveril plastiliste tantsude õhtutel. Esimene teadaolev koostöö oli 4. detsembril 1920, kui Elmerice Parts ja Ella Ilbak esitasid Frieda Talviku klaverimängu saatel 11 numbrist koosneva kava Tartu Saksa teatris[20]. Sellele järgnesid etendused Elmerice Partsiga 1921. aasta alguses: 14. jaanuaril 1921. aastal Narvas[21], 18. jaanuaril Pärnus Endla teatri laval[22], 23. veebruaril Tallinnas Draamateatris[23]. Tantsu saateks kõlasid muu hulgas Jean Sibeliuse, Edvard Griegi, Léo Delibes'i ja Charles Gounod' muusika. Koostööst Partsiga on teada ka üks Frieda Talviku enda kompositsioon, milleks oli muusika tantsule "India jumal". "India jumal" pälvis oma mõjususega mitmete arvustajate tähelepanu ja elavdas nende fantaasiat[23][24]. Parts esitas tantsu istudes, keha liikumatu nagu kuju. Tantsu fookus oli koondunud kätesse, mis loo kulgedes aina elavamalt liikuma hakkasid. Frieda Talviku loodud saatemuusika algas raugete monotoonsete helidega, mis järk-järgult rütmi kiirenedes ägedamaks muutusid ning tantsijanna käed madudena keerlema panid. Tants lõppes, kui muusika ootamatult katkes ja justkui pooleli jäi.[25]

Rahvaviiside korjamine[muuda | muuda lähteteksti]

Süstemaatilise rahvaviiside korjamise alustas Eesti Üliõpilaste Selts rahvaluule doktori Oskar Kallase juhtimisel 1904. aastal ning see vältas 1916. aastani. Eelnevatest rahvaluule kogumisretkedest Eestimaal erines see ulatuslikkuse ja süsteemsuse poolest. Kavatseti läbi käia kõik Eesti kihelkonnad ja need rahvaviisidest tühjaks korjata[26]. Kogumistöö põhines Soome muusikateadlase Ilmari Krohni juhendil, mida vastavalt siinsetele oludele aja jooksul täiendati. Kogumisretkele mindi kahekesi – üks kirjutas üles laulu viisi ja teine sõnad. Kogujatelt nõuti ka päeviku pidamist.[27]

Frieda Talvik osales EÜSi eesti rahvaviiside kogumisaktsioonis 1904. aasta suvel. Aktsiooni esimesel toimumisaastal käisid rahvaviise kogumas veel Juhan Aavik, Mart Saar, Miina Hermann, Peeter Penna, August Topman ja Samuel Lindpere[27]. Suur osa neist olid tollased Peterburi konservatooriumi üliõpilased. Frieda Talvik seda aga ei olnud ja samuti on märkimist väärt, et Talvik oli ainus tolleaastastest rahvaviisikogujatest, keda aktsiooni kajastavates artiklites prouaks nimetatakse[28][17]. Tõuke kogumisaktsioonis osaleda sai Talvik ilmselt äsja alanud tutvusest perekond Kallasega[29].

Frieda Talvik käis rahvaviise kogumas koos abikaasa Siegfried Talvikuga. Nad korjasid viise Sõrve poolsaarelt, täpsemalt Jämaja ja Anseküla kihelkonnast. Kahe kihelkonna peale kokku kirjutas Frieda Talvik üles 139 viisi[17]. Absoluutne kuulmine võimaldas tal määrata lugude helistikke ning samuti märkis ta nooti lauljate intonatsioonilisi kõrvalekaldeid. Lisaks sellele on täpselt määratud ka tempo ning noodistustes leidub ülestähendusi rõhkude ja fraseerimise kohta, mida sugugi mitte kõigis esimesel kogumisaastal üles kirjutatud noodistustes ei ole[30]. Siegfried Talviku kirjutatud päevik on samuti detailne ning kirjeldab värvikalt kohalikke muusikaolusid. Paraku pidid Talvikud tõdema, et vanem rahvamuusika oli Sõrves oma aja ära elanud ning valdavalt kohtasid nad üle Eesti tuntud uuemaid rahvalaule[31].

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Metste, lk 103
  2. Kalling, Ken (2015). Elu on üürike, kuid püsib aade – Talvik, Siegfried. Sule ja skalpelliga. Eesti Mõttelugu 122. Koost. Ken Kalling ja Anu-Cristine Tokko. Tartu: Ilmamaa, lk 463–464
  3. Ponetajev, lk 12 ja 14
  4. Orav, Mart (1988). "Mina suren veel peal..." Heiti Talviku biograafiat aastatest 1940–1947 – Vikerkaar nr 7, lk 47–56
  5. Ponetajev, lk 22
  6. Ponetajev, lk 22–23
  7. Metste, lk 102
  8. 8,0 8,1 8,2 Kallas, lk 124–125
  9. Ponetajev, lk 23
  10. Ponetajev, lk 27–28
  11. Parek, lk 173
  12. Lillemets, Metste, lk 109
  13. Priidel, Endel [koostaja] (1976). Betti Alver, Alguses oli lõpp – Teose sünd. Tallinn: Eesti Raamat
  14. Ponetajev, lk 36
  15. Ponetajev, lk 44
  16. Ponetajev, lk 25–26
  17. 17,0 17,1 17,2 Sarv, lk 284
  18. Ponetajev, lk 38
  19. Paula Brehmi kontsert – Meie Kodumaa, 29. juuli 1910
  20. Plastilised tantsud – Postimees, 3. detsember 1920
  21. Pr. Partsi esinemise puhul – Põhja Kodu, 11. jaanuar 1921
  22. Plastiliste tantsude õhtu – Postimees: Pärnu väljaanne, 13. jaanuar 1921
  23. 23,0 23,1 Elmerice Parts'i plastiliste tantsude õhtu Draamateatris – Päewaleht, 25. veebruar 1921
  24. Kompus, Hanno. Kaks tantsijannat – Tallinna Teataja, 9. märts 1921
  25. Kallas, lk 147
  26. Kallas, Oskar [Eesti Üliõpilaste Selts]. Eesti muusikasõpradele – Postimees, 24. märts 1904
  27. 27,0 27,1 Sarv, lk 281–286
  28. Eesti Üliõpilaste Selts (1905). Eesti rahvaviiside korjamine. Esimene aruanne. 23. märtsist 1904 kuni 14. märtsini 1905. Tartu
  29. Ponetajev, lk 30
  30. Ponetajev, lk 33
  31. Ponetajev, lk 31

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]