Mart Saar

Allikas: Vikipeedia
Mart Saar
Mart Saar 1932. aastal (Karl Hugo Akeli foto)
Mart Saar 1932. aastal (Karl Hugo Akeli foto)
Informatsioon
Sünniaeg 28. september 1882
Hüpassaare, Venemaa Keisririik
Surmaaeg 28. oktoober 1963
Tallinn, Eesti NSV
Stiil(id) klassikaline muusika, impressionism, ekspressionism
Amet(id) helilooja, pianist, organist, muusikapedagoog, ajakirja toimetaja

Mart Saar (28. september 1882 Hüpassaare28. oktoober 1963 Tallinn) oli eesti helilooja, organist ja pianist.

Ta sündis Suure-Jaani lähedal Hüpassaares, keset soid ja metsi, kus said juba lapsepõlves omaseks ümbritsev loodus ja kohalikelt pillimeestelt kõlanud rahvaviisid. Pärast õpinguid Kaansoos, Suure-Jaanis ja Põltsamaal astus ta 1901. aastal Peterburi konservatooriumi, kus õppis Louis Homiliuse käe all orelit ning Anatoli Ljadovi ja Nikolai Rimski-Korsakovi juhendamisel kompositsiooni. Viimane õhutas Saart kasutama oma loomingus kohalikku rahvamuusikat. 1904. ja 1907. aasta suvel käis ta ka ise rahvaviise kogumas.

Pärast konservatooriumi lõpetamist asus Mart Saar elama Tartusse, kus tegeles lisaks heliloomingule pedagoogilise tööga ning mängis kontsertidel orelit ja klaverit. 1921. aastal puhkes tema Tartu korteris tulekahju ja üle 150 teose käsikirjad hävinesid. Seejärel asus Saar elama kõigepealt Tallinna ja siis kärarikka elu eest sünnipaika Hüpassaarde. 1943. aastal asus ta tööle Tallinna Konservatooriumi, kus tema kompositsiooniõpilaste seas olid Ester Mägi, Harri Otsa, Valter Ojakäär, Arne Oit ja Jaan Rääts. Elu lõpus oli tema vasak pool osaliselt halvatud. Mart Saar suri 1963. aastal Tallinnas ja on maetud Suure-Jaanisse.

Pea kogu Mart Saare looming jaotub žanriliselt kolmeks: ta on kirjutanud umbes 400 koorilaulu, 180 soololaulu ja 130 klaveriteost. Ta pani aluse eesti rahvuslikule stiilile ja eesti professionaalsele koorimuusikale ning oli esimene, kes sidus omavahel eesti vanema rahvalaulu ja kaasaegse helikeele. Tema noorpõlveteosed on modernsed, neis on omast impressionismile ja ekspressionismile. Aja möödudes muutusid aga Saare teosed traditsioonilisemaks ja lihtsamaks.

Päritolu[muuda | muuda lähteteksti]

Mart Saare sünnipaika Hüpassaarde oli 19. sajandi alguses rajanud majad helilooja metsavahist vanavanaisa.[1] Soovist elada vabamalt ja omaette, ehitas ta need võimalikult kaugele mõisast, keset metsi ja soid, eemale teistest inimestest. Mart Saare samuti metsavahist vanaisa ehitas muuhulgas oreleid. Orelitel on Saare suguvõsas üldse oluline roll. Saare vanaisa meenutuste kohaselt oli suguvõsas oreliehitajaid juba enne teda. Tuntuim sellel alal oli aga Saare onupoeg Jaan Saar, keda rohkem tunti Toru-Jakobi nime all. Tema ehitas väntoreli ka Mardile, kui viimane oli viieaastane.[2]

Ka Mart Saare isa oli sarnaselt oma eelkäijatega metsavaht.[3]

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Lapsepõlv[muuda | muuda lähteteksti]

Mart Saar sündis 28. septembril 1882 Viljandimaal Vastemõisa vallas Hüpassaare talus.[4] Muusika hakkas teda paeluma viieaastaselt, kui kuulis pulmas olles suupilli ja simblit. Peagi hakkas ta iseseisvalt õppima orelit, mängides kuulmise järgi kõrvu jäänud meloodiaid. Nooti õppis Saar tundma Andreas Erlemanni raamatu "Musika öppetus" abil. Helilooja enda sõnade kohaselt luges ta selle läbi sada korda.[5]

1888. aasta sügisel asus Mart Saar õppima Kaansoo külakooli. Kuigi linnulennult asus see kodust vaid kuue kilomeetri kaugusel, läks ainus läbipääsetav tee sinna nii suure ringiga, et Saar pidi hakkama elama koolis.[3]

Kui ma sama aasta (1888) sügisel läksin juba teise klassi, toodi esimesse klassi Hüpassaare metsavahi poeg Mart Saar. Oma eraldatud kodunurgast ja metsavaikuse vallast sellise sagina keskele sattunud Mart Saarele siin ei meeldinud. Mitugi korda püüdis ta minema joosta. Õpetaja saatis siis vanemaid poisse teda kinni püüdma ja tagasi tooma. /…/ Eriti seltsiv Mart Saar polnud. Kuid minuga sai ta peagi sõbraks, sest mul oli pardipill. /…/ Sügiseks (1889) muretseti koolile orel. /…/ Kui nüüd Mart Saar oli mõned korrad orelil harjutada saanud, lubas õpetaja tal hakata mängima hommikupalvustel ja laulutundides. /…/ Mängides armastas Mart Saar rohkem saatetoone ja nendega ka trillerdada. Oli ilusam küll, kuid ükskord muutus tal asi liiga keeruliseks ja viis läks sassi. Siis sai poiss õpetajalt noomida. Muidu ta just vigurimees polnud, kuid oreli taga võis muutuda päris lõbusaks. Kord keeras ta mängimise ajal näo klassi poole ja tegi salaja õpetajat jäljendavaid grimasse. Ise ta segi ei läinud, kuid õpilased hakkasid naerma ja laul katkes.[6]

Mart Saare koolivend Jüri Kuldkepi meenutus aastast 1957

Edasi õppis Saar Suure-Jaani kihelkonnakoolis, mida peeti Eestis üheks paremaks. Suure-Jaani oli tol ajal üks väljapaistvamaid kihelkonnakeskusi.[7] Suviti viibis seal ka kohaliku organisti Joosep Kapi poeg Artur, kes rääkis Saarele õppimisvõimalustest Peterburi konservatooriumis.[8]

Suure-Jaani kihelkonnakool postkaardil aastast 1903
Saar oli kuidagi imeliselt silmapaistev, kõhn, haiglaselt põlevate silmadega poiss. Kogu tema olekus oli midagi ebaloomulikku, ta hoidus eemale koolivendadest, oli kurt ulakustele, elas eneses nagu kuskil erimaailmas. Tema haruldaselt arenenud esteetiline meel ei lubanud talle vähimatki korratust riietel, mistõttu ta kogu oma iseärasustega muutus poiste pilkemärklauaks. Kuid peagi pidid poisid veenduma, et see oli siiski väga hädaohtlik, sest Saar ei mõistnud oma pilkajatega nalja. Tema äge viha võttis mõnikord õige üliloomuliku ilme, nii et poisid julgesid vaid Saare seljataga teha oma märkusi ja järele aimata tema äkilisi liigutusi ja spontaanset käitumist.[9]

Suure-Jaani aegse koolivenna Hans Siimeri meenutus aastast 1932.

Pärast Suure-Jaanit õppis Saar veel aastail 1899–1901 Põltsamaal Eesti Aleksandri-linnakoolis. Koolis, mille õppekeel oli küll vene keel, levis eesti rahvuslik meelsus. Saar tutvus seal lähemalt eesti kirjandusega, kuid omandas ka ülikooliõpinguteks vajaliku vene keele. Kooli Saar ei lõpetanud.[10]

Peterburi ja Tartu[muuda | muuda lähteteksti]

Peterburi Konservatoorium 20. sajandi alguses

1901. aastal astus Saar õppima Peterburi Konservatooriumi Louis Homiliuse oreliklassi. Aasta hiljem hakkas ta õppima ka kompositsiooni, algul Anatoli Ljadovi, hiljem Nikolai Rimski-Korsakovi klassis. 1901. aastal oli surnud Mart Saare isa, mistõttu ei saanud niigi vaene tudeng loota väiksemalegi kodusele toetusele. Mart Saare ja Juhan Aaviku õpingute toetuseks korraldas Suure-Jaani lauluselts peoõhtuid. Palju aitas Mart Saart ka asjaolu, et tänu headele eksamitulemustele vabastati ta esimesel aastal poolest, pärast seda aga kogu õppemaksust.[11] Vaatamata kõigele olid Peterburi-aastad Saarele väga rasked. Ise on ta meenutanud, et mõnikord ei saanud ta koolivenna Peeter Südaga kaks nädalat midagi süüa ning juua ainult vett. Et natuke raha saada, müüs Peeter Süda maha Mart Saare mütsi, millest piisas, et "saada mõne korra leiba natuke ja teed pääle rüübata". Sellest hetkest alates kasutasid nad kahe peale ühte mütsi ega saanud enam koos õues käia.[12]

Kahel suvel võttis Saar osa alanud süstemaatilisest rahvaviiside kogumisest: 1904. aastal käis ta üksinda Vändra kihelkonnas ning 1907. aastal koos Hans Siimeriga Suure-Jaani kihelkonnas. Nikolai Rimski-Korsakov oli õhutanud Saart kasutama loomingus rahvaviise. Koos Peeter Südaga tekkis idee kasutada rahvaviise polüfoonias.[13] Loomingule avaldas mõju ka Peterburi kunstilembene atmosfäär. Tihti käis ta kontsertidel, kuuldes muuhulgas Artur Nikischi, Josef Hofmann, Oskar Friedi, Aleksandr Ziloti, Aleksandr Skrjabini, Nikolai Medtneri ja Leonid Sobinovi interpretatsioone.[14] Peterburi Konservatooriumi lõpetas Saar orelierialal 1908. aastal hõberahaga.[15]

Kogumisreisid tiivustasid laialt. Need olid need, mis nii palju jätsid järele. Südamelähedane oli kõik.[16]

Mart Saar vestluses Herbert Tampere ja Aino Strutzkiniga oktoobris 1962

Pärast konservatooriumi lõpetamist asus Saar elama Tartusse, kus põhilisteks muusikaelu arendajateks olid olnud Aleksander Läte ja Rudolf Tobias. Pedagoogina tunnustatud Läte oli 1900. aastal Tartus asutanud Eesti esimese sümfooniaorkestri, lisaks veel enda mees- ja segakoori. Ka Tobias paistis silma õpetajana, andes muusikateooria ja klaveritunde.[17] 1907. aastal lahkus Läte Tartust, et parandada välismaal oma tervist, ning aasta hiljem läks välismaale paremaid tegevusvõimalusi otsima Tobias. Paljud nende õpilased hakkasid aga õppima just Saare juures.[18] Tundideandmise kõrvalt esines Saar kontsertidel organistina, esitas enda loomingut klaverisolisti või -saatjana ning kirjutas muusikaarvustusi. Heliloojana paistis ta silma müstilisuse, saladuslikkuse ja modernistliku helikeelega, tekitades kuulajais vastakaid arvamusi.[19] Samuti kippusid tema kooriteosed olema taidluskollektiividele liiga rasked.[20]

Saare helitöödes leiame sagedasti midagi müstilist ja saladuslist, tal on ka palju soojust ja õrnust, kuna kõik tema tööd kaugel šabloonist on.[19]

Anonüümne arvustus ajalehes Elu aastast 1907.

Hoolas väljatöötamine ja impulsiivne kunstniku tunne annab tema töödele jäädava väärtuse, laias rahva hulgas aga nad niipea küll vastukaja ei leia.[21]

Läti helilooja Jānis Zālītis ajalehes Päevaleht aastal 1910.

Ta oleks nagu otsatusse helide rägastikku mõnikord ära eksinud ja otsib teed uue, enne kuulmata ja tundmata poole … leiab ta ihaldatud tee tõotatud paradiisi poole? Eks näe, aga ta julgeb ja jatkab otsida.[21]

Anonüümne arvustus ajalehes Tallinna Teataja aastast 1910.

M. Saare orkestritöösid ei tahaks ma küll enam heameelega teist korda kuulda, niipalju kui ma ka selle helilooja võimisest vokaalmuusikas lugu pean. Peab ikka meeles pidama, et iga helitöö midagi sisaldama, vähemaste kujutama peab. Kuid dissonantside rägastikus ilma sihita ümbereksimist ei või veel helitööks lugeda.[21]

Anonüümne arvustus ajalehes Tallinna Teataja aastast 1910.

Aastail 1909–1911 elas Saar vaheldumisi Peterburis ja Tartus, jätkates kompositsiooniõpinguid Anatoli Ljadovi juures. Peterburis puutus Saar kokku Euroopa tuntumate heliloojate teoste nootidega, eelkõige köitsid teda Chopin, Grieg, Debussy ja Skrjabin.[22]

1915. aasta augustis abiellus Mart Saar kooliõpetaja Fritz Paalmanni tütre Elisega. Paalmannide perekonnaga tutvus Saar 1907. aastal Tartus ja kiindus enim hoopis kolmest õest noorimasse, Liine Paalmanni. Tulevase äia nõudmisel pidi Saar abielluma aga keskmise tütre Elisega. 1917. aastal sündis neil tütar Heli ja 1927. aastal poeg Ülo.[23]

Esimese maailmasõja ajal töötas Mart Saar lühikest aega muusikaõpetajana Tartu Õpetajate Seminaris. 1919. aastal asus ta aga õppejõuna tööle äsjaavatud Tartu Kõrgemas Muusikakoolis. Samal ajal hakkas ta varasemast rohkem tegelema heliloominguga.[24] 1921. aastaks oli Saar kirjutanud umbes 300 teost. Sama aasta hilissuvel puhkes tema Tartu kodus tulekahju, milles hävis üle seitsmekümne klaveripala, üle viiekümne koorilaulu, umbes nelikümmend soololaulu ning teoreetiliste teoste käsikirjad. Pärast tulekahjut asus Saar elama Tallinna.[25]

Tallinn ja Hüpassaare[muuda | muuda lähteteksti]

Mart ja Elise Saar 1922. aasta juunis Hüpassaares. Ees istuvad õetütar Helmi Tomson ja tütar Heli

Tallinnas ja eriti suviti Hüpassaares[26] pühendas Saar end pea täielikult komponeerimisele. Järjest vähem esines ta orelil, laval käis ta peamiselt oma soololaulude klaverisaatjana. Järjest populaarsemaks muutusid tema koorilaulud, klaveripalu ja soololaule esitati endiselt harva. Suhteliselt suuremat huvi Saare loomingu vastu näitas neil aastail üles noorem põlvkond kuulajaid.[27] Vaatamata kasvavale populaarsusele tekitas Saare koorilooming kriitikuis endiselt vastakaid arvamusi. Kui 1922. aastal oli toimunud esimene Mart Saare helitööde õhtu, kirjutati Päevalehes, et Saar püüdvat luua "uut Eesti stiili", ühendades rahvamuusika elemente ekspressionismiga, mistõttu tekkivat ebaloomulikust ühtesegamisest piinlik mõju isegi koorilaulus.[28] Kolm aastat hiljem kirjutas Artur Lemba Päevalehes: "Talent, võib-olla isegi individuaalne, on tal olemas, aga tema tööd ei saavuta muusikalist mõju, sest häältele on nad mõnikord ebasoodsalt kirjutatud." Theodor Lemba leidis aga Saare teostes teatavat kunstliku omapäratsemise otsimist, "mis end kaunis riskeeritavas ja moderniseeritud harmonisatsioonis avaldab".[29]

1927. aastaks olid aga hinnangud Saare loomingule teinud otsustava pöörde. Tallinnas toimunud kontserdi järel kirjutas Theodor Lemba taaskord Päevalehes: "Ei või salata, et tema helitöödes ... palju huvitavaid jooni olemas on. Eriti tuleb seda toonitada tema klaveri palade kohta, mis otse üllatasid." Ühes sama kontserti hinnanud anonüümses ajalehearvustuses nimetati Saare klaveripalasid "omapäraseiks" ja "ülihuvitavaiks". Hinnangute muutumist kinnitab ka kontserdi avanud August Topmanni kõne.[30]

Mart Saarega algas meil uus ajajärk rahvusliku muusika suunas, mis küll algul meie vanema põlvele Eesti rahvaviisi põhjamaalise, karmi iseloomu, samuti võõraste mõju tõttu, millega harjunud olime, võõrana tundus, kuid rõõmustaval viisil hakkab eriti meie noorem põlv rahvuslisest muusikast ikka rohkem ja rohkem aru saama.[31]

Helilooja ja organist August Topmani kõne Mart Saare helitööde kontserdi eel aastast 1927.

Mart Saare majanduslik olukord oli aga endiselt tagasihoidlik. 1928. aastal läks Saare abikaasa Elise USA-sse otsima paremaid elamistingimusi. Kaks aastat hiljem järgnes talle tütar Heli. Elise kutsus Ameerikasse ka oma meest, kui oli leidnud Saarele sobiva töökoha ühe New Yorgi kiriku organistina. Kuid Saar ei soovinud Eestist lahkuda isegi siis, kui Elise teda 1939. aastal külastades viimast korda kaasa tulema palus. Tütar Heli reisis Eestisse isa vaatama 1937. aastal. Soov kodumaale jääda tähendas Mart ja Elise Saare abielu lõppu.[32]

Mart Saare kodu Hüpassaares, mille ehitas 1911. aastal helilooja õemees Mart Tomson. Pärast Saare surma on maja põhjalikult ümber ehitatud, mistõttu ei ole säilinud selle algne välimus. Praegu asub seal Mart Saare majamuuseum [1]

Aastatel 19281929 toimetas Saar ajakirja Muusikaleht. 1920. aastate lõpus hakkas Saar taotlema endale eluaegset õigust kasutada Hüpassaare talu.[33] Talu kuulus traditsiooniliselt metsavahile ning kui Mart Saare isa 1901. aastal suri, pidi Saar selle koos ametiga pärima endale. Saar metsavahiametit aga pidada ei tahtnud ja müüs selle õiguse oma õemees Mart Tomsonile. 1920. aastate alguses tekkis Mart Tomsonil aga arusaamatusi ülemustega ja ta vallandati. Kuigi taluhooned olid Tomsoni rahaga ehitatud, nõuti, et need jäetaks uuele metsavahile. Et olukorda lahendada, nõustus uueks metsavahiks hakkama Mardi noorem vend Hans. Mart Saarel, kelle loomingule oli Hüpassaare avaldanud erakordset mõju, soovis saada siiski talu ilma metsavahiametita endale.[1] 1930 anti talle talu vaid aastaks rendile. Järgmisel aastal kirjutati Muusikalehes: "Mart Saar, kel kärarikas ja närviline linnaelu tunduvalt mõjub haiglasele tervisele, vajaks kodukohta, kus ta praegu viibib nagu külalisena, oma loomingu jätkamiseks, siin oleks tal võimalik töötada segamatult: Hüpassaarega on seotud parem osa ta loomingust. Kuid ka ülalpidamise hankimiseks oleks see talle tarviline ... Tundub võõrastavana, et nii vähe hoolitakse meie kultuuritegelastest, kelle teened jäävad igavesti meie kultuurilukku ..."[33]

Peagi Saare soov rahuldati ja ta asus aastaringselt elama Hüpassaarde. Sinna ostis ta trükipressi ja hakkas ise oma teoseid kirjastama. Sellise käigu põhjus oli selge, 1935. aastal kirjutas ta ühes kirjas: "Kord on elus mind tabanud ränk löök, see on suurim õnnetus kogu minu elus, mida ma kunagi olen tundnud ja läbielanud, mis võrdne kogu laste kaotusele. See oli Tartu tulekahi 1921. aastal, kus mul hävines üle 200 kompositsiooni-käsikirja. Seda kirjutan ma just meie kehvade kirjastamise olude arvele ... Tulekahi põhjustas raha koguma, et töid kirjastada ... On ju kindel, kui ainult teiste kirjastajate pääle lootma jääda, siis võib juba julge olla, et minimaalne osa sinu töödest ilmub ja enamik niikuinii tolmuma jääb ning seda võib jälle mõni tule tont varitseda." Samal ajal seisis Saar silmitsi teistegi muredega. Taluhooned, eriti laut, olid lagunenud, rahapuudus oli aga suur.[34] Olukorda parandas tunduvalt regulaarne Kultuurkapitali Helikunsti sihtkapitali tööstipendium. Saare teosed olid samal ajal edukad ka erinevatel soolo- ja koorilaulude konkurssidel. Ka ajakirjanduses levinud muusikakriitika oli alates 1930. aastatest ühehäälselt tunnustav. Seejuures hindasid Saare loomingut kõrgelt ka läti ning hiljem veel soome ja rootsi muusikaajakirjad.[35]

Vahepeal tutvus Saar oma teise naise Magda Takiga. Nad abiellusid 1943. aastal, neli aastat varem oli neil sündinud tütar Tuuli.[36]

1943. aastal asus Saar tööle Tallinna Konservatooriumi, kus neli aastat hiljem anti talle professori nimetus. Elama jäi ta endiselt Hüpassaarde, sõites vaid kord nädalas Tallinna tööle. Tema õpilaste seas olid Ester Mägi, Jaan Rääts, Harri Otsa, Arne Oit ja Valter Ojakäär. Pedagoogilise töö kõrvalt jäi tal järjest vähem aega komponeerimisele. Klaverile kirjutas Saar Konservatooriumi töötama asumisest kuni surmani vaid kolm teost. Neil aastatel lõi ta peamiselt soololaule, millest paljud truud Nõukogude võimule (näiteks "Kolhoosi lõikuspidu", "Sookuivatajate laul" ja "Tööeesrindlaste laul"). Okupatsioonide ajal kirjutatud teoseid iseloomustab suurem meloodilisus, lihtne harmoonia ja selge vorm.[37][38]

1956. aastal halvenes järsku Mart Saare tervis, tema vasak pool jäi osaliselt halvatuks[39] ning ta pidi igasugusest tööst loobuma. Osaliselt ta küll paranes ja jätkas komponeerimist. Ta kirjutas veel üle saja teose kõikidele kooriliikidele, samuti soololaule. Viimaste aastate helikeel oli Saarel väga lihtne.[40] Mart Saar suri Tallinnas 28. oktoobril 1963 ja maeti 3. novembril Suure-Jaani kalmistule.[41]

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Mart Saar pani oma loominguga aluse eesti rahvuslikule stiilile ja eesti professionaalsele koorimuusikale. Ta oli esimene, kes sidus omavahel eesti vanema rahvalaulu ja kaasaegse helikeele. Teda on nimetatud ka Eesti esimeseks modernistiks. Mart Saare teoseid läbivad peamiselt kaks teemat: loodus ja armastus. Žanriliselt jaguneb peaaegu kogu tema looming kolmeks: koorimuusika, klaveriteosed ja soololaulud. Ta kirjutas palju: kokku umbes 400 koorilaulu, 140 soololaulu ja 130 klaveripala, millest umbes 170 hävisid 1921. aastal tulekahjus. Kolmele põhižanrile lisanduvad veel vaid kaks orkestriteost aastast 1908 ("Masurka" ja Poeem-prelüüd es-moll), muusika Julius Oro muinasjutt-näidendile "Kadunud printsess", kaks vokaalsümfoonilist teost ("Veel pole kadunud kõik" ja "Ilo tütterile"), "Fantaasia ja fuuga" orelile ning tulle jäänud sümfooniline poeem "Pühajärv" ja "Poeemfantaasia" orelile. Saare varasema loomingu helikeel on modernistlik, teostes on omast nii impressionismile kui ka ekspressionismile. Impressionistlikud on näiteks mõned koorilaulud Saare esimesest koorikogumikust "Segakoorilaulud" ja klaveriprelüüdid. Ekspressionism avaldub peamiselt soololauludes, näiteks lauludes "Must lind", "Pilved sõudvad", "Ilmud kui unistus" ja "Sügisene lill". Elu lõpu poole muutusid aga Saare teoste harmoonia ja vorm järjest lihtsamaks.[42][43][44][45]

Mart Saar oli esimene helilooja, kes suutis oma loomingus tabada eesti rahvaviiside kordumatut omapära ja ilu, suutis tabada rahva hingelaadi, selle olemust. Oma loominguga on Saar tagasi andnud aastasadade vältel loodud rikkaliku muusikapärandi uues kunstilises väljatöötluses, mistõttu see on saanud meile niisama lähedaseks kui muistsed rahvaviisid heliloojale endale. /.../ Mart Saarega algas uus etapp eesti rahvaviiside kasutamise ajaloos.[46]

Vardo Rumessen

Klaverimuusika[muuda | muuda lähteteksti]

Mart Saar on kõige rohkem klaverile kirjutanud helilooja eesti muusikaajaloos. Tema klaveriloomingu moodustavad enamjaolt lühivormid: prelüüdid, improvisata'd, tantsud. Tema algusaastate teosed on tõsised, sageli isegi raskemeelsed, kontsentreeritud ja napisõnalise väljendusviisiga. Esimesed prelüüdid kirjutas ta sajandivahetuse paiku Skrjabini eeskujul. Rahvamuusikat kasutas Saar klaverimuusikas esmakordselt kogumikus "19 rahvaviisi klaverile" (1913), mis on ka esimene rahvaviisiaineline klaveritsükkel eesti muusikaajaloos. Sel ajal oli Saare klaverilooming mõjutatud peamiselt veel Lääne-Euroopa moodsatest heliloojatest, nagu Skrjabin ja Grieg; atonaalsuse piiril olevat "Skizzet" (1911) on peetud isegi kogu Euroopa mõistes radikaalseks. Stiililiselt oli tema teostes omast hilisromantismile, impressionismile ja ekspressionismile. 1913. aastast hakkas Saare klaverimuusika arenema eri suundadesse. Ühelt poolt jäi talle omaseks traagiline alatoon ("Eleegia" a-moll), teiselt poolt oli märgatav sisemine lihtsustumine (bagatellid, mõned prelüüdid). Alates 1920. aastate teisest poolest on Mart Saare klaveriteostele omane peamiselt rahvuslikkus. Alates 1940. aastatest loobus Mart Saar pea täielikult klaverimuusika kirjutamisest.[47][48][49]

Koorimuusika[muuda | muuda lähteteksti]

Mart Saar on oma koorilauludes vahest kõige sügavamalt suutnud tabada eesti rahvamuusika hinge. Ta on loonud oma stiili, Saare stiili, eesti stiili, nii nagu seda tegi Glinka Venemaal, Grieg Norramaal ja Sibelius Soomemaal.[50]

koorijuht ja helilooja Tuudur Vettik

Mart Saar on kirjutanud umbes 400 kooriteost, neist tuntumad, "Põhjavaim" ja "Leelo", on korduvalt olnud laulupidude kavas. Samas on suurem osa tema kooriloomingust jõukohane vaid väga headele kooridele. Saare koorimuusikale on omane põhjamaine kargus ja tõsidus ilma sentimentaalsuse ja tunnetega liialdamiseta. Selline laulmine oli omane rahvalaulikutele, kellega Saar vahetult kokku puutus. Kui tema esimestele, 1909. ja 1914. aastal välja antud koorikogumikele on iseloomulikud dissonantsid ja keerukad rütmifaktuurid, siis 1920. aastatest alates sai Saare koorimuusika tähtsaimaks allikaks vana regilaul. Ta kasutas oma teostes variatsioonilist meetodit, kus rahvaviis kordus, kuid kõik selle ümber – harmoonia, faktuur, rütm, tämber ja dünaamika – on pidevas muutumises. Uudselt lähenes Saar ka rahvalaulu tekstile, kasutades murdekeele foneetikat kui muusikalist komponenti (näiteks lauludes "Noore veljo, veeritäge", "Latse häälütamise laul"). Tuntumatest luuletajatest on Saar oma kooriloomingus kasutanud Anna Haava, Juhan Liivi ja Karl Eduard Söödi tekste. Lisaks rahvamuusikale on tema kooriteoseid mõjutanud Claude Debussy ja Aleksandr Skrjabini muusika, samas on ta näiteks laulus "Kõver kuuseke" kasutanud vanu laade.[50]

Soololaulud[muuda | muuda lähteteksti]

Mart Saar on umbes 180 soololauluga kõige rohkem selles žanris kirjutanud eesti helilooja. Tema lauludes on märkimisväärsed eelkõige keerulised ja väljendusrikkad klaveripartiid, mis on vähemalt võrdsel kohal laulupartiiga. Näiteks on lauludes "Sügisene lill" ja "Ilmud kui unistus" klaveripartii lauluosast väljendusrikkam, viimases ületavad aga klaveri eel- ja järelmäng koos sooloosad koguni taktide arvult.[51]

Soololauludes, nagu ka koorilauludes, on Mart Saar kasutanud kõige rohkem Juhan Liivi, Karl Eduard Söödi ja Anna Haava tekste, kuid ta on kirjutanud laulutekste ka ise. Samuti on Saar tihti kasutanud luuletekste vabalt, muutes neid vastavalt oma vajadustele. Et sõna osatähtsust suurendada, on tema lauludes tavalised retsitatiivsed lõigud, mis vahelduvad meloodiliselt kujundlike fraasidega.[51] Saare laulude tekstid räägivad ennekõike surmast, armastusest või kodumaa loodusest.

Mart Saar õpetajana[muuda | muuda lähteteksti]

Mart Saar töötas esmakordselt õpetajana kohe pärast Peterburi konservatooriumi lõpetamist 1908. aastal, kui andis Tartus eratunde. Lühikest aega töötas ta ka muusikaõpetajana Tartu Õpetajate Seminaris. Aastatel 1919–1921 oli Saar õppejõud Tartu konservatooriumis ja 1943 asus ta tööle Tallinna konservatooriumi.

Õpetajana puudus Mart Saarel ajataju, tema tunnid kestsid tavaliselt kolm kuni neli tundi,[52] mõnikord südaööni.[53] Kui Saare esimene tütar Heli oli väike, istus ta tundide ajal isa süles. Kevadel ja suvel viis Saar tunde läbi õppematkadel loodusesse, mis ennekõike laiendasid õpilaste silmaringi.[54] Tihti toimusid tema tunnid kontsertidel, kus ta andis õpilastele erinevaid ülesandeid. Näiteks tuli neil ära tunda kuuldud teostes kõlanud harmoonilised järgnevused.[55]

Ester Mägi on meenutanud, et Mart Saare märkused olid lakoonilised ja väga delikaatsed. Tihti oli tal raske kritiseerida sõnadega, mistõttu mängis ta lugematul hulgal parandusi ette klaveril. Tema ettepanekud olid lühikesed ja katkendlikud, kuid väga täpsed.[56] Oma seisukohti kaitses ta kirglikult ja faktidele toetudes.[57] Ta oli nõus ühte asja seletama ka neli korda, ilma et oleks muutunud kärsituks.[58] Tundides meeldis Saarele arutleda viimaste päevade uudiste üle, seda nii kultuuri- kui ka poliitika- ja põllumajanduse teemadel. Igas asjas oli tal oma seisukoht.[57]

Hilisemad austusavaldused[muuda | muuda lähteteksti]

Mart Saare monument Tartus

1964. aastal avati Hüpassaares Mart Saare majamuuseum.

Tema auks on püstitatud kaks monumenti. 1982. aastal valminud monumendi autor on Aime Kuulbusch-Mölder ja see asub Tartus Kooli 13 krundil.[59] Aime Kuulbuschi ja Ike Volkovi koostööna valmis samal aastal ka monument Tallinnas Weizenbergi tänava ja Narva maantee nurgal.[60]

1973. aastal püstitati Tallinnas majale aadressil Narva maantee 55 mälestustahvel kirjaga "Helilooja Mart Saar elas selles majas 1944–1964".[61]

2007. aastast korraldatakse Suure-Jaanis Mart Saare nimelist lauljate konkurssi, 2013. aastal toimunud konkurss oli järjekorras neljas.[62][63]

2002. aastal toimus Tallinnas, Tartus, Hüpassaares ja Suure-Jaanis festival "Mart Saar 120", mida korraldasid ühiselt kaheksa muusikaorganisatsiooni koos Viljandi maavalitsusega.[64][65]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 "Mart Saar (28.09.1882 – 28.10.1963) ja Hüpassaare". Vaadatud 17.11.2013. 
  2. Leichter, lk 9-11
  3. 3,0 3,1 Leichter, lk 12
  4. Leichter, lk 9
  5. Leichter, lk 11
  6. Leichter, lk 12–13; tervet Jüri Kuldkepi meenutust saab lugeda raamatust "Mart Saar sõnas ja pildis", lk 57–60
  7. Leichter, lk 13
  8. Leichter, lk 15
  9. Leichter, lk 14; tervet Hans Siimeri meenutust saab lugeda raamatust "Mart Saar sõnas ja pildis", lk 61–62
  10. Leichter, lk 15–16
  11. Leichter, lk 18
  12. Mart Saar sõnas ja pildis, lk 109–110
  13. Mart Saar sõnas ja pildis, lk 95–96
  14. Mart Saar. Fotokroonika elust ja loomingust, lk 5
  15. Leichter, lk 21
  16. Mart Saar sõnas ja pildis, lk 97
  17. Leichter, lk 23
  18. Leichter, lk 24
  19. 19,0 19,1 Leichter, lk 26
  20. Leichter, lk 43
  21. 21,0 21,1 21,2 Leichter, lk 36
  22. Leichter, lk 41
  23. Mart Saar. Fotokroonika elust ja loomingust, lk 6–7
  24. Leichter, lk 51
  25. Leichter, lk 60–61
  26. Leichter, lk 68
  27. Leichter, lk 61
  28. Leichter, lk 62
  29. Leichter, lk 63
  30. Leichter, lk 65
  31. Leichter, lk 65–66
  32. Mart Saar. Fotokroonika elust ja loomingust, lk 8
  33. 33,0 33,1 Leichter, lk 105
  34. Leichter, lk 105–106
  35. Leichter, lk 107
  36. Mart Saar. Fotokroonika elust ja loomingust, lk 8
  37. Leichter, lk 112–113
  38. Mart Saar. Fotokroonika elust ja loomingust, lk 8–9
  39. Mart Saar sõnas ja pildis, lk 92
  40. Leichter, lk 117–118
  41. Leichter, lk 121
  42. Kaarlep, lk 117–118, 135
  43. Leichter, lk 31, 113, 118
  44. "Mart Saare teoste loetelu Eesti Muusika Infokeskuses". Vaadatud 5.01.2014. 
  45. Põhjavaim, lk 93
  46. Mart Saar. Fotokroonika elust ja loomingust, lk 5, 10
  47. Mart Saar sõnas ja pildis, lk 16–17
  48. Mart Saar (1882–1963) Klaveriteosed (CD-plaadi ümbris)
  49. "Mart Saarest Rahvusvahelise Artur Kapi Ühingu kodulehel". Vaadatud 17.01.2014. 
  50. 50,0 50,1 Luule, see ei tule tuulest
  51. 51,0 51,1 Must lind
  52. Mart Saar sõnas ja pildis, lk 9
  53. Mart Saar sõnas ja pildis, lk 85
  54. Mart Saar sõnas ja pildis, lk 10
  55. Mart Saar sõnas ja pildis, lk 12
  56. Mart Saar sõnas ja pildis, lk 82
  57. 57,0 57,1 Mart Saar sõnas ja pildis, lk 85
  58. Mart Saar sõnas ja pildis, lk 86
  59. "Mart Saare monumendist Tartu linna kodulehel". Vaadatud 5.01.2014. 
  60. "Mart Saare monument Kultuurimälestiste riiklikus registris". Vaadatud 5.01.2014. 
  61. "Maja, kus aastail 1944–1963 elas Mart Saar Kultuurimälestiste riiklikus registris". Vaadatud 5.01.2014. 
  62. "Lauljad võistlesid Mart Saare sünniaastapäeva vääriliselt". Vaadatud 5.01.2014. 
  63. "Suure-Jaani muusikafestival – lauljate konkurss". Vaadatud 5.01.2014. 
  64. "Festival "Mart Saar 120"". Vaadatud 5.01.2014. 
  65. "September oli Mart Saare kuu". Vaadatud 5.01.2014. 

Allikad[muuda | muuda lähteteksti]

  • Laanepõld, Neeme; Rumessen, Vardo (koostajad; 1983) Mart Saar. Fotokroonika elust ja loomingust. Tallinn: Eesti Raamat
  • Leichter, Karl (1964) Mart Saar. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus
  • Luule, see ei tule tuulest (CD-plaadi ümbris, 2007; teksti autor Kersti Inno). Tallinn: Eesti Raadio
  • Must lind (CD-plaadi ümbris, 2012; teksti autor Vardo Rumessen). Tallinn: Estonian Classics
  • Rumessen, Vardo (koostaja; 1973) Mart Saar sõnas ja pildis. Tallinn: Eesti Raamat
  • Tosso, Tiiu (koostaja; 2007) Põhjavaim. Valik Mart Saare ja Tuudur Vettiku kirju. Tallinn: Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum. ISBN 978-9949-1-5355-8

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Hüpassaare laulik Mart Saar. Valik artikleid Mart Saarest (1982) Tallinn: Eesti Raamat
  • Jürisson, Valve (1966) Mart Saar ja Hüpassaare. Tallinn: Eesti NSV Kultuuriministeerium

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

See on hea artikkel. Lisateabe saamiseks klõpsa siia.