Oskar Kallas

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Oskar Kallas Helsingi-õpingute ajal (1892–1893)

Oskar Philipp Kallas (25. oktoober 1868 Kaarma Kirikuküla[1]26. jaanuar 1946 Stockholm) oli Eesti rahvaluuleteadlane ja diplomaat. Oli Eesti saadik Helsingis, Londonis ja Haagis.

Osales Miina Härma Gümnaasiumi ja Eesti Olümpiakomitee asutamises ning vedas Eesti Rahva Muuseumi asutamist. Kogus rahvaluulet ning tegi uurimisretki lutsi maarahva, setude ja Kraasna eestlaste juurde.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Aastal 1887 astus Kallas pärast Kuressaares gümnaasiumi lõpetamist Tartu Ülikooli õppima klassikalisi keeli ning astus Eesti Üliõpilaste Seltsi[2][3]. Jakob Hurda üleskutsel kogus Saaremaalt rahvapärandit ning hiljem korraldas kogumisretki ka Viru- ja Läänemaale.[3]

Aastal 1892 lõpetas ta Tartu Ülikooli ja siirdus õppima Helsingisse (1892–1893), kus keskendus etnograafiale ja soome-ugri keeltele[3]. Helsingis omandas ta 1901. aastal doktorikraadi käsitledes oma doktoritöös Eesti rahvalaule ja nende levikut[3]. Seejärel töötas mõned aastad Peterburi ülikoolis võrdleva keeleteaduse eradotsendina, kust suundus 1903. aastal perega Tartusse.[3]

Osales Miina Härma Gümnaasiumi asutamises 1906. aastal ja oli selle kooli esimene juht.[3] Samuti vedas ta alates 1907. aastast Eesti Rahva Muuseumi asutamist.[3] Kallas aitas täiendada EÜSi raamatukogu, mis kingiti muuseumile, millest kasvas hiljem välja Eesti Kirjandusmuuseum.[3]

Aastatel 1918–1920 oli Kallas Helsingis Eesti diplomaatiline esindaja. Ta oli 1920[4]–1922 Eesti saadik Soomes ning 1922–1934[5] Suurbritannias ja Hollandis.

Külastas 1895. aastal olümpiamänge ning propageeris olümpiaideid. Tegutses 1912. aastal Stockholmis Eesti olümpiareporterina ning koostas 1919. aastal Eesti Spordi Liidu põhikirja. Oli üks Eesti Olümpiakomitee asutajaliikmeid.[6]

19. novembril 1929 sai ta Tartu Ülikooli audoktoriks.

Elas alates 1934. aastast Tallinnas.

Valiti 1935. aastal Eesti Üliõpilaste Seltsi auvilistlaseks.[2]

1944. aastal põgenes Rootsi, kus kaks aastat hiljem suri. Tema põrm maeti Helsingi Hietaniemi kalmistule.

Ta on uurinud põhjalikult lutsi maarahva keelt ja kultuuri.

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Oskar Kallase vanemad olid Kaarma koguduse köster Mihkel Kallas (1824–1896) ja Wilhelmine Allas (1829–1894). Ta oli alates 1900. aastast abielus kirjanik Aino Kallasega, kelle isa oli Helsingi ülikooli professor Julius Krohn.[7]

Oskar Kallase vend Rudolf Gottfried Kallas (1851–1913) oli eesti koolikirjanik, pedagoog ja vaimulik; vend Eduard Kallas (1858–1900) avaldas mitu luulekogu; õde Ida Kallas (1853–1930) abiellus eelkoolipedagoogika teerajaja Carl Heinrich Niggoliga ja oli Jakob Hurda laste kasvataja; õde Wilhelmine (1863–1923) abikaasa oli Kaarma Õpetajate Seminari kauaaegne vanemõpetaja Johann August Kirotar ja nemad olid diplomaat Elmar Kirotari vanemad.

Oskar ja Aino Kallase elust valmis 1997. aastal režissöör Kirsti Petäjäniemi Soome-Eesti ühisfilm "Põletav armastus" ehk "Palava rakkaus".[8] Film esilinastus Eesti Televisioonis 26. detsembril 1997.[9]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Meedias