Intonatsioon (muusika)

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Intonatsioon on muusikas helikõrguse muutmine esituse käigus.

Intonatsioon sõltub muusikastiilist.

Intonatsioon kui esituspraktika käigus sobiva helikõrguse valimine[muuda | muuda lähteteksti]

Musitseerimise käigus helikõrgusi muutes peetakse intonatsiooni all silmas eelkõige peenhäälestust. Nii lauljad kui ka paljud muusikainstrumendid on võimelised esitama helikõrgusi, mis jäävad väljapoole võrdtempereeritud häälestust. Neil on võimalik teostada näiteks puhtas häälestuses oktaveid, kvinte, kvarte ja tertse. Tšellist Pablo Casals kirjutab helikõrguste intonatsiooni kohta: "Ära ehmata, kui sul on teistsugune intonatsioon kui klaveril. [...] Klaver oma võrdtempereeritud häälestusega on intonatsiooniline kompromiss."[1]

Järgnevalt on näha, kuidas intoneerida bassis diatoonilisi ja kromaatilisi pooltoone, et saavutada akordide puhas häälestus:

Passus duriusculuse akordid Wolfgang Amadeus Mozarti teoses "Misericordias Domini", d-moll, KV 205a.

Duriusculus harmonien.gif Helifaili info Kuula  Puhta häälestuse saavutamiseks tuleb diatoonilisi ja kromaatilisi pooltoone (suurendatud priime) intoneerida bassis järgmiselt:

c → h 112 tsenti
h → b 092 tsenti
b → a 112 tsenti
a → as 71 tsenti
as → g 112 tsenti


Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Casals, Pablo 1972. The Way They Play