Vello Vare: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu

Reasisene

Redaktsioon: 1. juuni 2020, kell 17:31

Vello Vare (enne eestistamist Arseni Ušatski; 4. aprill 1923 Järvamaa, Käru vald – 19. oktoober 2007) oli Nõukogude Liidu sõjaväelane.

Ta on pärit Pärniku külast (praegu Kädva).^[1] 1941. sai Vello Varest sõjakooli kursant Tallinnas. See oli aeg, kui Eesti Vabariigi Tondi Sõjakool oli 1940. aastal muudetud Nõukogude armee õppeasutuseks, mis kandis Tallinna Jalaväe Kooli (Таллинское военно-пехотное училищe) ja ka Tallinna Sõjakooli nime. See tegutses kuni 1941. aasta juulini Tallinnas, kui kool evakueeriti esialgu Slavgorodi (Altai krais) ja sealt sama aasta novembris juba Lääne-Siberisse Tjumenis. Tjumenis lõpetas sõjakooli Vello Vare. Tjumeni sõjakoolis oli 1941 kaks pataljoni, milles üks oli Eesti pataljon, kus õppisid siis Tallinnast Tjumeni toodud sõjakooli kursandid. 1941. aasta kohta olemas viited, et ta osale1941. aasta suvel osales ta Kautla metsades 15. Järvamaa^[küsitav] hävituspataljoni koosseisus sõjakuritegudes tsiviilelanikkonna vastu. Vajab selgitamist, kas vabatahtlikuks Punaarmeesse astumist dateeriti hävituspataljoni astumisest või vastuvõtmisest sõjakooli Tallinnas. Peale Tjumenis sõjakooli lõpetamist osales teises maailmasõjas, mille lõppemisel suunati edasi õppima Moskvasse M.V.Frunze nimelisse Sõjaväeakadeemiasse. See akadeemia oli Vene impeeriumi ajal tegutsenud Peterburis asunud sõjaväeakadeemia tasemel sõjakool, mis valmistas ette ohvitsere, kel peale vanemohvitseri karjääri tegevteenistuses oli võimalus tõusta ka kindraliks. Aastal 1950 lõpetas ta Moskvas M. V. Frunze nimelise Sõjaväeakadeemia. Ta jäi akadeemia juurde tööle, töötades õppejõu, vanemteaduri ja õpperühma juhina. Sõjakooli õppejõuna kaitses kandidaadi (PhD) ja 1970. aastal sai ta sõjateaduste doktori kraadi, mis avas võimaluse saada sõjakoolides professoriks. Aastal 1976 tuli teenima Eestisse, sest see andis võimaluse saada sõjaväes positsioon, et saada kindrali auaste, mis eestlastele NSV Liidu armees oli suhteliselt raskelt kättesaadav. Aastatel 1976–1988 oli ta Eesti NSV tsiviilkaitsestaabi ülem ehk ametikohal, mis andis võimaluse saada kindraliks. 1977. aastal ülendati ta kindralmajoriks. Perestroika ajal loobub tööst tsiviilkaitse alal ning otsib teadusdoktorina võimalust töötada teadusasutuses. Alates 1988. aastast töötas ta Eesti NSV Teaduste Akadeemia Ajalooinstituudi teadurina. Samal ajal hakkas osalema poliitikas ja aastatel 1989–1991 oli ta Nõukogude Liidu rahvasaadik. Valimistel osales Eesti alal 1 014 360 hääleõiguslikku inimest, mis tähendas, et boikoti õhutamine jäi marginaalseks. Laulva revolutsiooni käigus populaarseks saanud persoonid tegid valimistel puhta töö. Rahvarinde kandidaat Igor Gräzin sai Pärnu maavalimisringkonnas 97,67% häältest. Vaino Väljas sai 92,80%, Rein Otsason 92,34%, Indrek Toome 91,24%, Arnold Rüütel 90,33%, Arder Väli 89,04%, Ignar Fjuk 86,65%, Juhan Aare 85,79%, Ülo Vooglaid 83,89%, Marju Lauristin 83,57% jne. Ülekaaluka võidu oma konkurentide üle saavutasid ka Hardo Aasmäe, Mihhail Bronštein, Arvo Haug, Vladimir Jarovoi, Siim Kallas, Oleg Klušin, Jüri Kraft, Nikolai Kutašov, Tiit Käbin, Tõnu Laak, Endel Lippmaa, Tiit Made, Mikk Mikiver, Hasso Nurm, Viktor Palm, Tadeuš Pupkevitš, Ivar Raig, Edgar Savisaar ja Gustav Tõnspoeg. Kuues valimisringkonnas aga ei saavutanud ükski kandidaat 50%+1 häält ning korraldamisele tulid kahe enam hääli saanu vahel kordusvalimised. Võidu saavutasid Gennadi Golubkov, Klara Hallik, Peeter Jalakas, Jevgeni Kogan, Toivo Ninnas ja Vello Pohla. Eesti territoriaalsetest valimisringkondadest valitule 36 saadikule lisandus veel 12 saadikut, kes pääsesid Moskvasse üleliiduliste organisatsioonide vahendusel. Need olid Andres Aruvald, Jüri Kahn, Kaljo Kiisk, Ivan Lõzo, Irina Raud, Karl Rebane, Väino Saar, Olev Subbi, Eino Tamberg, Enn Tõugu, Vello Vare ja Toomas Varek.

1991–1999 oli Vello Vare Eesti Vabariigi välisministeeriumi nõunik. Eesti Vabariigi kaitseväe taastamise ajal kuulus 15. juunist 17. septembrini 1993. aastani kaitsejõudude tegevohvitseride atesteerimiskomisjoni.^[2] Oli aktiivne eestikeelse sõjanduse terminoloogia loomisel, ta on koostanud ja toimetanud mitmeid eesti sõjandusterminoloogia sõnastikke.

Isiklikku

Raivo Vare on tema poeg.

Publikatsioone

Heino Ernits, Enn Veskimägi. Vene-eesti sõjanduse sõnaraamat, Tallinn: Valgus 1986 – koostaja ja toimetaja
Yrjö Honkanen, Raimo Raag, Ülo Treikelder, Enn Veskimägi. Väike eesti-inglise-prantsuse-rootsi-saksa-soome-vene sõjanduse sõnastik, Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus 2001 – toimetaja koos Enn Veskimäe ja Mari Hiiemäega
Jälgi tallatud radadelt: ühe elu kroonika, Tallinn 2003 (2 köidet), ISBN 9985789881, ISBN 9985789946
Sõjamehe elu talletus arvukatesse päevikutesse. – Järva Teataja, 22. oktoober 2005 (intervjuu Kaarel Aluojale)

Viited

Kirjandus

Ühises rivis ühise vaenlase vastu, Tallinn, Eesti Raamat 1969.
Virkko Lepassalu. Valusalt valge.

Välislingid

Helisalvestis: meenutused (intervjuu Ivar Trikkelile)

[1] Sven Pärna lehekülg Kädva külast

[2] Vabariigi Presidendi käskkiri

[1]

[2]

@@ 2. rida: / 2. rida: @@
 '''Vello Vare''' (enne eestistamist '''Arseni Ušatski'''; [[4. aprill]] [[1923]] [[Järvamaa]], [[Käru vald (Vändra kihelkond)|Käru vald]] – [[19. oktoober]] [[2007]]) oli Nõukogude Liidu sõjaväelane.
-Ta on pärit [[Pärniku]] külast (praegu [[Kädva]]).<ref>[http://web.archive.org/20040509222520/www.geocities.com/kadvakula/ Sven Pärna lehekülg Kädva külast]</ref>  1941. sai Vello Varest sõjakooli kursant Tallinnas. See oli aeg, kui Eesti Vabariigi Tondi Sõjakool oli  1940. aastal muudetud  [[Nõukogude armee]] õppeasutuseks, mis kandis [[Tallinna Jalaväe Kool|Tallinna Jalaväe Kooli]] (Таллинское военно-пехотное училищe) ja ka Tallinna Sõjakooli nime. See tegutses kuni 1941. aasta juulini Tallinnas, kui kool evakueeriti esialgu Slavgorodi ([[Altai krai|Altai krais]]) ja sealt sama aasta novembris juba Lääne-Siberisse Tjumenis. Tjumenis lõpetas sõjakooli Vello Vare. Tjumeni sõjakoolis oli 1941 kaks pataljoni, milles üks oli Eesti pataljon, kus õppisid siis Tallinnast Tjumeni toodud sõjakooli kursandid. 1941. aasta kohta olemas viited, et ta osale1941. aasta suvel osales ta Kautla metsades {{kas|15. Järvamaa}} [[Hävituspataljonid|hävituspataljon]]i koosseisus sõjakuritegudes tsiviilelanikkonna vastu. Vajab selgitamist, kas vabatahtlikuks Punaarmeesse astumist dateeriti hävituspataljoni astumisest või vastuvõtmisest sõjakooli Tallinnas. Peale Tjumenis sõjakooli lõpetamist osales teises maailmasõjas, mille lõppemisel suunati edasi õppima Moskvasse M.V.Frunze nimelisse Sõjaväeakadeemiasse. See akadeemia oli Vene impeeriumi ajal tegutsenud Peterburis asunud sõjaväeakadeemia tasemel sõjakool, mis valmistas ette ohvitsere, kel peale vanemohvitseri karjääri tegevteenistuses oli võimalus tõusta ka kindraliks. Aastal [[1950]] lõpetas ta [[Moskva]]s [[M. V. Frunze nim. Sõjaväeakadeemia|M. V. Frunze nimelise Sõjaväeakadeemia]]. Ta jäi akadeemia juurde tööle, töötades [[õppejõud|õppejõu]], [[vanemteadur]]i ja õpperühma juhina.  Sõjakooli õppejõuna kaitses kandidaadi (PhD) ja [[1970]]. aastal sai ta sõjateaduste doktori kraadi, mis avas võimaluse saada sõjakoolides professoriks. Aastal 1976 tuli teenima Eestisse, sest see andis võimaluse saada sõjaväes positsioon, et saada kindrali auaste, mis eestlastele NSV Liidu armees oli suhteliselt raskelt kättesaadav. Aastatel [[1976]]–[[1988]] oli ta Eesti NSV tsiviilkaitsestaabi ülem ehk ametikohal, mis andis võimaluse saada kindraliks. [[1977]]. aastal ülendati ta [[kindralmajor|kindralmajoriks.  Perestroika]] ajal loobub tööst tsiviilkaitse alal ning otsib teadusdoktorina võimalust töötada teadusasutuses. Alates 1988. aastast töötas ta Eesti NSV Teaduste Akadeemia Ajalooinstituudi teadurina. Samal ajal hakkas osalema poliitikas ja aastatel [[1989]]–[[1991]] oli ta [[Nõukogude Liidu rahvasaadik]] ning 1991–[[1999]] [[Eesti Vabariigi välisministeerium]]i nõunik. Eesti Vabariigi kaitseväe taastamise ajal kuulus [[15. juuni]]st [[17. september|17. septembrini]] [[1993]]. aastani [[Kaitsejõudude tegevohvitseride atesteerimiskomisjon|kaitsejõudude tegevohvitseride atesteerimiskomisjoni]].<ref>[http://vp1992-2001.vpk.ee/est/ametitegevus/Kaskkiri.asp?ID=4769 Vabariigi Presidendi käskkiri]</ref> Oli aktiivne eestikeelse sõjanduse terminoloogia loomisel, ta on koostanud ja toimetanud mitmeid eesti sõjandusterminoloogia sõnastikke.
+Ta on pärit [[Pärniku]] külast (praegu [[Kädva]]).<ref>[http://web.archive.org/20040509222520/www.geocities.com/kadvakula/ Sven Pärna lehekülg Kädva külast]</ref>  1941. sai Vello Varest sõjakooli kursant Tallinnas. See oli aeg, kui Eesti Vabariigi Tondi Sõjakool oli  1940. aastal muudetud  [[Nõukogude armee]] õppeasutuseks, mis kandis [[Tallinna Jalaväe Kool|Tallinna Jalaväe Kooli]] (Таллинское военно-пехотное училищe) ja ka Tallinna Sõjakooli nime. See tegutses kuni 1941. aasta juulini Tallinnas, kui kool evakueeriti esialgu Slavgorodi ([[Altai krai|Altai krais]]) ja sealt sama aasta novembris juba Lääne-Siberisse Tjumenis. Tjumenis lõpetas sõjakooli Vello Vare. Tjumeni sõjakoolis oli 1941 kaks pataljoni, milles üks oli Eesti pataljon, kus õppisid siis Tallinnast Tjumeni toodud sõjakooli kursandid. 1941. aasta kohta olemas viited, et ta osale1941. aasta suvel osales ta Kautla metsades {{kas|15. Järvamaa}} [[Hävituspataljonid|hävituspataljon]]i koosseisus sõjakuritegudes tsiviilelanikkonna vastu. Vajab selgitamist, kas vabatahtlikuks Punaarmeesse astumist dateeriti hävituspataljoni astumisest või vastuvõtmisest sõjakooli Tallinnas. Peale Tjumenis sõjakooli lõpetamist osales teises maailmasõjas, mille lõppemisel suunati edasi õppima Moskvasse M.V.Frunze nimelisse Sõjaväeakadeemiasse. See akadeemia oli Vene impeeriumi ajal tegutsenud Peterburis asunud sõjaväeakadeemia tasemel sõjakool, mis valmistas ette ohvitsere, kel peale vanemohvitseri karjääri tegevteenistuses oli võimalus tõusta ka kindraliks. Aastal [[1950]] lõpetas ta [[Moskva]]s [[M. V. Frunze nim. Sõjaväeakadeemia|M. V. Frunze nimelise Sõjaväeakadeemia]]. Ta jäi akadeemia juurde tööle, töötades [[õppejõud|õppejõu]], [[vanemteadur]]i ja õpperühma juhina.  Sõjakooli õppejõuna kaitses kandidaadi (PhD) ja [[1970]]. aastal sai ta sõjateaduste doktori kraadi, mis avas võimaluse saada sõjakoolides professoriks. Aastal 1976 tuli teenima Eestisse, sest see andis võimaluse saada sõjaväes positsioon, et saada kindrali auaste, mis eestlastele NSV Liidu armees oli suhteliselt raskelt kättesaadav. Aastatel [[1976]]–[[1988]] oli ta Eesti NSV tsiviilkaitsestaabi ülem ehk ametikohal, mis andis võimaluse saada kindraliks. [[1977]]. aastal ülendati ta [[kindralmajor|kindralmajoriks.  Perestroika]] ajal loobub tööst tsiviilkaitse alal ning otsib teadusdoktorina võimalust töötada teadusasutuses. Alates 1988. aastast töötas ta Eesti NSV Teaduste Akadeemia Ajalooinstituudi teadurina. Samal ajal hakkas osalema poliitikas ja aastatel [[1989]]–[[1991]] oli ta [[Nõukogude Liidu rahvasaadik]].  Valimistel osales Eesti alal 1 014 360 hääleõiguslikku inimest, mis tähendas, et boikoti õhutamine jäi marginaalseks. [[Laulev revolutsioon|Laulva revolutsiooni]] käigus populaarseks saanud persoonid tegid valimistel puhta töö. Rahvarinde kandidaat [[Igor Gräzin]] sai Pärnu maavalimisringkonnas 97,67% häältest. [[Vaino Väljas]] sai 92,80%, [[Rein Otsason]] 92,34%, [[Indrek Toome]] 91,24%, [[Arnold Rüütel]] 90,33%, [[Arder Väli]] 89,04%, [[Ignar Fjuk]] 86,65%, [[Juhan Aare]] 85,79%, [[Ülo Vooglaid]] 83,89%, [[Marju Lauristin]] 83,57% jne. Ülekaaluka võidu oma konkurentide üle saavutasid ka [[Hardo Aasmäe]], [[Mihhail Bronštein]], [[Arvo Haug]], [[Vladimir Jarovoi]], [[Siim Kallas]], [[Oleg Klušin]], [[Jüri Kraft]], [[Nikolai Kutašov]], [[Tiit Käbin]], [[Tõnu Laak]], [[Endel Lippmaa]], [[Tiit Made]], [[Mikk Mikiver]], [[Hasso Nurm]], [[Viktor Palm]], [[Tadeuš Pupkevitš]], [[Ivar Raig]], [[Edgar Savisaar]] ja [[Gustav Tõnspoeg]]. Kuues valimisringkonnas aga ei saavutanud ükski kandidaat 50%+1 häält ning korraldamisele tulid kahe enam hääli saanu vahel kordusvalimised. Võidu saavutasid [[Gennadi Golubkov]], [[Klara Hallik]], [[Peeter Jalakas (1942)|Peeter Jalakas]], [[Jevgeni Kogan]], [[Toivo Ninnas]] ja [[Vello Pohla]]. Eesti territoriaalsetest valimisringkondadest valitule 36 saadikule lisandus veel 12 saadikut, kes pääsesid Moskvasse üleliiduliste organisatsioonide vahendusel. Need olid [[Andres Aruvald]], [[Jüri Kahn]], [[Kaljo Kiisk]], [[Ivan Lõzo]], [[Irina Raud]], [[Karl Rebane]], [[Väino Saar]], [[Olev Subbi]], [[Eino Tamberg]], [[Enn Tõugu]], [[Vello Vare]] ja [[Toomas Varek]].
+–[[1999]] [[Eesti Vabariigi välisministeerium|oli  Vello Vare Eesti Vabariigi välisministeerium]]i nõunik. Eesti Vabariigi kaitseväe taastamise ajal kuulus [[15. juuni]]st [[17. september|17. septembrini]] [[1993]]. aastani [[Kaitsejõudude tegevohvitseride atesteerimiskomisjon|kaitsejõudude tegevohvitseride atesteerimiskomisjoni]].<ref>[http://vp1992-2001.vpk.ee/est/ametitegevus/Kaskkiri.asp?ID=4769 Vabariigi Presidendi käskkiri]</ref> Oli aktiivne eestikeelse sõjanduse terminoloogia loomisel, ta on koostanud ja toimetanud mitmeid eesti sõjandusterminoloogia sõnastikke.
 ==Isiklikku==