Ülo Vooglaid

Allikas: Vikipeedia
Ülo Vooglaid 2012. aastal.

Ülo Vooglaid (sündinud 29. augustil 1935 Tallinnas) on eesti sotsiaalteadlane, haridustegelane ja poliitik.


Biograafia[muuda | muuda lähteteksti]

1949–1953 õppis ta Haapsalu Pedagoogilises Koolis (1945–1950 Haapsalu Õpetajate Seminar) pedagoogikat, sealt edasi liikus ta praktikale Tilsi lastekodusse ning 1954. aastal astus ta Tartu Riiklikku Ülikooli, mille lõpetas 1960. aastal ajaloo erialal. 1970. aastal kaitses ta filosoofiakandidaadi väitekirja (kaasajal võrdsustatud filosoofiadoktorikraadiga).[1]

Ülo Vooglaid oli aastatel 1963–1965 ajakirjanik ajalehe "Edasi" toimetuses. 1965–1975 oli ta TRÜ õppejõud ning TRÜ sotsioloogia laboratooriumi asutaja ja teaduslik juhataja, aga ta vallandati ja heideti NLKP-st välja, sest tema teadustöö tulemused polnud kooskõlas Eesti NSV juhtkonna ideoloogiliste taotlustega. Vooglaid töötas aastatel 1975–1977 Eesti NSV Kergetööstuse Ministeeriumi Töö ja Juhtimise Teadusliku Organiseerimise Keskuses ja aastatel 1977–1986 Eesti NSV Rahvamajanduse Juhtivate Töötajate ja Spetsialistide Kvalifikatsiooni Tõstmise Instituudis ning aastatel 1986–1989 Pirgu Arenduskeskuse juhataja.[2].[1]

Seejärel valiti Ülo Vooglaid NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressi liikmeks ja temast sai NSVL Ülemnõukogu liige ning samal ajal oli ta ka ENSV Ametiühingute Kesknõukogu Teaduliku Uurimise Keskuse juhataja (aastatel 1989–1991). Aastal 1991 oli ta ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi esmehe Arnold Rüütli nõunik, seejärel ENSV Valitsuse Teadusosakonna ja ka Valitsuse Vastuproaganda Osakonna juhataja, ta oli ka Eesti Kongressi ja Põhiseaduse Assamblee liige ning olnud saadik Riigikogu kolmes koosseisus (1992–1996; 1996–1998; 2004–2005).[1]

Alates 1996. aastast on ta Õigusinstituudi professor ja alates 2000. aastast Tartu Ülikooli emeriitprofessor. Tema teadustöö teemadeks on olnud sotsiaalne kommunikatsioon, organisatsiooni- ja juhtimisteooria, sotsiaalse juhtimise ja iseregulatsiooni mehhanismid, innovatsiooniteooria ja -praktika, teadusmetodoloogia, andragoogika, haridusteooria ja haridusfilosoofia.[1]

Ta on olnud ka Rahvusraamatukogu nõukogu esimees ja Rahvusraamatukogu teadusnõukogu esimees. Rahvarinde korraldava toimkonna ja poliitikakomisjoni liige. Täiskasvanute koolitajate assotsiatsiooni ANDRAS asutajaliige ja juhatuse liige. Avatud Eesti Fondi asutajaliige. Eesti Euroopa Liikumise asutajaliige. Maa piirkona noorte õppe edendamise sihtasutuse, s.o Arno Tali Fondi asutajaliige ja juhatuse liige. Eesti Rooma Klubi asutajaliige, president ja asepresident. Toompea Haridusseminari asutajaliige. Eesti Looduskaitse Seltsi ja Eesti Ajakirjanike Liidu auliige ning tegev mitmetes teisteski organisatsioonides.[1]

Ülo Vooglaiul on koos kasulastega 10 last ja 22 lapselast ja 11 lapselapselast.[1]

Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]

  • Vooglaid, Ülo 1987. Juhtimise ja valitsemise eetikast. Vikerkaar, nr. 4: 42–45; 5: 37–40; 6: 47–51; 7: 39–45; 8: 49–53.
  • Vooglaid, Ülo 2015. Aeg & Vaim: Mõtteid, arutlusi, esseid. (Koostaja Ivar Tröner.) SE&JS kirjastus.

Tunnustused[muuda | muuda lähteteksti]

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Tema poegade seas on Varro Vooglaid.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 Raadio 2. Raadiosaade "Hallo, Kosmos!" (293. osa). "Ülo Vooglaid – elulised õppetunnid, I osa".
  2. Eesti entsüklopeedia. 14. köide: Eesti elulood. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2000, lk 620.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]