Ülo Vooglaid

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Ülo Vooglaid (2012)

Ülo Vooglaid (sündinud 29. augustil 1935 Tallinnas) on eesti sotsiaalteadlane, haridustegelane ja poliitik.


Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Aastatel 1949–1953 õppis ta Haapsalu Pedagoogilises Koolis (1945–1950 Haapsalu Õpetajate Seminar) pedagoogikat, sealt edasi liikus ta praktikale Tilsi lastekodusse ning astus 1954. aastal Tartu Riiklikku Ülikooli, mille lõpetas 1960. aastal ajaloo erialal. 1970. aastal kaitses ta filosoofiakandidaadi väitekirja (tänapäeval võrdsustatud filosoofiadoktorikraadiga).[1]

Ülo Vooglaid oli aastatel 1963–1965 ajalehe Edasi ajakirjanik. Aastatel 1965–1975 oli ta TRÜ õppejõud ning TRÜ sotsioloogia laboratooriumi asutaja ja teaduslik juhataja, kuid ta vallandati ja heideti NLKP-st välja, sest tema teadustöö tulemused polnud kooskõlas Eesti NSV juhtkonna ideoloogiliste taotlustega. Vooglaid töötas aastatel 1975–1977 Eesti NSV Kergetööstuse Ministeeriumi Töö ja Juhtimise Teadusliku Organiseerimise Keskuses ja aastatel 1977–1986 Eesti NSV Rahvamajanduse Juhtivate Töötajate ja Spetsialistide Kvalifikatsiooni Tõstmise Instituudis ning aastatel 1986–1989 Pirgu Arenduskeskuse juhatajana.[2].[1]

1989. aastal valiti Ülo Vooglaid NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressi liikmeks ja temast sai NSV Liidu Ülemnõukogu liige ning samal ajal oli ta ka Eesti NSV Ametiühingute Kesknõukogu Teadusliku Uurimise Keskuse juhataja (aastatel 1989–1991). Aastal 1991 oli ta Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe Arnold Rüütli nõunik, seejärel Eesti NSV Valitsuse Teadusosakonna ja ka Valitsuse Vastupropaganda Osakonna juhataja, ta oli ka Eesti Kongressi ja Põhiseaduse Assamblee liige ning olnud saadik Riigikogu kolmes koosseisus (1992–1996; 1996–1998; 2004–2005).[1]

Alates 1996. aastast on ta Õigusinstituudi professor ja alates 2000. aastast Tartu Ülikooli emeriitprofessor. Tema teadustöö teemadeks on olnud sotsiaalne kommunikatsioon, organisatsiooni- ja juhtimisteooria, sotsiaalse juhtimise ja iseregulatsiooni mehhanismid, innovatsiooniteooria ja -praktika, teadusmetodoloogia, andragoogika, haridusteooria ja haridusfilosoofia.[1]

Ta on olnud ka Rahvusraamatukogu nõukogu esimees ja Rahvusraamatukogu teadusnõukogu esimees. Rahvarinde korraldava toimkonna ja poliitikakomisjoni liige. Täiskasvanute koolitajate assotsiatsiooni ANDRAS asutajaliige ja juhatuse liige. Avatud Eesti Fondi asutajaliige. Eesti Euroopa Liikumise asutajaliige. Maapiirkonna noorte õppe edendamise sihtasutuse, s.o Arno Tali Fondi asutajaliige ja juhatuse liige. Eesti Rooma Klubi asutajaliige, president ja asepresident. Toompea Haridusseminari asutajaliige. Eesti Looduskaitse Seltsi ja Eesti Ajakirjanike Liidu auliige ning tegev veel mitmes organisatsioonis.[1]

Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]

  • Vooglaid, Ülo 1987. "Juhtimise ja valitsemise eetikast". // Vikerkaar, nr 4: 42–45; 5: 37–40; 6: 47–51; 7: 39–45; 8: 49–53.
  • Vooglaid, Ülo 2015. Aeg & Vaim: Mõtteid, arutlusi, esseid (koostaja Ivar Tröner). SE&JS kirjastus.
  • Vooglaid, Ülo 2018. Sõna on Jõud. Raadio Ööülikoolis aastatel 2001-2017 peetud loengud (koostaja Ivar Tröner). SE&JS kirjastus.

Tunnustused[muuda | muuda lähteteksti]

Pere[muuda | muuda lähteteksti]

Ülo Vooglaid elab Raplamaal Kohila vallas[viide?]. Tal on koos kasulastega 10 last, 22 lapselast ja 11 lapselapselast.[1] Tema tütar on Kati Kukk ja poegade seas on Varro Vooglaid. Tema abikaasa on Kersti Nigesen.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 Raadio 2. Raadiosaade "Hallo, Kosmos!" (293. osa). "Ülo Vooglaid – elulised õppetunnid, I osa".
  2. Eesti entsüklopeedia. 14. köide: Eesti elulood. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2000, lk 620.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]