Karl Rebane

Allikas: Vikipeedia

Karl Rebane (11. aprill 1926 Pärnu4. november 2007) oli eesti füüsik.[1]

Ta õppis 19471949 TPI-s, lõpetas Leningradi Ülikooli 1952. Oli 19731990 ENSV Teaduste Akadeemia president[2], 1973–1976 Tartu Ülikooli Füüsika Instituudi juhataja[3]

Haridustee[muuda | redigeeri lähteteksti]

Õppis Pärnus 1933–1941 ja Eesti mittetäielikus keskkoolis Verhne-Uralskis 1942–1943.
Tallinna Polütehnilise Instituudi ettevalmistusosakonna õpilane ja elektrotehnika üliõpilane 1946–1949.
Leningradi Ülikooli füüsikateaduskonna üliõpilane ja aspirant 1949–1953.

Teaduskraad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Füüsika-matemaatika kandidaat, 1955, Leningradi RÜ. Doktorikraad 1964, väitekiri: "Metod momentov i kolebatelnaja struktura spektrov primesnyh kristallov", Valgevene TA Füüsika Instituut, Minsk.

Töö[muuda | redigeeri lähteteksti]

Põllutööline kolhoosis Tšeljabinski oblasti Verhneuralski rajoonis 1941–1942,
sõdur Eesti Korpuses (1943–1946), sai haavata lahingus novembris 1944.

Tartu Ülikoolis
teoreetilise füüsika vanemõpetaja ja dotsent 1955–1958;
eksperimentaalfüüsika kateedri organiseerija ja juhataja 1958–1960;
teoreetilise füüsika ja tahke keha füüsika lektor 1961–1968;
laseroptika ühiskateedri FI-ga organiseerija ja juhataja 1976–1993 (viimased kaks ametit ühiskondliku töö korras);
TÜ emeriitprofessor alates 1994;
2005–2007 Tartu Ülikool, loodus- ja tehnoloogiateaduskond, Tartu Ülikooli Füüsika Instituut; erakorraline vanemteadur.

Eesti Teaduste Akadeemias
Füüsika ja Astronoomia Instituudi vanemteadur ja teadusala asedirektor 1956–1964;
Füüsika-matemaatika ja tehnikateaduste osakonna akadeemiksekretär 1964–1968; asepresident 1968–1973, president 1973–1990;
ETA Füüsika Instituudi (FI) loomise organiseerija, direktor 1973–1976 (ühiskondlikus korras);
FI laborijuhataja ja peateadur 1990–1992;
Kosmoseuuringute Keskuse ja Eesti Biokeskuse peateadur 1993–1996;
vabakutseline teadustöötaja (Eesti TA uurimistoetuste saaja, grantide hoidja) alates 1996.

Teadus- ja juhtimistegevus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tema teadustöö põhivaldkonnad ja -suunad on olnud loodusteadused ja tehnika ning füüsika (tahkise spektroskoopia ja optika; entroopiaprobleemid keskkonnahoius ja ühiskonnas).

Eesti TA-s ja TÜ-s:
TÜ eksperimentaalfüüsika kateedri organiseerija ja juhataja 1958–1960,
laseroptika FI ja TÜ ühiskateedri organiseerija ja juhataja 1976–1993;
Füüsika ja Astronoomia Instituudi teadusala asedirektor 1956–1964,
Füüsika-matemaatika ja tehnikateaduste osakonna akadeemiksekretär 1964–1968,
Eesti TA asepresident 1968–1973, president 1973–1990;
alates aastast 1959 valmistas ette Füüsika Instituudi (FI) loomist ja 1973–1976 oli selle esimene direktor;
FI laborijuhataja 1990–1992.

Rahvusvahelisel tasemel:
NSVL TA Ühendatud Optikanõukogu esimees 1979–1991 (ühendas spektroskoopia, luminestsentsi, laserite ja mittelineaarse optika ning holograafia);
Euroopa Füüsikaühingu nõukogu ja täitevkomitee liige (1976–1985);
Rahvusvahelise Optikanõukogu liige ja asepresident (1989–1992);
Rahvusvahelise Teaduskultuuri Keskuse – Maailmalaboratooriumi Eesti haru direktor.
Mitme rahvusvaheliselt tunnustatud füüsikaajakirja toimetuskollegiumi liige.

Teaduspreemiad ja tunnustused[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • 2001 – Eesti Vabariigi teaduspreemia elutöö eest
  • 2000 – Cariplo preemia uurimistööks Itaalias
  • 1996 – EV teaduspreemia täppisteadustes (kollektiivis) (ühe molekuli spektroskoopia)
  • 1993 – Alexander v. Humboldti preemia uurimistööks Saksamaal
  • 1981 – NSVL TA P.N. Lebedevi kuldmedal saavutuste eest füüsikas
  • 1965 – ENSV riiklik preemia (kollektiivis) (lisansispektri võnkestruktuur, foononvabad jooned)
  • 2006 – Valgetähe III klassi teenetemärk

Isiklikku[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tema abikaasa oli Ljubov Rebane, lapsed Inna Rebane ja Aleksander Rebane, vennad Jaan Rebane, Toomas Rebane, Jüri Rebane ja õde Miina Rebane.

Teosed[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Ребане, Карл Карлович, Элементарная теория колебательной структуры спектров примесных центров кристаллов. М., Наука, 1968; (Karl K. Rebane, Impurity Spectra of Solids. Elementary Theory of Vibrational Structure, 1970, USA, Springer-Verlag)
  2. Ребане, Карл Карлович, Вторичное свечение примесного центра кристалла. Тарту, 1970
  3. Karl Rebane, Energia, entroopia, elukeskkond, 1980, Tallinn, Valgus

Teaduspublikatsioonid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eesti Teadusinfosüsteemis

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Eesti entsüklopeedia. 14. köide: Eesti elulood. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2000, lk 417–418.
  2. Teaduste Akadeemia ajalugu
  3. Tartu Ülikooli Füüsika Instituudi ajalugu (24.11.2012)

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Obituary of Karl Rebane April 11, 1926 - November 4, 2007. Joseph Birman, Anshel Gorokhovsky, Alexander Kaplyanskii and Alexei Maradudin] Physics Today Online (post-date 2-25-08)