Tallinna Kirjanike Maja: erinevus redaktsioonide vahel

Lisa lingid
Allikas: Vikipeedia
Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatusUuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
Juhan Smuuli bareljeef
Djreichsfuhrer (arutelu | kaastöö)
3151 muudatust
Resümee puudub
16. rida: 16. rida:
Kirjanike Maja modernistliku ilme sobimatus vanalinna üldilmega leidis hiljem teravat kriitikat. Kuid 1950. aastate lõpus, kui hoonet ehitati, ei mõeldud veel sellele ning arhitekt oli arvestanud, et Harju tänava Niguliste kiriku poolne külg leiab peagi hoonestamist. Siis ei oleks olnud näha vanalinna ilmega sobimatut suurt ühtlast fassaadipinda, nagu praegu.<ref name=":0" />
Kirjanike Maja modernistliku ilme sobimatus vanalinna üldilmega leidis hiljem teravat kriitikat. Kuid 1950. aastate lõpus, kui hoonet ehitati, ei mõeldud veel sellele ning arhitekt oli arvestanud, et Harju tänava Niguliste kiriku poolne külg leiab peagi hoonestamist. Siis ei oleks olnud näha vanalinna ilmega sobimatut suurt ühtlast fassaadipinda, nagu praegu.<ref name=":0" />


Hoone fassaadil on Juhan Smuuli bareljeef
Hoone fassaadil on Juhan Smuuli bareljeef.


== Interjöör ==
== Interjöör ==
36. rida: 36. rida:


Noorte ja loovintelligentsi meelispaigana oli Pegasus oluline kirjandus- ja kunstielukeskus. Kohvikus korraldati arvukalt näitusi, mis esitasid tolle aja kõige uuenduslikumat loomingut. Eesti popkunsti arenguloos on olulise tähtsusega Pegasuses 1969. aastal toimunud [[SOUP]]-rühmituse näitus, kus noored vihased [[Ando Keskküla]], [[Andres Tolts]], [[Leonhard Lapin]] ja teised esitasid esmakordselt oma kõmulisi teoseid. Järgmisel aastal astuti avalikkuse ette koos [[Kaljo Põllu]] juhitud [[Visarid|Visaritega]]. Kohviku uuenduslikust miljööst inspireerituna valmis Leohard Lapinil [[koomiks]] “Benno Bladikorni elurõõm, arvamused ja mõttetu surm kohvikus “Pelargia”” (1–10 pilti, 1970, [[Eesti Kunstimuuseum]]).<ref>{{Netiviide|Autor=Harry Liivrand|URL=http://epl.delfi.ee/news/kultuur/ee-kadunud-kohvik?id=50850105|Pealkiri=EE: Kadunud kohvik|Väljaanne=Eesti Päevaleht|Aeg=09.11.2000|Kasutatud=6.06.2017}}</ref>
Noorte ja loovintelligentsi meelispaigana oli Pegasus oluline kirjandus- ja kunstielukeskus. Kohvikus korraldati arvukalt näitusi, mis esitasid tolle aja kõige uuenduslikumat loomingut. Eesti popkunsti arenguloos on olulise tähtsusega Pegasuses 1969. aastal toimunud [[SOUP]]-rühmituse näitus, kus noored vihased [[Ando Keskküla]], [[Andres Tolts]], [[Leonhard Lapin]] ja teised esitasid esmakordselt oma kõmulisi teoseid. Järgmisel aastal astuti avalikkuse ette koos [[Kaljo Põllu]] juhitud [[Visarid|Visaritega]]. Kohviku uuenduslikust miljööst inspireerituna valmis Leohard Lapinil [[koomiks]] “Benno Bladikorni elurõõm, arvamused ja mõttetu surm kohvikus “Pelargia”” (1–10 pilti, 1970, [[Eesti Kunstimuuseum]]).<ref>{{Netiviide|Autor=Harry Liivrand|URL=http://epl.delfi.ee/news/kultuur/ee-kadunud-kohvik?id=50850105|Pealkiri=EE: Kadunud kohvik|Väljaanne=Eesti Päevaleht|Aeg=09.11.2000|Kasutatud=6.06.2017}}</ref>

==Tuntud elanikke==
{{veerud}}
*[[Villem Gross]]<ref name="Kulli">[https://www.ohtuleht.ee/306372/nagu-oleks-jaan-krossi-sammud-mis-trepil-kostavad- "Nagu oleks Jaan Krossi sammud, mis trepil kostavad."] ''[[Õhtuleht]]'', 29.11.2008</ref>
*[[Erni Hiir]]<ref name="Kulli"/>
*[[Väino Ilus]]<ref name="Kulli"/>
*[[Eerik-Niiles Kross]]<ref name="Kulli"/>
*[[Jaan Kross]]<ref name="Kross"/><ref name="Kulli"/><ref name="Paulus"/>
*[[Märten Kross]]<ref name="Kulli"/>
*[[Paul Kuusberg]]<ref name="Paulus"/>
*[[Uno Laht]]<ref name="Kulli"/>
*[[Einar Maasik]]<ref name="Kulli"/>
*[[Kersti Merilaas]]<ref name="Paulus">[[Karin Paulus]]. ''Kirjanike Maja, Harju tänav 1''. ''Pulss'', aprill/mai 2015.</ref>
*[[Mihkel Mutt]]<ref name="Kulli"/>
*[[Ellen Niit]]<ref name="Kross"/><ref name="Kulli"/>
*[[Aino Pervik]]<ref name="Kulli"/>
*[[Eno Raud]]<ref name="Kulli"/>
*[[Mihkel Raud]]<ref name="Kulli"/>
*[[Piret Raud]]<ref name="Kulli"/>
*[[Rein Raud]]<ref name="Kulli"/>
{{veerud-piir}}
*[[Ants Saar]]<ref name="Kulli"/>
*[[Piret Saluri]]<ref name="Kulli"/>
*[[Rein Saluri]]<ref name="Kulli"/>
*[[August Sang]]<ref name="Paulus"/>
*[[Jelena Skulskaja]]<ref name="Kulli"/>
*[[Grigori Skulski]]<ref name="Paulus"/>
*[[Aksel Tamm]]<ref name="Kulli"/>
*[[Andres Tarand]]<ref name="Naised">''Mari ja Andres Tarand kohtusid salaja Aegviidu polügoonil''. ''[[Naised]]'', 5.03.2015, lk 6–9.</ref>
*[[Indrek Tarand]]<ref name="Naised"/>
*[[Kaarel Tarand]]<ref name="Naised"/>
*[[Mari Tarand]]<ref name="Kulli"/><ref name="Naised"/>
*[[Maarja Undusk]]<ref name="Kulli"/>
*[[Robert Vaidlo]]<ref name="Kulli"/>
*[[Enn Vetemaa]]<ref name="Kulli"/>
*[[Juhan Viiding]]<ref name="Kross"/>
*[[Linda Viiding]]<ref name="Kross">[[Jaan Kross]]. ''Kallid kaasteelised''. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2008.</ref>
*[[Paul Viiding]]<ref name="Paulus"/>
{{veerud-lõpp}}


==Vaata ka==
==Vaata ka==

Redaktsioon: 16. märts 2019, kell 21:58

Tallinna Kirjanike Maja on Tallinna vanalinnas aadressil Harju 1 asuv hoone. Seda kasutab Eesti Kirjanike Liit.

August ja Heili Volbergi koostöös projekteeritud Kirjanike Maja ehitati Harju tänava pommitatud alale. 1963. aastal valminud hoone puhul on järgitud tollal populaarset Skandinaavia modernistliku arhitektuuri esteetikat, mis ei kujutanud endast ainult külma funktsionalismi, vaid traditsiooniliste elementide segu modernistliku vormiga. Põhjamaade modernism tähtsustas looduslike materjalide kasutust ja ümbritseva keskkonnaga arvestamist.[1]

Arhitektuur

Hoone pikk fassaad on kaetud traditsioonilisel viisil terrasiitkrohviga. Modernistliku elemendina jooksevad fassaadil sümmeetriliselt akende read. Kolme korruse ulatuses paiknesid tavapärasest suuremad korterid (3–4-toalised) koos kirjutustubadega. Tubade vaade oli orienteeritud Niguliste kiriku haljasalale.[2]

Vanalinna keskaegse miljööga ühendas hoonet teravnurkne viilkatus. Üldpaanis oli aga tegemist ümbritsevast keskkonnast selgelt eristuva hoonega. Suured klaaspinnad andsid keskaegsete hoonete kõrval kontrastse ilme. Sulaajastul rehabiliteeritud tarbimiskultuurile viitavad hoone esimese korruse laiad vitriinaknad. Omal ajal paiknes selles raamatukauplus Lugemisvara.

Peafassaadi rangele korrapärale vastanduvad Niguliste tänava nurgal asümmeetrilised aknad.[1] Sellel poolel asusid Kirjanike Liidu kabinetiruumid ja koosolekusaal.

Vana-Posti tänava nurk on aga, vastupidi, ehitud avarate akendega, mis ühendavad kolmel korrusel asunud kuulsat Pegasuse kohvikut.

Kirjanike Maja modernistliku ilme sobimatus vanalinna üldilmega leidis hiljem teravat kriitikat. Kuid 1950. aastate lõpus, kui hoonet ehitati, ei mõeldud veel sellele ning arhitekt oli arvestanud, et Harju tänava Niguliste kiriku poolne külg leiab peagi hoonestamist. Siis ei oleks olnud näha vanalinna ilmega sobimatut suurt ühtlast fassaadipinda, nagu praegu.[1]

Hoone fassaadil on Juhan Smuuli bareljeef.

Interjöör

Kirjanike Maja oli jaotatud mitme otstarbega hooneks, mis pidi mahutama kortereid, raamatukauplust, Kirjanike Liidu ruume ja kohvikut. Interjööri kujundamine jagati ära sisearhitektide vahel, kes modernistliku vormikeelt kasutades tõid esile värskena mõjuvaid ruumilahendusi.

Kirjanike Liidu ja selle trükiväljaannete toimetuste ruumide interjöörid kavandas sisearhitekt Vello Asi. Nii koosolekusaal kui ka kabinettide ruumid olid kujundatud lihtsate, kuid tugevalt mõjuvate värvikontrastidega: must lagi, valged seinad ja punane mööbel.

Saal on jäänud Eesti kultuurilukku olulise kirjanduselukeskusena. 1960. aastatel toimusid musta laega saalis Voldemar Panso tubateatrid, millel oli oluline koht tolleaegses teatriuuenduses.[3]

 Pikemalt artiklis Tallinna Kirjanike Maja saal

Efektselt lahendati ka Kirjanike Maja fuajee, mida sisehoovist valgustavad sümmeetriliselt paigutatud ümmargused aknad.

Kohvik Pegasus

 Pikemalt artiklis Pegasus (kohvik)

Kirjanike Maja kõige populaarsema paiga, kohviku Pegasus kujundasid kolm võimekat sisearhitekti Väino Tamm, Leila Pärtelpoeg ja Allan Murdmaa.

Noorte ja loovintelligentsi meelispaigana oli Pegasus oluline kirjandus- ja kunstielukeskus. Kohvikus korraldati arvukalt näitusi, mis esitasid tolle aja kõige uuenduslikumat loomingut. Eesti popkunsti arenguloos on olulise tähtsusega Pegasuses 1969. aastal toimunud SOUP-rühmituse näitus, kus noored vihased Ando Keskküla, Andres Tolts, Leonhard Lapin ja teised esitasid esmakordselt oma kõmulisi teoseid. Järgmisel aastal astuti avalikkuse ette koos Kaljo Põllu juhitud Visaritega. Kohviku uuenduslikust miljööst inspireerituna valmis Leohard Lapinil koomiks “Benno Bladikorni elurõõm, arvamused ja mõttetu surm kohvikus “Pelargia”” (1–10 pilti, 1970, Eesti Kunstimuuseum).[4]

Tuntud elanikke

Vaata ka

Viited

  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 Mart Kalm (2002). Eesti 20. sajandi arhitektuur. Tallinn: Sild. Lk 320, 324.
  2. ↑ Karin Hallas (toim.) (1996). Arhitekt August Volberg 1896-1983: juubelikogumik. Tallinn: Eesti Arhitektuurimuuseum. Lk 52.
  3. ↑ Kristina Jagodin (2007). Tamm ja Asi: sisearhitektid Väino Tamm ja Vello Asi. Tallinn: Eesti Arhitektuurimuuseum. Lk 28.
  4. ↑ Harry Liivrand (09.11.2000). "EE: Kadunud kohvik". Eesti Päevaleht. Vaadatud 6.06.2017.
  5. ↑ 5,00 5,01 5,02 5,03 5,04 5,05 5,06 5,07 5,08 5,09 5,10 5,11 5,12 5,13 5,14 5,15 5,16 5,17 5,18 5,19 5,20 5,21 5,22 5,23 "Nagu oleks Jaan Krossi sammud, mis trepil kostavad." Õhtuleht, 29.11.2008
  6. ↑ 6,0 6,1 6,2 6,3 Jaan Kross. Kallid kaasteelised. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2008.
  7. ↑ 7,0 7,1 7,2 7,3 7,4 7,5 Karin Paulus. Kirjanike Maja, Harju tänav 1. Pulss, aprill/mai 2015.
  8. ↑ 8,0 8,1 8,2 8,3 Mari ja Andres Tarand kohtusid salaja Aegviidu polügoonil. Naised, 5.03.2015, lk 6–9.

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Tallinna_Kirjanike_Maja&oldid=5242409"