Ants Saar
|
See artikkel räägib kirjanikust; purilenduri kohta vaata artiklit Ants Saar (purilendur); sporditegelase kohta vaata artiklit Ants Saar (sporditegelane) |
 | See artikkel vajab toimetamist. (Mai 2009) |
Ants Saar (12. november 1920 Tuhalaane vald – 10. november 1989) oli eesti kirjanik ja EKP Keskkomitee funktsionäär.
Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]
Ta sündis Tuhalaane vallas Pahuvere koolimajas õpetaja perekonnas, käis algkoolis Pahuvere ja Tuhalaane koolis ning õppis aastatel 1935–1940 Viljandi Maagümnaasiumis. Hiljem õppis Saar aastatel 1948–1950 Moskvas Maksim Gorki nimelises Kirjandusinstituudis (kaugõppes) ja 1950–1953 NLKP Keskkomitee Kõrgemas Parteikoolis.
Saar astus 15. augustil 1940 Eestimaa Kommunistlikku Noorsooühingusse, oli Tuhalaane valla komsomolisekretär. 1940. aasta detsembris töötas ta Viljandi ajalehe Punane Täht toimetuses ja Paide ajalehe Töötav Järvalane vastutava toimetajana. 1941. aastal astus Saar hävituspataljoni, ta teenis Teise maailmasõja ajal 8. Eesti Laskurkorpuses ning pärast sõda Punaarmees aastani 1946. Saar oli NLKP liige 1943. aastast kuni surmani 1989. aastal.
A. Saar oli aastal 1946 Tallinnas Eesti NSV Ministrite Nõukogu Kunstide Valitsuse inspektor ning töötas samast aastast aastani 1948 ajalehe Sakala toimetajana, seejärel 1948–1950 ajalehe Stalinlik Noorus toimetajana, 1953–1961 ajalehe Sirp ja Vasar toimetajana, 1961–1965 Tallinnfilmi peatoimetajana. Seejärel oli ta mõnda aega vabakutseline kirjanik.
Aastatel 1969–1978 töötas Ants Saar EKP Keskkomitee kultuuriosakonna juhataja asetäitjana. Partei liikme ja funktsionäärina esindas jäika ortodoksset liini.[1] 1978–1981 töötas Saar ajakirja Tallinn peatoimetajana.
Ants Saar on maetud Tallinna Metsakalmistule.
Looming[muuda | muuda lähteteksti]
Oma kirjanduslikus loomingus oli Ants Saar järjekindel kommunistlike ideaalide peegeldaja. Ta oli filmide "Pöördel" (1957), "Jäljed" (1963) ja "Me olime kaheksateistkümneaastased" (1965) stsenarist.
Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]
Tema poeg oli sotsioloog Andrus Saar.
Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]
- "Mõrvarid maskita" (koostaja, toimetaja; koonduslaagritest; 1961)
- "Ebatavalised kohtumised" (reportaažid kohtuistungitest sõjakurjategijate üle; 1968)
- "Nõiutud ring" (jutustuste kogu; 1969)
- "Vaikne suvi vaikses linnas" (jutustused omakaitselaste inimsusvastastest kuritegudest Petserimaal 1941–1944), Tallinn: Eesti Raamat 1971)
- "Selgus saabus enne südaööd" (jutustus koonduslaagrist; 1983)
- "Killud suurest mosaiigist: ühe maakonna noorte lugu" (1986)
- "Peatused teel" (1986)
- "Sirgjoonel". Mälestusi Tallinna kommunistlike noorte tegevusest 1917–1986. Ants Saar. "Lugu tundmatust", Tallinn: Eesti Raamat 1988
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ "Veel Sirbi ja Vasara nime all ilmunud lehe toimetuses töötanud Andres Ehin kirjeldas, milliseid meetodeid selleks kasutati, kuidas EKP võimumasin toimis: "Jube oli kuulda tankidest Prahas, olles eelnevalt Tšehhi intellektuaalidega Tallinnas vennastunud. Siis kästi organiseerida kõigi kultuuriväljaannete veergudele materjalid, milles Eesti kultuuritöötajad kiidavad vene tankid heaks. Mina keeldusin seda tegemast. Ants Saar, EKP KK kultuuriosakonna juhataja asetäitja ütles: "Me võiksime su pooleteiseks aastaks vangi panna." Päris nii ikka ei juhtunud. (Rein Ruutsoo. "1968. aasta august: lootus ja kibedus.") [1] Vaata ka: Andres Ehin. "Saatuslik 1968". [2]
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Arnold Sepp. Politruk nuttis ja laulis "mu isamaa, mu õnn ja rõõm". Eesti Päevaleht, 30. aprill 1971, nr. 34, lk. 4.
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- Ants Saar Eesti biograafilises andmebaasis ISIK