Voltaire: erinevus redaktsioonide vahel

Sirvi ajalugu interaktiivselt

← Vanem muudatus Uuem muudatus →

Eemaldatud sisu Lisatud sisu

VisuaalneVikitekst

Reasisene

Redaktsioon: 25. detsember 2018, kell 19:00

See artikkel räägib filosoofist; Deimose kraatri kohta vaata artiklid Voltaire (Deimose kraater)

Voltaire [volt'eer] (kodanikunimi François-Marie Arouet [franssu'a-mar'i aru'e]; 21. november 1694 Pariis – 30. mai 1778 Pariis) oli prantsuse deistlik filosoof, kirjanik, ajaloolane ja üks Euroopa valgustusliikumise juhtkujudest.

Ta sai kuulsaks näitekirjaniku ja poeedina, hiljem oli tuntud John Locke'i ja Isaac Newtoni vaadete populariseerijana. Muuhulgas võitles ta sallivuse ja kodanliku avalikkuse eest ning katoliku kiriku piiramatu türannia vastu, ta õpetas ka Preisi kuningat Friedrich II.

Tema tuntuimad teosed on "Candide", "Kohtlane", "Mikromegas", "Filosoofiline sõnaraamat" ja "Zadig". Voltaire on kirjutanud ka tragöödiaid, komöödiaid, epigramme, pilkekirju, ajalooraamatuid ja muud.

Perekond ja noorus

Voltaire'i vanemad olid François Arouet ja aadlidaam Marie-Marguerite Daumart või D'Aumard, õigemini Marie Marguerite d'Aumart de Mauleon. Mõlema vanema suguvõsad pärinesid Poitevinist, kuid Arouet'd olid juba ammu elanud Pariisis, kus Voltaire'i vanaisa François Arouet oli edukas kaupmees, isapoolne vanaema oli Marie de Mallepart. Emapoolne vanaisa oli Nicolas d'Aumart, kriminaalametnik Pariisi Parlamendis ja vanaema Catherine Carteron. Voltaire`i isa François Arouet – juunior oli kuningliku laekuri nõunik Arvekojas. Voltaire`i onu Nicolas Symphorien d'Aumart oli kuningliku sandarmeeria kontrolör. Seega mingitest tagasihoidlikest oludest Voltaire pere puhul rääkida ei saa.

Voltaire päris oma fantastilised intellektuaalsed võimed emapoolsetelt esivanematelt. Sellele viitab ka tema emapoolsete onude vaimne võimekus. Emapoolne perekond pärines muuhulgas Mauleoni senjööridest, mistõttu Voltaire oli ka Friedrich II sugulane tolle vanavanaema Eleonore d'Esmier d'Olbreuse kaudu.

François-Marie oli perekonnas viies laps. Enne teda olid sündinud kaksikud poisid, kellest elama jäi üks, tüdruk Marguerite-Catherine ja veel üks poiss, kes suri noorelt. Ema suri, kui François-Marie oli seitsmeaastane. Isa oli nähtavasti range, kuid mitte lahkuseta ega türanlik. Õde Marguerite Arouet, keda François väga armastas, abiellus varakult. Vanem vend Armand oli range jansenist ning sai François'ga halvasti läbi.

Ema sõber abee de Châteauneuf õpetas François'le ilukirjandust ja deismi. Poiss osutus osavaks värsisepaks. 1704. aastal saadeti ta jesuiitide Collège Louis-le-Grandi, kuhu ta jäi 1711. aastani. Kuigi ta põlastas sealt saadud haridust, moodustas see tema ulatuslike teadmiste aluse ning arvatavasti sütitas tema eluaegse armastuse teatri vastu. Kolleegiumis kirjutas ta juba 12-aastasena luuletusi ja oma esimese tragöödia. Koolis õppis ta ladina ja kreeka keelt, hiljem omandas itaalia, hispaania ja inglise keele^[1].

Kooliaja algaastatel esitles abee poissi kirjanik Ninon de Lenclos'le. Kui too 1705. aastal surma sai, jättis ta François'le raha raamatute ostmiseks. Augustis 1711 tuli noormees 17-aastasena koju. Ta oli valinud elukutseks kirjanduse, kuid isa leidis, et see pole üldse mingi elukutse. Nõnda läks Voltaire õppima juurat, kuid jättis õpingud pooleli.

Mässumeelne kirjanikuelu

Leivateenistus Voltaire'i ei huvitanud, sest alati leidus mõni daam või sõber, kes oli valmis teda ülal pidama. Üks Voltaire'i armuke ehitas oma lossile tema jaoks koguni lisatiiva. Ta nautis elu, aga peamiselt selle vaimseid külgi. Teda ei kiskunud kaasa kõrgseltskonna lodevus. Kogu elu oli tal kujutlus, et tal on nõrk tervis, mis ei talu ka veini. Voltaire armastas juua kohvi. Tema tavaline norm oli 72 tassi päevas (rokokootassid ei olnud kuigi suured).

Ta oli 1717–1718 vangis Bastille's.^[2] Seal kirjutas ta oma esimese näidendi "Œdipe", mille edu pani aluse ta mainele.^[3] 1718. aastal võttis ta endale nime Voltaire, mis on "AROVET LI" anagramm (perekonnanime Arouet latiniseeritud kuju ja fraasi le jeune 'noorus' esitähed).^[4] Regent püüdis mässumeelset kirjameest siduda valitsevate ringkondadega, pakkudes talle autasusid, pensioni ja kohta õukonnas, Voltaire aga keeldus. Vastuolu tõttu noore aadlikuga sattus ta 1726. aastal teist korda Bastille'sse. Voltaire palus vanglakaristuse asendamist väljasaatmisega.^[5]

Pärast maalt väljasaatmist asus Voltaire Inglismaale, kus tutvus sealse filosoofia, parlamentliku süsteemi, kirjanduse ja teadusega. Naasnud kolm aastat hiljem kodumaale, avaldas ta 1734. aastal töö "Filosoofilised kirjad", mis osutus valitsevale korrale ja ideoloogiale nii vastuvõtmatuks, et see määrati avalikule põletamisele.^[6]

1733. aastal kohtus ta Émilie du Châtelet'ga, kes oli 12 aastat temast noorem, abielus ja kolme lapse ema. Voltaire'il oli temaga 16 aasta pikkune afäär.^[7]

1745. aastal määras Louis XV ta kuninglikuks ajalookirjutajaks, edasisele teenistusele aitas kaasa madam Pompadouri soosing. Elades Preisi kuninga Friedrich II kutsel Potsdamis Sanssouci lossis, pettus ta Friedrich II valgustuses. Peale seda ostis Voltaire endale lossi Šveitsi piiri lähedale. Nüüd elas ta oma mõttetera järgi: „kui ollakse noor, tuleb armastada nagu pöörane, vanana tuleb aga töötada nagu kurat.“

Elu viimased kuud möödusid Voltaire'il Pariisis, kus ta 1778. aastal suri vähki. Vaimulikud keeldusid teda pühitsetud mulda matmast. 11. juulil 1791 Voltaire'i surnukeha balsameeriti ja paigutati revolutsiooni ajal Panteoni.

Teosed eesti keeles

"Candide ehk Optimism". Tõlge ja eessõna: Albert Saareste; EKS, Tartu 1927
"Zadig ja teisi jutustusi" ("Zadig ehk saatus", "Mikromegas", "Kohtlane"). Tõlge ja eessõna: Aleksander Aspel; EKS, Tartu 1936
"Fanatism" – raamatus "Valik prantsuse esseid", koostanud ja tõlkinud Aleksander Aspel, EKS, Tartu 1938, lk 137–150
"Filosoofilised jutustused" ("Zadig", "Mikromegas", "Candide"). Tõlkinud Tatjana Hallap ja Merike Riives. Järelsõna "Groteski ja filosoofia maailmas": Juri Lotman (tõlkinud Pärt Lias). Eesti Raamat, Tallinn 1979
"Filosoofiline sõnaraamat". Eessõna: Victor Hugo. Tõlge ja järelsõna: Herbert Stillverk. Eesti Raamat, Tallinn 1986
"Zadig; Candide". Tõlkinud Tatjana Hallap ja Merike Riives. Eessõna: Lauri Leesi. "Europeia", nr 23, kirjastus Perioodika, Tallinn 1994
"Kohtlane; Mikromegas". Tõlkinud Sirje Keevallik ja Merike Riives. Järelsõna: Juri Lotman, "Groteski ja filosoofia maailmas". "Europeia" nr 38, kirjastus Perioodika, Tallinn 1996
Voltaire-Rousseau. Valik kirju. Tõlkinud Kristiina Ross, järelsõna Marek Tamm – ajakiri Vikerkaar 1999, nr 11-12, lk 48–73

Kirjandus

Aleksander Aspel, "Voltaire: valgustusajastu geenius". Sari "Suurmeeste elulood", nr 41, EKS, Tartu 1937
Carl-Göran Ekerwald, "Voltaire – elu ja mõtteviis". Rootsi keelest tõlkinud Kadi Kõiv. Kirjastus Odamees, Tallinn 2003

Viited

↑ Liukkonen, Petri. "Voltaire". Books and Writers (kirjasto.sci.fi). Finland: Kuusankoski Public Library. Archived from the original on 10 February 2015
↑ Fitzpatrick, Martin (2000). "Toleration and the Enlightenment Movement" in Grell/Porter, Toleration in Enlightenment Europe, p. 64, footnote 91, Cambridge University Press
↑ von Guttner, Darius (2015). The French Revolution. Nelson Cengage. pp. 34–35.
↑ Christopher Thacker (1971). Voltaire. Profiles in literature series (Taylor & Francis). p. 3. ISBN 978-0-7100-7020-3.
↑ "Voltaire in England" The Telegraph, 9. aprill 2010
↑ Shank, J. B. (2009). "Voltaire". Stanford Encyclopedia of Philosophy.
↑ Schiff, Stacy. "'Voltaire In Love': An Ardent, Intellectual Affair". npr books.

Välislingid

Biograafia, bibliograafia (prantsuse keeles)

[r3xEL-1] Liukkonen, Petri. "Voltaire". Books and Writers (kirjasto.sci.fi). Finland: Kuusankoski Public Library. Archived from the original on 10 February 2015

[vMDfZ-2] Fitzpatrick, Martin (2000). "Toleration and the Enlightenment Movement" in Grell/Porter, Toleration in Enlightenment Europe, p. 64, footnote 91, Cambridge University Press

[z7OYE-3] von Guttner, Darius (2015). The French Revolution. Nelson Cengage. pp. 34–35.

[LuBQm-4] Christopher Thacker (1971). Voltaire. Profiles in literature series (Taylor & Francis). p. 3. ISBN 978-0-7100-7020-3.

[hzlej-5] "Voltaire in England" The Telegraph, 9. aprill 2010

[TlLAC-6] Shank, J. B. (2009). "Voltaire". Stanford Encyclopedia of Philosophy.

[DBvVl-7] Schiff, Stacy. "'Voltaire In Love': An Ardent, Intellectual Affair". npr books.

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]

[7]

@@ 4. rida: / 4. rida: @@
 '''Voltaire''' [volt'eer] (kodanikunimi '''François-Marie Arouet''' [franssu'a-mar'i aru'e]; [[21. november]] [[1694]] [[Pariis]] – [[30. mai]] [[1778]] Pariis) oli [[Prantsusmaa|prantsuse]] [[deism|deistlik]] [[filosoof]], [[kirjanik]], [[ajaloolane]] ja üks [[Euroopa]] [[valgustusliikumine|valgustusliikumise]] juhtkujudest.
-Ta sai kuulsaks [[näitekirjanik]]u ja [[poeet|poeedina]], hiljem oli tuntud [[John Locke]]'i ja [[Isaac Newton]]i vaadete populariseerijana. Muuhulgas võitles ta [[sallivus]]e ja kodanliku avalikkuse eest ning [[katoliku kirik]]u piiramatu [[türannia]] vastu, ka õpetas ta [[Preisimaa kuningriik|Preisi]] kuningat [[Friedrich II (Preisimaa)|Friedrich II]].
+Ta sai kuulsaks [[näitekirjanik]]u ja [[poeet|poeedina]], hiljem oli tuntud [[John Locke]]'i ja [[Isaac Newton]]i vaadete populariseerijana. Muuhulgas võitles ta [[sallivus]]e ja kodanliku avalikkuse eest ning [[katoliku kirik]]u piiramatu [[türannia]] vastu, ta õpetas ka [[Preisimaa kuningriik|Preisi]] kuningat [[Friedrich II (Preisimaa)|Friedrich II]].
 Tema tuntuimad teosed on "[[Candide]]", "[[Kohtlane]]", "[[Mikromegas]]", "[[Filosoofiline sõnaraamat]]" ja "[[Zadig]]". Voltaire on kirjutanud ka [[tragöödia]]id, [[komöödia]]id, [[epigramm]]e, pilkekirju, ajalooraamatuid ja muud.
@@ 10. rida: / 10. rida: @@
 ==Perekond ja noorus==
 [[File:Voltaire - Elémens de la philosophie de Neuton, 1738 - 4270772.tif|thumb|''Elémens de la philosophie de Neuton'', 1738]]
-Voltaire'i vanemad olid François Arouet ja aadlidaam Marie-Marguerite Daumart või D'Aumard, õigemini Marie Marguerite d'Aumart de Mauleon. Mõlema suguvõsad pärinesid [[Poitevin]]ist, kuid Arouet'd olid juba ammu elanud Pariisis, kus Voltaire'i vanaisa François Arouet oli edukas [[kaupmees]], isapoolne vanaema oli Marie de Mallepart. Emapoolne vanaisa oli Nicolas d'Aumart, kriminaalametnik Pariisi Parlamendis ja vanaema Catherine Carteron. Voltaire`i isa François Arouet – juunior oli kuningliku laekuri nõunik Arvekojas. Voltaire`i onu Nicolas Symphorien d'Aumart oli kuningliku sandarmeeria kontrolör. Seega mingitest tagasihoidlikest oludest Voltaire pere puhul rääkida ei saa.
+Voltaire'i vanemad olid François Arouet ja aadlidaam Marie-Marguerite Daumart või D'Aumard, õigemini Marie Marguerite d'Aumart de Mauleon. Mõlema vanema suguvõsad pärinesid [[Poitevin]]ist, kuid Arouet'd olid juba ammu elanud Pariisis, kus Voltaire'i vanaisa François Arouet oli edukas [[kaupmees]], isapoolne vanaema oli Marie de Mallepart. Emapoolne vanaisa oli Nicolas d'Aumart, kriminaalametnik Pariisi Parlamendis ja vanaema Catherine Carteron. Voltaire`i isa François Arouet – juunior oli kuningliku laekuri nõunik Arvekojas. Voltaire`i onu Nicolas Symphorien d'Aumart oli kuningliku sandarmeeria kontrolör. Seega mingitest tagasihoidlikest oludest Voltaire pere puhul rääkida ei saa.
 Voltaire päris oma fantastilised intellektuaalsed võimed emapoolsetelt esivanematelt. Sellele viitab ka tema emapoolsete onude vaimne võimekus. Emapoolne perekond pärines muuhulgas Mauleoni senjööridest, mistõttu Voltaire oli ka Friedrich II sugulane tolle vanavanaema Eleonore d'Esmier d'Olbreuse kaudu.
-François-Marie oli perekonnas viies laps. Enne teda sündisid [[kaksikud]] poisid, kellest elama jäi üks, tüdruk Marguerite-Catherine ja veel üks poiss, kes suri noorelt. Ema suri, kui François-Marie oli seitsmeaastane. Isa oli nähtavasti range, kuid mitte lahkuseta ega türanlik. Õde Marguerite Arouet, keda François väga armastas, abiellus varakult. Vanem vend Armand oli range [[jansenism|jansenist]] ning sai François'ga halvasti läbi.
+François-Marie oli perekonnas viies laps. Enne teda olid sündinud [[kaksikud]] poisid, kellest elama jäi üks, tüdruk Marguerite-Catherine ja veel üks poiss, kes suri noorelt. Ema suri, kui François-Marie oli seitsmeaastane. Isa oli nähtavasti range, kuid mitte lahkuseta ega türanlik. Õde Marguerite Arouet, keda François väga armastas, abiellus varakult. Vanem vend Armand oli range [[jansenism|jansenist]] ning sai François'ga halvasti läbi.
-Ema sõber [[abee]] de Châteauneuf õpetas François'le [[ilukirjandus]]t ja [[deism]]i. Poiss osutus osavaks värsisepaks. [[1704]] saadeti ta [[jesuiidid|jesuiitide]] Collège Louis-le-Grandi, kuhu ta jäi [[1711]]. aastani. Kuigi ta põlastas sealt saadud haridust, moodustas see tema ulatuslike teadmiste aluse ning arvatavasti sütitas tema eluaegse armastuse [[teater|teatri]] vastu. Kolleegiumis kirjutas ta juba 12-aastasena luuletusi ja oma esimese tragöödia. Koolis õppis ta ladina ja kreeka keelt, hiljem omandas itaalia, hispaania ja inglise keele<ref name="r3xEL" />.
+Ema sõber [[abee]] de Châteauneuf õpetas François'le [[ilukirjandus]]t ja [[deism]]i. Poiss osutus osavaks värsisepaks. [[1704]]. aastal saadeti ta [[jesuiidid|jesuiitide]] Collège Louis-le-Grandi, kuhu ta jäi [[1711]]. aastani. Kuigi ta põlastas sealt saadud haridust, moodustas see tema ulatuslike teadmiste aluse ning arvatavasti sütitas tema eluaegse armastuse [[teater|teatri]] vastu. Kolleegiumis kirjutas ta juba 12-aastasena luuletusi ja oma esimese tragöödia. Koolis õppis ta ladina ja kreeka keelt, hiljem omandas itaalia, hispaania ja inglise keele<ref name="r3xEL" />.
-Kooliaja algaastatel esitles abee poissi kirjanik [[Ninon de Lenclos]]'le. Kui too [[1705]] surma sai, jättis ta François'le raha raamatute ostmiseks. Augustis [[1711]] tuli noormees 17-aastasena koju. Ta oli valinud elukutseks kirjanduse, kuid isa leidis, et see pole üldse mingi elukutse. Nõnda läks Voltaire õppima [[Õigusteadus|juurat]], kuid jättis õpingud pooleli.
+Kooliaja algaastatel esitles abee poissi kirjanik [[Ninon de Lenclos]]'le. Kui too [[1705]]. aastal surma sai, jättis ta François'le raha raamatute ostmiseks. Augustis [[1711]] tuli noormees 17-aastasena koju. Ta oli valinud elukutseks kirjanduse, kuid isa leidis, et see pole üldse mingi elukutse. Nõnda läks Voltaire õppima [[Õigusteadus|juurat]], kuid jättis õpingud pooleli.
 ==Mässumeelne kirjanikuelu==
 Leivateenistus Voltaire'i ei huvitanud, sest alati leidus mõni daam või sõber, kes oli valmis teda ülal pidama. Üks Voltaire'i armuke ehitas oma lossile tema jaoks koguni lisatiiva. Ta nautis elu, aga peamiselt selle vaimseid külgi. Teda ei kiskunud kaasa kõrgseltskonna lodevus. Kogu elu oli tal kujutlus, et tal on nõrk tervis, mis ei talu ka veini. Voltaire armastas juua kohvi. Tema tavaline norm oli 72 tassi päevas (rokokootassid ei olnud kuigi suured).
-Ta oli [[1717]]–[[1718]] vangis [[Bastille]]'s.<ref name="vMDfZ" /> Seal kirjutas ta oma esimese näidendi "Œdipe", mille edu pani ta mainele aluse.<ref name="z7OYE" /> 1718. aastal võttis ta endale nime Voltaire, mis on "AROVET LI" anagramm (perekonnanime Arouet latiniseeritud kuju ja fraasi ''le jeune'' 'noorus' esitähed).<ref name="LuBQm" /> [[Regent]] püüdis mässumeelset kirjameest siduda valitsevate ringkondadega, pakkudes talle autasusid, pensioni ja kohta õukonnas, Voltaire aga keeldus. Vastuolu tõttu noore aadlikuga sattus ta teist korda, [[1726]]. aastal, Bastille'sse. Voltaire palus vanglakaristuse asendamist väljasaatmisega.<ref name="hzlej" />
+Ta oli [[1717]]–[[1718]] vangis [[Bastille]]'s.<ref name="vMDfZ" /> Seal kirjutas ta oma esimese näidendi "Œdipe", mille edu pani aluse ta mainele.<ref name="z7OYE" /> 1718. aastal võttis ta endale nime Voltaire, mis on "AROVET LI" anagramm (perekonnanime Arouet latiniseeritud kuju ja fraasi ''le jeune'' 'noorus' esitähed).<ref name="LuBQm" /> [[Regent]] püüdis mässumeelset kirjameest siduda valitsevate ringkondadega, pakkudes talle autasusid, pensioni ja kohta õukonnas, Voltaire aga keeldus. Vastuolu tõttu noore aadlikuga sattus ta [[1726]]. aastal teist korda Bastille'sse. Voltaire palus vanglakaristuse asendamist väljasaatmisega.<ref name="hzlej" />
 Pärast maalt väljasaatmist asus Voltaire Inglismaale, kus tutvus sealse filosoofia, parlamentliku süsteemi, kirjanduse ja teadusega. Naasnud kolm aastat hiljem kodumaale, avaldas ta [[1734]]. aastal töö "Filosoofilised kirjad", mis osutus valitsevale korrale ja ideoloogiale nii vastuvõtmatuks, et see määrati avalikule põletamisele.<ref name="TlLAC" />
-. aastal kohtus ta [[Émilie du Châtelet]]'ga, kes oli 12 aastat temast noorem, abielus ja kolme lapse ema, kellega Voltaire'il oli 16 aasta pikkune afäär.<ref name="DBvVl" />
+. aastal kohtus ta [[Émilie du Châtelet]]'ga, kes oli 12 aastat temast noorem, abielus ja kolme lapse ema. Voltaire'il oli temaga 16 aasta pikkune afäär.<ref name="DBvVl" />
-[[1745]] määras [[Louis XV]] ta kuninglikuks ajalookirjutajaks, edasisele teenistusele aitas kaasa madam Pompadouri soosing. Elades Preisi kuninga [[Friedrich II (Preisimaa)|Friedrich II]] kutsel Potsdamis Sanssouci lossis, pettus ta Friedrich II valgustuses. Peale seda ostis Voltaire endale lossi Šveitsi piiri lähedale. Nüüd elas ta oma mõttetera järgi: „kui ollakse noor, tuleb armastada nagu pöörane, vanana tuleb aga töötada nagu kurat.“
+[[1745]]. aastal määras [[Louis XV]] ta kuninglikuks ajalookirjutajaks, edasisele teenistusele aitas kaasa madam Pompadouri soosing. Elades Preisi kuninga [[Friedrich II (Preisimaa)|Friedrich II]] kutsel Potsdamis Sanssouci lossis, pettus ta Friedrich II valgustuses. Peale seda ostis Voltaire endale lossi Šveitsi piiri lähedale. Nüüd elas ta oma mõttetera järgi: „kui ollakse noor, tuleb armastada nagu pöörane, vanana tuleb aga töötada nagu kurat.“
 [[Pilt:Voltaire's tomb.jpg|pisi|Voltaire'i haud]]
-Elu viimased kuud möödusid Voltaire'il Pariisis, kus ta [[1778]]. aastal suri vähki. Vaimulikud keeldusid teda pühitsetud mulda matmast. 11. juuli 1791 Voltaire'i surnukeha balsameeriti ja paigutati revolutsiooni ajal Panteoni.
+Elu viimased kuud möödusid Voltaire'il Pariisis, kus ta [[1778]]. aastal suri vähki. Vaimulikud keeldusid teda pühitsetud mulda matmast. 11. juulil 1791 Voltaire'i surnukeha balsameeriti ja paigutati revolutsiooni ajal Panteoni.
 == Teosed eesti keeles ==