Marina Kaljurand: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatusUuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
Maemees (arutelu | kaastöö)
3458 muudatust
Resümee puudub
99. rida: 99. rida:
Marina Kaljuranna abikaasa on [[Kalle Kaljurand]]. Nende tütar Kaisa (1987) on lõpetanud [[Tallinna Inglise Kolledž]]i ja [[Tartu Ülikool]]i psühholoogia erialal. Poeg Kristjan (1992) on lõpetanud [[Tallinna Reaalkool]]i ja õpib [[TTÜ]]-s inseneriteadust.<ref>[http://www.estemb.org/static/files/050/kaljurand_cv__eesti.pdf Marina Kaljuranna CV] Eesti Washingtoni saatkonna kodulehel</ref>
Marina Kaljuranna abikaasa on [[Kalle Kaljurand]]. Nende tütar Kaisa (1987) on lõpetanud [[Tallinna Inglise Kolledž]]i ja [[Tartu Ülikool]]i psühholoogia erialal. Poeg Kristjan (1992) on lõpetanud [[Tallinna Reaalkool]]i ja õpib [[TTÜ]]-s inseneriteadust.<ref>[http://www.estemb.org/static/files/050/kaljurand_cv__eesti.pdf Marina Kaljuranna CV] Eesti Washingtoni saatkonna kodulehel</ref>


Ta tuli [[1991]]. aastal Eesti naisüksikmängu meistriks [[sulgpall]]is.<ref>[http://ekspress.delfi.ee/kuum/marina-kaljurand-saab-eesti-suursaadikuks-usas?id=47050906 Marina Kaljurand saab Eesti suursaadikuks USAs] Eesti Ekspress, 2. juuni 2011</ref> Ta on [[Eesti sulgpallimeistrivõistlus]]<nowiki/>tel võitnud 23 medalit, nendest seitse [[kuld]]<nowiki/>medalit. Ta harrastab [[Kepikõnd|kepikõndi]].<ref name=":0">[http://digileht.epl.delfi.ee/sport/eesti-presidendid-ja-sport-kultuurne-meri-mangumees-ruutel-ja-jutumees-ilves?id=75700787 Eesti presidendid ja sport. Kultuurne Meri, mängumees Rüütel ja jutumees Ilves]</ref>
Kaljurand tuli [[1991]]. aastal Eesti naisüksikmängu meistriks [[sulgpall]]is.<ref>[http://ekspress.delfi.ee/kuum/marina-kaljurand-saab-eesti-suursaadikuks-usas?id=47050906 Marina Kaljurand saab Eesti suursaadikuks USAs] Eesti Ekspress, 2. juuni 2011</ref> Ta on [[Eesti meistrivõistlused sulgpallis|Eesti sulgpallimeistrivõistlustel]] võitnud 23 medalit, nendest seitse kuldmedalit. Ta harrastab [[Kepikõnd|kepikõndi]].<ref name=":0">[http://digileht.epl.delfi.ee/sport/eesti-presidendid-ja-sport-kultuurne-meri-mangumees-ruutel-ja-jutumees-ilves?id=75700787 Eesti presidendid ja sport. Kultuurne Meri, mängumees Rüütel ja jutumees Ilves] digileht.epl.delfi.ee</ref>


== Viited ==
== Viited ==

Redaktsioon: 28. september 2016, kell 18:31

Marina Kaljurand
Eesti välisminister
Ametiaeg
16. juuli 2015 – 12. september 2016
Eelnev Keit Pentus-Rosimannus
Järgnev Jürgen Ligi
Isikuandmed
Sünniaeg 6. september 1962 (61-aastane) Muuda Vikiandmetes
Tallinn, Eesti
Erakond Parteitu
Marina Kaljurand koos Eesti presidendi Toomas Hendrik Ilvese ja Eesti välisministri Urmas Paetiga Kadriorus (2012)

Marina Kaljurand (neiuna Rajevskaja; sündinud 6. septembril 1962 Tallinnas) on Eesti diplomaat, alates 16. juulist 2015 kuni 9. septembrini 2016 28. Eesti välisminister.

Aastatel 2004–2006 oli Kaljurand Eesti suursaadik Iisraelis, 2005–2008 Venemaal, 2007–2011 Kasahstanis, 2011–2013 Kanadas, 2011–2014 Ameerika Ühendriikides ja Mehhikos.

Kaljurand on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna (cum laude), Eesti Diplomaatide kooli ning omandanud magistrikraadi rahvusvahelises õiguses ja diplomaatias Tuftsi ülikoolist USA-s.[viide?]

Marina Kaljurand ei kuulu ühtegi erakonda.

Lapsepõlv ja haridustee

Marina Kaljuranna isa oli läti päritolu bussijuht Imants Uits (sündinud 1922 või 1923 Salduses). Tema ema on Eesti venelane Veera Rajevskaja (sündinud 2. oktoobril[viide?] 1925 Narvas), endine Eesti NSV Ministrite Nõukogu Asjadevalitsuse ametnik.[1][2][3]

Ta õppis Tallinna 7. Keskkoolis ning lõpetas 1986. aastal Tartu Riikliku Ülikooli õigusteaduskonna cum laude.[4] Lisaks on ta lõpetanud Eesti Diplomaatide Kooli ning saanud magistrikraadi rahvusvahelises õiguses ja diplomaatias Tuftsi ülikoolist USA-s.[viide?]

Töö enne välisministeeriumisse tööle asumist

Aastatel 1986–1991 töötas Marina Kaljurand Tallinna Majandustehnikumis juriidiliste ainete õpetajana.[5]

Töö välisministeeriumis ja diplomaadikarjäär

Marina Kaljurand alustas tööd Eesti Vabariigi välisministeeriumis 1991. aastal pressi- ja infoosakonnas[6] III sekretärina[viide?]. Aastatel 1992-1996 oli ta välisministeeriumi juriidilise osakonna rahvusvaheliste lepingute büroo direktor ning 1996-1999 nõunik Eesti saatkonnas Helsingis. 1999-2001 töötas Kaljurand välisministeeriumi juriidilise osakonna peadirektorina ja 2001-2005 juriidiliste ja konsulaarküsimuste asekantslerina.[6]

Samal ajal on Kaljurand olnud ka õigusteaduse lektor TTÜ Kõrgemas Majanduskoolis.[viide?]

Diplomaadina alustas Kaljurand tööd aastatel 2004–2006, mil ta oli mitteresideeriv suursaadik Iisraelis (resideerus Tallinnas).[viide?]

Suursaadik Venemaal ja Kasahstanis

Marina Kaljurand Venemaa presidendile Vladimir Putinile volikirja üle andmas (2006)

3. veebruaril 2006 nimetas president Arnold Rüütel Marina Kaljuranna Eesti suursaadikuks Venemaa Föderatsioonis. 25. oktoobril 2007 nimetas president Toomas Hendrik Ilves ta ühtlasi mitteresideerivaks suursaadikuks Kasahstanis (resideerus algul Moskvas, hiljem Tallinnas).[viide?]

Pärast Pronkssõduri teisaldamist ja aprillirahutusi Tallinnas hakkasid liikumise Naši aktivistid blokeerima Eesti saatkonda Moskvas ja üritasid rünnata suursaadik Kaljuranda, kuid ihukaitsel õnnestus ründajad peatada.[7] Saatkonna ees piketeerinud meeleavaldajad nõudsid Kaljuranna lahkumist Moskvast ja saatkonnahoone lammutamist.[viide?]

Venemaa suursaadikuna töötas Kaljurand 2008. aastani, Kasahstani suursaadikuna 2011. aastani. Tema järglaseks Eesti suursaadiku ametikohal Venemaa Föderatsioonis sai Simmu Tiik.[viide?]

Välisministeeriumi välismajandussuhete ja arenguabi asekantsler

2008. aasta suve lõpust septembrini 2011 töötas Kaljurand Eesti välisministeeriumis asekantslerina välismajanduse ja arengukoostöö küsimuses.[viide?]

Suursaadik Ameerika Ühendriikides, Mehhikos ja Kanadas

USA president Barack Obama ja Marina Kaljurand Valge Maja Ovaalkabinetis (2011)
Marina Kaljurand pärast volikirja üleandmist Kanada kindralkuberner David Johnstonile, 1. detsember 2011

Septembris 2011 nimetati Marina Kaljurand Eesti Vabariigi suursaadikuks Ameerika Ühendriikides ja Mehhikos. 9. septembril 2011 andis ta oma volikirjad üle Ameerika Ühendriikide presidendile ja 13. septembril Mehhiko presidendile. 7. mail 2014 vabastas president Toomas Hendrik Ilves ta suursaadiku ametikohalt Ameerika Ühendriikides ja sama aasta 9. septembril ka suursaadiku ametikohalt Mehhikos.

2011-2013 oli Marina Kaljurand ühtlasi ka mitteresideeruv suursaadik Kanadas (asukohaga Washingtonis).[6] Sel ametikohal vahetas ta välja Väino Reinarti. Saadikukoha võttis üle Gita Kalmet, kelle president Ilves nimetas ametisse 1. augustil 2013 ja kes asus resideerima Ottawas.[8]

Välisministeeriumi justiits- ja konsulaarküsimuste asekantsler (2014–2015)

Pärast vabastamist suursaadiku ametist töötas Kaljurand välisministeeriumis asekantslerina juriidiliste ja konsulaarküsimuste vallas.[9]

Välisminister (2015–2016)

Pärast Keit Pentus-Rosimannuse tagasiastumist välisministri ametikohalt tegi Reformierakonna juhatus ettepaneku nimetada uueks välisministriks Marina Kaljurand. 15. juulil 2015 nimetas Vabariigi President Marina Kaljuranna peaministri ettepanekul välisministriks.[10] 16. juulil 2015 andis Kaljurand riigikogu ees ametivande ja astus välisministri ametisse.[11]

Marina Kaljurand on välisministrina jätkanud eelnevate välisministrite tööd, rõhutades EL-i ühise välis- ja julgeolekupoliitika vajalikkust ja hoides häid suhteid EL-i, Ameerika Ühendriikide ning teiste Eesti liitlastega.[viide?]

9. septembril 2016 esitas Marina Kaljurand peaminister Taavi Rõivasele lahkumisavalduse ning teatas pressikonverentsil, et ta astub tagasi, et kandideerida presidendiks, ning kuulutas 9. septembri oma viimaseks tööpäevaks. Teda asendas kuni enda kinnitamiseni välisministri ametisse 12. septembril Jürgen Ligi.

Eston Kohveri vabastamine

Eston Kohveri vabastamise nimel töötasid enne Kaljuranda Urmas Paet ning Keit Pentus-Rosimannus. Kuigi luurajate vahetusprotsessi juhtis peamiselt siseminister Hanno Pevkur, osales salajastel kohtumistel ka välisminister Kaljurand.[viide?]

Presidendiks kandideerimine 2016. aastal

2015. aasta septembris läbi viidud uuringu kohaselt toetaks iga viies eestimaalane presidendina Kaljuranda. Pärast Toomas H. Ilvese ametiaja lõppemist 2016. aasta augustis näeks Kaljuranda presidendina 20,3 protsenti küsitletutest. Kui Kaljurand osutuks valituks, oleks ta esimene Eesti naispresident. Lisaks Kaljurannale ületasid kümneprotsendilise toetuse veel vaid Edgar Savisaar (12,6%) ja Siim Kallas (10,6%).[12]

2016. aasta veebruaris avaldatud Turu-uuringute AS-i uuringu kohaselt oli Kaljurand esikohal (23%) Eesti elanike nii esimese kui ka teise eelistusena. Esimese eelistusena järgnes talle Edgar Savisaar, esimese ja teise eelistuse kokkuvõttes jagasid võrdselt teist kohta Savisaar, Indrek Tarand ja Siim Kallas. Ametlikke kandidaate polnud selleks hetkeks veel esitatud.[13]

Aprilli lõpus 2016 ütles Marina Kaljurand Vikerraadio saates "Uudis+" antud intervjuus, et on valmis kandideerima presidendiks, kui tema kandidatuur üles seatakse. Ta rõhutas, et pole kunagi kuulunud ühtegi parteisse, ehkki kannab välisministrina poliitilist vastutust. Kandideerimist ajendaksid Kaljuranna sõnul mitmelt erakonnalt saadud toetus ja arusaam, et tal on eeldusi sidustada eri ühiskonnagruppe: "Ma olen Eestimaa venelane, ma olen naine, ma olen ema." Presidendiks saades lubas Kaljurand intervjuus pöörata tähelepanu kolmele teemale: turva- ja kindlustunde loomisele ja andmisele nii välis- kui ka sisepoliitiliselt, "õiglasele riigile", mille esindajana presidendil on oluline roll inimeste ärakuuljana ning nendega rääkijana, ja eesti keele ja kultuuri püsimisele. Tema hinnangul peaks president olema eelkõige kogu rahva ühendaja ning sekkuma sisepoliitikasse vaid juhul, kui see läheb vastuollu põhiseaduse või põhiväärtustega. Kaljurand ei näinud põhjust loobuda presidendivalimiste eel välisministri kohast ning lubas valimistel kõrvale jäädes jätkata ministrina.[14]

Vaatamata Kaljuranna populaarsusele arvamusküsitlustes, otsustas Reformierakond mitte esitada teda presidendikandidaadiks valimisvoorudes, mis toimusid Riigikogus. Nende järel langetas Reformierakond otsuse, mille kohaselt esitab erakond ka valimiskogus kandidaadiks vaid Siim Kallase. Otsuse avalikustamisele järgnenud intervjuus ütles Marina Kaljurand, et on valmis sellegipoolest kaaluma kandideerimist, kui talle tehakse sellekohane ettepanek, ning jäi seisukohale, et oleks olnud parem kandidaat: "Ma arvan, et erakonnal võib olla mitu kandidaati ja ma tegin kuu aega tagasi ettepaneku, et Siim Kallas kandideeriks riigikogus ja mina valimiskogus. See oli minu ettepanek erakonnale. Eile erakond seda ettepanekut ei toetanud. Otsus on tehtud ja nüüd läheme edasi. ... Ma ise ei saa kuskile kandideerida, selleks tuleb mind esitada. Kui see ettepanek tehakse, siis ma väga tõsiselt kaalun seda." Kaljurand lubas ka kandideerimise korral välisministri ametist tagasi astuda.[15][16] Kaljuranna kandidatuuri toetuseks koostasid avaliku ühispöördumise valimiskogu liikmetele ka kümned ühiskonnategelased.[17] 9. septembril 2016 teatas Kaljurand, et astub välisministri ametikohalt tagasi ning palub oma toetajatel end valimiskogus presidendikandidaadiks üles seada.

2016. aasta presidendivalimistel sai Kaljurand 24. septembril valimiskogus esimeses voorus 75 häält ning teise vooru edasi ei pääsenud.

Tunnustused

Isiklikku

Marina Kaljuranna abikaasa on Kalle Kaljurand. Nende tütar Kaisa (1987) on lõpetanud Tallinna Inglise Kolledži ja Tartu Ülikooli psühholoogia erialal. Poeg Kristjan (1992) on lõpetanud Tallinna Reaalkooli ja õpib TTÜ-s inseneriteadust.[18]

Kaljurand tuli 1991. aastal Eesti naisüksikmängu meistriks sulgpallis.[19] Ta on Eesti sulgpallimeistrivõistlustel võitnud 23 medalit, nendest seitse kuldmedalit. Ta harrastab kepikõndi.[20]

Viited

  1. ↑ Mikk Salu. MARINA KALJURAND: olen venelane ja Eesti patrioot!, Eesti Ekspress, 17. detsember 2014, lk 21.
  2. ↑ BNS. Kaljuranna kinnitusel on ta sünnijärgne Eesti kodanik, postimees.ee, 15. aprill 2016.
  3. ↑ Karoliina Vasli. MARINA KALJURANNA TAUST: ema Eesti NSV ministrite nõukogu ametnik, isa lätlasest bussijuht, ohtuleht.ee, 20. aprill 2016.
  4. ↑ TÜ lõpetanute nimekiri
  5. ↑ Marina Kaljuranna CV Eesti USA-saatkonna kodulehel
  6. ↑ 6,0 6,1 6,2 Berit-Helena Lamp Eesti suursaadik Kanadas andis üle volikirja Postimees, 2. detsember 2011
  7. ↑ Jõhker rünnak Eesti suursaadiku vastu, SL Õhtuleht 3. mai 2007
  8. ↑ Gita Kalmet, uus Eesti Vabariigi suursaadik Kanadas on külaline Toronto Eesti Majas ESTO BBQ „Suvesärinal" Eesti Elu nr. 33, 16. august 2013
  9. ↑ "Leht: Rõivas näeb välisministrina Marina Kaljuranda" ERR, 9. juuli 2015
  10. ↑ President nimetas Kaljuranna välisministri ametisse, ERR, 15. juuli 2015
  11. ↑ Marina Kaljurand astus välisministri ametisse, Postimees, 16. juuli 2015
  12. ↑ Presidendikandidaadina meeldib rahvale enim Kaljurand
  13. ↑ Kärt Anvelt. Rahva suurima toetusega presidendikandidaat: võtan seda suure tunnustusena oma tööle Eesti Päevaleht, 8. veebruar 2016
  14. ↑ Kaljurand: Eesti vajab parimat presidenti, siin ei mängi rolli ei rahvus ega sugu ERR, 27.04.2016
  15. ↑ Rõivas palus Kaljurannal partei otsust mitte isiklikult võtta ERR, 31.08.2016
  16. ↑ Kaljurand: arvan, et mina oleksin olnud parem kandidaat ERR, 31.08.2016
  17. ↑ Kümned ühiskonnategelased soovivad näha Kaljuranda valimiskogus kandidaadina ERR, 31.08.2016
  18. ↑ Marina Kaljuranna CV Eesti Washingtoni saatkonna kodulehel
  19. ↑ Marina Kaljurand saab Eesti suursaadikuks USAs Eesti Ekspress, 2. juuni 2011
  20. ↑ Eesti presidendid ja sport. Kultuurne Meri, mängumees Rüütel ja jutumees Ilves digileht.epl.delfi.ee

Välislingid

Eelnev
Keit Pentus-Rosimannus 		Eesti välisminister
2015 – 2016 		Järgnev
Jürgen Ligi
Kuni 1940. aastani
Eksiilis
Alates 1991. aastast
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Marina_Kaljurand&oldid=4489370"