Eugène Ionesco

Allikas: Vikipeedia
Eugène Ionesco
Sünniaeg Eugen Dimitri Ionescu
26. november 1909
Slatina
Surmaaeg 28. märts 1994 (84-aastaselt)
Pariisi XIV ringkond
Amet näitekirjanik, kirjanik, luuletaja, illustreerija, graafik
Autasud Kunstide ja Kirjanduse ordeni komandör, Austria riiklik Euroopa kirjanduse auhind, Auleegioni ohvitser

Eugène Ionesco (26. november 1912 Slatina, Rumeenia28. märts 1994 Pariis) oli prantsuse näitekirjanik.

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Eugène Ionesco sündis rumeenia-prantsuse segaperekonnas. Lapsepõlve veetis ta Prantsusmaal, 19251938 elas Rumeenias, kus õppis ära rumeenia keele. Ta õppis Bukarestis ja Pariisis romanistikat. Et ta ei tahtnud ei "surra natsismi eest" ega "võidelda Stalini eest", asus ta 1938 elama oma "emamaale" Prantsusmaale.

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Eugène Ionesco kirjutas kriitikat, autobiograafiaid (1967 "Märkmekilde", 1968 "Minev olevik olev minevik"), romaane, lastejutte jne. ("Valge ja must" 1981). Ainus, mida ta ei kirjutanud, oli luule.

Eugène Ionesco (1993)
Eugène Ionesco ja ta abikaasa Rodica Ionesco haud Pariisis Montparnasse'i kalmistul

Kuid eelkõige oli ta viljakas näitekirjanik: peaaegu igal aastal tuli välja uus näidend. Eugène Ionesco on üks olulisemaid absurditeatri autoreid. Teda mõjutasid Alfred Jarry ja Antonin Artaud. Ta poetas näidendeisse osavalt ka farsi ja nukuteatri elemente. Näidendeid kirjutama olevat Eugène Ionesco hakanud inglise keele õpikut lugedes saadud tuju ajel.

Esimesed näidendid "Õppetund" (1952), "Kiilaspäine lauljatar" (1950) ja "Toolid" (1954) olid mäss traditsioonilise teatri vastu. Pariisis Huchette'i teatris on "Kiilaspäist lauljatari" ja "Õppetundi" järjepidevalt mängitud juba 1957. aastast. Loogilise tegevuse ja seotud dialoogi asemel toimivad akommunikatiivsed segiaetavad tegelaskujud, sürrealistlik seguneb realistlikuga ja kõik näitab võimendatult maailma nihestatust. 1950. aastate lõpust alates nihkuvad eksistentsiaalsed probleemid Eugène Ionesco loomingus aina enam esiplaanile ja tegelaskujud muutuvad konkreetsemaks. Näiteks seob naivistist humanist Bérenger rea näidendeid ("Mõrvar kutsumusest" 1957, "Ninasarvik" 1958). Eugène Ionesco kasutas oma näidendite määratlemiseks mõisteid "antiteater" ja "traagiline farss".

1989 kutsus Eugène Ionesco riike toetama Rumeenias käimas olnud muudatusi ning tunnistas: "Ma olen kultuurilt prantslane, kuid ma tunnen end taas saamas rumeenlaseks".

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Teosed eesti keeles[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]