Mine sisu juurde

Vastutus

Allikas: Vikipeedia

Vastutus on tagajärgede kandmine oma tegude või tegemata jätmiste eest.

Vastutuse võtmine või andmine tähendab teadmist, et tegevust hinnatakse ja hinnangu tulemusel on moraalsed või materiaalsed tagajärjed (hüved, positsioon) inimesele või organisatsioonile, mida inimene esindab.

Vastutus on majanduses tavaliselt rahaline ja kokkuleppeline. Kohustuste puhul tähistab see tavaliselt trahvirahade protsentuaalset jaotumist vastutajate vahel, palgaarvutuses on see mitmete valemite järgi üks näitajatest, millega palganumber läbi korrutatakse (mõnikord on teisteks näitajateks tinglik tööks vajalik õppeaeg ja reaalne tööks kuluv aeg või aeg, mis kuluks samaks tööks keskmisel vastava ala töötajal). Investeerimise (nt osaluse või aktsiate) puhul võib vastutus tähistada nii võlgade jaotumist pankroti korral, kasumi jaotumist kui hääleõiguse jaotumist.

Poliitilises, sõjaväelises ja usulises žargoonis võimaldatakse ka vastutuse tinglikku ülekandmist, et vähendada sõduri psühholoogilist kontrolli enda tegude üle ja muuta teda pimedaks käsutäitjaks. See ei tähenda, et vastutus ei kanduks ka tegelikult teatavates piirides üle, sest käsuandja vastutab kahtlemata sama palju, kui käsutäitja, samuti on näiteks samas ühiskonnas viibijatel üksteise tegude osas teatav vastutus (eriti, kui nad oleks saanud neid ära hoida) – ja globaliseeruvas maailmas muutub inimese vastutus järjest kõikehõlmavamaks tänu protsesside, mida ta muuta, soodustada või ära hoida saab, arvu suurenemisele.

Vastutustunne on tagajärgedega tegevuses arvestamine.

Vastutusvõime on suutlikkus tagajärgedega tegevuses arvestada. Kellegi vastutusvõime langedes proovivad paljud ühiskonnad või muud liidud vastutust mõistlikkuse piirides enda kanda võtta – peamiselt siis, kui vastutusvõime ei lange vastutaja enda teadliku tegevuse tagajärjel (vaimupuuded). Kohtus proovitakse enne otsuse langetamist kohtualuse vastutusvõime välja selgitada – vaimupuue on kergendav asjaolu, narkootikumide või alkoholi mõju all olemine raskendav.

Moraalne vastutus

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Moraalne vastutus

Moraalse vastutuse all mõeldakse tavaliselt asjaolu, et subjekti moraalselt oluline tegu[1] (või muud laadi entiteet) õigustab kiitust või laitus (või muud kohast reaktsiooni)[2] olgu siis teistelt või subjektilt endalt.

Vastutuse subjektilt eeldatakse tavaliselt teatud laadi kontrolli oma tegude üle. Sageli samastatakse moraalse vastutuse subjektid isikutega. Vastutuse võimalikkust seostatakse tavaliselt vaba tahtega.

Vastutusega seotud põhilised küsimused on järgmised. Mis on vastutus? Kes saab vastutada? Millistel tingimustel vastutatakse millegi eest? Mis laadi (subjekti juurde kuuluvate) entiteetide eest vastutuse subjekt vastutab?

Ajalooline ülevaade

[muuda | muuda lähteteksti]

Moraalse vastutuse teooria loojaks peetakse traditsiooniliselt Aristotelest[3], kes "Nikomachose eetikas" (III.1–5), kes voorusi ja pahesid arutama hakates ütleb, et mõnikord on kohane[4] vastata subjekti tegudele või iseloomujoontele kiituse või laitusega (1109b30–35). Allpool ütleb ta, et moraalisubjektiks ja ühtlasi vastutuse subjektiks saab pidada ainult seda, kellel on otsustamise võime. Otsus on Aristotelese järgi kaalutlus, mis väljendab subjekti arusaama sellest, mis on hea (1111b5–1113b3). Edasi on jutt sellest, millistel tingimustel on kohane subjekti mõne teo või iseloomijoone pärast kiidu- või laiduväärseks pidada. Oluline on teo või kalduvuse tahtlikkus. Tahtlikul teol või iseloomujoonel on kaks tunnust: 1) see, et subjekt on tegi teo või omandas iseloomujoone, oleneb temast endast[5]; 2) subjekt on teadlik sellest, mida ta teeb (1110a–1111b4).

  1. Mõne autori järgi puudutab vastutus ka neid kavatsuslikke tegusid, mis on moraalselt neutraalsed (Fisher, Ravizza 1998:8, märkus 11.).
  2. Mõne autori arvates on vastutus rangelt võttes seotud ainult laitusega (Wallace 1994:12).
  3. Arthur Adkinsist (1960) sai alguse diskussioon selle üle, kas Aristoteles üldse räägib sellest, mida tänapäeval mõistetakse vastutuse all.
  4. Ei ole selge, kas jutt on sellest, et subjekt on kiituse või laituse ära teeninud, või sellest, et kiidetakse või laidetakse subjekti käitumise või iseloomu parandamiseks, seega kas kohasus tähendab teenitust või otstarbekust.
  5. Pole selge, kas see tähendab, et lihtsalt tegu oleks võinud jääda ka tegemata või iseloomujoon omandamata või et see olenes subjekti soovidest, emotsioonidest ja uskumustest, nii et kui ta oleks otsustanud teisiti, oleks ta toiminud teisiti või oleks teistsugune.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]