Rootsi Pommeri

Allikas: Vikipeedia
Rootsi Pommeri
Svenska Pommern
Schwedisch Pommern
1630–1815
Naval Ensign of Sweden.svg Wappen Pommern.svg
Rootsi lipp Pommeri vapp
Swedish Pomerania.PNG
Rootsi Pommeri (oranž) Rootsi impeeriumi osana aastal 1658
Valitsusvorm Vürstiriik
Rootsi dominioon
Saksa-Rooma riigi territoorium aastani 1806
Osa Rootsi kuningriik
Hertsog Gustav II Adolf (esimene)
Hertsog Karl XIII (viimane)
Pealinn Stettin
(1630–1720)

Greifswald
(1720–1814)
Religioon Luterlus
Ajalugu
 –Stettini rahu (1630)
 –Vestfaali rahu
 –Stettini rahu (1653)
 –Stockholmi rahulepingud
 –Kieli rahuleping
Viini kongress

10. juuli 1630

24. oktoober 1648
4. mai 1653

21. jaanuar 1720

14. jaanuar 1814
4./7. juuni 1815
Peamised keeled alamsaksa/saksa
rootsi
Eelnev riik Pommeri hertsogkond
Järgnev riik Pommeri provints (1815–1945)

Rootsi Pommeri oli Läänemere rannikul tänaste Saksamaa ja Poola territooriumil asunud Rootsi dominioon aastatel 1630 kuni 1815. Poola-Rootsi sõja ja Kolmekümneaastase sõja järel kontrollis Rootsi ulatuslikku osa Läänemere lõunarannikust, seahulgas Pommerit ja osasid Liivimaast ning Preisimaast (dominium maris baltici).

Rootsi, kellel oli alates Stralsundi piiramisest aastal 1628 Pommeris garnison, oli 1630. aastal sõlmitud Stettini rahuga saanud mõjusa kontrolli Pommeri hertsogkonna üle. 1648. aastal sõlmitud Vestfaali rahuga ja 1653. aastal sõlmitud teise Stettini rahuga sai Rootsi enda valdusse Lääne-Pommeri (saksa keeles Vorpommern) koos Rügeni, Usedomi ja Wolini saartega ning riba Ida-Pommerist (saksa keeles Hinterpommern). Rahu üle räägiti läbi kui Rootsi kuninganna Kristiina oli alaealine ja Rootsit valitses kõrgaristokraatia. Selle tulemusena ei liidetud Pommerit Rootsi külge nii, nagu Prantsusmaa tegi oma vallutustega, mis oleks tähendanud pärisorjuse kaotamist, mida alates 1616. aasta Pommeri talupojaseadustest praktiseeriti seal selle kõige rangemal kujul. Selle asemel jäi Pommeri osaks Saksa-Rooma riigist, tehes Rootsi valitsejatest tiitli Reichsfürsten kandjad ja jättes sealsele aadelkonnale täieliku kontrolli maapiirkondade ja sealsete elanike üle. Kuigi peale seda kui 17. sajandi lõpus valitsenud Rootsi kuningad oma poliitilise võimu tagasi said, rakendus mõisate riigistamine ka Pommeri aadlike suhtes, jätkasid Vestfaali rahu tingimused Rootsi dominioonide ühtlustamise poliitika püüdluste takistamist Pommeris seni kuni Saksa-Rooma riik aastal 1806 likvideeriti.

Aastal 1679 kaotas Rootsi Saint-Germain-en-Laye rahuga suurema osa oma Odra jõest itta jäänud Pommeri valdusi ja aastal 1720 kaotati Stockholmi rahulepingutega ka Peene jõest lõunas ja Peenestromi jõest idas asunud valdused. Need Brandenburg-Preisimaale loovutatud alad ühendati Pommeri provintsiga. Aastal 1720 sai Rootsi Frederiksborgi rahuga tagasi need osad oma dominioonist, mille riik oli 1715. aastal Stralsundi piiramisega Taanile kaotanud. Aastal 1814 loovutas Rootsi kuningriik oma Pommeri valdused Napoleoni sõdade tulemusena (peale Kieli rahulepingu sõlmimist) Taanile ja sai vastu Norra. Aastal 1815 läks piirkond Viini kongressi järgselt Preisimaa omandusse.

Geograafia[muuda | muuda lähteteksti]

Rootsi Pommeri suurimad linnad olid Stralsund, Greifswald ja aastani 1720 Stettin (tänapäeval Szczecin). Rootsi Pommeri aladel asunud Rügen on tänapäeva Saksamaa suurim saar.

Omandamine Kolmekümneaastase sõja käigus[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklites Stettini rahu (1630), Vestfaali rahu ja Stettini rahu (1653).

Pommeri sekkus Kolmekümneaastasesse sõtta 1620. aastatel ja olukorras, kus Stralsundi linna piiras keiserlik sõjavägi, sõlmis Pommeri valitseja Stettini hertsog Bogislaw XIV 1628. aasta juunikuus lepingu Rootsi kuninga Gustav II Adolfiga. 1630. aasta 10. juulil pikendati leping Stettini rahuga "igaveseks" paktiks. Sama aasta lõpuks olid rootslased viinud lõpule Pommeri sõjaväelise okupeerimise. Seejärel oli Gustav II Adolf riigi tegelik valitseja ja kuigi Pommeri troonijärgluse õigustes tunnistati Grimnitzi lepingust tulenevalt küll Brandenburgi kuurvürst Georg Wilhelmi, nõudis Rootsi kuningas siiski, et Brandenburgi mark katkestaks suhted Saksa-Rooma keiser Ferdinand II-ga. Aastal 1634 määrasid Pommeri seisuste esindajad kaheksaliikmelise direktoraadi juurde ametisse vahevalitsuse, mis toimis seni kuni Brandenburg käskis direktoraadi 1638. aastal keiserliku ametisseseadmise õigusega laiali saata.

Selle tulemusena langes Pommeri anarhiasse, sundides seeläbi rootslased tegutsema. Aastast 1641 kuni 1648. aasta rahulepinguni, mis õigused Rootsile andis, juhtis valitsust Stettinis asuv nõukogu (Concilium status). Osnabrückis aset leidnud rahuläbirääkimistel sai Brandenburg-Preisimaa Ida-Pommeri ehk Odra jõest idas asuva endise Pommeri hertsogkonna osa (v.a. Stettin). Rootsi sai Saksa-Rooma keiser Ferdinand III-lt läänivaldustena järgmised alad: Odra jõest idas olev maariba, mis hõlmas Dąbie ja Goleniów'i piirkondi ning Wolini saart ja Lääne-Pommeri koos Rügeni ja Usedomi saartega. 1653. aasta Stettini rahu lahendas piiriküsimuse Brandenburgiga Rootsit soosivalt. Trebeli ja Recknitzi jõgesid mööda kulgev piir Mecklenburgiga järgis aastast 1591 pärinevat kokkulepet.

Põhiseadus ja valitsemine[muuda | muuda lähteteksti]

Endine Pommeri hertsogkond (keskel) peale 1653. aasta Stettini rahu Rootsi ja Brandenburgi vahel jaotatuna. Rootsi Pommeri (ehk Lääne-Pommeri) on näidatud siniselt, Brandenburgi Pommeri (Ida-Pommeri) oranžilt.

Pommeri aadelkond oli kindlalt välja kujunenud ja sel olid laialdased privileegid; seda vastupidiselt spektri teisele otsale, kus asus arvukas pärisorjade klass. Isegi veel 18. sajandi lõpus moodustasid maaelanikest kaks kolmandiku just pärisorjad. Aadlike omanduses olevad maavaldused olid jaotatud piirkondadeks ning kuninglikud valdused, mis katsid umbes veerandi riigist, olid jaotatud amt'ideks.

Neljandiku Rootsi Pommeris asunud "rüütlite" maavalduste (Rittergut) omanikud olid Rootsi aadlid.[1] Hertsogi maavalduseid (Domäne), mis algselt jaotati Rootsi aadlike (kaks kolmandikku) ja ametnike vahel, hakkas aastal 1654 valitsema Rootsi endine kuninganna Kristiina.[2] Rootsi aadlikud ja pommerlastest aadlikud abiellusid omavahel ja muutusid 18. sajandi jooksul etniliselt eristamatuteks.[3]

Pommeri positsioon Rootsi kuningriigis sõltus Pommeri aadelkonna ja Rootsi riiginõukogu vahel avatud läbirääkimistest. Läbirääkimised ei olnud eriti tulemuslikud kuni 17. juunini 1663, mil esitleti valitsusreformi. Alles 1664. aastal tervitas Pommeri aadelkond Rootsi monarhi oma uue valitsejana.

Pommeri kuninglik valitsus (die königliche Landesregierung) koosnes kindralkubernerist (kes oli alati ka Rootsi riiginõunik) juhatajana, viiest kuningliku valitsuse nõunikust (kelle hulka kuulusid apellatsioonikohtu president, kantsler ja Stettini lossi kapten) ning kuninglike "amtide" inspektorist. Kui asjaolud seda nõudsid, võis seisuste esindajaid, aadelkonda, pürjeleid ja kuni 1690. aastateni ka vaimulikkonda kohaliku parlamendi Landtag'i istungitele kokku kutsuda. Aadlikke esindas üks saadik piirkonna kohta ja neile omakorda andsid mandaadi vastavate piirkondade aadlike konvendid. Pürjelite esindaja oli üks saadik poliitiliste privileegidega linnast, eriti Stralsundist. Parlamendi tööd juhatas marssal (Erb-landmarschall). Seisuste istungil osalejatest kolmandiku moodustasid viis (algselt kümme) Landtag'i nõunikku, kelle määras peale nende seisuste poolt üles seadmist ametisse Pommeri kuninglik valitsus. Need nõunikud moodustasid "Maanõukogu", mis oli vahendaja suhetes Rootsi valitsusega ja vaatas ka põhikirja üle järele.

Seisused, kellel olid Pommeri hertsogite valitsemise all olnud suured volitused, ei olnud suutelised Rootsile märkimisväärset mõju avaldama: olgugi, et 1663. aasta põhiseadus oli andnud neile Pommerit puudutavates asjades vetoõiguse. Ent nende petitsiooniõigusi ei olnud piiratud ja kuningas Fredrik I poolt neile 1720. aastal antud privileegide järgi oli neil ka selgesõnaline õigus osaleda seadusandlikus tegevuses ja maksustamise küsimustes.

Stralsundi, Stettini, Greifswaldi ja Anklami linnale oli tagatud sõltumatu jurisdiktsioon.[4]

Õigussüsteem[muuda | muuda lähteteksti]

Pommeri õigussüsteemis valitses järjekindla seadusandluse või isegi kõige põhilisemate seadusekogude puudumise tõttu suur segadus ning see koosnes selle asemel õiguslike põhimõtete ühendamatust kogust. Kui ei midagi muud, tõi Rootsi valitsemisaeg vähemalt kohtusüsteemi õigusnormid. Alates aastast 1655 sai esimese astme kohtutest kohtuasju Greifswaldis asunud apellatsioonikohtusse edasi kaevata[4] (asus aastatel 1665–1680 Wolgastis). Greifswaldis määrati karistusi 1672. aastast pärineva David Meviuse juhtimisel valminud apellatsiooniseaduse järgi. Katoliku kiriku kanoonilist õigust puudutavad kohtuasjad suunati Greifswaldis asunud konsistooriumi. Apellatsioonikohtu kohtuasju sai edasi kaevata Saksamaa Rootsi dominioonide ülemkohtusse ehk Wismaris asunud 1653. aastal avatud kõrgemasse tribunali[4].

Teine Põhjasõda ja Skåne sõjad[muuda | muuda lähteteksti]

Teise Põhjasõja ajal aastatel 1657 kuni 1659 rüüstasid riiki Poola, Austria ja Brandenburgi väed. Piirkond oli Skåne sõja ajal aastatel 1675 kuni 1679 okupeeritud Taani ja Brandenburgi poolt, kusjuures Taani nõudis endale Rügenit ja Brandenburg ülejäänud Pommerit.[5] Ent mõlemad sõjakäigud olid võitjatele pooltele tulutud kui Rootsi Pommeri anti 1679. aasta Saint-Germain-en-Laye rahuga tagasi Rootsile; välja arvatud Gollnow ja Odra jõest ida poole jääv maariba, mida Brandenburg hoidis enda käes vahetuskaubana reparatsioonide eest seni kuni need aastal 1693 tasuti.[6]

Kuna Pommeri oli kõvasti kannatanud juba Kolmekümneaastase sõja (1618–1648) ajal ja piirkonnal oli järgnevatel aastatel keeruline taastuda, andis Rootsi valitsus 1669. ja 1689. aastal välja määrused (Freiheitspatente), millega vabastati maksudest igaüks, kes kas ehitas või taastas maja. Need määrused kehtisid, kuigi neid sageli muudeti, aastani 1824.[7]

Territoriaalsed muudatused Põhjasõja ajal[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklites Stralsundi piiramine (1711–1715), Frederiksborgi rahu ja Stockholmi rahulepingud.

Põhjasõja esimesed aastad Pommerit ei mõjutanud. Isegi kui Taani, Venemaa ja Poola väed aastal 1714 riigi piirid ületasid, käitus Preisi kuningriik enne agressoriks muutumist esmalt kõhkleva lepitajana. Rootsi kuningas Karl XII juhtis Stralsundi lahingus Pommeri kaitsmist terve aasta 1714. aasta novembrist 1715. aasta detsembrini – enne kui ta Lundi põgenes. Kui taanlased vallutasid Peene jõest põhjas asuva Rügeni ja Lääne-Pommeri (varasem Taani Rügeni vürstiriik, mida hiljem hakati kutsuma nimega Uus Lääne-Pommeri ehk Neuvorpommern), siis Preisimaa vallutas jõest lõunasse jäävad Lääne-Pommeri alad (said hiljem nimeks Vana Lääne-Pommeri ehk Altvorpommern).

Alates 1716. aasta aprillist valitses Taani Pommerit Stralsundis asunud ja viiest liikmest koosnenud valitsuskomisjon.[8] Erinevalt Rootsi valitsemisest rakendas komisjon nii kohtu- kui täitevvõimu.[9] Seeläbi kasutas Taani enda poolt okupeeritud Bremen-Verdeni (1712–1715) kogemusi: Taani kantsleri ja Taani absolutismi kehtestamine Taani-Norra kuninga Frederik IV valitsemise all[8]. Komisjoni kuulusid landdrost von Platen (hiljem von Kötzschau), nõunikud Heinrich Bernhard von Kämpferbeck, J. B. Hohenmühle ja Peter von Thienen ning kantsleri sekretär August J. von John.[10] Aasta 1720 von Kämpferbeck suri ja teda asendas Andreas Boye.[11]

3. juunil 1720 sõlmitud Frederiksborgi rahuga kohustus Taani andma Rootsile tagasi kontrolli okupeeritud territooriumi üle, kuid sama aasta 21. jaanuaril sõlmitud Stockholmi rahulepinguga oli Preisimaale võimaldatud säilitada oma vallutused, sh Stettin. Sellega loovutas Rootsi Brandenburg-Preisimaale nii 1648. aastal võidetud Odra jõest idas olevad alad kui ka Peene jõest lõunas oleva Lääne-Pommeri ning Wolini ja Usedomi saared.

Taani andis oma Pommeri alad Rootsi valitsemise alla tagasi 1721. aasta 17. jaanuaril. Taani perioodist pärinevad valitsemisega seotud dokumendid viidi üle Kopenhaagenisse ja neid saab kasutada Taani Riigiarhiivis.[9]

Seitsmeaastane sõda[muuda | muuda lähteteksti]

Rootsi jõetu katse kaotatud territooriumid Seitsmeaastase sõja Pommeri sõjakäikudega (1757–1762, nn Pommeri sõda) tagasi saada ebaõnnestus. Rootsi vägedel oli raskusi oma tegevuste kooskõlastamisel prantslastest ja venelastest liitlastega ja sõda, mis algas Rootsi sissetungiga Preisimaa Pommerisse, viis peagi selleni, et preislased okupeerisid suurema osa Rootsi Pommerist ja ohustasid Stralsundi. Kui Venemaa aastal 1762 Preisimaaga rahu sõlmis, astus ka Rootsi sõjast välja, naastes enne sõda valitsenud olukorra (status quo ante bellum) juurde. Rootsi pettumust valmistanud sooritus sõjas kahjustas veelgi riigi rahvusvahelist prestiiži.

Ühendamine viimasel hetkel[muuda | muuda lähteteksti]

Rootsi Pommeri (keskel-paremal) aastal 1812

26. juunil 1806 kuulutati kuningliku teadaandega Pommeri põhiseadus peatatuks ja tühistatuks. Eesõigus anti mitmele teisele varasemale Rootsi seadusele (1772. aasta valitsusreform, 1789. aastast pärinev ühendamise ja julgeolekuga seotud seadus ja 1734. aasta tsiviilkoodeks) ja neid pidi hakatama rakendama peale 1808. aasta 1. septembrit. Selle kuninglikult sanktsioneeritud coup d'état põhjuseks oli fakt, et vaatamata kuninglikule keelule olid Pommeri seisused pöördunud kohtute poole, et apelleerida kuninglike statuutide, eriti 30. aprillist 1806 pärineva Pommeri armee loomise statuudi, vastu.

Uue käsuga püüdis Rootsi kuningas Gustav IV Adolf võtta kasutusele ministeeriumiteks jaotatud valitsust. Kasutusele võeti ka Rootsi kirikuseadus. Riiki jagati ka tollasele Rootsi haldusjaotusele vastavalt väiksemateks üksusteks (socken), mis omakorda moodustasid neli suuremat üksust (härad). Pommeri seisuste poole võis nüüd pöörduda vaid konkreetselt Pommeri ja Rügeniga seotud küsimustes. Landtag'i uus korraldus kujundati Rootsi riigipäeva eeskujul ja augustis 1806 toimus ka uut korda järgiv istung, mis kuulutas oma lojaalsust kuningale ja tervitas teda endi valitsejana. Selle revolutsiooni kiiluvees teostati ja planeeriti hulga sotsiaalseid reforme; neist kõige olulisem oli pärisorjuse kaotamine sama aasta 4. juulist pärineva kuningliku statuudiga.

Gustav IV Adolf alustas Rootsi Pommeris 1806. aastal ka uue tähtsa sadamalinna Gustavia ehitamist, kuid juba aastal 1807 okupeerisid Prantsusmaa väed ehituskoha.[12]

Kaotus Napoleoni sõdade ajal[muuda | muuda lähteteksti]

Rootsi liitumine Kolmanda koalitsiooniga, mille käigus pidas Rootsi maha oma ebaõnnestunud esimese Prantsuse-Rootsi sõja, viis selleni, et Prantsusmaa väed okupeerisid Rootsi Pommerit aastatel 1807 kuni 1810. Aastal 1812, mil Prantsusmaa väed taaskord Pommerisse marssisid, mobiliseeris Rootsi osana Kuuenda koalitsiooni sõjast Napoleoni vastu sõjaväe ja võitles koos Venemaa, Preisimaa ja Austria vägedega Napoleoni vastu 1813. aasta Leipzigi lahingus.

Rootsi ründas ka Taanit ja 1814. aasta 14. jaanuaril sõlmitud Kieli rahulepinguga loovutas Rootsi Pommeri Taanile, saades vastu Norra. Rootsi Pommeri saatus otsustati Viini kongressi käigus 1815. aasta 4. juunil Preisimaa ja Taani ning 7. juunil Preisimaa ja Rootsi vahel sõlmitud lepingutega. Selle manöövriga sai Preisimaa endale Rootsi Pommeri vahetuskaubana Taani osaks saanud Saksi-Lauenburgi vastu; kusjuures Preisimaa oli Saksi-Lauenburgi vahetanud eelnevalt vaid 14 aastat varem tehingus Hannoveri kuningriigiga viimasele taas loovutatud Ida-Friisimaa vastu.[13] Taani sai Preisimaalt ka 2,6 miljonit taalrit. Sõjakahjude hüvitamiseks anti Rootsile 3,5 miljonit taalrit. Rootsi Pommeri liideti Preisimaaga kui Pommeri provintsi osaks olev Uus Lääne-Pommeri (Neuvorpommern).

Rahvastik[muuda | muuda lähteteksti]

Aastal 1764 koosnes Rootsi Pommeri elanikkond 82 827 alamast: 58 682 maal ja 24 145 linnas, kusjuures 40% maaelanikkonnast olid pärisorjad (leibeigen).[14] Aastal 1766 elas piirkonnas 89 000 elanikku ning 1802. aastal juba 113 000, kusjuures elanikest veerand elas Rügeni saarel. Aastaks 1805 oli elanike arv tõusnud 118 112 peale (79 087 maal ja 39 025 linnas; maal elanutest olid 46 190 pärisorjad).[14]

Kindralkuberneride loetelu[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Rootsi kindralkubernerid.

Rootsi kindralkubernerid[muuda | muuda lähteteksti]

Taani kindralkubernerid (1715–1721)[muuda | muuda lähteteksti]

Prantsuse kindralkubernerid (1807–1813)[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Werner Buchholz, Pommern, Siedler, 1999, p.239, ISBN 3-88680-272-8
  2. Werner Buchholz, Pommern, Siedler, 1999, p.255, ISBN 3-88680-272-8
  3. Werner Buchholz, Pommern, Siedler, 1999, p.259, ISBN 3-88680-272-8
  4. 4,0 4,1 4,2 Werner Buchholz, Pommern, Siedler, 1999, p.253, ISBN 3-88680-272-8
  5. Heitz, Gerhard; Rischer, Henning (1995). Geschichte in Daten. Mecklenburg-Vorpommern (German keeles). Münster-Berlin: Koehler&Amelang. pp. 239–241. ISBN 3-7338-0195-4. 
  6. Heitz, Gerhard; Rischer, Henning (1995). Geschichte in Daten. Mecklenburg-Vorpommern (German keeles). Münster-Berlin: Koehler&Amelang. p. 241. ISBN 3-7338-0195-4. 
  7. Felix Schönrock's studies in: Frank Braun, Stefan Kroll, Städtesystem und Urbanisierung im Ostseeraum in der frühen Neuzeit: Wirtschaft, Baukultur und historische Informationssysteme: Beiträge des wissenschaftlichen Kolloquiums in Wismar vom 4. Und 5. September 2003,2004, pp.184ff, ISBN 3-8258-7396-X, ISBN 978-3-8258-7396-7, [1]
  8. 8,0 8,1 Olesen, Jens (2004). "Auswirkungen der dänischen Herrschaft auf Verständnis und Praxis der Tribunalstätigkeit, pages 111–132". peatükis Alvermann, Dirk; Regge, Jürgen. Justitia in Pommern. Geschichte (German keeles) 63. Berlin-Hamburg-Münster: LIT. p. 132. ISBN 3-8258-8218-7. 
  9. 9,0 9,1 Olesen, Jens (2004). "Auswirkungen der dänischen Herrschaft auf Verständnis und Praxis der Tribunalstätigkeit, pages 111–132". peatükis Alvermann, Dirk; Regge, Jürgen. Justitia in Pommern. Geschichte (German keeles) 63. Berlin-Hamburg-Münster: LIT. p. 131. ISBN 3-8258-8218-7. 
  10. Olesen, Jens (2004). "Auswirkungen der dänischen Herrschaft auf Verständnis und Praxis der Tribunalstätigkeit, pages 111–132". peatükis Alvermann, Dirk; Regge, Jürgen. Justitia in Pommern. Geschichte (German keeles) 63. Berlin-Hamburg-Münster: LIT. p. 126. ISBN 3-8258-8218-7. 
  11. 11,0 11,1 Olesen, Jens (2004). "Auswirkungen der dänischen Herrschaft auf Verständnis und Praxis der Tribunalstätigkeit, pages 111–132". peatükis Alvermann, Dirk; Regge, Jürgen. Justitia in Pommern. Geschichte (German keeles) 63. Berlin-Hamburg-Münster: LIT. p. 130. ISBN 3-8258-8218-7. 
  12. *Asmus, Ivo. "Gustavia – Ein schwedisches Hafen- und Stadtprojekt für Mönchgut" (German, Swedish keeles). rügen.de. Vaadatud 20.12.2009. 
  13. Pommern, Werner Buchholz (ed.), Werner Conze, Hartmut Boockmann (contrib.), Berlin: Siedler, 1999, pp. 363 seq. ISBN 3-88680-272-8
  14. 14,0 14,1 Jan M Piskorski, Pommern im Wandel der Zeiten, 1999, p.191, ISBN 83-906184-8-6
  15. 15,0 15,1 15,2 15,3 15,4 Petrick, Fritz, toim. (2009). Rügens Schwedenzeit 1648–1815. Rügens Geschichte von den Anfängen bis zur Gegenwart in fünf Teilen (German keeles) 3. Putbus: Rügendruck. p. 18. ISBN 978-3-9808999-6-3. 
  16. Olesen, Jens (2004). "Auswirkungen der dänischen Herrschaft auf Verständnis und Praxis der Tribunalstätigkeit, pages 111–132". peatükis Alvermann, Dirk; Regge, Jürgen. Justitia in Pommern. Geschichte (German keeles) 63. Berlin-Hamburg-Münster: LIT. pp. 117, 130. ISBN 3-8258-8218-7. 

Teisi allikaid[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]