Summa paganate vastu

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

"Summa paganate vastu" (originaalpealkirjaga "Summa contra gentiles" (ScG) ehk "Summa contra gentiles seu liber de veritate catholicae fidei contra errores infidelium" (12591265) on Aquino Thomase filosoofilis-teoloogiline traktaat.

Neljaosalise teose maht on 300 000 sõna.

  • Esimene osa räägib Jumalast ja tema olemusest ning inimteadvusest ilma jumaliku ilmutuseta.
  • Teine osa kirjeldab maailma ja selle olemist.
  • Kolmas osa näitab, kuidas loodu mõistus (jumalas) õnne leiab ja kuidas elada õnnelikult.
  • Neljas osa kirjeldab ristiusu põhitõdesid: kolmainsus, inkarnatsioon, sakramendid, ülestõusmine jne.

Tõlge[muuda | muuda lähteteksti]

Raamat 1: Jumal[muuda | muuda lähteteksti]

Peatükk 1: Mis on targa kohus[muuda | muuda lähteteksti]

Jah, mu suulagi toob kuuldavale tõe, aga õelus on mu huultele jäle. (Õp 8:7).

Rahva keeletarvitus, mida filosoofi [ Aristoteles ] sõnul tuleb asjadele nime andes järgida, on tavaliselt olnud seisukohal, et tarkadeks tuleb nimetada neid, kes asju õigesti korraldavad ja neid hästi juhivad. Sellepärast mainib filosoof teiste asjade seas, mida inimesed targa kohta mõtlevad, et targale on omane korraldada. Aga kõikide eesmärgi poole korraldatavate asjade juhtimise ja korra reegel tuleb võtta eesmärgist: sellepärast ju käiakse mis tahes asjaga kõige paremini ümber, kui see korraldatakse sobivalt oma eesmärgi poole; sest eesmärk on mis tahes asja hüve. Ja seetõttu me näeme kunstide [technē] puhul, et üks on teist juhtiv kunst ja otsekui valitseja, sest sellesse kuulub tema eesmärk: nii nagu arstimiskunst valitseb rohuvalmistamiskunsti ja korraldab teda, sellepärast et tervis, millega arstimiskunst tegeleb, on kõigi nende rohtude eesmärk, mida rohuvalmistamiskunstiga valmistatakse. Ja sama lugu on laevajuhtimiskunstiga laevaehituskunsti suhtes; ja väejuhtimiskunstiga ratsutamiskunstiga ja kõikide sõjavarustuskunstidega. Neid kunste, mis teisi valitsevad, nimetatakse arhitektoonilisteks, otsekui juhtivateks kunstideks: sellepärast omistavadki nende kunstide käsitöölised, keda nimetatakse arhitektideks, endale targa inimese nime. [Vrd Aristoteles, Nikomachose eetika I, 1.; Metafüüsika I, ptk 1, 2.

Et aga nimetatud käsitöölised, kes taotlevad mingite üksikute asjade eesmärke, ei küüni kõigi asjade üldise eesmärgini, siis öeldakse, et nad on targad ühes või teises asjas, ja selles mõttes öeldakse ka 1Kr 3:10: olen ma kui tark hooneehitaja rajanud aluse; aga lihtsalt targa nimi reserveeritakse sellele, kelle silmaspidamine tegeleb universumi eesmärgiga, mis on ka kõiksuse alge [principium]; sellepärast on filosoofi järgi targale omane pidada silmas kõige kõrgemaid eesmärke.

Aga mis tahes asja viimne eesmärk on see, mida peab silmas selle esmane autor või liikumapanija. Aga universumi autor või liikumapanija on aru [intellectus], nagu allpool näidatakse. Järelikult peab universumi viimne eesmärk olema intellekti hüve. Aga see on tõde. Järelikult peab tõde olema kogu universumi viimne eesmärk; ja tarkus peab seisnema põhiliselt selle silmaspidamises. Ja sellepärast tunnistabki jumalik tarkus, et ta sai lihaks ja tuli maailma, et tõde kuulutada, öeldes (Jh 18:37): Mina olen selleks sündinud ja selleks tulnud maailma, et ma annaksin tunnistust tõe kohta.

Ja filosoof määrab ka kindlaks, et esimene filosoofia on tõe teadus; mitte mis tahes tõe teadus, vaid selle tõe teadus, mis on iga tõe algupära, nimelt selle tõe teadus, mis kuulub kõikide asjade olemise esmaalge juurde; sellepärast on selle tõde ka igasuguse tõe alge; sest asjade korraldus on tões nii nagu olemises.

Aga ühe ja sellesama teaduse alla kuulub ühe vastandi taotlemine ja teise vältimine, nii nagu meditsiin, mis kutsub esile tervist, kõrvaldab haigust. Sellepärast nii nagu targale on omane mõelda tõde just esmaalge kohta ja õpetada seda teistele, on talle ka omane rünnata vastandlikku väärust.

Järelikult tõestatakse tarkuse suust kohaselt targa kahte kohust alguses äratoodud sõnadega: nimelt jumalikku tõde, mis kehastunult on tõde, mõelda ja öelda (mida ta puudutab, öeldes: Jah, mu suulagi toob kuuldavale tõe); ja tõe vastu eksimist rünnata, mida ta puudutab, öeldes: aga õelus [impium, 'ebavaga'] on mu huultele jäle, millega tähistatakse väärust jumaliku tõe vastu, mis on vastandlik religioonile, mida nimetatakse ka vagaduseks, millelt sellele vastandlik väärus endale nime saabki.

Peatükk 2: Mis on selles teoses autori kavatsus[muuda | muuda lähteteksti]

Aga kõikide inimlike taotluste seas on tarkuse taotlus kõige täiuslikum, kõige ülevam, kõige kasulikum ja kõige rõõmustavam.

Kõige täiuslikum aga sellepärast, et niivõrd kui inimene andub tarkuse taotlemisele, on tal juba mingi osa tõelisest õndsusest, mistõttu tark mees ütleb: Õnnis on mees, kes taotleb tarkust (Srk 14:22).

Kõige ülevam on see aga sellepärast, et just selle läbi läheneb inimene sarnasusele Jumalaga, kes on teinud kõik tarkuses: sellepärast, kuna sarnasus on armastuse põhjus, ühendab just tarkuse taotlus Jumalaga sõpruses; sellepärast öeldaksegi Trk 7:14: Sest see on inimestele ammendamatuks varanduseks, ja need, kes selle saavad, sõlmivad sõpruse Jumalaga.

Kõige kasulikum on see aga sellepärast, et selle tarkuse läbi jõutakse surematuse riiki: Järelikult viib tarkuseihalus Jumala riiki, Trk 6:21.

Kõige rõõmustavam on see aga sellepärast, et temaga läbikäimine ei valmista meelepaha ega ole tema seltskonnas valu, vaid on rõõm ja rahulolu, Trk 8:16.

Olles niisiis saanud jumalikust vagadusest enesekindluse taotleda targa kohust, kuigi see käib meile üle jõu, kavatseme tõde, mida katoliku usk tunnistab, jõudumööda kuulutada ning vastandlikke eksitusi kõrvaldada: rääkides aga Hilariuse sõnadega: "Ma olen teadlik, et ma võlgnen Jumalale oma elu peamise kohusena, et minu iga sõna ja mõte räägiks temast". [De Trinitate I, 37].

Aga üksikisikute eksitusi on raske rünnata kahel põhjusel. Esiteks sellepärast, et üksikute eksijate pühadustteotavad ütlused ei ole meile nii hästi teada, et meil oleks võimalik sellest, mida nad ütlevad, saada põhjendid nende eksituste purustamiseks. Seda viisi kasutasid antiiksed doktorid nende paganate eksituste purustamiseks, kelle positsioone neil oli võimalik teada, sest nad olid ka ise olnud paganad, või vähemalt olid paganatega läbi käinud ja tundsid nende õpetusi hästi. Teiseks sellepärast, et mõned neist, nagu muhameedlased ja paganad, ei nõustu meiega mitte ühegi niisuguse Pühakirja autoriteedis, mille abil neid saaks veenda [eksitusest loobuma panna], nii nagu juutidega saame vaielda vana testamendi abil, hereetikutega uue testamendi abil. Nood aga ei aktsepteeri kumbagi. Sellepärast tuleb pöörduda loomuliku mõistuse poole, millega kõik on sunnitud nõustuma. See aga on Jumala asjades puudulik.

Samal ajal aga näitame mingit tõde uurides, millised eksitused see kõrvaldab: ja kuidas tõestatav tõde on kristliku religiooniga kooskõlas.

Peatükk 3: Milline jumaliku tõe ilmsikstoomise viis on võimalik[muuda | muuda lähteteksti]

Et aga mitte iga tõe ilmsikstoomise viis ei ole sama; aga "haritud inimesele on omane püüda saada iga asja kohta nii palju usku, kui asja loomus lubab" ["sest haritule on omane taotleda iga asja soole vastavat täpsuse astet, nii nagu asja loomus võimaldab; sest tundub, et võtta matemaatikult vastu tõenäosuslikke arutlusi on umbes nagu nõuda reetorilt tõestusi", Nikomachose eetika I 3], nagu Boethius tsiteerib filosoofi poolt väga hästi öeldut, siis tuleb kõigepealt näidata, milline meie teemaks oleva tõe ilmsikstoomise viis on võimalik.

Aga selles, mida me Jumala kohta tunnistame, on kaks tõe viisi. On ju mõned tõesed asjad Jumala kohta, mis ületavad igasuguse inimmõistuse võime, nagu näiteks, et Jumal on kolm ja üks. On aga mõned, milleni võib küündida ka loomulik mõistus, nagu näiteks, et Jumal on, Jumal on üks, ja teised niisugused; neid on ka filosoofid tõestavalt Jumala kohta tõestanud, juhituna mõistuse loomulikust valgusest.

See aga, et on mingid aruga haaratavad [intelligiiblid] Jumala [tunnused], mis täielikult ületavad inimmõistuse võimed, ilmneb väga ilmselt.

Sest kuna igasuguse niisuguse teadmise alge, mida mõistus mingi asja kohta tajub, on arusaamine selle substantsist, sest filosoofi õpetuse järgi tõestuse alge on "mis miski on" [Teine analüütika II, 3], peab selle viisi järgi, kuidas saadakse aru asja substantsist, olema nende asjade viis, mida selle asja kohta tunnetatakse. Sellepärast, kui inimaru haarab mingi asja, ütleme, kivi või kolmnurga substantsi, siis mitte ükski selle asja aruga haaratavatest tunnustest ei ületa inimmõistuse väge. Aga Jumala puhul see meil ei juhtu. Sest tema substantsi haaramiseni inimaru loomuliku võimega küündida ei saa: sest meie aru tunnetus praeguse elu viisi järgi algab meeltest; ja seetõttu ei saa inimaruga neid asju haarata, mis meelte alla ei lange, või siis ainult niivõrd, kui nende tunnetus ammutatakse meeltega tajutavatest asjadest. Aga meeltega tajutavad asjad ei saa viia meie aru selleni, et neis nähtaks, mis on Jumala substants: sest need on põhjuse tagajärjed, millel pole võrdset väge. Ometi viiakse meie aru meeltega tajutavate asjade põhjal selleni, et ta tunnetab Jumala kohta, et ta on, ja teisi niisuguseid asju, mida tuleb esmaalgele omistada. Järelikult on mõned aruga haaratavad Jumala [tunnused], mis on inimmõistusele kättesaadavad; mõned aga on niisugused, mis ületavad igasuguse inimmõistuse jõu.

Peale selle on sedasama lihtne näha aru astmete põhjal. Sest kui kahest inimesest üks vaatab aruga mingit asja peenemalt, siis see, kelle aru on kõrgem, saab aru paljudest asjadest, mida teine üldse ei suuda haarata: nagu on ilmne maamehe puhul, kes ei suuda filosoofia peeneid kaalutlusi mitte kuidagi mõista. Aga ingli aru ületab inimaru rohkem kui parima filosoofi aru kõige jämedama idioodi aru: sest see kaugus jääb inimliigi piiresse, mida ingliaru ületab. Sest ingel tunnetab Jumalat õilsama tagajärje põhjal kui inimene: kui palju on ingli substants, mis viib loomuliku tunnetuse abil Jumala tunnetuseni, õilsam meeltega tajutavatest asjadest ja ka hingest, mille abil inimaru üleneb Jumala tunnetuseni. Ja Jumala aru ületab ingliaru palju rohkem kui ingliaru inimaru. Sest Jumala aru on oma võime poolest oma substantsile vastav, ja sellepärast ta saab enda kohta täielikult aru, mis ta on, ja tunnetab kõike, mis on tema kohta aruga haaratav: aga ingel ei tea oma loomuliku tunnetuse abil Jumala kohta, mis ta on, sest ka ingli substants, mille abil ta Jumala tunnetuseni juhitakse, on tagajärg, mis ei vasta põhjuse väele. Sellepärast ei saa ingel loomuliku tunnetuse abil haarata kõike, millest Jumal endas aru saab: ja kõigest sellest arusaamiseks, millest ingel oma loomuliku väe abil aru saab, inimarust ei piisa. Järelikult, nii nagu oleks väga rumal see idioot, kes väidaks, et see, mida filosoof räägib, on väär sellepärast, et tema ei suuda seda haarata, oleks, ja palju rohkem, äärmiselt rumal see inimene, kes kahtlustab, et see, mida inglite teenimise kaudu jumalikult ilmutatakse, on väär, selle põhjal, et seda ei saa mõistuse abil uurida.

Peale selle, seesama ilmneb täiesti selgelt puudujäägi põhjal, mida me asjade tunnetamisel iga päev kogeme. Sest on väga palju meeltega tajutavate asjade omadusi, mida me ei tea, ja nende asjade logost [definitsiooni], mida me meeltega haarame, ei suuda me enamasti täielikult leida. Järelikult ei piisa inimmõistusest ammugi selle ülisuurepärase substantsi kõikide aruga haaratavate tunnuste uurimiseks.

Sellega on kooskõlas ka see, mida ütleb filosoof, kes "Metafüüsika" I raamatus väidab, et meie aru suhtub esmastesse olevatesse, mis on loomuses üliilmsed, nii nagu öökulli silm päikesesse.

Sellest tõest annab tunnistust ka Pühakiri. Nimelt öeldakse Iiobi raamatus 11:7: Kas sa suudad leida Jumala sügavuse? Või tahad sa jõuda Kõigevägevama täiuseni? Ja 36:26: Vaata, Jumal on suur ja meie ei mõista teda. Ja 1Kr 13:9: poolikult tunnetame.

Järelikult ei tule kõike, mida Jumala kohta öeldakse, kuigi seda mõistusega uurida ei saa, kohe kui väära kõrvale heita, nagu arvasid manilased ja paljud uskmatud.

Peatükk 4: Et jumalike asjade tõde, milleni loomulik mõistus küünib, pannakse kohaselt inimestele uskumiseks ette[muuda | muuda lähteteksti]

Järelikult, kuna aruga haaratavate Jumala tunnuste kohta on olemas kahesugune tõde, üks, milleni, mõistuse uurimine suudab jõuda, teine, mis ületab igasugused inimmõistuse võimed, nii et mõlemad pannakse kohaselt jumalikult inimesele uskumiseks ette.

Seda tuleb aga kõigepealt näidata selle tõe kohta, mis saab olla mõistuse uurimisele kättesaadav: et kellelegi äkki ei tunduks, et kuna seda tõde võidakse teada mõistuse abil, on see asjata üleloomuliku inspiratsiooni abil uskumiseks antud.

Kui nüüd niisugune tõde oleks jäetud ainult mõistusele uurimiseks, järelduks sellest kolm ebakohast asja.

Üks on see, et Jumala tunnetus oleks vähestes inimestes. Sest usina uurimise viljast, mis on tõe leidmine, on enamik inimesi ära lõigatud kolmel põhjusel. Mõnesid takistab konstitutsiooni ebasoodumus, mille tõttu paljudel loomu poolest puudub soodumus teadmiseks: seetõttu, kui palju nad ka ei püüaks, nad ei küüni inimtunnetuse kõrgeima astmeni, mis seisneb Jumala tunnetamises. Mõnesid aga takistavad kodu vajadused. Sest inimeste seas peavad olema mõned, kes tegelevad ajalike asjadega, kes ei saa kulutada nii palju aega kontemplatiivse uurimise jõudeolekus, et jõuda inimliku uurimise ülima tipuni, nimelt Jumala tunnetuseni. Aga mõnesid takistab laiskus. Sest selleks et tunnetada seda, mida mõistus saab Jumala kohta uurida, tuleb enne tunnetada paljusid asju: sest peaaegu kogu filosoofia tähelepanu on suunatud Jumala tunnetusele; sellepärast jääbki metafüüsika, mis tegeleb jumalike asjadega, filosoofia osade seas viimaseks, mida tuleb õppida. Nii et eelnimetatud tõe uurimiseni saab jõuda ainult suure vaevaga. Aga vähesed tahavad seda vaeva näha teadmisearmastuse pärast, kuigi Jumal on inimeste meelde pannud loomuliku teadmishimu.

Teine ebakohane asi on see, et need, kes jõuaksid eelnimetatud tõe leidmiseni, jõuaksid selleni alles pika aja pärast. Küll selle tõe sügavuse tõttu, mille haaramiseks mõistuse abil osutub aru võimeliseks alles pärast pikka harjutamist. Küll ka paljude asjade pärast, mida eelnevalt tarvis on, nagu öeldud. Küll ka sellepärast, et noorusajal, mil hing kõigub kirgede mitmesuguste liikumiste tõttu, ei ole ta valmis nii kõrge tõe tunnetamiseks, vaid saab elutargaks ja teadvaks paigal seistes, nagu öeldakse "Füüsika" VII raamatus. Järelikult jääks inimsugu, juhul kui Jumala tunnetamiseks oleks lahti ainult mõistuse tee, suurima teadmatuse pimedusse: sest Jumala tunnetus, mis teeb inimesed kõige rohkem täiuslikuks ja heaks, toimuks ainult mõnedel vähestel, ja sedagi alles pika aja pärast.

Kolmas ebakohane asi on see, et inimmõistuse uurimisse on tavaliselt segatud väärus, meie aru nõrkuse tõttu otsustuste tegemisel, ja kujutluste sekkumise tõttu. Ja sellepärast jääksid paljudel kahtlasteks ka asjad, mis on kõige tõesemalt tõestatud, sest nad ei tea tõestuse jõudu; ja eriti sellepärast, et nad näevad, et eri inimesed, kes öeldakse olevat targad, õpetavad eri asju. Sest paljude tõeste asjade sekka, mida tõestatakse, on mõnikord segatud midagi väära, mida ei tõestata, vaid väidetakse mingi tõenäolise või sofistliku põhjendiga, mida mõnikord peetakse tõestuseks. Sellepärast tuligi vankumatut kindlust ja puhast tõde jumalike asjade kohta esitada usu kaudu.

Järelikult on Jumala arm õnnelikul kombel ette näinud, et ta õpetab usuga tõeks pidama ka neid asju, mida ka mõistus saab uurida: et nõnda saaksid kõik Jumala tunnetusest osa saada, ja ilma kahtluse ja eksituseta. Sellepärast öeldaksegi kirjas efeslastele 4:17: et keegi teist ei elaks enam nii, nagu paganad elavad oma tühises meeles, olles oma mõtlemisega sattunud pimedusse. Ja Jesaja raamatus 54:13: Ja kõik su lapsed on Issanda õpilased.

Peatükk 5: Et asjad, mida mõistusega uurida ei saa, pannakse kohaselt inimestele usuga tõeks pidamiseks ette[muuda | muuda lähteteksti]

Aga mõnedele tundub võib-olla, et inimesele ei tule uskumiseks ette panna seda, mille uurimiseks mõistusest ei piisa, sest jumalik tarkus näeb igaühele ette tema loomuse järgi. Ja sellepärast tuleb tõestada, et inimesele tuleb Jumalal uskumiseks ette panna ka seda, mis mõistust ületab.

Sest mitte keegi ei püüdle millegi poole iha ja innuga, kui see ei ole talle eelnevalt tuntud. Järelikult, kuna inimesi suunatakse jumaliku ettenägemisega kõrgema hüve poole, kui inimlik haprus käesolevas elus saab kogeda, nagu järgnevas uuritakse, siis tuli meelt kutsuda kõrgemale, kui meie mõistus käesolevas elus küünib, et ta niiviisi õpiks ihaldama midagi, ja innukalt püüdlema millegi poole, mis ületab käesoleva elu kogu seisundi. Ja see käib eriti kristliku religiooni kohta, mis ainulaadsel moel tõotab vaimulikke ja igavesi hüvesid: sellepärast pannaksegi selles ette väga palju asju, mis ületavad inimmeeled. Aga vana seadus, millel olid ajalikud tõotused, pani ette vähe asju, mis inimmõistuse uurimise ületavad. Samamoodi võtsid ka filosoofid selleks, et juhtida inimesi meeltega tajutavate asjade naudingutelt voorusele, enda peale näitamise, et on muid hüvesid, mis on nendest meeltega tajutavatest suuremad, mille maitset need, kellel on jõudeaega aktiivseteks või kontemplatiivseteks voorusteks, naudivad palju magusamalt.

Niisugust tõde on tarvis inimestele uskumiseks ette panna ka selleks, et neil oleks Jumala kohta tõesem tunnetus. Sest me tunnetame Jumalat tõeselt ainult siis, kui me usume, et ta on üle kõige selle, mida inimesel on võimalik Jumala kohta mõelda: sest Jumala substants ületab inimese loomuliku tunnetuse, nagu ülal näidatud. Järelikult sellega, et inimesele pannakse Jumala kohta ette mingeid asju, mis mõistuse ületavad, kinnitatakse inimesel arvamust, et Jumal on midagi üle selle, mida ta suudab mõelda.

Sellest tuleb veel üks kasu, nimelt et surutakse alla upsakus, mis on eksituse ema. Sest on mõned, kes on oma võimetest nii heal arvamusel, et peavad end suuteliseks oma aruga mõõtma kõikide asjade loomust, arvates nimelt, et kõik, mis neile tundub, on tõene, ja kõik, mis neile ei tundu, on väär. Järelikult oli selleks, et inimvaimu sellest upsakusest vabastada ning et ta siis jõuaks tõe tagasihoidliku uurimiseni, oli tarvis, et Jumal paneks inimesele ette mõned asjad, mis tema aru täielikult ületavad.

Veel üks kasu ilmneb sellest, mida filosoof ütleb "Eetika" X raamatus. Sest oli keegi Simonides, kes oli veennud inimest Jumala tunnetamine kõrvale panema ning rakendame võimeid inimlikes asjades, öeldes, et inimesel tuleb teada inimlikke asju ja surelikul surelikke; tema vastu ütleb filosoof, et inimene peab tõmbama end surematute ja jumalike asjade poole, nii palju kui suudab. Ja sellepärast ütleb ta I raamatus "Loomadest", et kuigi me tajume kõrgematest substantsidest vähe, on see vähene armastatum ja ihaldatum kogu tunnetusest, mis meil on alamate substantside kohta. Ta ütleb ka II raamatus "Taevast ja maailmast", et kui küsimusi taevakehade kohta saab lahendada kas või vähese ja toopilise lahendusega, on kuulaja rõõm suur. Sellest kõigest ilmneb, et mingisugunegi ebatäiuslik tunnetus kõige õilsamatest asjadest toob hingele suurimat täiust.

Ja sellepärast, kuigi inimmõistus ei suuda asju, mis on üle mõistuse, täielikult haarata, omandab ta endale palju täiust, kui ta neid vähemalt mingil moel usuga tõeks peab.

Ja sellepärast öeldaksegi: palju asju, mis käivad inimesele üle mõistuse, on sulle näidatud. Ja 1Kr 2:11, 10: Samuti ei tea ükski Jumala mõtteid peale Jumala Vaimu. Aga meile on Jumal selle ilmutanud Vaimu kaudu.

Peatükk 6: Et usu asjadega nõustuda ei ole kergemeelne, kuigi need on üle mõistuse[muuda | muuda lähteteksti]

Aga need, kes panevad oma usu niisugusesse tõesse, millele inimmõistus kogemuslikku tõestust ei anna, ei usu kergemeelselt, otsekui targutavaid müüte jäljendades, nagu öeldakse 2Pt 1:16.

Sest neid jumaliku tarkuse saladusi on jumalik tarkus ise, kes kõike kõige täielikumalt teab, pidanud vääriliseks inimestele ilmutada: kes näitab oma kohaolu ning õpetuse ja inspiratsiooni tõde kohaste argumentidega, ja selleks et kinnitada asju, mis ületavad loomuliku tunnetuse, näitab ta nähtavalt tegusid, mis ületavad igasuguse looduse võime; see on ilmne haiguste imepärases ravimises, surnute elluäratamises, taevakehade imepärases muutmises; ja mis on veel imepärasem, inimvaimude inspiratsioonis, et võhikud ja harimatud jõuavad Püha Vaimu anniga täidetuna ühe hetkega ülima tarkuse ja kõneosavuseni.

Pärast nende asjade vaatamist jooksis eelnimetatud tõestuse tõhususe tõttu, mitte relvade vägivalla tõttu, mitte naudingute tõotuse tõttu, ja mis kõike imepärasem, keset tagakiusajate türanniat, kokku arvutu hulk mitte ainult harimatuid, vaid kõige targemaid inimesi kristliku religiooni juurde, milles jutlustatakse asju, mis ületavad igasuguse inimaru, ohjeldatakse liha naudinguid ja õpetatakse põlgama kõike, mis on maailmas; see, et need surelike vaimud nõustuvad, ongi kõige imepärasem, ja ilmne on see jumaliku inspiratsiooni töö, et nad põlgavad nähtavaid asju ja ihaldavad ainult nähtamatuid.

Aga see, et see ei ole toimunud järsku ega juhuslikult, vaid Jumala juhtimisel, on ilmne sellest, et Jumal on seda, et ta seda teeb varem ennustanud paljude prohvetlike ennustuste läbi; nende raamatud on meie seas au sees, sest need annavad tunnistust meie usu kasuks.

Seda kinnituse viisi puudutab Hb 2:3–4: mis, st inimeste pääste, sai alguse Issanda enda kuulutusest ja mida meile on kinnitanud need, kes kuulsid, kusjuures Jumal ise on kinnitanud nende tunnistust tunnustähtede ja imedega, mitmesuguste vägevate tegudega ning Püha Vaimu andidega, mida ta jagas oma tahtmise järgi.

Aga see nii imepärane maailma pöördumine kristlikusse usku on möödunud tunnustähtede kõige kindlam märk: nii et ei ole tarvis, et need veel korduksid, sest oma toimes ilmnevad need ilmsesti. Sest oleks kõikidest tunnustähtedest imepärasem, kui harimatud ja lihtsad inimesed oleksid viinud maailma nii ülevate asjade uskumiseni ja nii raskete tegude tegemiseni ja nii kõrgete asjade lootmiseni ilma imepäraste tunnustähtedeta. Kuigi Jumal ei lakka ka meie ajal oma pühakute läbi usu kinnituseks imesid tegemast.

Need aga, kes on asutanud eksituste sekte, on toiminud vastupidisel viisil: nagu on ilmne Muhamedi puhul, kes ahvatles rahvast, tõotades lihalikke naudinguid, mille ihaldamisele tõukab lihahimu. Ta õpetas ka käske, mis olid tõotatuga kooskõlas, laskes lihalikule naudingule ohjad lõdvaks, ja lihalikud inimesed muidugi kuuletusid neile. Ka tõe tõendusi tõi ta ainult niisuguseid, mida saab mis tahes keskpäraselt tark inimene loomupäraste võimetega kergesti tunnetada: vastupidi, tõeste asjade sekka, mida ta õpetas, segas ta palju väljamõeldisi ja kõige vääramaid õpetusi. Ta ei toonud ka üleloomulikult tehtud tunnustähti, ainult millega antakse jumalikust inspiratsioonist kohast tunnistust, sest nähtav toiming, mis saab olla ainult jumalik, näitab nähtamatult inspireeritud tõe õpetajat: vaid ütles, et teda on läkitatud relvade väel; need tunnustähed ei puudu ka röövlitel ja türannidel. Ja teda ei uskunud algusest peale ka targad, jumalikes ja inimlikes asjades kogenud inimesed, vaid kõrbes elavad loomalikud inimesed, kes ei teadnud jumalikust õpetusest mitte midagi; nende hulgaga sundis ta teised relvade jõul oma seadusesse. Talle ei ole tunnistajaks ka eelnevate prohvetite jumalikud ennustused: vastupidi, ta moonutab väljamõeldud jutustusega kõik Vana ja Uue Testamendi tõendused. Sellepärast ta keelas nutikal nõul oma järgijatel Vana ja Uue Testamendi lugemise, et nad nende abil ei veenduks vääruses. Ja nõnda on selge, et need, kes panevad oma usu sellesse, mida ta ütleb, usuvad kergemeelselt.

Peatükk 7: Et kristliku usu tõele ei vastandu mõistuse tõde[muuda | muuda lähteteksti]

Aga kuigi eelnimetatud kristliku usu tõde ületab inimmõistuse võimed, ei saa need asjad, mida mõistus loomupäraselt valdab, olla sellele tõele vastandlikud.

Sest on selge, et asjad, mis on mõistusele loomulikul moel sisse pandud, on ülitõesed: niivõrd, et ei ole ka võimalik mõelda, et need on väärad. Ei tohi ka uskuda, et see, mida peetakse tõeseks usuga, on väär, sest see on nii ilmselt jumalikult kinnitatud. Järelikult, kuna ainult väär on tõesele vastandlik, nagu nende definitsioonide vaatamisest ilmsesti ilmneb, on võimatu, et nendele printsiipidele, mida mõistus loomupäraselt tunnetab, oleks eelnimetatud tõde vastandlik.

Samuti. Sedasama, mida õpetaja viib õpilase hinge, sisaldab õpetaja teadmine: kui ta just ei õpeta fiktiivselt, mida Jumala kohta on sobimatu öelda. Aga loomupäraselt teadaolevate printsiipide tunnetuse on Jumal meile sisse pannud: sest Jumal ise on meie loomuse autor. Järelikult sisaldab neid printsiipe ka Jumala tarkus. Järelikult, mis tahes on niisugustele printsiipidele vastandlik, on vastandlik Jumala tarkusele. Järelikult ei saa see olla Jumalalt. Järelikult ei saa need asjad, mida Jumala ilmutuse põhjal usu läbi tõeks peetakse, olla loomulikule tunnetusele vastandlikud.

Peale selle. Vastandlikud põhjendid seovad meie aru, nii et nad ei saa jõuda tõese asja tunnetuseni. Järelikult, kui Jumal paneks meie sisse vastandlikud tunnetused, siis see takistaks meie arul tõe tunnetamist. See ei saa olla Jumalalt.

Edasi. Asjad, mis on loomulikud, ei saa muutuda, kui loomus jääb samaks. Aga vastandlikud arvamused ei saa ühel ja samal inimesel korraga olla. Järelikult ei pane Jumal inimesesse mingit arvamust ega usku vastu loomulikku tunnetust.

Ja sellepärast apostel ütleb (Rm 10:8): Sõna on su lähedal, sinu suus ja su südames: See on ususõna, mida me kuulutame. Aga kuna see ületab mõistuse, siis mõned arvavad, et see on vastandlik. Seda ei saa olla.

Sellega on kooskõlas ka Augustinuse autoriteediga, kes II raamatus "De Genesi ad litteram" [1. Moosese raamatu kommentaar] ütleb nii: "See, mida tõde ilmutab, ei saa kuidagi olla Vana ega Uue Testamendi pühakirja vastane."

Sellest tuleneb ilmsesti, et mis tahes argumendid, mis esitatakse usu õpetuste vastu, on sellest, et loomusele sisse pandud iseenesest teadaolevatest algprintsiipidest ei minda õigesti edasi. Sellepärast ei ole neil tõestuse jõudu, vaid need on tõenäolised või sofistlikud põhjendid. Ja nii jääb ruumi nende lahendamiseks.

Peatükk 8: Kuidas inimmõistus suhtub usutõesse[muuda | muuda lähteteksti]

Tundub, et tuleb ka vaadelda, et meeltega tajutavad asjad, millest inimmõistuse tunnetus saab alguse, säilitavad endas mingi jälje Jumala jäljendamisest, ent see on nii ebatäiuslik, et see osutub täiesti ebapiisavaks, et ilmutada Jumala enda substantsi. Sest tagajärgedel on oma põhjuste omamoodi sarnasus, sest tegija teeb enda sarnast: ent tagajärg ei küüni alati täiusliku sarnasuseni tegijaga. Järelikult suhtub mõistus selle usutõe tunnetamisse, mis saab olla täiesti teada ainult nendele, kes näevad Jumala substantsi, nii, et ta saab selle kohta koguda mingeid tõenäosusi, millest siiski ei piisa, et eelnimetatud tõde haarataks otsekui tõestuslikult või iseenesest arusaaduna.

Siiski on kasulik, et inimmeel tegeleks niisuguste põhjenditega, kui tahes nõrkadega, kui ainult puudub haaramise või tõestamise pretensioon: sest kõige kõrgematest asjadest kas või väikese ja nõrga vaatlusega midagi näha saada, on ülirõõmustav, nagu öeldust ilmneb.

Selle otsustusega on kooskõlas Hilariuse autoriteet, kes ütleb raamatus "De trinitate" nii, rääkides niisugusest tõest: "Alusta neid asju uskudes, mine edasi, pea vastu: kuigi ma tean, et sa ei jõua lõpuni välja, õnnitlen sind selle puhul, et sa jõuad edasi. Sest see, kes vagalt püüdleb lõpmatute asjade poole, ei jõua küll kunagi pärale, kuid jõuab pingutades aina edasi. Kuid ära tungi sellesse saladusse, ja ära sukeldu lõppematu sündimise saladusse, pretendeerides ülima intellekti haaramisele, vaid saa aru, et need on haaramatud."

Peatükk 9: Edasimineku järjekorrast ja viisist selles teoses[muuda | muuda lähteteksti]

Eelnevast ilmneb niisiis ilmsesti, et tark peab suunama tähelepanu Jumala asjade kahesugusele tõele, ja vastandlike eksituste purustamisele: neist üheni mõistuse uurimine küünib, aga teine ületab mõistuse igasuguse usinuse. Aga ma ei räägi Jumala asjade kahesugusest tõest mitte Jumala enda poolest, kes on üks ja lihtne tõde, vaid meie tunnetuse poolest, mis suhtub Jumalike asjade tunnetamisse mitmeti.

Niisiis, esimese tõe ilmsikstoomiseks tuleb edasi minna tõestavate põhjenditega, millega saab vastast veenda. Ent kuna teisele tõele niisuguseid põhjendeid ei saa olla, ei pea kavatsus olema veenda vastast põhjendite abil, vaid et tema põhjendid, mis tal tõe vastu on, lahendataks; sest usutõele loomulik mõistus vastandlik olla ei saa, nagu näidatud.

Aga ainus viis veenda niisuguse tõe vastast on Pühakirja autoriteedi põhjal, mida Jumal on kinnitanud imedega; sest seda, mis on üle mõistuse, usume ainult siis, kui Jumal ilmutab seda.

Siiski tuleb niisuguse tõe ilmsikstoomiseks tuua mõned tõenäolised põhjendid, usklikele harjutamiseks ja lohutuseks, mitte aga vastaste veenmiseks; sest see tõendite piisamatus pigem kinnitaks neid nende eksituses, sest nad arvaksid, et me nõustume usutõega nii nõrkade põhjendite pärast.

Nii et kavatsedes sellisel viisil edasi minna, püüame esiteks ilmsiks tuua selle tõe, mida usk tunnistab ja mõistus uurib, tuues tõestavaid ja tõenäolisi põhjendeid, millest mõned võtame filosoofide ja pühakute raamatutest, mille abil tõde kinnitatakse ja vastast veendakse.

Seejärel, et edasiminek oleks ilmsematelt asjadelt vähem ilmsetele, läheme edasi selle tõe ilmsikstoomise juurde, mis mõistust ületab, lahendades vastaste põhjendeid nii tõenäoliste põhjenditega kui ka autoriteetidega, nii palju kui Jumal annab, kuulutades usutõde.

Me kavatseme niisiis mõistuse teel järgida seda, mida inimmõistus suudab Jumala kohta uurida. Kõigepealt tuleb ette vaatlus selle kohta, mis on Jumalale omane tema enda poolest; teiseks aga loodute tulemise kohta temast; kolmandaks aga loodute suunatusest tema kui eesmärgi poole.

Nende asjade seas aga, mida tuleb Jumala kohta vaadelda tema enda poolest, tuleb esimesena ette võtta kogu teose tarviliku alusena vaatlus, millega tõestatakse, et Jumal on. Sest kui seda ei ole, siis igasugune Jumala asjade vaatlus langeb paratamatult ära.

Peatükk 10: Nende arvamusest, kes ütlevad, et seda, et Jumal on, ei saa tõestada, sest see on iseenesest teada[muuda | muuda lähteteksti]

Aga see vaatlus, millega keegi püüab tõestada, et Jumal on, tundub võib-olla liigne mõnedele, kes väidavad, et see, et Jumal on, on iseenesest teada, nõnda et sellele vastandlikku ei saa mõelda. Aga see tundub nende asjade põhjal.

Sest iseenesest teada olevateks nimetatakse neid asju, mida tunnetatakse kohe, kui terminid on teada: nagu näiteks, kui on tunnetatud, mis on tervik ja mis on osa, siis tunnetatakse kohe, et iga tervik on suurem kui selle osa. Aga see, et me ütleme, et Jumal on, on niisugune. Sest Jumala nime all me mõistame midagi, millest suuremat ei saa mõelda. Aga selle moodustab arus see, kes kuuleb Jumala nime ja saab sellest aru: nii et Jumal peab vähemalt arus juba olema. Ja ta ei saa olla ainult arus: sest see, mis on arus ja asjas, on suurem kui see, mis on ainult arus; aga nime definitsioon ise tõestab, et Jumalast ei ole midagi suuremat. Siit jääb üle, et see, et Jumal on, on iseenesest teada, nagu on ilmne nime tähendusest endast.

Samuti. Saab mõelda, et on miski, mida ei saa mõelda mitteolevana. Nõnda järelikult saab mõelda midagi Jumalast suuremat, kui saab mõelda, et ta ei ole. See on nime definitsiooni vastu. Jääb üle, et see, et Jumal on, on iseenesest teada.

Peale selle. Need propositsioonid peavad olema kõige teadaolevamad, milles preditseeritakse samast asjast seda ennast, nagu näiteks, inimene on inimene; või mille predikaadid sisalduvad subjektide definitsioonides, nagu näiteks, inimene on loom. Aga Jumala puhul osutub enne teisi asju, et nagu allpool näidatakse, tema olemine on tema olemus, nii et sama vastus antakse küsimusele, mis ta on, ja küsimusele, kas ta on. Nõnda järelikult, kui öeldakse: "Jumal on," siis predikaat on kas subjektiga sama või vähemalt sisaldub subjekti definitsioonis. Ja nõnda, see, et Jumal on, on iseenesest teada.

Edasi. Neid asju, mis on loomupäraselt teada, tunnetatakse iseenesest: sest nende asjade tunnetamiseni ei jõuta uurimise vaevaga. Aga see, et Jumal on, on loomupäraselt teada: sest inimese iha loomupäraselt kaldub Jumala kui viimse eesmärgi poole, nagu allpool selgub. Järelikult on iseenesest teada, et Jumal on.

Samuti. See, mille abil kõike muud tunnetatakse, peab olema iseenesest teada. Aga Jumal on niisugune. Sest nii nagu päikesevalgus on igasuguse nägemistaju printsiip, on Jumala valgus igasuguse arutunnetuse printsiip, sest selles leidub aruvalgus esmaselt ja kõige suuremana. Järelikult peab see, et Jumal on, olema iseenesest teada.

Niisiis arvavad mõned nende ja sarnaste asjade põhjal, et see, et Jumal on, on nõnda iseenesest teada, et vaimuga ei saa vastupidist mõelda.

Peatükk 11: Eeltoodud arvamuse hülgamine ja eeltoodud põhjendite lahendamine[muuda | muuda lähteteksti]

Aga eelnimetatud arvamus tuleb osalt harjumusest, millega algusest peale ollakse harjunud Jumala nime kuulma ja kutsuma. Aga harjumus, ja eriti see, mis on lapsest peale, omandab loomuse jõu; seetõttu juhtub, et see, millest vaim lapsest peale läbi imbub, jääb nii kindlalt külge, nagu see oleks loomupäraselt ja iseenesest teada.

Osalt aga tuleb see sellest, et ei eristata seda, mis on lihtsalt iseenesest teada, ja seda, mis on meie jaoks iseenesest teada. Sest see, et Jumal on, on lihtsalt iseenesest teada, sest seesama, mis Jumal on, ongi tema olemine. Aga kuna me ei suuda vaimuga mõista, mis Jumal on, jääb see meie jaoks teadmata. Nii nagu see, et iga tervik on oma osast suurem, on lihtsalt iseenesest teada, aga sellele, kes terviku definitsiooni vaimuga ei mõistaks, peaks see olema teadmata. Ja nõnda tuleb välja, et nendesse asjadesse, mis on asjade poolest kõige rohkem teada, suhtub meie aru nii, nagu öökulli silm päikesesse, nagu on öeldud "Metafüüsika" II raamatus [ptk 1, 993 b9–11].

Ja kui on tunnetatud nime "Jumal" tähendus, ei pea kohe olema teada, et Jumal on, nagu esimene põhjend öelda tahtis. Esiteks sellepärast, et mitte kõigile, ka mitte kõigile nendele, kes möönavad, et Jumal on, ei ole teada, et Jumal on see, millest suuremat ei saa mõelda; sest paljud antiiksed on öelnud, et see maailm on Jumal. Ka nime "Jumal" tõlgendustest, mida esitab Johannes Damaskusest [De fide orthodoxa (I, 9)] ei ole võimalik aru saada midagi niisugust. Edasi sellepärast, et kui ka eeldada, et kõik mõistavad nime "Jumal" all midagi, millest suuremat ei saa mõelda, ei pea ikkagi looduses [reaalsuses] olema midagi, millest suuremat mõelda ei saa. Sest asja ning nime logost tuleb postuleerida ühtemoodi. Sellest aga, et seda, mida nimega "Jumal" öeldakse, mõistetakse vaimuga, ei järeldu, et Jumal on, välja arvatud arus. Sellepärast ei pea see, millest suuremat mõelda ei saa, olema mujal kui arus. Ja sellest ei järeldu, et looduses on miski, millest suuremat ei saa mõelda. Ja nõnda ei teki neil, kes postuleerivad, et Jumalat ei ole, mingit vastuolu: sest selles, et millestki asjas või arus antust saab mõelda midagi suuremat, pole vastuolu, kui ei möönda, et looduses on miski, millest suuremat mõelda ei saa.

Ei ole ka paratamatu, nagu teine põhjend ette pani, et Jumalast saab midagi suuremat mõelda, kui saab mõelda, et teda ei ole. See, et saab mõelda, et teda ei ole, ei tule ju tema olemise ebatäiuslikkusest ega ebakindlusest, sest tema olemine on iseenesest üliilmne, vaid meie aru nõrkusest: aru ei saa Jumalat kaeda tema enda kaudu, vaid tema tagajärjede kaudu, ja nõnda jõuab ta tunnetuseni, et Jumal on, arutledes.

See lahendab ka kolmanda põhjendi. Sest nii nagu meile on iseenesest teada, et tervik on oma osast suurem, on neile, kes näevad Jumala olemust ennast, iseenesest üliteada, et Jumal on, selle põhjal, et tema olemus on tema olemine. Et aga meil ei ole võimalik tema olemust näha, siis me ei jõua tema olemuse tunnetamiseni tema enda kaudu, vaid tema tagajärgede kaudu.

Ka neljanda [põhjendi] lahendus on selge. Sest inimene tunnetab Jumalat loomupäraselt nii, nagu ta teda loomupäraselt ihaldab. Aga inimene ihaldab teda loomupäraselt niivõrd, kui ta ihaldab loomupäraselt õndsust, mis on Jumala headuse mingi sarnasus. Nõnda ei pea järelikult Jumal iseeneses võetuna olema inimesele loomupäraselt teada, vaid tema sarnasus. Seetõttu peab inimene jõudma tema tunnetamiseni tagajärgedest leitud Jumala sarnasuste kaudu arutledes.

Ka viienda [põhjendi] lahendus on hõlpsasti selge. Jumal on ju tõesti see, mille abil kõiki asju tunnetatakse, mitte nõnda, nagu teisi asju ei tunnetataks, kui teda pole tunnetatud, nagu on lugu iseenesest teada olevate printsiipide puhul, vaid sellepärast, et igasugust tunnetust meis põhjustab tema mõju.

Peatükk 12: Nende arvamusest, kes ütlevad, et Jumala olemasolu ei saa tõestada, vaid seda peetakse tõeks ainult usuga[muuda | muuda lähteteksti]

On aga üks eelmainitud seisukohale vastandlik teiste arvamus, mis teeks samuti tulutuks nende püüde, kes kavatsevad tõestada, et Jumal on. Nad ütlevad nimelt, et seda, et Jumal on, ei saa mõistuse abil leida, vaid seda võetakse vastu ainult usu ja ilmutuse teel.

Aga selle ütlemiseni viis mõned inimesed nende põhjendite nõrkus, mida mõned esitasid tõestamiseks, et Jumal on.

See eksitus võib siiski endale vääralt mingit tuge leida sellest, mida on öelnud mõned filosoofid, kes näitavad, et Jumala puhul on olemus ja olemine sama, st see, mida vastatakse küsimusele, mis on, ja küsimusele, kas on, [on sama]. Aga mõistuse teel ei ole võimalik jõuda teadmiseni, mis Jumal on. Seetõttu tundub, et mõistusega pole võimalik ka tõestada, kas Jumal on.

Samuti. Kui selle tõestamiseks, kas on, tuleb filosoofi kunsti järgi printsiibiks võtta see, mida nimi tähistab, [Teine analüütika II, 9], aga nimega tähistatav logos [ratio] on filosoofi järgi [ Metafüüsika IV, 7] definitsioon, siis ei jää mingit teed tõestamiseks, et Jumal on, kui puudub Jumala olemuse ehk missuse tunnetus.

Samuti. Kui tõestuse printsiibid saavad alguse aistingust, nagu näidatakse "Teises analüütikas" [I, 18], siis tundub, et need asjad, mis ületavad igasuguse aistingu ja meeltega tajutava, on tõestamatud. Niisugune on aga see, et Jumal on. Järelikult on see tõestamatu.

Aga selle arvamuse väärus nähtub meile küll tõestamise kunstist, mis õpetab järeldama tagajärgedest põhjusi. Küll teaduste järjestusest endast. Sest, kui ei oleks mingit substantsi, mida on võimalik teada, mis oleks meeltega tajutavast substantsist kõrgemal, siis ei oleks mingit teadust, mis oleks loodusteadusest kõrgemal, nagu öeldakse "Metafüüsika" 4. raamatus [3. peatükis]. Küll nende filosoofide vaevast, kes on püüdnud Jumala olemasolu tõestada. Küll ka apostli tõest, mis väidab (Rm 1:20): Tema nähtamatu olemus [Jumala nähtamatud asjad] ... on nähtav, kui mõeldakse tema tehtule...

Olemise kohta, millega Jumal iseeneses subsisteerib, saadakse ju aru seda, et meile on teadmata, missugune see on, nagu olemusegi puhul. Aga olemise kohta ei saada aru, et see tähistab aru kokkuseatut. Sest nõnda on see, et Jumal on, tõestatav, et tõestavad põhjendid viivad meie vaimu selleni, et ta moodustab Jumala kohta niisuguse propositsiooni, mis väljendab, et Jumal on.

Tõestuste puhul aga, millega tõestatakse, et Jumal on, ei pea võtma keskterminiks Jumala olemust ehk missust, nagu teine põhjend ette pani, vaid missuse asemel võetakse keskterminiks tagajärg, nii nagu käib sellepärast-et-tõestuste puhul; ja niisugusest tagajärjest võetakse nime "Jumal" logos (ratio). Sest Jumala nimed pannakse kas Jumala tagajärgi temast eemaldades või Jumala mingi suhte (habitudine) järgi tema tagajärgedega.

Sellest on ka selge, et kuigi Jumal ületab kõik meeltega tajutavad asjad ja aistingu, on tema tagajärjed, millest võetakse tõestus tõestamiseks, et Jumal on, ometi meeltega tajutavad. Ja nõnda käib meie tunnetuse pärinemine aistingust ka nende asjade kohta, mis aistingu ületavad.

Peatükk 13: Põhjendid tõestamiseks, et Jumal on[muuda | muuda lähteteksti]

Olles niisiis näidanud, et ei ole asjatu püüda tõestada, et Jumal on, hakkame esitama põhjendeid, millega nii filosoofid kui ka katoliiklikud doktorid on tõestanud, et Jumal on. [ptk 13, lõik 1]

Kõigepealt aga esitame põhjendid, millega Aristoteles läheb tõestamise juurde, et Jumal on. Ta kavatseb seda tõestada liikumise poolelt kahel teel. [ptk 13, lõik 2]

Nendest esimene on niisugune. Iga asja, mis liigub, paneb liikuma miski muu. Aga aistingust on selge, et miski liigub, nagu näiteks päike. Järelikult paneb selle liikuma miski muu, mis paneb liikuma. Järelikult see liikumapanev asi kas liigub või mitte. Kui ei liigu, siis meil on see ettepandu, et tuleb postuleerida mingi liikumatu liikumapanija. Ja seda me nimetame Jumalaks. Kui aga liigub, siis järelikult paneb teda liikuma miski muu, mis paneb liikuma. Järelikult me kas läheme lõpmatuseni või leiame mingi liikumatu liikumapanija. Aga lõpmatuseni minna ei saa. Järelikult tuleb postuleerida mingit esimest liikumapanijat. [ptk 13, lõik 3]

Aga selles tõestuses on kaks propositsiooni, mis tuleb tõestada: nimelt et iga liikumapandavat asja paneb liikuma miski muu ja et liikumapanijate ja liikumapandavatega ei saa lõpmatuseni minna. [ptk 13, lõik 4]

Nendest esimest tõestab filosoof kolmel viisil. Esiteks nõnda. Kui miski paneb iseennast liikuma, siis tema liikumise alge peab olema temas endas: muidu paneb ilmselt teda liikuma miski muu. Ta peab ka olema esmaselt liikumapandav, st ta peab olema liikuma pandud tema enda mõttes [ratione], mitte oma osa mõttes, nii nagu elukat paneb liikuma tema jala liikumine; sest nõnda ei paneks tervikut liikuma tema ise, vaid tema osa, ja üks osa teist. Ta peab ka olema jagatav ja tal peavad olema osad, sest iga asi, mis liigub, on jagatav, nagu tõestatakse "Füüsika" VI raamatus [ptk 4]. [ptk 13, lõik 5]

Nendel eeldustel arutleb ta nõnda. See, mis postuleeritakse end ise liikuma panevaks, on esmaselt liikumapandav. Järelikult tuleneb ühe tema osa paigalseisust terviku paigalseis. Sest kui üks osa seisaks paigal ja tema teine osa liiguks, siis tervik ise ei oleks esmaselt liikumapandav, vaid tema osa, mis liigub, sellal kui teine osa seisab paigal. Aga mitte miski, mis seisab paigal, sest miski muu seisab paigal, ei pane ise ennast liikuma: sest kui millegi paigalseis tuleneb millegi muu paigalseisust, siis peab selle liikumine tulenema millegi muu liikumisest, ja nõnda ei pane ta iseennast liikuma. Järelikult see, mida postuleeriti ise ennast liikuma panevaks, ei pane ise ennast liikuma. Järelikult peab iga asja, mis liigub, panema liikuma miski muu. [ptk 13, lõik 6]

Sellest põhjendist ei pääse mööda ka see, mida keegi võib ehk öelda, nimelt et selle osa, mida postuleeritakse ise ennast liikumapanevaks, ei saa paigal seista, ja jälle, et osa saab paigal seista või liikuda ainult aktsidentaalselt, nagu Avicenna valesti vastu väidab. Sest selle põhjendi jõud seisneb selles, et kui miski paneb ise ennast liikuma esmaselt ja iseenda läbi, mitte osade mõttes, siis tema liikumine ei tohi millestki sõltuda, aga tema kui jagatava liikumine, nagu ka tema olemine, sõltub osadest, ja nõnda ta ei saa iseennast esmaselt ja iseenda läbi liikuma panna. Sellepärast ei ole saadud järelduse tõesuseks nõutav eeldada absoluutse tõena, et ise ennast liikuma paneva asja osa seisab paigal, vaid tõene peab olema see konditsionaalne propositsioon, et kui osa seisaks paigal, siis tervik seisaks paigal. See propositsioon saabki olla tõene, isegi kui antetsedent on võimatu, nii nagu on tõene see konditsionaalne propositsioon, et kui inimene on eesel, siis ta on mõistuseta. [ptk 13, lõik 7]

Teiseks, ta tõestab seda induktsiooni teel nõnda [Füüsika VIII, 4]. [ptk 13, lõik 8]

Ükski asi, mis liigub sattumuslikult, ei pane ise ennast liikuma. Sest ta liigub mingi muu asja liikumise poolest. Samamoodi ka mitte see, mis liigub vägivalla tõttu, nagu on ilmne. Ega ka mitte need asjad, mis liiguvad loomuse tõttu ja iseenesest, nagu näiteks elukad, kelle puhul on kindel, et neid paneb liikuma hing. Jällegi mitte need, mis liiguvad loomu poolest, nagu rasked ja kerged asjad. Sest neid panevad liikuma takistust tekitav ja kõrvaldav. Aga iga asi, mis liigub, liigub kas iseenda poolest või sattumuslikult. Ja kui iseenda poolest, siis kas vägivalla tõttu või loomuse tõttu. Kui loomuse poolest, siis ta on liikumapandav kas iseendast nagu elukas või mitte iseendast, nagu raske ja kerge. Järelikult paneb kõike, mis liigub, liikuma miski muu. [ptk 13, lõik 9]

Kolmandaks tõestab ta seda nii [Füüsika VIII, 5]. Mitte miski ei saa olla üheaegselt tegelikkuses ja võimalikkuses sama suhtes. Aga iga asi, mida liikuma pannakse, kui niisugune on võimalikkuses: sest liikumine on võimalikkuses olemasoleva kui niisuguse tegelikkus. Aga iga liikumapanev asi kui niisugune on tegelikkus, sest iga asi toimib ainult kui tegelikkuses olev. Järelikult ei ole miski sama liikumise suhtes liikumapanija ja liikumapandav. Ja nõnda mitte miski ei pane ise ennast liikuma. [ptk 13, lõik 10]

Tuleb aga teada, et Platon, kes postuleeris, et iga liikumapanija liigub, mõistis nime "liikumine" üldisemalt kui Aristoteles. Sest Aristoteles mõistis liikumist kui võimalikkuses olemasoleva asja kui niisuguse tegelikkust: niisugusena on see ainult jagatavatel asjadel ja kehadel, nagu tõestatakse "Füüsika" VI raamatus [ptk 4]. Platoni järgi aga ei ole see, mis paneb ise ennast liikuma, keha: sest ta mõtles liikumise all mis tahes toimingut, nii et arusaamine ja arvamine on mingi liikumine; seda rääkimisviisi puudutab ka Aristoteles teose "Hingest" III raamatus [ptk 7]. Selle järgi ütleski Platon, et esimene liikumapanija, mis saab endast aru ja tahab või armastab ennast, paneb iseennast liikuma. Mõnes mõttes ei ole see Aristotelese põhjenditega vastuolus, sest miski ei erista jõudmist millegi esimese, iseennast liikumapanevani Platoni järgi ja jõudmist esimese, täiesti liikumatu juurde Aristotelese järgi. [ptk 13, lõik 11]

Teist propositsiooni aga, nimelt et liikumapanijatel ja liikumapandavatel ei ole lõpmatuseni minekut, tõestab ta kolme põhjendiga. [ptk 13, lõik 12]

Neist esimene on niisugune. Kui liikumapanijatel ja liikumapandavatel on lõpmatuseni minek, siis peavad kõik niisugused lõpmata paljud asjad olema kehad, sest kõik, mis liigub, on jagatav ja keha, nagu tõestatakse "Füüsika" VI raamatus [ptk 4]. Aga iga keha, mis paneb liikumapandavat liikuma, ka liigub sellal, kui ta paneb liikuma. Järelikult kõik need lõpmata paljud asjad liiguvad, sellal kui üks nendest liigub. Aga üht neist pannakse liikuma lõpliku aja jookul. Järelikult kõiki neid lõpmata paljusid asju pannakse liikuma lõpliku aja jooksul. Aga see on võimatu. Järelikult on võimatu, et liikumapanijad ja liikumapandavad läheksid lõpmatuseni. [ptk 13, lõik 13]

Seda aga, et on võimatu, et nimetatud lõputuid asju pandaks liikuma lõpliku ajaga, tõestab ta nii. Liikumapanija ja liikumapandav peavad olema koos, nagu ta tõestab induktsiooni teel liikumise üksikutes liikides. Aga kehad saavad koos olla ainult järjepidevuse või kokkupuute tõttu. Et järelikult kõik mainitud liikumapanijad ja liikumapandavad on kehad, nagu tõestatud, siis nad peavad olema järjepidevuse või kokkupuute tõttu otsekui üks liikuv keha. Ja nõnda liigub üks lõpmatu keha lõpliku ajaga. See on võimatu, nagu tõestatakse "Füüsika" VI raamatus [VII raamatu 1. peatükis]. [ptk 13, lõik 14]

Teine põhjend sellesama tõestamiseks on niisugune. Järjestatud liikumapanijate ja liikumapandavate puhul, millest nimelt ühte liigutab järjestuse järgi teine, peab olema nii, et kui esimene liikumapanija kõrvaldatatakse või ta lakkab liikuma panemast, siis ükski teistest ei liigu ega pane liikuma, sest esimene on kõikide teiste liikumise põhjus. Aga kui on liikumapanijad ja liikumapandavad järjestuse järgi lõpmatuseni, siis ei ole mingit esimest liikumapanijat, vaid kõik on otsekui vahepealsed liikumapanijad. Järelikult ei saa teistest ükski liikuda. Järelikult ei liigu maailmas miski. [ptk 13, lõik 15]

Kolmas tuleb sama juurde tagasi, ainult et muudetud järjekorras, nimelt alustades kõrgemast. Ja see on niisugune. See, mis paneb liikuma instrumentaalselt [vahendina], saab panna liikuma ainult juhul, kui on miski, mis paneb liikuma printsipaalselt [algena]. Aga kui liikumapanijad ja liikumapandud lähevad lõpmatuseni, siis nad on kõik otsekui instrumentaalselt liikumapanevad, sest neid postuleeritakse liikumapandavate liikumapanijatena, miski aga ei ole printsipaalseks liikumapanijaks. Järelikult miski ei liigu. [ptk 13, lõik 16]

Ja nõnda on selge nende mõlema propositsiooni tõestus, mida eeldati esimese tõestuse tee puhul, millel Aristoteles tõestab, et on esimene liikumatu liikumapanija. [ptk 13, lõik 17]

Teine tee on niisugune. Kui iga liikumapanija liigub, siis see propositsioon on tõene kas iseenesest või sattumuslikult. Kui sattumuslikult, ei ole ta järelikult paratamatu, sest see, mis on sattumuslikult tõene, ei ole paratamatu. Sellepärast võib juhtuda, et ükski liikumapanija ei liigu. Aga kui liikumapanija ei liigu, siis ta ei pane liikuma, nagu oponent ütleb. Järelikult võib juhtuda, et mitte miski ei liigu, sest kui mitte miski ei pane liikuma, siis mitte miski ei liigu. Seda aga peab Aristoteles võimatuks, et millalgi puudub igasugune liikumine. Sellepärast esimene ei olnud juhtuda võiv, sest väärast juhtuda võivast ei järeldu väär võimatu. Ja nõnda ei olnud see propositsioon, et iga liikumapanijat paneb liikuma miski muu, sattumuslikult tõene. [ptk 13, lõik 18]

Samuti, kui mingid kaks asja on milleski sattumuslikult ühendatud ja üks neist leidub ilma teiseta, siis on tõenäoline, et teine võib leiduda ilma esimeseta: nii nagu, kui Sokrateses leiduvad valge ja muusaline ja Platonis leidub muusaline ilma valgeta, siis on tõenäoline, et milleski muus võib leiduda valge ilma muusaliseta. Niisiis, kui liikumapanija ja liikumapandav on milleski sattumuslikult ühendatud, aga liikumapandav leidub milleski ilma selleta, mis liikuma paneb, siis on tõenäoline, et liikumapanija leidub ilma selleta, mida liikuma pannakse. Ja selle vastu ei saa tuua näiteks kahte asja, millest üks sõltub teisest, sest nad ei ole ühendatud iseenese läbi, vaid sattumuslikult. [ptk 13, lõik 19]

Aga kui nimetatud propositsioon on tõene iseenese läbi, siis järeldub sarnaselt midagi võimatut või vastuolulist. Sest liikumapanija peab liikuma kas sama liiki liikumisega, millega ta liikuma paneb, või teist liiki liikumisega. Kui sama liiki liikumisega, siis järelikult peab muutjat muudetama ja edasi tervendajat tervendatama ja õpetajat õpetatama, sama teadmise poolest. Aga see on võimatu, sest õpetajal peab olema teadmine, õppijal aga peab see puuduma; ja nõnda on sellelsamal sama asi ja ei ole, mis on võimatu. Kui teda aga pannakse liikuma teist liiki liikumise poolest, nagu näiteks muutjat pannakse liikuma koha poolest, koha poolest liikumapanijat pannakse kasvama ja nii edasi, siis kuna liikumise sugusid ja liike on lõplik arv, siis järeldub, et lõpmatusse minekut ei ole. Ja nõnda on mingi esimene liikumapanija, mida ei pane liikuma miski muu. Kui ehk just keegi ei ütle, et mõelgem nii, et kui kõikide sugude ja liikide liikumine on ära tehtud, tuleb jälle esimese juurde tagasi tulla: näiteks kui koha poolest liikumapanijat muudetakse ja muutja pannakse kasvama, siis kasvajat pandagu jälle koha poolest liikuma. Aga sellest järeldub sama mis enne, nimelt et seda, mis paneb liikuma liikumise mingi liigi poolest, pannakse liikuma sellesama liigi poolest, kuigi mitte vahetult, vaid vahendatult. [ptk 13, lõik 20]

Järelikult jääb üle, et tuleb postuleerida mingit esimest, mida ei pane liikuma miski muu väline. [ptk 13, lõik 21]

Et aga sellest väitest, et on esimene liikumapanija, mida ei pane liikuma miski muu väline, ei järeldu, et ta on täiesti liikumatu, siis Aristoteles jätkab, öeldes, et see saab olla kahtemoodi [Füüsika VIII, 5]. Ühel moel nõnda, et see esimene on täiesti liikumatu. Sel eeldusel on meil tõestatav väide käes, nimelt et on mingi liikumatu esimene liikumapanija. Teisel moel, et see esimene paneb end ise liikuma. Ja see tundub usutav, sest see, mis on iseenese läbi, on alati eelnev sellele, mis on teise läbi; seetõttu tundub ka mõistlik, et liikumapandavate seas esimene liikumapandav paneb ise ennast liikuma, mitte miski muu. [ptk 13, lõik 22]

Aga sellest järeldub jälle seesama. Sest ei saa öelda, et iseenda liikujat tervikuna paneb liikuma tervik: sest nõnda järelduvad nimetatud vastuolud, nimelt et samal ajal keegi õpetab ja teda õpetatakse, ja sarnaselt teiste liikumiste puhul; ja jälle, et miski on samal ajal võimalikkuses ja tegelikkuses, sest liikumapanija kui niisugune on tegelikkuses, liikumapandav aga võimalikkuses. Niisiis jääb üle, et üks tema osa on ainult liikumapanija ja teine osa ainult liikumapandav. Ja nõnda on meil sama mis enne, nimelt et on mingi liikumatu liikumapanija. [ptk 13, lõik 23]

Ei saa aga öelda, et mõlemat osa pannakse liikuma, nõnda et ühte paneb teine liikuma, ega seda, et üks osa paneb liikuma iseennast ja paneb liikuma teist, ega seda, et tervik paneb liikuma osa, ega seda, et osa paneb liikuma terviku, sest järelduksid vastuolulised eeldused, nimelt et samal ajal miski liigub ja teda pannakse liikuma sama liikumisliigi poolest, ja et ta on samal ajal võimalikkuses ja tegelikkuses, ja edasi, et tervik ei ole iseennast liikumapanev esmaselt, vaid osa poolest. Järelikult jääb üle, et iseenda liikumapanija üks osa peab olema liikumatu ja teist osa liikumapanev. [ptk 13, lõik 24]

Aga kuna iseennast liikumapanevates asjades, mis on meie juures, nimelt elukatel on liikumapanev osa, nimelt hing, küll isenese läbi liikumatu, ometi pannakse teda sattumuslikult liikuma, siis näitab ta edasi, et esimese iseenda liikumapanija liikumapanevat osa ei panda liikuma ei iseenese läbi ega sattumuslikult [Füüsika VIII, 6]. Sest kuna liikumapanijad, mis on meie juures, nimelt elukad, on hävivad, siis pannakse nende liikumapanevat osa sattumuslikult liikuma. Aga iseennast liikuvapanevad hävivad asjad tuleb taandada mingile esimesele iseenda liikumapanijale, mis on alatiolev. Sellepärast peab olema mingi iseenda-liikumapanija mingi liikumapanija, mida ei panda liikuma ei iseenese läbi ega sattumuslikult. [ptk 13, lõik 25]

Aga see, et tema seisukoha järgi peab mingi liikumapanija olema alatiolev, on selge. Sest kui liikumine on alatiolev, nagu ta eeldab, siis peab tekkivate ja hävivate iseenda liikumapanijate tekkimine olema alaline. Aga selle alalisuse põhjus ei saa olla miski neist iseenda liikumapanijatest, sest ta ei ole alati. Ega ka kõik korraga, küll sellepärast, et nad on lõputud, küll sellepärast, et nad ei ole korraga. Järelikult jääb üle, et peab olema mingi alaline iseenda liikumapanija, mis põhjustab tekkimise alalisuse nende alamate iseenda liikumapanijate puhul. Ja nõnda ei panda tema liikumapanijat liikuma ei iseenese läbi ega sattumuslikult. [ptk 13, lõik 26]

Samuti, iseenda liikumapanijate seas näeme, et mõned hakkavad uuesti liikuma mõne liikumise tõttu, millega elukas ei pane ise ennast liikuma, nagu näiteks toidu seedimise või õhu muutumise tõttu, mille tõttu see iseenda liikumapanija liikumapanija pannakse sattumuslikult liikuma. Sellest võib järeldada, et ükski iseenda liikumapanija, mille liikumapanija liigub iseenese läbi või sattumuslikult, ei liigu alati. Aga esimene iseenda liikumapanija liigub alati: muidu ei saa liikumine olla alatiolev, sest iga muud liikumist põhjustab esimese iseenda-liikumapanija liikumine. Järelikult jääb üle, et esimest iseenda-liigutajat paneb liikuma liikumapanija, mis ei liigu ei iseenese läbi ega sattumuslikult. [ptk 13, lõik 27]

Ja selle põhjendi vastu ei ole see, et alamate sfääride liikumapanijad panevad liikuma alalist liikumist ja ometi öeldakse, et nad liiguvad sattumuslikult. Sest seda, et nad liiguvad sattumuslikult, ei öelda mitte nende eneste poolest, vaid nende liikumapandavate asjade poolest, mis järgivad kõrgema sfääri liikumist. [ptk 13, lõik 28]

Et aga Jumal ei ole mingi iseenda-liikumapanija osa, siis uurib Aristoteles oma "Metafüüsikas" [XII, 7] edasi sellest liikumapanijast, mis on iseenda-liigutaja osa, erinevat täiesti lahutatud liikumapanijat, mis on Jumal. Sest kuna iga iseenese liikumapanijat pannakse liikuma himu läbi, peab liikumapanija, mis on iseenda liikumapanija osa, panema liikuma mingi himuväärse asja himu tõttu. See asi on liikumapanemises temast kõrgem, sest himustaja on kuidagi liikumapandav liikumapanija, aga himuväärne asi on täiesti mitteliikumapandav liikumapanija. Järelikult peab olema täiesti liikumatu lahutatud esimene liikumapanija, mis on Jumal. [ptk 13, lõik 29]

Ülaltoodud mõttekäike näivad aga nõrgestavat kaks asja. Neist esimene on see, et need lähtuvad liikumise igavesuse eeldusest, mida katoliiklaste seas peetakse vääraks. [ptk 13, lõik 30]

Ja selle kohta tuleb öelda, et kõige tõhusam tee tõestamiseks, et Jumal on, on lähtudes maailma igavesuse eeldusest; sellel eeldusel tundub vähem ilmne, et Jumal on. Sest kui maailm ja liikumine hakkasid algusest peale, siis on selge, et tuleb postuleerida mingi põhjus, mis maailma ja liikumise algusest peale põhjustas, sest iga asi, mis tekib algusest peale, peab saama alguse mingist algusest peale põhjustajast (innovatorem); sest miski ei vii iseennast võimalikkusest tegelikkusse ega mitteolemisest olemisse. [ptk 13, lõik 31]

Teine asi on see, et ülaltoodud tõestustes eeldatakse, et esimene liikumapandav, nimelt taevakeha, on iseliikuv. Sellest järeldub, et ta on elus [animatum]. Seda paljud ei mööna. [ptk 13, lõik 32]

Ja selle kohta tuleb öelda, et kui esimest liikumapanijat mitte pidada iseliikuvaks, siis peab teda vahetult liikuma panema miski täiesti liikumatu. Sellepärast jõuab ka Aristoteles selle järelduseni disjunktsiooni koosseisus: nimelt et paratamatult kas jõutakse kohe lahutatud liikumatu esimese liikumapanija juurde või siis jõutakse iseenda liikumapanija juurde, mille juurest jälle jõutakse lahutatud liikumatu esimese liikumapanija juurde. [ptk 13, lõik 33]

Aga filosoof läheb "Metafüüsika" II raamatus teist teed, et näidata, et toimivpõhjustega ei saa minna lõpmatuseni, vaid jõutakse ühe algpõhjuseni, ja seda me nimetame Jumalaks. Ja see tee on niisugune. Kõikide järjestatud toimivpõhjuste seas on esimene vahepealse põhjus, ja vahepealne on viimase põhjus, olgu siis vahepealseid põhjusi üks või mitu. Aga kui kõrvaldada põhjus, siis kõrvaldub ka see, mille põhjus ta on. Järelikult, kui kõrvaldada esimene, siis vahepealne ei saa olla põhjus. Aga kui toimivpõhjused lähevad lõpmatuseni, siis ükski põhjustest ei ole esimene. Järelikult kõrvalduvad kõik muud põhjused, mis on vahepealsed. Aga see on ilmselt väär. Järelikult tuleb postuleerida, et on esimene toimivpõhjus. See on Jumal. [ptk 13, lõik 34]

Aristotelese sõnadest võib saada ka teise põhjendi. Sest "Metafüüsika" II raamatus ta näitab, et see, mis on ülimalt tõene, on ka ülimalt olev. Aga "Metafüüsika" IV raamatus ta näitab, et on miski ülimalt tõene, millest me näeme, et kahest väärast asjast peab üks olema vääram kui teine, mistõttu peab ka teine olema esimesest tõesem; see aga on lähenemise järgi sellele, mis on lihtsalt ja ülimalt tõene. Sellest saab edasi järeldada, et on miski, mis on ülimalt olev. Ja seda me nimetame Jumalaks. [ptk 13, lõik 35]

Selle kohta toob Johannes Damaskusest ka teise põhjendi, mis on võetud asjade juhtimisest; sellele vihjab ka Kommentaator [Averroes] kommentaaris [Aristotelese] "Füüsika" II raamatule. Ja see on niisugune. On võimatu, et mingid vastandlikud ja kokkusobimatud asjad oleksid alati või enamasti ühes korras kooskõlas, kui nad ei ole kellegi juhtimise all, mis võimaldab kõigil ja igal üksikul püüelda kindla eesmärgi poole. Aga maailmas me näeme, eri loomusega asjad on ühes korras kooskõlas, mitte harva ja juhuslikult, vaid alati ja enamalt jaolt. Järelikult peab olema keegi, kelle ettehooldusega maailma juhitakse. Ja teda me nimetame Jumalaks. [ptk 13, lõik 36]

Peatükk 14: Et Jumala tunnetamiseks tuleb kasutada kõrvaldamise teed[muuda | muuda lähteteksti]

Et niisiis on näidatud, et on mingi esimene olev, mida me nimetame Jumalaks, tuleb uurida tema omadusi [conditiones].

Aga kõrvaldamise teed tuleb kasutada eriti Jumala substantsi vaatlemisel. Sest Jumala substants ületab oma tohutusega igasuguse vormi, milleni meie aru küünib, ja nõnda ei saa me teda taibata tunnetades, mis ta on. Vaid me saame temast mingisuguse teadmise tunnetades, mis ta ei ole. Ja me läheneme tema teadmisele seda enam, mida rohkem asju me oma aruga suudame temalt kõrvaldada. Sest me tunnetame iga asja seda täielikumalt, mida täielikumalt me kaeme tema erinevusi teistest asjadest; sest iga asja sees on tema omane olemine, mis on kõigist teistest asjadest erinev. Seetõttu ka asjade puhul, mille definitsioone me teame, me paigutame nad kõigepealt sukku, mille läbi me teame üldiselt, mis ta on; ja seejärel lisame liigierisused, mille poolest ta teistest asjadest erineb; ja nõnda saavutatakse asja substantsi täielik teadmine.

Aga kuna Jumala substantsi vaatlemisel me ei saa jõuda [accipere] "mis"-ini kui sooni ja me ei saa jõuda tema erinevuseni teistest asjadest jaatavate erisuste abil, siis tuleb selleni jõuda eitavate erisuste abil. Aga nii nagu jaatavate erisuste puhul üks kitsendab [contrahit] teist ja lähendab rohkem asja täielikule spetsifikatsioonile [designationem] selle poolest, et paneb teda paljudest asjadest erinema, kitsendab ühte eitavat erisust teine, mis paneb paljudest asjadest erinema. Nagu näiteks, kui me ütleme, et Jumal ei ole aktsidents, siis sellega ta eristub kõigist aktsidentsidest; kui me siis lisame, et ta ei ole keha, siis me eristame teda ka mõnedest substantsidest; ja nõnda eristub ta niisuguste eituste kaudu järgemööda kõigest, mis ta ei ole; ja siis vaadeldakse tema substantsi kohaselt, kui tunnetatakse, et ta on kõikidest asjadest erinev. Ometi ei ole see vaatlus täielik, sest ei tunnetata, mis ta iseenesest on.

Et asuda niisiis Jumalat tunnetama kõrvaldamise teed mööda, võtame omaks selle printsiibi, mis on ülaltoodu põhjal juba ilmne, nimelt et Jumal on täiesti liikumatu. Seda kinnitab ka Pühakirja autoriteet. Sest Malaki 3:6 ütleb: Sest mina, Issand, ei ole ennast muutnud [mina olen Jumal ega muutu]; Jaakobuse 1:17: kelle juures ei ole muutust; ja 4Ms 23:19: Jumal ei ole inimene, et ta valetaks [muutuks].

Peatükk 15: Et Jumal on igavene[muuda | muuda lähteteksti]

Selle põhjal on aga edasi ilmne, et Jumal on igavene.

Sest kõik, mis hakkab olema või lakkab, teeb seda liikumise või muutuse läbi. On aga näidatud, et Jumal on täiesti muutumatu. Järelikult on ta igavene, sest tal pole lõppu ega algust.

Samamoodi. Ajaga mõõtuvad ainult need asjad, mis liiguvad: sest aeg on liikumise arv, nagu saab selgeks "Füüsika" IV raamatust. Jumal aga on täiesti ilma liikumiseta, nagu juba tõestatud. Seega ta ajaga ei mõõtu. Seega ei ole temas eelneva ja järgneva vastuvõtmist. Järelikult ei ole tal olemist pärast mitteolemist ega saa tal olla mitteolemist pärast olemist ega saa tema olemises leiduda mingit järgnevust, sest neist asjadest ei saa aru saada ilma ajata. Niisiis puudub tal algus ja lõpp ning kogu olemine on tal korraga. Selles seisnebki igavesuse loomus.

Peale selle. Kui ta millalgi ei olnud ja seejärel oli, siis miski tõi teda mitteolemisest olemisse. Mitte tema ise, sest see, mis ei ole, ei saa midagi teha. Kui aga miski muu, siis see on talle eelnev. On aga näidatud, et Jumal on esimene põhjus. Seega ta ei hakanud olema. Seetõttu ta ka ei lakka olemast, sest sellel, mis on alati olnud, on alati olemise vägi. Seega on ta igavene.

Jällegi. Me näeme, et maailmas on mingid asjad, millel on võimalik olla ja mitte olla, nimelt tekkivad ja hävivad asjad. Aga kõigel, millel on võimalik olla, on põhjus: sest kuna ta iseenesest suhtub mõlemasse, nimelt olemisse ja mitteolemisse, võrdselt, siis peab juhul, kui ta saab endale olemise, see olemine tulenema mingist põhjusest. Aga põhjused ei lähe edasi lõpmatuseni, nagu ülalpool Aristolese põhjendusega tõestatud. Järelikult tuleb postuleerida midagi, mis on paratamatu olemine. Aga igal asjal, mis on paratamatu, on kas paratamatuse põhjus mujalt või siis ei ole, vaid ta on paratamatu iseenese läbi. Aga paratamatud asjad, millel on paramatuse põhjus mujalt, ei lähe edasi lõpmatuseni. Järelikult tuleb postuleerida mingi esimene paratamatu asi, mis on paratamatu iseenesest. Ja see on Jumal, sest ta on esimene põhjus, nagu näidatud. Jumal on seega igavene, sest iga asi, mis on paratamatu iseenese läbi, on igavene.

Aristoteles näitab ka aja alatisuse põhjal, et liikumine on alatine [Füüsika VIII, 1]. Selle põhjal näitab ta jälle, et liikumapanev substants on alatine [VIII, 1]. Aga esimene liikumapanev substants on Jumal. Seega ta on alatine. Kui aga aja ja liikumise alatisust eitada, jääb substantsi alatisuse põhjendus jällegi alles. Sest kui liikumine on alguse saanud, pidi ta saama alguse milleltki liikumapanevalt. Kui too on saanud alguse, pidi ta saama alguse milleltki liikumapanevalt. Ja nõnda kas minnakse lõpmatuseni või siis jõutakse millenigi, mis pole algust saanud.

Sellest tõest annab aga tunnistust Jumala autoriteet. Sellepärast ütleb psalm: Aga sina, Issand, istud aujärjel igavesti [Ps 102:13]. Ja sama: Aga sina oled seesama ja sinu aastad ei lõpe [Ps 102:28].

Peatükk 16: Et Jumalas ei ole passiivset võimalikkust[muuda | muuda lähteteksti]

Aga kui Jumal on igavene, siis ta ei saa olla võimalikkuses.

Sest iga asi, mille substantsisse on segatud võimalikkus, on selle poolest, mis tal on võimalikkusest, võimalik mitte olla: sest sellel, millel on võimalik olla, on võimalik mitte olla. Aga Jumalal tema enese poolest ei ole võimalik mitte olla, sest ta on alatine. Seega ei ole Jumalas olemise võimalikkust.

Jällegi. Kuigi see, mis on millalgi võimalikkuses, millalgi tegelikkuses, on võimalikkuses ajaliselt enne kui tegelikkuses, on tegelikkus võimalikkusele lihtsalt eelnev, sest võimalikkus ei vii end tegelikkusse, vaid selle peab tegelikkusse viima miski, mis on tegelikkuses. Niisiis on igal asjal, mis on kuidagi võimalikkuses, miski, mis on talle eelnev. Aga Jumal on esimene olev ja esimene põhjus, nagu on selge ülalöeldust. Niisiis ei ole temasse segatud midagi võimalikkusest.

Samamoodi. See, mis on iseenesest paratamatu olemine, ei ole mitte kuidagi võimalik olemine, sest sellel, mis on iseenesest paratamatu olemine, ei ole põhjust, aga igal asjal, mis on võimalik olemine, on põhjus, nagu ülalpool näidatud. Jumal aga on iseenesest paratamatu olemine. Niisiis ei ole ta mitte kuidagi võimalik olemine. Järelikult ei leidu tema substantsis mitte midagi võimalikkusest.

Samamoodi. Mis tahes asi toimib niivõrd, kui ta on tegelikkuses. Niisiis see, mis ei ole tervikuna tegelikkus, ei toimi kogu endaga, vaid mingi oma osaga. Aga see, mis ei toimi kogu endaga, ei ole esimene toimija, sest ta toimib millestki osasaamise tõttu, mitte oma olemuse tõttu. Niisiis ei ole esimesse toimijasse, mis on Jumal, segatud mingit võimalikkust, vaid ta on puhas tegelikkus.

Jällegi. Nii nagu iga asi loomu poolest toimib niivõrd, kui ta on tegelikkuses, nii ta ka loomu poolest talub niivõrd, kui ta on võimalikkuses, sest liikumine on võimalikkuses olemasoleva tegelikkus. Aga Jumal on täiesti mittetaluv (impassibilis) ja muutumatu, nagu öeldust selge. Järelikult ei ole tal midagi võimalikkusest, st passiivsest [taluvast] võimalikkusest.

Samamoodi. Me näeme, et maailmas on miski, mis läheb võimalikkusest tegelikkusse. Aga see ei vii iseennast võimalikkusest tegelikkusse, sest see, mis on võimalikkuses, veel ei ole, mistõttu ta ei saa toimida. Järelikult peab olema miski muu eelnev, mis toob ta võimalikkusest tegelikkusse. Ja taas, kui too läheb võimalikkusest tegelikkusesse, tuleb postuleerida enne teda midagi muud, mis ta tegelikkusse viib. See aga ei saa minna lõpmatuseni. Järelikult on paratamatu jõuda millenigi, mis on ainult tegelikkuses ja mitte kuidagi võimalikkuses. Ja seda me nimetame Jumalaks.

Peatükk 17: Et Jumalas ei ole mateeriat[muuda | muuda lähteteksti]

Selle põhjal on ka ilmne, et Jumal ei ole mateeria.

Sest see, mis on mateeriana, on võimalikkuses.

Samamoodi. Mateeria ei ole toimimise alge, sest toimivpõhjus ja mateeria ei lange samas asjas kokku, nagu filosoof [Füüsika, II, 7] ütleb. Aga Jumalale on kohane olla asjade esimene toimiv põhjus, nagu ülalpool öeldud. Järelikult ta ei ole mateeria.

Peale selle. Neil, kes taandasid kõik asjad mateeriale kui esmapõhjusele, tuleb välja [sequitur], et looduslikud asjad eksisteerivad juhuslikult; nende vastu väidetakse "Füüsika" II raamatus [ptk 8]. Niisiis, kui Jumal, kes on esmapõhjus, on asjade materiaalne põhjus, tuleb välja, et kõik asjad eksisteerivad juhuslikult.

Samamoodi, mateeria saab millegi tegelikkuses oleva põhjuseks ainult niivõrd, kui ta teiseneb ja muutub. Niisiis, kui Jumal on liikumatu, nagu tõestatud, ei saa ta mitte kuidagi olla asjade põhjus mateeria kombel.

Aga katoliku usk tunnistab seda tõde sellega, et ta väidab, et on kõik loonud mitte oma substantsist, vaid eimillestki.

Selles asjas aga on Dinanti Davidi hullus segaduses; ta julges öelda, et Jumal on sama mis algmateeria, selle põhjal, et kui ta ei oleks sama, siis ta peaks sellest erinema mingite erinevustega, ja nõnda nad ei oleks lihtsad; sest selles, mis millestki erinevuse tõttu erineb, tekitab see erinevus liitsuse.

See aga tuli sellest teadmatusest, et ta ei teadnud, mis vahe on erinevusel [differentiam] ja eriusel [diversitatem]. Sest erinevaks [differens], nagu määratletakse "Metafüüsika" X raamatus [ptk 3], öeldakse millegi suhtes, sest iga erinev on erinev millegi poolest: eriks [diversum] aga öeldakse midagi absoluutselt, selle põhjal, et ta ei ole sama. Erinevust tuleb seega otsida nende asjade puhul, mis milleski ühtivad [conveniunt], sest tuleb tuleb osutada [assignari] millelegi neis, mille poolest nad erinevad; nagu näiteks kaks liiki ühtivad soos, mistõttu neid tuleb eristada [liigi]erisuste järgi. Nende asjade puhul aga, mis mitte millegi poolest ei ühti, ei ole tarvis otsida, mille poolest nad erinevad, vaid nad on iseenesest eri asjad. Sest niimoodi eristatakse teineteisest ka vastandlikke erinevusi, sest nad ei saa osa soost kui oma olemuse osast, ja sellepärast ei tule otsida, mille poolest nad erinevad, sest nad on iseenesest eri asjad. Niimoodi eristatakse ka Jumalat ja algmateeriat, millest üks on puhas tegelikkus, teine puhas võimalikkus, ja neil pole milleski ühtivust.

Peatükk 18: Et Jumalas ei ole mitte mingit liitsust[muuda | muuda lähteteksti]

Eeltoodust saab aga järeldada, et Jumalas ei ole mitte mingit liitsust.

Sest igas liitses asjas peab olema tegelikkus ja võimalikkus. Sest mitmest asjast saab saada lihtsalt üks ainult juhul, kui seal miski on tegelikkus ja miski muu on võimalikkus. Sest asjad, mis on tegelikkuses, ühinevad ainult justkui kokkukogutuna või kokkukoondatuna [colligata vel congregata], mis ei ole lihtsalt üks. Ka nende kokkukoondatud osad ise on ühenduse suhtes kui võimalikkus, sest nad ühinesid tegelikkuses pärast seda, kui nad olid võimalikkuses ühendatavad. Jumalas ei ole aga mitte mingit võimalikkust. Niisiis ei ole temas mingit liitsust.

Samamoodi. Iga liitne asi on oma koostisosadele järgnev. Järelikult esimene olev, mis on Jumal, ei koosne mitte mingitest koostisosadest.

Peale selle. Iga liitne asi on võimalikkuses lagunev, mis tuleneb liitsuse definitsioonist [ratione], kuigi mõnedes liitsetes asjades on miski muu, mis lagunemist takistab [repugnans]. Aga sellel, mis on lagunev, on võimalikkus mitte olla. See ei ole Jumalale kohane [competit], sest ta on iseenesest paratamatu olemine. Järelikult ei ole temas mingit liitsust.

Peale selle. Iga kokkupandu vajab mingit kokkupanijat, sest kui ta on kokkupandu, siis ta koosneb mitmest asjast, aga asjad, mida on isenesest mitu, ei liituks üheks, kui mingi kokkupanija neid ei ühendaks. Niisiis, kui Jumal oleks liitne, siis tal oleks kokkupanija, sest ta ei saaks ise ennast kokku panna, sest miski ei ole iseenda põhjus, sest ta oleks iseendale eelnev, mis on võimatu. Aga kokkupanija on kokkupandu toimivpõhjus. Järelikult oleks Jumalal toimivpõhjus. Ja nõnda ta ei oleks esmapõhjus, mis on ülalpool tõestatud [habitum].

Samamoodi. Mis tahes soos on miski seda õilsam, mida lihtsam: nii nagu näiteks kuuma soos tuli, millel ei ole mingit külma juurdesegatust. Aga seda, mis on kõikide olevate seas õilsuse tipus, me nimetame Jumalaks, sest ta on esmapõhjus: sest põhjus on tagajärjest õilsam. Järelikult ei saa talle kuuluda [accidere] liitsus.

Peale selle. Igas liitses asjas ei ole hüve mitte ühe või teise osa, vaid terviku hüve, – ja ma pean silmas seda headust, mis on tervikule omane ja tema täius, sest osad on terviku suhtes ebatäiuslikud: nii nagu näiteks inimese osad ei ole inimene, arv kuue osadel ei ole kuue täiuslikkust, ja sarnaselt ei küüni joone osad selle täiuslikkuse mõõduni, mis leidub joones tervikuna. Järelikult kui Jumal on liitne, siis talle omane täiuslikkus leidub tervikus, mitte aga mingis tema osas. Ja nõnda ei ole siis see hüve, mis on talle omane, temas puhtalt. Järelikult ta ei ole esimene ja ülim hüve.

Samamoodi. Tuleb leida, et ühtsus on enne igasugust paljust. Aga igas liitses asjas on paljus. Niisiis peab see, mis on enne kõiki asju, nimelt Jumal, olema ilma igasuguse liitsuseta.

Peatükk 19: Et Jumalas ei ole miski vägivaldne ega ebaloomulik[muuda | muuda lähteteksti]

Sellest aga järeldab filosoof, et Jumalas ei saa miski olla vägivaldne ega ebaloomulik [extra naturam].

Sest kõik see, milles leidub midagi, mis on vägivaldne ja ebaloomulik [praeter naturam], sisaldab midagi talle lisatut: sest see, mis on asja substantsist, ei saa olla vägivaldne ega ebaloomulik. Aga mitte ükski lihtne asi ei sisalda midagi liidetut, sest see teeks ta kokkupanduks. Niisiis, et Jumal on lihtne, nagu näidatud, ei saa temas olla mitte midagi vägivaldset ega ebaloomulikku.

Peale selle. Sunni paratamatus on paratamatus millestki muust. Jumalas aga ei ole paratamatust millestki muust, sest ta on iseenesest paratamatu ja teiste asjade paratamatuse põhjus. Järelikult ei ole temas mitte miski sunnitud.

Jällegi. Kus iganes on midagi vägivaldset, seal saab olla midagi peale selle, mis asjale iseenesest on kohane: sest vägivaldset vastandatakse sellele, mis on loomukohane. Aga ei ole võimalik, et Jumalas oleks midagi peale selle, mis on talle iseenesest kohane: sest iseenesest on ta paratamatu olemine, nagu näidatud. Niisiis ei saa temas olla midagi vägivaldset.

Samamoodi. Kõik, milles on midagi vägivaldset või ebaloomulikku, on loomu poolest selline, et miski muu paneb teda liikuma: sest vägivaldne on see, mille alge on väljaspool, kusjuures taluja ei rakenda mingit jõudu [nil conferente vim passo; Nikomachose eetika III]. Niisiis ei saa temas olla midagi vägivaldset või ebaloomulikku.

Peatükk 20: Et Jumal ei ole keha[muuda | muuda lähteteksti]

Eeltoodust nähtub ka, et Jumal ei ole keha.

Sest kuna iga keha on kontiinum, on ta liitne ja tal on osad. Aga Jumal ei ole liitne, nagu näidatud. Niisiis ta ei ole keha.

Peale selle. Iga kvantiteediga asi on kuidagi võimalikkuses: sest kontiinum on võimalikkuses lõputult jagatav, arv aga on võimalikkuses lõputult suurendatav. Aga iga keha on kvantiteediga. Järelikult on iga keha võimalikkuses. Aga Jumal ei ole võimalikkuses, vaid on puhas tegelikkus, nagu näidatud. Järelikult Jumal ei ole keha.

Jällegi. Kui Jumal on keha, siis ta peab olema looduslik keha, sest matemaatiline keha ei ole iseenesest olemasolev, nagu filosoof tõestab, sellepärast et dimensioonid on aktsidentsid. Aga ta ei ole looduslik keha, sest ta on liikumatu, aga iga looduslik keha on liikuv. Niisiis Jumal ei ole keha.

Peale selle. Iga keha on lõplik: seda tõestatakse nii ringikujulise keha kui ka sirgjoonelise kohta [Aristoteles] teose "Taevast ja maailmast" I raamatus [ptk 5]. Aga mis tahes lõplikku keha me saame aru ja kujutlusega ületada [transcendere]. Niisiis, kui Jumal on keha, siis saavad meie aru ja kujutlus mõelda midagi Jumalast suuremat. Ja nõnda ei ole Jumal meie arust suurem. See on sobimatu [inconveniens]. Niisiis ta ei ole keha.

Jällegi. Aruline tunnetus on kindlam kui meeleline. Aga looduses leidub mingi meelte subjekt [subiectum]. Niisiis ka aru subjekt. Aga vägede [potentiarum] järjestus, nagu ka eristus, on objektide järjestuse järgi. Järelikult on üle kõikide meeltega tajutavate asjade mingi looduses olemasolev aruga haaratav asi. Aga iga reaalselt [in rebus, asjade seas] olemasolev asi on meeltega tajutav. Niisiis tuleb möönda midagi õilsamat üle kõikide kehade. Järelikult, kui Jumal on keha, siis ta ei ole esimene ja suurim asi.

Peale selle. Elus asi on mis tahes elutust kehast õilsam. Aga mis tahes elusast kehast õilsam on tema elu: sest selle tõttu on tal õilsus üle kõikide muude kehade. Järelikult see, millest mitte miski ei ole õilsam, ei ole keha. Aga see ongi Jumal. Järelikult ta ei ole keha.

Samamoodi. Leiduvad filosoofide põhjendused sellesama näitamiseks, mis lähtuvad liikumise igavesusest, niimoodi. Iga alatioleva liikumise korral peab olema nii, et esimene liikumapanija ei liigu ei iseenesest ega sattumuslikult, nagu on selge ülalöeldu põhjal. Aga taeva keha liigub ringjooneliselt alatise liikumisega. Järelikult tema esimene liikumapanija ei liigu ei iseenesest ega sattumuslikult. Aga iga keha liigub koha poolest ainult juhul, kui teda pannakse liikuma: sellepärast et liikumapanija ja liikumapandav peavad olema korraga; ja nõnda peab liikumapanevat keha liikuma pandama, selleks et ta oleks liikumapandava kehaga korraga. Samuti, iga vägi [virtus] kehas paneb liikuma ainult juhul, kui teda pannakse sattumuslikult liikuma: sest kui keha pannakse liikuma, siis tema vägi pannakse sattumuslikult liikuma. Järelikult ei ole taeva esimene liikumapanija ei keha ega vägi kehas. See aga, millele kui esimesele liikumatule liikumapanijale taeva liikumine taandatakse, on Jumal. Niisiis Jumal ei ole keha.

Mitte ükski lõpmatu vägi [potentia] ei ole vägi suuruses. Esimese liikumapanija vägi on lõpmatu vägi. Järelikult ta ei ole mingis suuruses. Ja nõnda ei ole Jumal, kes on esimene liikumapanija, ei keha ega vägi kehas.

Esimene tõestatakse nii. Kui mingi suuruse vägi on lõpmatu, siis ta on kas lõpliku suuruse või lõpmatu suuruse vägi. Ükski suurus ei ole lõpmatu, nagu tõestatakse "Füüsika" III raamatus [ptk 5] ja I raamatus "Taevast ja maailmast" [ptk 5]. Aga ei ole võimalik, et lõplikul suurusel oleks lõpmatu vägi. Ja nõnda ei saa üheski suuruses olla lõpmatut väge.

See aga, et lõplikus suuruses ei saa olla lõpmatut väge, tõestatakse nii. Võrdse toime [effectum] sellega, mille väiksem vägi kutsub esile pikema ajaga, kutsub suurem vägi esile lühema ajaga: milline see toime ka ei oleks, olgu siis teisenemise poolest või koha poolest liikumise poolest või mingi muu liikumise poolest. Aga lõpmatu vägi on suurem igast lõplikust väest. Järelikult, kuna ta paneb liikuma kiiremini, peab ta toime esile kutsuma lühema ajaga kui mis tahes lõplik vägi. Ei saa olla, et lühema ajaga, mis on aeg. Niisiis jääb üle, et aja jagamatuga. Ja nõnda on liikumapanemine ja liikumapandamine ja liikumine hetkelised [in instanti]. "Füüsika" VI raamatus [ptk 3] on tõestatud vastupidine.

Seda aga, et lõpliku suuruse lõpmatu vägi ei saa liikuma panna ajas, tõestatakse jällegi nii. Olgu lõpmatu vägi, mis on a. Võetagu osa sellest, mis on ab. See osa paneb niisiis liikuma pikema ajaga. Ometi peab olema selle aja mingi proportsioon aja suhtes, millega paneb liikuma kogu vägi: sest mõlemad ajad on lõplikud. Olgu niisiis need ajad teineteise suhtes kümnekordses proportsioonis, sest selle argumendi seisukohast ei ole vahet, kas nimetada seda või mõnd muud proportsiooni. Kui aga eelnimetatud väele juurde lisada, siis peab aeg vastavalt väele juurdelisamise proportsioonile lühenema, sest suurem vägi paneb liikuma lühema ajaga. Järelikult, kui lisatakse kümnekordne, siis see vägi paneb liikuma ajaga, mis on kümnendik ajast, millega paneb liikuma lõpmatu väe esimene võetud osa, nimelt ab. Ja ometi on see vägi, mis on temast kümme korda suurem, lõplik vägi, sest tal on lõpliku väe suhtes kindlaksmääratud [determinatam] proportsioon. Jääb niisiis üle, et lõplik ja lõpmatu vägi panevad liikuma võrdse ajaga. See on võimatu. Niisiis ei saa lõpliku suuruse lõpmatu vägi panna liikuma mingi ajaga.

Seda aga, et esimese liikumapanija vägi on lõpmatu, tõestatakse nii. Ükski lõplik vägi ei saa panna liikuma lõpmatuks ajaks. Aga esimese liikumapanija vägi paneb liikuma lõpmatuks ajaks, sest esimene liikumine on alatine. Järelikult on esimese liikumapanija vägi lõpmatu. Esimest tõestatakse nii. Kui mingi keha mingi lõplik vägi paneb liikuma lõpmatuks ajaks, siis kuna selle keha osal on osa väest, siis ta paneb liikuma lühemaks ajaks: sest mida suurema väega miski on, seda pikemat aega saab liikumine jätkuda; ja nõnda paneb eelnimetatud osa liikuma lõplikuks ajaks, aga suurem osa saab panna liikuma pikemaks ajaks. Ja nõnda alati, nii kuidas lisada liikumapanija väele, lisandub sama proportsiooni järgi ajale. Aga mitmekordne liitmine jõuab välja terviku kvantiteedini või isegi ületab seda. Järelikult jõuab ka liitmine aja poolest selle aja kvantiteedini, milleks paneb liikuma tervik. Aga öeldi, et aeg, milleks tervik liikuma paneb, on lõpmatu. Järelikult lõplik aeg möödab lõpmatut aega. See on võimatu.

Aga sellele mõttekäigule [processum] on mitu vastuväidet.

Nendest üks on see, et saab postuleerida, et see keha, mis esimest liikumapandavat liikuma paneb, ei ole jagatav, nii nagu on selge taevakeha puhul. Aga eeltoodud tõestus lähtub selle keha jagamisest.

Aga selle kohta peab ütlema, et tingimuslik [propositsioon], mille antetsedent on võimatu, saab olla tõene. Ja kui on miski, mis hävitab niisuguse tingimusliku propositsiooni tõesuse, siis see on võimatu, nii nagu näiteks kui keegi hävitaks selle tingimusliku lause tõesuse, et kui inimene lendaks, siis tal oleks tiivad, siis see oleks võimatu. Ja niimoodi tulebki eeltoodud tõestuskäigust aru saada. Sest see tingimuslik propositsioon on tõene, et kui taevakeha jaguneb, siis selle osal on väiksem vägi kui tervikul. Aga selle tingimusliku propositsiooni tõesus kõrvaldub, kui postuleerida, et esimene liikumapanija on keha, võimatute asjade tõttu, mis järelduvad. Siit on selge, et see on võimatu. Ja sarnaselt saab vastata, kui väidetakse vastu lõplike vägede kasvamise kohta. Sest looduses ei saa möönda [accipere] vägesid vastavalt igale proportsioonile, mis on ajal mis tahes aja suhtes. Ometi on see tingimuslik propositsioon, mida eeltoodud tõestuses nõutakse, tõene.

Teine vastuväide on see, et kuigi keha jaguneb, võib mingil kehal olla mingi vägi, mis ei jagune, kui keha jagada, nii nagu näiteks mõistuslik hing ei jagune, kui keha jagada.

Ja selle kohta peab ütlema, et eeltoodud mõttekäiguga ei tõestata, et Jumal ei ole ühendatud kehaga, nii nagu mõistuslik hing inimese kehaga, vaid et ta ei ole vägi kehas nii nagu materiaalne vägi, mis jaguneb kui keha jagada. Sellepärast öeldakse ka inimese aru kohta, et ta ei ole keha ega vägi kehas. See aga, et Jumal ei ole kehaga ühendatud nii nagu hing, [nõuab] muud põhjendust.

Kolmas vastuväide on see, et kui mõnel kehal on lõplik vägi, nagu eeltoodud mõttekäigus näidatakse, aga lõpliku väe tõttu ei saa miski kesta lõpmatu aja, siis järeldub, et mitte ükski keha ei saa kesta lõpmatu aja. Ja nõnda taevakeha paratamatult hävib.

Aga sellele vastavad mõned, et taevakeha saab oma väe poolest hävida, kuid saab kestuse jäävuse milleltki muult, millel on lõpmatu vägi. Ja selle lahenduse kasuks tundub rääkivat Platon ["Timaios"], kes taevakehadest rääkides toob Jumala sisse nii: "oma loomult olete lagunevad, aga minu tahtel lagunematud, sest minu tahe on suurem kui teie side."

Aga seda lahendust ei kiida heaks Kommentaator kommentaaris "Metafüüsika" XI raamatule. Sest tema järgi on võimatu, et see, millel on iseenesest võimalik mitte olla, omandaks milleltki muult olemise jäävuse. Sest järelduks, et miski häviv muutub hävimatuseks. See on tema järgi võimatu. Sellepärast ta vastab niimoodi, et taevakehas on iga vägi, mis on, lõplik, ometi ei pea tal olema iga vägi, sest taevakehas on Aristotelese järgi ("Metafüüsika" VIII) vägi "kus" suhtes, kuid mitte olemise suhtes. Ja nõnda ei pea temas olema väge mitteolemise suhtes.

Peab siiski teadma, et see Kommentaatori vastus ei ole piisav. Sest isegi kui eeldada [detur], et taevakehas ei ole olemise suhtes nii-öelda passiivset väge [võimalikkust], mis on mateeria võimalikkus, on temas ometi nii-öelda olemise vägi, sest Aristoteles ütleb I raamatus "Taevast ja maailmast" [ptk 3] selgelt, et taeval on vägi olla alati.

Ja sellepärast on parem öelda, et kuna väest [võimalikkusest] räägitakse tegelikkuse suhtes, siis tuleb väe üle otsustada tegelikkuse viisi järgi. Aga liikumisel on tema definitsiooni järgi kvantiteet ja ulatus, siis tema lõpmatu kestus nõuab, et liikumapanev vägi oleks lõpmatu. Olemisel ei ole aga mingit kvantiteedi ulatust, eriti aga asja puhul, mille olemine on muutumatu, nagu näiteks taeva puhul. Ja sellepärast ei pea olemise vägi lõplikus kehas olema lõpmatu, kuigi ta kestab lõpmatuseni; sest pole vahet, kas selle väe tõttu miski kestab ühe hetke või lõpmatu aja, sest aeg puudutab seda muutumatut asja ainult sattumuslikult.

Neljas vastuväide on sellest, et tundub, et nende liikumapanijate puhul, mis liikuma pannes ei teisene, ei ole paratamatu, et sellel, mis liigub lõpmatu aja, oleks lõpmatu vägi. Sest niisugune liikumine ei kuluta mitte midagi nende väest, sellepärast pärast seda, kui nad on mingi aja liikuma pannud, ei ole nii, et nad saavad liikuma panna lühema aja; nii nagu näiteks päikese vägi on lõplik ja kuna toimimisel tema aktiivne vägi ei vähene, saab ta loomu poolest neile alamatele asjadele toimida lõpmatu aja.

Ja selle kohta peab ütlema, et keha paneb liikuma ainult juhul, kui teda pannakse liikuma, nagu öeldud. Ja sellepärast, kui mingi keha juhtub mitte liikuma, siis järeldub, et ta ei pane liikuma. Aga igas asjas, mis liigub, on vägi vastandlikeks asjadeks, sest liikumise terminid on vastandlikud. Ja sellepärast on igal kehal, mis liigub, iseenesest võimalik mitte liikuda. Aga sellel, millel on võimalik mitte liikuda, ei ole iseenesest, et liiguks jäädavalt. Ja nõnda ka mitte, et ta paneks jäädavalt liikuma.

Eeltoodud tõestus lähtub järelikult lõpliku keha lõplikust väest, mis ei saa lõpmatu aja iseenesest liikuma panna. Aga keha, millel iseenesest on võimalik liikuda ja mitte liikuda, liikuma panna või mitte liikuma panna, võib omandada liikumise jäävuse milleltki muult. See peab olema kehatu. Ja sellepärast peab esimene liikumapanija olema kehatu. Ja nõnda ei takista mitte miski lõplikul kehal, mis omandab liikumise jäävuse milleltki muult, olla ka jäävalt liikumapanev, sest loomu poolest saab ka esimene taevakeha jääva liikumisega panna liikuma alamaid taevakehi, nii nagu sfäär paneb liikuma sfääri.

Kommentaatori järgi ei ole ka sobimatu, et see, mis iseenesest on liikumise ja mitteliikumise võimalikkuses, omandaks milleltki muult liikumise jäävuse, nii nagu postuleeriti, et see on võimatu olemise jäävuse puhul. Sest liikumine on mingi voolamine liikumapanijalt liikuvale, ja sellepärast saab miski liikuv omandada milleltki muult liikumise jäävuse, mida tal iseenesest ei ole. Aga olemine on miski liikumatu ja paigalseisev olevas, ja sellepärast see, mis iseenesest on mitteolemise võimalikkuses, ei saa, nagu ta [Averroes kommentaaris "Metafüüsika" XIII raamatule] ise ütleb, loomulikul viisil [secundum viam naturae] omandada milleltki muult olemise jäävust.

Viies vastuväide on see, et eeltoodud mõttekäigu järgi ei tundu olevat suuremat põhjendit, miks lõpmatu vägi ei ole suuruses kui väljaspool suurust: sest mõlemal juhul järeldub, et ta paneb liikuma mitte mingi ajaga.

Ja selle kohta peab ütlema, et lõplik ja lõpmatu leiduvad suuruses ja ajas ja liikumises ühe definitsiooni [rationem] järgi, nagu tõestatakse "Füüsika" III [ptk 4] ja VI [ptk 2, 7] raamatus, ja sellepärast lõpmatu ühes neist kõrvaldab lõpliku proportsiooni teistes. Neis asjades, aga millel suurust ei ole, on lõplik ja lõpmatu ainult ekvivookselt. Seetõttu pole eeltoodud tõestamisviisil niisuguste vägede puhul kohta.

Teistmoodi ja paremini vastatakse aga, et taeval on kaks liikumapanijat: üks lähim, mis on lõpliku väega, ja sellest tuleb, et tema liikumine on lõpliku kiirusega; ja teine kauge, mis on lõpmatu väega, millest tuleb, et tema liikumine saab olla lõpmatu kestusega. Ja nõnda on selge, et lõpmatu vägi, mis on suuruses, saab panna liikuma keha mitte vahetult ajas. Aga vägi, mis on suuruses, peab panema liikuma vahetult, sest mitte ükski keha ei pane liikuma, kui teda ei panda liikuma. Sellepärast, kui ta paneks liikuma, järelduks, et ta paneks liikuma mitte mingi ajaga.

Veel paremini võib öelda, et vägi, mis ei ole suuruses, on aru, ja paneb liikuma tahte läbi. Sellepärast ta paneb liikuma liikuma asja vajaduse järgi, mitte oma väe proportsiooni järgi. Aga vägi, mis on suuruses, saab panna liikuma ainult looduse paratamatuse järgi, sest on tõestatud, et aru ei ole kehaline vägi. Ja nõnda paneb ta paratamatult liikuma oma kvantiteedi proportsiooni järgi. Siit järeldub, et kui ta paneb liikuma, siis ta paneb liikuma hetkega.

Selle järgi järelikult, kuna eeltoodud vastuväited on kõrvaldatud, Aristotelese tõestus õnnestub.

Peale selle. Ükski liikumine, mis on kehaliselt liikumapanijalt, ei saa olla pidev ja korrapärane: sest kehaline liikumapanija paneb kohalise liikumise korral liikuma tõmmates või tõugates; aga see, mida tõmmatakse või tõugatakse, ei ole liikumise algusest kuni lõpuni liikumapanija suhtes samas asendis [dispositione], sest ta on millalgi lähemal, millalgi kaugemal; ja nõnda ei saa ükski keha panna liikuma pideva ja korrapärase liikumisega, nagu tõestatakse "Füüsika" VIII raamatus [ptk 7]. Sellepärast esimese liikumise liikumapanija [movens primum motum] ei ole keha.

Samamoodi. Ükski liikumine, mis on eesmärgi poole, mis on võimalikkusest tegelikkusse, ei saa olla jääv; sest kui ta on jõudnud tegelikkusse, jääb liikumine seisma. Järelikult kui esimene liikumine on jääv, peab ta olema eesmärgi poole, mis on alati ja igal viisil tegelikkuses. Niisugune aga ei ole mingi keha ega mingi vägi kehas, sest kõik niisugused asjad on liikuvad kas iseenesest või sattumuslikult. Niisiis ei ole esimese liikumise eesmärk keha ega vägi kehas. Aga esimese liikumise eesmärk on esimene liikumapanija, mis paneb liikuma kui ihaldatu. Aga see on Jumal. Jumal ei ole niisiis ei keha ega vägi kehas.

Aga kuigi meie usu järgi on väär, et taeva liikumine on jääv, nagu saab selgeks allpool, on ometi tõene, et see liikumine ei kao ei liikumapanija jõuetuse tõttu ega liikuva substantsi hävimise tõttu, sest ei tundu, nagu taeva liikumine pika aja tõttu aeglustuks. Seetõttu ülaltoodud tõestused ei kaota oma jõudu.

Aga selle tõestatud tõega on kooskõlas Jumala autoriteet. Sest Jh 4:24 öeldakse: Jumal on Vaim ja kes teda kummardavad, peavad teda vaimus ja tões kummardama. Öeldakse ka 1Tm 1:17: ajastute Kuningale, surematule, nähtamatule, ainsale Jumalale. Ja Rm 1:20: Tema nähtamatu olemus ... on ju ... nähtav, kui mõeldakse tema tehtule; sest need asjad, mida ei vaadata mitte nägemisega, vaid aruga, on kehatud.

Sellega aga hävitatakse nende esimeste filosoofide viga, kes postuleerisid ainult materiaalseid põhjusi, nimelt tuld või vett või midagi niisugust; ja niimoodi ütlesid, et asjade esmaalged on kehad, ja neidsamu kutsusid jumalateks.

Nende seas olid ka mõned, kes postuleerisid liikumapanevateks põhjusteks sõprust ja tüli. Eeltoodud põhjendite tõttu kummutatakse ka neid. Sest kuna nende järgi tüli ja sõprus on kehades, järeldub, et esimesed liikumapanevad alged on väed kehas.

Nad postuleerisid ka, et Jumal koosneb neljast elemendist ja sõprusest. Sellest annab aru, saada, et nad postuleerisid, et Jumal on taevakeha.

Vanade seas aga jõudis tõeni ainult Anaxagoras, kes postuleeris, et aru on kõikide asjade liikumapanija.

Selle tõega kummutatakse ka paganad, kes postuleerivad, et maailma elemendid ise ja neis olemasolevad väed, nagu päike, kuu, maa, vesi ja niisugused, on jumalad, ajendatuna filosoofide eelnimetatud vigadest.

Eeltoodud põhjendustega välistatakse ka lihtsate juutide, Tertullianuse, hereetikute audiaanide ehk antropomorfiitide absurdsused, kes kujutasid Jumalat kehalistes piirjoontes, samuti manilaste omad, kes arvasid, et Jumal on mingi valgussubstants, mis laiub lõpmatus ruumis.

Kõikide nende vigade ajend oli see, et Jumala asjadest mõeldes lasti end eksitada kujutlusest, mille abil võib saada ainult keha sarnasuse. Sellepärast tuleb kehatutest asjadest mediteerimisel kujutlus maha jätta.

Peatükk 21: Et Jumal on iseenda olemus[muuda | muuda lähteteksti]

Eeltoodust saab aga järeldada, et Jumal on iseenda olemus, missus ehk loomus.

Sest kõiges selles, mis ei ole iseenda olemus ehk missus, peab olema mingi liitsus. Sest kuna igas asjas on tema olemus, siis juhul kui mõnes asjas ei ole mitte midagi peale tema olemuse, on kõik, mis see asi on, tema olemus, ja nõnda ta on ise enda olemus. Niisiis kui mõni asi ei ole enda olemus, peab temas olema midagi peale tema olemuse. Ja nõnda peab temas olema liitsus. Sellepärast ka tähistatakse olemust liitsete asjade puhul osa kombel, nagu näiteks inimsus [või: inimlikkus] inimeses. Aga on näidatud, et Jumalas ei ole liitsust. Niisiis on Jumal iseenda olemus.

Jällegi. Tundub, et ainult see on väljaspool asja olemust ehk missust, mis ei kuulu tema definitsiooni: sest definitsioon tähistab seda, mis see asi on. Aga ainult asja aktsidentsid on need, mis definitsiooni ei kuulu. Niisiis on mingis asjas ainult aktsidentsid väljaspool tema definitsiooni. Jumalas aga ei ole mingeid aktsidentse, nagu näidatakse. Niisiis ei ole temas midagi peale tema olemuse. Niisiis on ta ise enda olemus.

Peale selle. Vormid, mida subsisteerivate asjade kohta, olgu siis üldiselt või üksikuna võetuna, ei preditseerita, on vormid, mis ei subsisteeri iseeneses üksikult iseendas individueerituna. Sest ei öelda, et Sokrates või elukas on valgesus, sest valgesus ei ole iseenesest üksikult subsisteeriv, vaid teda individueerib subsisteeriv subjekt. Sarnaselt ka looduslikud vormid ei subsisteeri iseenesest üksikult, vaid neid individueeritakse omastes mateeriates, sellepärast me ei ütle, et see tuli või tuli on iseenda vorm. Ka sugude või liikide olemusi ehk missusi endid individueeritakse ühe või teise indiviidi märgitud mateeriaga, kuigi ka soo või liigi vormi kuulub ka mateeria üldiselt: sellepärast ei öelda, et Sokrates või inimene on inimsus. Aga Jumala olemus on iseenesest üksikult olemasolev ja iseendas individueeritud: sest ta ei ole mingis mateerias, nagu näidatud. Niisiis preditseeritakse Jumala kohta olemust, nii et öeldakse, et Jumal on iseenda olemus.

Peale selle. Asja olemus on kas asi ise või suhtub sellesse kuidagi nagu põhjus, sest asi saab liigi oma olemuse tõttu. Aga miski ei saa kuidagi olla Jumala põhjus, sest ta on esimene olev, nagu näidatud. Niisiis on Jumal iseenda põhjus.

Samamoodi. See, mis ei ole iseenda olemus, suhtub mingi oma osaga temasse nagu võimalikkus tegelikkusse. Sellepärast tähistataksegi olemust vormi kombel, nagu näiteks inimsus. Aga Jumalas ei ole mitte mingit potentsiaalsust, nagu ülalpool näidatud. Niisiis peab ta ise olema enda olemus.

Peatükk 22: Et Jumalas on olemine ja olemus sama[muuda | muuda lähteteksti]

Aga selle põhjal, mis on ülalpool näidatud, saab edasi näidata, et Jumalas ei ole olemus ehk missus midagi muud kui tema olemine.

Sest ülalpool on näidatud, et on miski, mis iseenesest peab olema, mis on Jumal. Niisiis, kui see olemine, mis peab olema, on mingil missusel, mis ei ole see, et ta ise on, siis ta kas on selle missusega ühitamatu ehk vastuolus, nii nagu iseenesest olemasolemine on vastuolus valgesuse missusega, või on sellega ühitatav ehk kokkusobiv, nii nagu valgesusega teises asjas olemine. Kui esimesel moel, siis selle missusega on kokkusobimatu olemine, mis on iseenesest paratamatu: nii nagu valgesusega iseenesest olemasolemine. Kui aga teisel moel, siis peab kas niisugune olemine kuidagi sõltuma olemusest või mõlemad sõltuma mingist muust põhjusest või olemus olemisest. Esimesed kaks on selle asja loomuse vastased, mis on iseenesest paratamatu olemine: sest kui ta sõltub millestki muust, siis ta ei ole enam paratamatu olemine. Kolmandast aga järeldub, et see missus sattumuslikult tuleb juurde asjale, mis iseenesest paratamatult on: sest kõik, mis järeldub asja olemisest, on talle sattumuslik. Ja nõnda see ei ole tema missus. Niisiis ei ole Jumalal olemust, mis ei oleks tema olemine.

Aga selle vastu võidakse öelda, et see olemine ei sõltu sellest olemusest absoluutselt, niimoodi, et olemine üldse ei ole, kui olemus ei ole: vaid sõltub ühenduse poolest, millega ta on olemusega ühenduses. Ja nõnda on see olemine iseenesest paratamatu, kuid see ühenduses olemine ei ole iseenesest paratamatu.

Aga see vastus ei väldi mainitud vastuolusid. Sest kui sellest olemisest on võimalik aru saada ilma olemuseta, siis järeldub, et see olemus suhtub sellesse olemisse sattumuslikult. Aga see, mis on iseenesest paratamatu olemine, ongi see olemine. Järelikult see olemus suhtub sattumuslikult sellesse, mis on iseenesest paratamatu olemine. Järelikult see ei ole tema missus. Aga see, mis on iseenesest paratamatu olemine, on Jumal. Niisiis ei ole see mitte Jumala olemus, vaid mingi Jumalale järgnev olemus. Aga kui sellest olemisest ei ole võimalik aru saada ilma selle olemuseta, siis see olemine sõltub absoluutselt sellest, millest sõltub tema ühendus selle olemusega. Ja siis tuleb välja sama, mis enne.

Samamoodi. Mis tahes asi on enda olemise tõttu. Järelikult see, mis ei ole enda olemine, ei ole iseenesest [iseenese tõttu] paratamatu olemine. Aga Jumal on iseenesest paratamatu olemine. Järelikult Jumal on enda olemine.

Jällegi. Kui Jumala olemine ei ole tema olemus, aga ei saa olla selle osa, sest Jumala olemus on lihtne, nagu näidatud, siis peab niisugune olemine olema miski peale tema olemuse. Aga kõik, mis millelegi kuulub, mis ei ole tema olemusest, kuulub talle mingi põhjuse tõttu: sest kui asjad, mis iseenesest ei ole üks, ühinevad, siis nad peavad ühinema mingi põhjuse tõttu. Niisiis kuulub olemine sellele missusele mingi põhjuse tõttu. Niisiis kas millegi tõttu, mis on selle asja olemusest, või asja olemuse enda tõttu või millegi muu tõttu. Kui esimesel moel, aga olemus on selle olemise järgi, siis järeldub, et miski on iseendale olemise põhjus. Aga see on võimatu: sest aru poolest on põhjus eelnev tagajärjele; järelikult kui miski oleks iseendale olemise põhjus, siis saadaks aru, et ta on enne, kui tal on olemine, mis on võimatu: kui just ei saada aru, et miski on iseendale olemise põhjus sattumusliku olemise poolest, mis on olemine millegi poolest. Sest see ei ole võimatu, et leidub mingi sattumuslik olev, mis on põhjustatud tema subjekti printsiipidest, enne kui olemisest saadakse aru kui subjekti substantsiaalsest olemisest. Aga praegu me ei räägi mitte sattumuslikust olemisest, vaid substantsiaalsest. Kui aga olemine kuulub olemusele mingi muu põhjuse tõttu, aga kõik, mis omandab olemise muult põhjuselt, on põhjustatud ega ole esimene põhjus; aga Jumal on esimene põhjus, millel ei ole põhjust, nagu ülalpool tõestatud: siis ei ole see missus, mis saab olemise mujalt, ei ole Jumala missus. Niisiis peab Jumala olemine olema tema missus.

Jällegi. Olemine on mingi tegelikkuse nimi: sest olevaks ei nimetata midagi selle põhjal, et ta on võimalikkuses, vaid selle põhjal, et ta on tegelikkuses. Aga kõik, millele kuulub mingi temast erinev olemasolev tegelikkus, suhtub sellesse kui võimalikkus tegelikkusse: sest tegelikkuseks ja võimalikkust nimetatakse midagi teineteisega vastastikku. Järelikult kui Jumala olemus on midagi muud kui tema olemine, järeldub, et olemus ja olemine suhtuvad teineteisesse nagu võimalikkus ja tegelikkus. Aga on näidatud, et Jumalas ei ole midagi võimalikkusest, sest ta on puhas tegelikkus. Niisiis ei ole Jumala olemus midagi muud kui tema olemine.

Jällegi. Iga asi on selle tõttu, et tal on olemine. Järelikult ei ole mitte ükski asi, mille olemus ei ole tema olemine, oma olemuse tõttu, vaid osasaamise tõttu millestki, nimelt oma olemisest. Aga see, mis on osasaamise tõttu millestki, ei saa olla esimene olev: sest sest see, millestki miski osa saab, selleks et ta oleks, on talle eelnev. Aga Jumal on esimene olev, millele mitte miski ei ole eelnev. Järelikult on Jumala olemus tema olemine.

Aga selle üleva tõe õppis Mooses Issandalt, kui ta oli küsinud Issandalt, nagu ütleb 2. Moosese raamatu 3. peatükk [13, 14]: "... aga nemad küsivad minult: Mis ta nimi on?, mis ma siis neile pean vastama?" Ja Jumal ütles Moosesele: "Ma olen see, kes ma Olen!" Ja ta jätkas: "Ütle Iisraeli lastele nõnda: 'Ma Olen' on mind läkitanud teie juurde." Aga iga nimi on pandud selleks, et tähistada mingi asja loomust või olemust. Siit jääb üle, et Jumala olemine ise on Jumala olemus ehk loomus.

Seda tõde on kuulutanud ka katoolsed doktorid [õpetajad]. Hilarius ütles nimelt raamatus "Kolmainsusest": "olemine ei ole Jumalale sattumuslik, vaid subsisteeriv tõde, ja jääv põhjus, ja soo loomulik omadus." Ka Boethius ütleb raamatus "Kolmainsusest", et Jumala substants on olemine ise ja substantsist on olemine.

Peatükk 23: Et Jumalas ei ole aktsidentsi[muuda | muuda lähteteksti]

Sellest tõest järeldub ka paratamatusega, et Jumalas ei saa olla mitte midagi peale tema olemuse ja miski ei saa temas olla sattumuslikult.

Sest olemine ise ei saa osa saada millestki, mis ei ole tema olemusest: kuigi see, mis on, saab osa saada millestki muust. Sest mitte miski ei ole formaalsem või lihtsam kui olemine. Ja nii ei saa olemine ise mitte millestki osa saada. Aga Jumala substants on olemine ise. Järelikult ei ole tal midagi, mis ei oleks tema substantsist. Järelikult ei saa temas olla mitte mingit aktsidentsi.

Jällegi. Kõigel, mis on milleski sattumuslikult, on põhjus, miks ta selles on: sest ta on väljaspool selle olemust, milles ta on. Nii et kui miski on sattumuslikult Jumalas, peab see olema mingi põhjuse tõttu. Järelikult on aktsidentsi põhjus kas Jumala substants ise või miski muu. Kui miski muu, siis peab see toimima Jumala subtantsisse: sest mitte miski ei tekita mingit vormi, ei substantsiaalset ega aktsidentaalset, mingis vastuvõtjas, teisiti kui temasse kuidagi toimides; sest toimimine ei ole mitte midagi muud kui millegi tegemine tegelikkuses olevaks, ja see käib vormi abil. Järelikult siis Jumal talub teist toimijat, mis paneb ta liikuma. See on selle vastu, mis on eelnevalt kindlaks tehtud. Kui aga Jumala substants on selle aktsidentsi põhjus, mis temas on, siis on aga võimatu, et ta oleks selle põhjus selle poolest, et ta on ise vastuvõtja, sest siis teeks sama asi sama poolest iseennast tegelikkuses olevaks; järelikult, kui Jumalas on mingi aktsidents, siis see aktsidents peab vastu võtma ja põhjustama eri suhtes, nii nagu kehalised asjad saavad omased aktsidentsid mateeria loomuse tõttu ja põhjustavad vormi tõttu. Nii et Jumal on siis liitne. Ülalpool on tõestatud sellele vastupidine.

Samamoodi. Iga aktsidentsi subjekt on tema suhtes kui võimalikkus tegelikkuse suhtes: sest aktsidents on mingi vorm, mis paneb tegelikkuses olema selle sattumusliku olemise poolest. Aga Jumalas ei ole mitte mingit potentsiaalsust, nagu ülalpool näidatud. Järelikult ei saa temas olla mitte mingit aktsidentsi.

Peale selle. Mis tahes, milles on miski sattumuslikult, see on mingil moel loomu poolest muutlik: sest aktsidents loomu poolest võib temas olla või mitte olla. Nii et kui Jumalal on midagi talle sattumuslikult kuuluvat, siis järeldub, et ta on muutlik. Ülalpool on tõestatud sellele vastupidist.

Jällegi. Mis tahes, milles on mingi aktsidents, ei ole mis tahes, mis temas on: sest aktsidents ei ole subjekti olemusest. Aga Jumal on mis tahes, mis temas on. Niisiis ei ole Jumalas mitte mingit aktsidentsi. Keskmine [ väikeeeldus ] tõestatakse nii. Mis tahes leidub põhjuses õilsamalt kui tagajärjes. Jumal aga on kõikide asjade põhjus. Järelikult leidub kõik, mis temas on, temas kõige õilsamal moel. Kõige täiuslikumalt aga kuulub miski millelegi, mis ta ise on: sest see on täiuslikumalt üks kui siis, kui miski ühineb teise asjaga substantsiaalselt kui vorm mateeriaga; see ühendus on ka täiuslikum kui see, kui miski on milleski aktsidentaalselt. Järelikult jääb üle, et Jumal on mis tahes, mis temas on.

Samamoodi. Substants ei sõltu aktsidendist, kuigi aktsidents sõltub substantsist. Aga see, mis mingist asjast ei sõltu, saab mingil ajal leiduda ilma selle asjata. Järelikult saab mingi substants leiduda ilma aktsidentsita. Aga tundub, et see sobib eriti kõige lihtsamale substantsile, missugune on Jumala substants. Järelikult ei ole Jumala substantsis üldse aktsidentsi.

Aga selle arvamusega on ka katoolsed käsitlejad nõus. Sellepärast ütleb Augustinus raamatus "Kolmainsusest" [V, 4], et Jumalas ei ole mitte mingit aktsidentsi.

Aga selle näidatud tõe põhjal kummutub ka mõnede saratseenide seaduses kõnelejate eksitus, kes postuleerivad mingeid Jumala olemusele lisanduvaid kavatsusi.

Peatükk 24: Et Jumala olemist ei saa määratleda mingi substantsiaalse erisuse lisamisega[muuda | muuda lähteteksti]

Öeldu põhjal saab ka näidata, et Jumala olemisele enesele ei saa lisada midagi, mis määratleks seda olemusliku määratlusega, nii nagu sugu määratletakse [liigi]erisustega.

Sest on võimatu, et miski oleks tegelikkuses, kui ei ole olemas kõik asjad, millega substantsiaalset olemist määratletakse: sest loom ei saa olla tegelikkuses, kui ta ei ole mõistusega ega mõistuseta loom. Sellepärast ka platoonikud, kes postuleerisid ideesid, ei postuleerinud sugude iseenesest olemasolevaid ideid, mida määratletakse liigi olemiseks olemuslike erisustega, vaid postuleerisid iseenesest olemasolevaid ideid ainult liikide puhul, mis enda määratlemiseks ei vaja olemuslikke erisusi. Kui siis Jumala olemist määratletakse olemusliku määratlusega millegi muu juurdeliidetava abil, siis olemine ise on tegelikkuses ainult juhul, kui see juurdeliidetav on olemas. Aga Jumala olemine ise on tema substants, nagu näidatud. Järelikult Jumala substants saab olla tegelikkuses ainult juhul, kui miski tuleb juurde. Sellest saab järeldada, et ta ei ole iseenesest paratamatu olemine. Selle vastandlik on ülalpool näidatud.

Samamoodi. Kõik see, mis vajab midagi juurdeliidetavat, selleks et ta saaks olla, on selle suhtes võimalikkuses. Aga Jumala substants ei ole mingil moel võimalikkuses, nagu ülalpool näidatud. Aga tema substants on tema olemine. Niisiis ei saa tema olemist määratleda mingi substantsiaalse määratlusega millegi talle juurdelisatava abil.

Samamoodi. See, mida millelegi liidetakse millegi määratlemiseks olemusliku määratlusega, ei moodusta tema loomust, vaid ainult tegelikkuses olemise: sest "mõistusega" liidetuna "loomale" omandab loomale tegelikkuses olemise, aga ei moodusta looma kui looma loomust; sest erisus ei kuulu soo definitsiooni. Aga kui "Jumalale" liidetakse miski, millega teda määratletakse olemusliku määratlusega, siis peab see moodustama selle asja jaoks, millele see lisatakse, tema omase missuse ehk loomuse loomuse [rationem]: sest see, mis niimoodi liidetakse, omandab asjale tegelikkuses olemise; see aga, nimelt tegelikkuses olemine, ongi Jumala olemus ise, nagu ülalpool näidatud. Järelikult jääb üle, et Jumala olemusele ei saa liita mitte midagi, mis määratleks teda olemusliku määratlusega, nii nagu erisus määratleb sugu.

Peatükk 25: Et Jumal ei ole mingis soos[muuda | muuda lähteteksti]

Sellest aga järeldub paratamatusega, et Jumal ei ole mingis soos.

Sest kõiges, mis on mingis soos, on iseenesest midagi, mille tõttu soo loomus määratletakse liigiks: sest soos ei ole mitte midagi, mis ei oleks selle mingis liigis. See aga on Jumala puhul võimatu, nagu näidatud. Niisiis on võimatu, et Jumal oleks mingis soos.

Peale selle. Kui Jumal on soos, siis ta on kas aktsidentsi soos või substantsi soos. Aktsidentsi soos ta ei ole: sest aktsidents ei saa olla esimene olev ja esimene põhjus. Ka substantsi soos ta ei saa olla, sest substants, mis on sugu, ei ole olemine ise; muidu oleks iga substants omaenda olemine, ja nii ta ei oleks millegi muu põhjustatud, mis ei saa olla, nagu öeldust on selge. Aga Jumal on iseenda olemine. Järelikult ta ei ole mingis soos.

Samamoodi. Mis tahes, mis on soos, erineb olemise poolest teistest asjadest, mis on samas soos. Muidu ei saaks sugu preditseerida paljude asjade kohta. Aga kõik asjad, mis on samas soos, peavad ühtima soo missuses, sest sugu preditseeritakse kõikide asjade kohta selle poolest, "mis see on". Niisiis on mis tahes soos olemasoleva asja olemine väljaspool soo missust. See aga on Jumala puhul võimatu. Järelikult Jumal ei ole soos.

Peale selle. Iga asi paigutatakse sukku tema missuse loomuse tõttu: sest sugu preditseeritakse selle poolest, "mis see on". Aga Jumala missus on tema olemine ise. Selle poolest midagi sukku ei paigutata: sest olev oleks niimoodi sugu, mis tähistab olemist ennast. Järelikult jääb üle, et Jumal ei ole soos.

Seda aga, et olev ei saa olla sugu, tõestab filosoof [ Metafüüsika, III, 3] niimoodi. Kui olev oleks sugu, peaks leiduma mingi erisus, millega teda tõmmataks liiki. Aga mitte ükski erisus ei saa soost osa, nimelt nii, et sugu on erisuse loomuses, sest muidu võetaks sugu liigi definitsioonis kaks korda: aga erisus peab olema väljaspool seda, millest soo loomuses aru saadakse. Järelikult ei saa olla mitte midagi, mis oleks väljaspool seda, millest saadakse aru oleva all, kui olev kuulub nendest asjadest arusaamisse, mille kohta teda preditseeritakse. Ja nii ei saa teda kitsendada mitte mingi erisusega. Niisiis jääb üle, et olev ei ole sugu. Sellest järeldub paratamatult, et Jumal ei ole soos.

Sellest on ka selge, et Jumalat ei saa defineerida: sest igasugune definitsioon on soo ja erisuste alusel.

On ka selge, et tema kohta saab tõestus olla ainult tagajärje kaudu, sest tõestuse printsiip on selle definitsioon, mille kohta tõestus käib.

Aga kellelegi võib tunduda, et kuigi substantsi nimi ei saa Jumalale omaselt sobida, sest Jumal ei seisa aktsidentside all, on nimega tähistatud asi talle ikkagi sobiv, ja nõnda ta on substantsi soos. Sest substants on iseenesest olev: mis on Jumalale kindlasti kohane, selle põhjal, et on tõestatud, et ta ei ole aktsidents.

Aga selle kohta peab ütlema, et substantsi definitsioonis ei ole "iseenesest olev". Sest selle põhjal, mida öeldakse, ei saa olev olla sugu: sest on juba tõestatud, et oleval ei ole soo loomust. Samamoodi ka mitte selle põhjal, et öeldakse "iseenesest". Sest tundub, et see tähendab ainult eitust: sest oleva kohta öeldakse "iseenesest" selle põhjal, et ta ei ole teises asjas; see on puhas eitus. Ka see ei saa moodustada soo loomust: sest muidu ei ütleks sugu mitte seda, mis asi on, vaid seda, mis ta ei ole. Järelikult tuleb substantsi loomusest aru saada niimoodi, et substants on asi, millele on kohane see, et ta ei ole subjektis; aga asjale pannakse nimi missuse alusel, nii nagu oleva nimi on olemise alusel; ja nii mõistetakse substantsi loomuse all, et tal on missus, millele on kohane see, et ta ei ole teises asjas. Aga Jumalale ei ole see kohane, sest tal ei ole muud missust peale tema olemise. Siit jääb üle, et ta ei ole mitte kuidagimoodi substantsi soos. Ja nii ka üldse mingis soos: sest on näidatud, et ta ei ole aktsidentsi soos.

Peatükk 26: Et Jumal ei ole kõikide asjade formaalne olemine[muuda | muuda lähteteksti]

Aga selle põhjal kummutatakse ka mõnede inimeste eksitus, kes ütlesid, et Jumal ei ole mitte midagi muud kui mis tahes asja formaalne olemine.

Sest see olemine jaotub substantsi olemiseks ja aktsidentsi olemiseks. Aga Jumala olemine ei ole substantsi olemine ega aktsidentsi olemine, nagu tõestatud. Järelikult on võimatu, et Jumal oleks see, mille tõttu mis tahes asi formaalselt on.

Samamoodi. Asjad ei erine üksteisest selle poolest, et neil on olemine: sest selles kõik asjad ühtivad. Järelikult kui asjad omavahel erinevad, siis peab kas olemine ise olema liigindatud [specificetur] mingite lisatud erisustega, nii et eri asjadel on liigi poolest eri olemine, või siis asjad peavad erinema selle tõttu, et olemine ise sobib liigi poolest eri loomustele. Aga esimene neist on võimatu, sest olevale ei saa midagi lisanduda sel moel, nagu erisus lisandub soole, nagu öeldud. Järelikult jääb üle, et asjad erinevad selle tõttu, et neil on eri loomused, millele olemine omandub eri moel. Aga Jumala olemine ei tule teisele loomusele juurde, vaid on loomus ise, nagu näidatud. Niisiis, kui Jumala olemine oleks kõikide asjade formaalne olemine, peaksid kõik asjad lihtsalt olema üks.

Peale selle. Printsiip eelneb loomupäraselt sellele, mille printsiip ta on. Aga olemisel on mingites asjades mingi just nagu printsiip: sest öeldakse, et vorm on olemise printsiip; ja samamoodi tegija, mis paneb mingid asjad tegelikkuses olema. Niisiis, kui Jumala olemine on mis tahes asja olemine, siis järeldub, et Jumalal, kes on iseenda olemine, on mingi põhjus; ja nii ta ei ole iseenesest paratamatu olemine. Ülalpool on näidatud sellele vastupidine.

Jällegi. See, mis on paljudele asjadele ühine, ei ole midagi peale paljude asjade, välja arvatud mõistuse järgi: nagu näiteks loom ei ole midagi peale Sokratese ja Platoni ja teiste loomade, välja arvatud aru järgi, mis haarab looma vormi ilmajäetuna kõigest individueerivast ja liigindavast; sest inimene on see, mis on tõeliselt loom; muidu järelduks, et Sokrateses ja Platonis on mitu looma, nimelt ühine loom, ühine inimene ja Platon ise. Niisiis ei ole ammugi mitte ka ühine olemine ise midagi, mis oleks peale kõikide olemasolevate asjade, välja arvatud ainult arus. Niisiis, kui Jumal on ühine olemine, siis Jumal ei ole mingi asi, välja arvatud see, mis on ainult arus. Aga ülalpool on näidatud, et Jumal on miski mitte ainult arus, vaid looduses [reaalsuses]. Niisiis ei ole Jumal kõikide asjade ühine olemine.

Samamoodi. Tekkimine on iseenesest öelduna tee olemisse ja hävimine tee mitteolemisse: sest tekkimise lõppots on vorm ja hävimise oma ilmaolek ainult selle pärast, et vorm paneb olema ja ilmaolek mitte olema; sest kui eeldada, et mingi vorm ei pane olema, siis ei öeldaks selle kohta, mis niisuguse vormi vastu võtab, et ta tekib. Järelikult kui Jumal on kõikide asjade formaalne olemine, siis järeldub, et ta on tekkimise lõppots. See on väär, sest ta on igavene, nagu ülalpool näidatud.

Peale selle. Järelduks, et mis tahes asja olemine on igavesest ajast. Järelikult ei saa olla tekkimist ega hävimist. Sest kui need on, peab eeleksisteeriv mingile asjale vastselt omanduma. Järelikult kas millelegi eelnevalt olemasolevale või millelegi mitte kuidagi eelnevalt olemasolevale. Kui esimesel moel, siis kuna ülaltoodud positsiooni tõttu on kõikide olemasolevate asjade olemine üks, siis järeldub, et asjad, mille kohta öeldakse, et nad tekivad, ei võta vastu uut olemist, vaid uue olemisviisi: see ei moodusta tekkimist, vaid teisenemise. Kui aga asi mitte kuidagi eelnevalt ei eksisteerinud, siis järeldub, et ta sai eimillestki: see on tekkimise loomuse vastane. Järelikult hävitab see positsioon tekkimise ja hävimise täielikult. Ja sellepärast on selge, et see on võimatu.

Seda eksitust tõrjub ka püha õpetus, tunnistades Jumala suureks ja kõrgeks, nagu öeldakse Jesaja raamatus 6:1; ja üle kõige olevaks, nagu öeldakse kirjas roomlastele 9:5. Sest kui ta oleks kõikide asjade olemine, siis ta oleks kõikide asjade osa, mitte üle kõikide asjade.

Need eksijad mõistetakse ka hukka sama otsusega nagu ka ebajumalakummardajad, kes andsid neile sobimatu nime, nimelt Jumala nime, kividele ja puudele, nagu öeldakse Saalomoni Tarkuseraamatus 14:21. Sest kui Jumal on kõikide asjade olemine, siis ei öelda tõesemalt seda, et kivi on olev, kui seda, et kivi on Jumal.

Aga tundub, et seda eksimust on soodustanud neli asja.

Esimene on äraspidine arusaamine mõnedest autoriteetidest. Sest Pseudo-Dionysios Areopagita teose "Taevasest hierarhiast" IV peatükis [1]: "kõikide asjade olemine on olemusülene jumalikkus". Sellest nad tahtsid aru saada, et kõikide asjade formaalne olemine ise on Jumal, võtmata arvesse, et niisugune arusaamine ei saa olla kooskõlas sõnade enestega. Sest kui jumalikkus on kõikide asjade formaalne olemine, siis ta ei ole üle kõikide asjade, vaid kõikide asjade seas, õigupoolest kõikide asjade osa. Niisiis, öeldes, et jumalikkus on üle kõikide asjade, näitas ta, et see on oma loomuse poolest erinev kõikide asjade loomusest ja paigutub üle kõikide asjade. Aga öeldes, et jumalikkus on kõikide asjade olemine, näitas ta, et Jumalalt leidub kõikides asjades mingi Jumala olemise sarnasus. Nendest sõnadet äraspidist arusaamist välistab ta mujal sõnaselgemalt, öeldes teose "De divinis nominibus" II peatükis [5], et Jumalal endal ei ole ei kokkupuudet ega segunemist teiste asjadega, nii nagu on punktil joonega või pitseri kujul vahaga.

Teine asi, mis neid sellesse eksitusse viis, on mõistuse nõrkus. Sest sellepärast, et seda, mis on ühine, liigindatakse või individueeritakse lisamise teel, arvasid nad, et Jumala olemine, millele midagi ei lisandu, ei ole mingi omane olemine, vaid kõikide asjade ühine olemine; nad ei võtnud arvesse, et see, mis on ühine või üldine, ei saa olla ilma lisamiseta, vaid seda võetakse [consideratur] ilma lisamiseta: sest loom ei saa olla ilma erisuseta "mõistusega", kuigi teda mõeldakse ilma nende erisusteta. Ka kuigi üldist mõeldakse ilma lisamiseta, ei mõelda teda ilma lisamisele vastuvõtlikkuseta: sest kui loomale ei saa lisada mingit erisust, siis ta ei ole sugu; ja samamoodi kõikide teiste nimede puhul. Aga Jumala olemine ei ole ilma mingi lisamiseta mitte ainult mõtlemises, vaid ka reaalsuses: mitte ainult ilma lisamiseta, vaid ka ilma lisamisele vastuvõtlikkuseta. Sellepärast võib sellest, et ta lisamist vastu ei võta ega saa vastu võtta, pigem järeldada, et Jumal ei ole ühine olemine, vaid omane olemine: selle poolest eristataksegi tema olemist kõikidest teistest olemistest, et sellele ei saa mitte midagi lisada. Selle pärast ütlebki Kommentaator "Raamatus põhjustest", et esimest põhjust eristatakse teistest tema headuse puhtuse enese alusel ja kuidagi individueeritult.

Kolmas asi, mis neid sellesse lihtsusse viis, on Jumala lihtsuse kaalutlus. Sest kuna Jumal on ülimalt lihtne, arvasid nad, et nende asjade, mis meis saavad, koost lahtivõtmise lõpus on Jumala olemine, otsekui kõige lihtsam. sest nende asjade, mis meis on, kokkupanuga ei saa minna lõpmatuseni. Selles aga vedas mõistus ka alt, sest neil jäi kahe silma vahele see, et see, mis meis leidub kõige lihtsamana, ei ole niivõrd täielik asi kui asja mingi olemine. Jumalale aga omistatakse lihtsus kui mingile täielikule subsisteerivale asjale.

Ka neljas asi, mis võis neid selleni viia, on rääkimise viis, millega me ütleme, et Jumal on kõikides asjades: me ei pea silmas, et ta on asjades nii nagu asja mingi osa, vaid nii nagu asja põhjus, mis ei ole tagajärjest mitte kuidagi puudu. Sest me ei ütle sarnaselt, et vorm on kehas ja et laevajuht on laevas.

Peatükk 27: Et Jumal ei ole mingi keha vorm[muuda | muuda lähteteksti]

Et nüüd on näidatud, et Jumal ei ole kõikide asjade olemine, siis võib sarnaselt näidata, et Jumal ei ole mingi asja vorm.

Sest jumala olemine ei saa olla mingi niisuguse missuse olemine, mis ei ole olemine ise, nagu näidatud. See aga on Jumala olemine, mis ei ole mitte midagi muud kui Jumal. Niisiis on võimatu, et Jumal oleks mingi muu asja vorm.

Peale selle. Keha vorm ei ole olemine ise, vaid olemise printsiip. Jumal aga on olemine ise. Järelikult ei ole Jumal keha vorm.

Samamoodi. Vormi ja mateeria ühendusest tuleneb mingi liitne asi, mis on mateeria ja vormi suhtes tervik. Aga osad on terviku suhtes võimalikkuses. Aga Jumalas ei ole mitte mingit võimalikkust. Niisiis on võimatu, et Jumal oleks mingi asja vorm.

Pealegi. See, millel on iseenesest olemine, on õilsam kui see, millel on olemine teises. Aga igal mingi keha vormil on olemine teises. Niisiis, kuna Jumal on kõige õilsam olev, kui olemise esimene põhjus, siis ta ei saa olla millegi vorm.

Peale selle. Sedasama saab näidata liikumise igavesuse põhjal nii. Kui Jumal on mingi liikuva asja vorm, siis kuna ta on esimene liikumapanija, on ta iseennast liikuma panev liitne asi. Aga iseennast liikuma panev asi saab liikuda ja mitte liikuda. Niisiis on ta mõlemad. Aga sellel, mis on niisugune, ei ole liikumise mittepuudulikkust iseendast. Niisiis tuleb iseennast liikuvapaneva asja kohale paigutada teine esimene liikumapanija, et talle laieneks liikumise igikestvus. Ja nii ei ole Jumal, kes on esimene liikumapanija, iseennast liikuma paneva keha vorm.

Aga see mõttekäik on kasulik neile, kes postuleerivad liikumise igavesust. Ilma seda postuleerimata saab sama järelduseni jõuda taeva liikumise korrapära põhjal. Sest nii nagu iseennast liikuma panev asi saab paigal seista ja liikuda, saab ta liikuda kiiremini ja aeglasemalt. Niisiis sõltub taeva liikumise ühetaolisuse paratamatus mingist mingist täiesti liikumatust kõrgemast printsiibist, mis ei ole iseennast liikuma paneva asja osa kui mingi tema vorm.

Aga selle tõega on kooskõlas Pühakirja autoriteet. Sest Psalmis [8:2] öeldakse: Sinu aukuulsus ulatub üle taevaste. Ja Iiobi raamatu 8. peatükis [11:8, 9]: Need on kõrgemad kui taevad – mida sina suudad teha? ... Nende mõõt on pikem kui maa ja laiem kui meri.

Niisiis tehakse nõnda tühjaks nende paganate eksitus, kes ütlesid, et Jumal on taeva hing või ka kogu maailma hing, ja selle eksituse põhjal kaitsesid ebajumalakummardamist, öeldes, et kogu maailm on Jumal, mitte keha poolest, vaid hinge poolest, nii nagu inimest ei nimetata targaks mitte keha, vaid hinge poolest: nad arvasid, et sellest järeldub, et jumalakultus maailmale ja selle osadele ei ole sobimatu. Kommentaator ütleb ka "Metafüüsika" XI [XII] raamatu kommentaaris, et see sai seebalaste tarkade komistuskohaks – need olid ebajumalakummardajad, kes nimelt postuleerisid, et Jumal on taeva vorm.

Peatükk 28: Jumala täiuslikkusest[muuda | muuda lähteteksti]

Aga kuigi need asjad, mis on ja elavad, on täiuslikumad kui need, mis ainult elavad, on Jumal, kes ei ole muud kui tema olemine, üldiselt täiuslik olev. Ja üldiselt täiuslikuks nimetan seda, millel ei puudu ühegi soo õilsus.

Sest mis tahes asja õilsus on tal tema olemise poolest: sest inimesel ei oleks mitte mingit õilsust tema tarkuse alusel, kui ta ei oleks selle tõttu tark, ja nii ka teiste õilsuste puhul. Nii järelikult on viisi järgi, kuidas asjal on olemine, tema viis õilsuse puhul: sest asja kohta öeldakse selle järgi, et tema olemine on kitsendatud mingile erilisele suuremale või väiksemale õilsuse viisile, et ta on õilsam või vähem õilis. Niisiis kui on miski, millele sobib kogu olemise vägi, siis ei saa tal puudu olla ühestki õilsusest, mis mingile asjale sobib. Aga asjale, mis on iseenda olemine, sobib olla kogu olemise väe järgi: nii nagu, kui oleks mingi lahutatud valgesus, siis ei saaks tal valgesuse väest mitte midagi puudu olla; sest millelgi valgel on valgesuse väest midagi puudu puudulikkuse tõttu valgesuse vastuvõtjas, mis saab seda omal viisil ja võib-olla mitte valgesuse kogu väe poolest. Niisiis on Jumalal, kes on iseenda olemine, nagu ülalpool tõestatud, olemine kogu tema olemise väe järgi. Järelikult ei saa ta ilma olla mitte mingist õilsusest, mis mingile asjale sobib.

Aga nii nagu igasugune õilsus ja täius on asjas selle poolest, et ta on, nii ka igasugune puudulikkus on temas selle poolest, et ta mingil viisil ei ole. Aga kuna Jumalal on olemine tervenisti, puudub tal täiesti mitteolemine: sest viisi tõttu, kuidas tal on olemine, puudub tal mitteolemine. Järelikult puudub Jumalal igasugune puudulikkus. Niisiis on ta üldiselt täiuslik.

Aga need asjad, mis ainult on, ei ole ebatäiuslikud absoluutse olemise enese ebatäiuslikkuse tõttu: sest neil ei ole olemist kogu tema väe poolest, vaid nad saavad olemisest osa mingil erilisel [particularem] ja üliebatäiuslikul viisil.

Samamoodi. Igale ebatäiuslikule asjale peab eelnema mingi täiuslik asi: sest seeme on loomalt või taimelt. Järelikult peab esimene olema kõige täiuslikum. On aga näidatud, et Jumal on esimene olev. Järelikult on ta kõige täiuslikum.

Peale selle. Mis tahes asi on täiuslik, kuivõrd ta on tegelikkuses; ebatäiuslik aga sellepoolest, et ta on võimalikkus tegelikkusest ilmaolekuga. Järelikult peab see, mis ei ole mitte mingil moel võimalikkus, vaid on puhas tegelikkus, olema kõige täiuslikum olemine. Aga niisugune on Jumal. Järelikult on ta kõige täiuslikum.

Peale selle. Miski ei toimi teisiti kui selle poolest, et ta on tegelikkuses. Niisiis järgneb toimimine tegijas tegelikkuse viisile. Järelikult on võimatu, et tagajärg, mis toimimisest tuleb, oleks toimija tegelikkusest õilsamas tegelikkuses: küll aga on võimalik, et tagajärje tegelikkus on põhjuse tegelikkusest ebatäiuslikum, sest toimimine võib nõrgeneda selle tõttu, millele see on suunatud. Aga toimivpõhjuse soos on taandumine ühele toimivpõhjusele, mida nimetatakse Jumalaks, nagu öeldust on selge; temalt on kõik asjad, nagu järgnevas näidatakse. Järelikult peab mis tahes, mis on tegelikkuses mis tahes muus asjas, leiduma Jumalas palju eminentsemalt kui selles asjas, aga mitte ümberpöördult. Järelikult on Jumal kõige täiuslikum.

Samamoodi. Mis tahes soos on miski selles soos kõige täiuslikum, millega mõõdetakse kõiki asju, mis on sellest soost: sellepärast et seda, et miski on täiuslikum või vähem täiuslik, näidatakse selle põhjal, ta on oma soo mõõdule lähemal või vähem lähedal; nii nagu öeldakse, et valge on mõõt kõikide värvuste puhul, ja vooruslik kõikide inimeste seas. Aga see, mis on kõikide olevate mõõt, ei saa olla miski muu kui Jumal, kes on iseenda olemine. Järelikult ei ole tal puudu mitte ühestki täiuslikkusest, mis mingitele asjadele sobib: muidu ta ei oleks kõikide asjade ühine mõõt.

Selle pärast vastaski Jumal Moosesele, kes küsis näha Jumala nägu ehk auhiilgust: Ma lasen sinu eest mööduda kogu oma ilu [head] (2Ms 33:19), andes sellega mõista, et temas on kogu headuse täius. Ka Dionysios ütleb raamatu "Jumala nimedest" V peatükis [4]: "Jumal ei ole mingil viisil eksisteeriv, vaid on endasse lihtsalt ja mittepiiravalt vastu võtnud ja ette vastu võtnud kogu olemise".

Peab siiski teadma, et täiuslikkust [perfectio] ei saa Jumalale sobivalt omistada, kui peetakse silmas nime tähendust [significatio] tema päritolu järgi: sest tundub, et see, mis ei ole tehtud [factum], ei saa olla täiuslik [perfectum]. Aga kõik, mis hakkab olema, on toodud võimalikkusest tegelikkusse ja mitteolemisest olemisse siis, kui see on tehtud; sellepärast öeldakse õigesti, et ta on täielik kui täiesti tehtud siis, kui võimalikkus on täiesti tegelikkusse toodud, nii et talle ei jää mitte midagi mitteolemisest, vaid tal on täielik olemine. Niisiis nimetatakse selle nime mingi laiendusega täiuslikuks mitte ainult seda, mis olema hakates jõuab täieliku tegelikkuseni, vaid ka seda, mis on täielikus tegelikkuses ilma igasuguse tegemiseta. Ja nii me ütlemegi, et Jumal on täiuslik, nii nagu Matteuse evangeeliumi 5:48 öeldakse: Teie olge siis täiuslikud, nõnda nagu teie taevane Isa on täiuslik!

Peatükk 29: Loodute sarnasusest[muuda | muuda lähteteksti]

Aga selle põhjal saab arutada, kuidas asjades saab või ei saa leiduda sarnasus Jumalaga.

Sest tagajärjed, mis on oma põhjustest puudulikumad, ei ühti nendaga nime ega loomuse poolest, ometi peab nende vahel leiduma mingi sarnasus: sest toimimisele on loomuomane, et tagajärg on toimija sarnane, sest mis tahes asi toimib selle järgi, mis on tegelikkuses. Seetõttu tagajärje vorm ületavas põhjuses küll kuidagi leidub, aga teisel viisil ja teise loomuse järgi; sellepärast nimetatakse põhjust ekvivookseks. Sest päike põhjustab madalamates kehades soojust, toimides selle järgi, mis on tegelikkuses; seetõttu peab päikese tekitatud soojusel olema mingi sarnasus päikese aktiivse väega, millega neis madalamate asjades soojust tekitatakse; sellepärast nimetatakse päikest soojaks, kuigi mitte ühe loomusega. Ja nii nimetatakse päikest kuidagi sarnaseks kõikide nende asjadega, milles ta oma tagajärgi toimivalt annab: ometi on ta kõikide nendega jälle mittesarnane, kuivõrd niisugustel tagajärgedel ei ole soojust ja niisuguseid asju samal viisil, nagu need leiduvad päikeses. Nii ka Jumal on andnud asjadele kõik täiuslikkused, ja seetõttu on tal kõikide asjadega sarnasus ja ühtlasi mittesarnasus.

Ja sellepärast tuletabki Pühakiri mõnikord meelde sarnasust Jumala ja loodu vahel, nagu siis, kui 1. Moosese raamatus 1:26: tehkem inimesed oma näo järgi, meie sarnaseks; mõnikord sarnasust eitatakse, nagu Jesaja raamatus 40:18: Kellega te siis võrdlete Jumalat ja missuguse kujutise võiksite temast teha? Ja Psalmis 82:1: [Jumal, kes oleks sinuga sarnane?]

Selle põhjendiga nõustub ka Dionysios, kes teose "Jumala nimedest" IX peatükis [7]: "samad asjad on Jumalaga sarnased ja mittesarnased: sarnased nimelt selle poolest, et jäljendatakse seda, kes ei ole täiuslikult jäljendatav, nii nagu neis asjades satub olema; mittesarnased aga selle poolest, et põhjustatud asjadel on vähem kui nende põhjustel."

Selle sarnasuse poolest öeldakse ometi sobivamalt, et Jumal on sarnane looduga, kui ümberpöördult. Sest millegagi sarnaseks nimetatakse seda, millel on selle kvaliteet või vorm. Niisiis, kuna see, mis Jumalas on täiuslikult, leidub teistes asjades mingi puuduliku osasaamise tõttu, siis see, mille poolest, sarnasust täheldatakse, on lihtsalt Jumala oma, aga loodu oma mitte. Ja nii on loodul see, mis on Jumala oma: seetõttu öeldakse õigesti, ta on Jumalaga sarnane. Aga nii ei saa öelda, et Jumalal on see, mis on loodu oma. Seetõttu ei öelda ka sobivalt, et Jumal on looduga sarnane: nii nagu me ka ei ütle, et inimene on oma pildi sarnane, aga ometi öeldakse õigesti, et tema pilt sarnaneb temaga.

Ka öeldakse palju vähem omaselt, et Jumal sarnaneb looduga. Sest sarnanemine [assimilatio; ka 'sarnastumine'], tähendab liikumist sarnasuse poole ja nõnda on sobiv, et ta saab selle, mille poolest ta on sarnane, Jumalalt. Aga loodu saab selle, mille poolest ta on sarnane, Jumalalt; aga mitte ümberpöördult. Niisiis mitte Jumal ei sarnane looduga, vaid pigem ümberpöördult.

Peatükk 30: Milliseid nimesid saab Jumala kohta preditseerida[muuda | muuda lähteteksti]

Selle põhjal saab ka arutada, mida Jumala kohta saab või ei saa öelda, ja mida saab öelda ainult tema kohta, ja mida nii tema kui ka teiste asjade kohta.

Sest kuna igasugune loodu täiuslikkus leidub Jumalas, kuid teisel, eminentsemal viisil, siis mis tahes nimesid, mis absoluutselt tähistavad ilma puudulikkuseta täiuslikkust, preditseeritakse Jumala ja teiste asjade kohta: nagu on headus, tarkus, olemine ja teised niisugused. Aga mis tahes nime, mis väljendab niisuguseid täiuslikkusi loodutele omase viisiga, saab Jumala kohta öelda ainult sarnasuse ja metafoori abil; metafoori abil on kombeks kohandada seda, mis on ühe asja oma, teisele asjale, nagu inimest nimetatakse aru kõvaduse tõttu teisele asjale. Niisugused on ka kõik nimed, mis on antud loodud asja liigi tähistamiseks, nagu "inimene" ja "jänes": sest mis tahes liigile kuulub omane täiuslikkuse ja olemise viis. Sarnaselt tähistavad ka mis tahes nimed asjade omadusi, mida põhjustavad liikide omased printsiibid. Seetõttu saab neid Jumala kohta öelda ainult metafoorselt. Aga neid nimesid, mis väljendavad niisuguseid täiuslikkusi, mis sobivad Jumalale, öeldakse ainult Jumala kohta: nagu "ülim hüve", "esimene olev" ja teised niisugused.

Aga ma ütlen, et mõned ülalmainitud nimedest tähistavad täiuslikkust ilma puudulikkuseta, selle poolest, mille tähistamiseks nimi anti: sest tähistamisviisi poolest on kõik nimed puudulikkusega. Sest nimega me väljendame asju sel viisil, kuidas me neid aruga mõistame. Aga meie aru, mis saab tunnetamise alguse meeltest, ei ületa seda viisi, mis leidub meeltega tajutavatel asjadel, mille puhul vorm ja see, millel on vorm, on eri asjad vormi ja mateeria kokkupanu tõttu. Aga vorm leidub neis asjades küll lihtne, aga ebatäiuslik, sest ta ei ole subsisteeriv: aga see, millel on vorm, leidub küll subsisteeriv, kuid mitte lihtne, vaid konkreetsusega. Seetõttu mida meie aru ka ei tähista subsisteerivana, seda tähistab ta konkreetsuses: mida aga lihtsana, ei tähista ta sellena, mis on, vaid sellena, tänu millele miski on. Ja nõnda leidub igas nimes, mida me ütleme, tähistamisviisi poolest ebatäiuslikkus, mis Jumalale ei sobi, kuigi tähistatav asi sobib Jumalale mingil eminentsel viisil: nagu on selge "headuse" ja "hüve" puhul; sest "headus" tähistab kui mittesubsisteerivat, hüve aga kui konkreetset. Ja selle poolest ei rakendu ükski nimi Jumalale kohaselt, vaid ainult selle poolest, mille tähistamiseks nimi antakse. Järelikult saab, nagu Dionysios õpetab [Jumala nimedest I, 5, Taevasest hierarhiast II, 3], niisuguseid nimesid Jumala kohta nii jaatada kui ka eitada: nimelt jaatada nime tähenduse [rationem] poolest, eitada aga tähistamisviisi poolest.

Aga seda ülieminentsuse viisi, kuidas ülalmainitud täiuslikkused Jumalas leiduvad, saab meie pandud nimedega tähistada ainult kas eituse abil, nii nagu siis, kui ütleme, et Jumal on igavene või lõpmatu, või ka tema suhte abil teiste asjadega, nagu siis, kui öeldakse, et ta on esimene põhjus või ülim hüve. Sest me ei saa Jumala kohta haarata, mis ta on, vaid mis ta ei ole, ja kuidas teised asjad temasse suhtuvad, nagu ülalöeldust on selge.

Peatükk 31: Et Jumala täiuslikkus ja Jumala nimede paljus ei ole Jumala lihtsusega vastuolus[muuda | muuda lähteteksti]

Ülalöeldust nähtub ka, et Jumala täiuslikkus ja paljud nimed, mida Jumala kohta öeldakse, ei ole tema lihtsusega vastuolus.

Sest me ütlesime, et teistes asjades leitavad täiuslikkused omistatakse Jumalale nii, nagu tagajärjed leiduvad nende ekvivooksetes põhjustes. Need tagajärjed on oma põhjustes küll väe poolest, nii nagu soojus päikeses. Aga kui niisugune vägi ei oleks kuidagi soojuse soost, ei tekitaks selle abil toimiv päike endaga sarnast. Niisiis öeldakse selle väe põhjal, et päike on soe, mitte ainult sellepärast, et ta teeb soojust, vaid sellepärast, et vägi, mille abil ta seda teeb, on midagi soojuse sarnast. Sellesama väega, millega päike teeb soojust, teeb ta ka palju teisi tagajärgi madalamates kehades, näiteks kuivust. Ja nii omistatakse soojus ja kuivus, mis tule puhul on eri kvaliteedid, päikesele ühe väe tõttu. Nõnda tuleb ka kõikide asjade täiuslikkusi, mis teistele asjadele sobivad eri vormide järgi; Jumalale omistada ühe tema väe järgi. See vägi ei ole samuti midagi muud kui tema olemus: sest talle ei saa midagi sattuda [aktsidentsiks olla], nagu näidatud. Niisiis ei nimetata Jumalat targaks mitte ainult sellepärast, et ta teeb tarkust, vaid ka sellepärast, et niivõrd kui me oleme targad, me mingil määral jäljendame tema väge, millega ta meid targaks teeb. Aga Jumalat ei nimetata kiviks, kuigi ta on kivid teinud, sest kivi nime all peetakse silmas üht määratletud olemisviisi, mille poolest kivi erineb Jumalast. Aga kivi jäljendab Jumalat headuse ja teiste niisuguste asjade poolest, nii nagu teisedki loodud.

Aga sellega sarnane saab leiduda inimese tunnetus- ja toiminguvägede puhul. Sest aru tunnetab ainsa väega kõiki asju, mida meeleline osa haarab eri vägedega, ja ka palju teisi asju. Aru saab ka, mida kõrgemaks ta saab, seda enam mingi ühe asja kaudu tunnetada paljusid asju, mille tunnetamiseni madalam aru küünib ainult paljude asjade kaudu. Ka kuninga võim laieneb kõikidele eri asjadele, mida talle alluvad eri võimud saavad käsutada. Nii siis on ka Jumalal ühe oma lihtsa olemise tõttu igasugune täiuslikkus, mida teised asjad, kuigi palju väiksemat, järgivad mingite eri olemiste tõttu.

Siit on selge, et Jumalale tuleb anda palju nimesid. Sest me saame teda loomupäraselt tunda ainult tulles tema juurde tagajärgede juurest, peavad nimed, millega me tema täiuslikkust tähistame, olema eri nimed, nii nagu täiuslikkusedki leiduvad asjades eri täiuslikkustena. Aga kui me saaksime aru saada tema olemusest, nii nagu see on, ja kohandada talle omase nime, siis me väljendaksime seda ainult ühe nimega. Seda tõotatakse neile, kes saavad näha Jumalat tema olemuse poolest (Sk [14, 9]): Sel päeval on Issand ainus ja tema nimi on ainus.

Peatükk 32: Et Jumala ja teiste asjade kohta ei öelda mitte midagi univookselt[muuda | muuda lähteteksti]

Aga siit on selge, et mitte midagi ei saa preditseerida Jumala ja teiste asjade kohta univookselt.

Sest tagajärg, mis ei saa vormi liigi järgi, mis on sarnane sellega, mille abil toimija toimib, ei saa saada nime sellelt vormilt võetuna univookse predikatsiooni järgi: sest soojaks ei nimetata päikese tekitatud tuld ja päikest univookse predikatsiooni järgi: nende asjade vormid, mille põhjus on Jumal, ei küüni Jumala liigi vormini: sest selle, mis Jumalas leidub lihtsalt ja üldiselt, saavad nad eraldi ja eriliselt. Niisiis on selge, et Jumala ja teiste asjade kohta ei saa mitte midagi öelda univookselt.

Peale selle. Kui mingi tagajärg küünib põhjuse liigini, siis ta järgib nime predikatsiooni univookselt ainult juhul, kui ta võtab vormi sama olemisviisi järgi samas liigis: sest univookselt ei nimetata majaks seda, mis on kunstis, ja seda, mis on mateerias, sest maja vormis ei ole mõlemas kohas sarnane olemine. Aga teised asjad, isegi kui nad järgiksid täiesti sarnast vormi, ei järgi seda sama olemisviisi järgi: sest Jumalas ei ole midagi, mis ei oleks Jumala olemine ise, nagu öeldust on selge, aga teiste asjade puhul see nii ei ole. Niisiis on võimatu preditseerida midagi univookselt Jumala ja teiste asjade kohta.

Peale selle. Kõik, mida preditseeritakse paljude asjade kohta univookselt, on kas sugu, liik, erisus, aktsidents või omane [prooprium: see, mis ei ole olemuses, aga tuleneb olemusest]. Jumala kohta aga ei preditseerita mitte midagi soona ega erisusena, nagu ülalpool näidatud; ja nii ka mitte definitsiooniga ega ka liigina, mis koosnevad soost ja erisusest. Talle ei saa ka midagi sattuda, nagu ülalpool tõestatud: ja nii ei preditseerita tema kohta mitte midagi aktsidentsina ega omasena; sest omane on aktsidentside soost. Niisiis jääb üle, et mitte midagi ei preditseerita Jumala ja teiste asjade kohta univookselt.

Samamoodi. See, mida preditseeritakse paljude asjade kohta univookselt, on igaühest nende seas vähemalt aru poolest lihtsam. Jumalast aga ei saa ei asja poolest ega aru poolest olla midagi lihtsamat. Järelikult ei preditseerita Jumala ja teiste asjade kohta midagi univookselt.

Peale selle. Kõik, mida preditseeritakse paljude asjade kohta univookselt, sobib osasaamise poolest millisele tahes neist asjadest, mille kohta seda preditseeritakse: sest öeldakse, et liik saab osa soost ja indiviid liigist. Jumala kohta ei öelda aga mitte midagi osasaamise tõttu: sest kõik, millest osa saadakse, määratletakse osasaaja viisi järgi, ja nõnda omatakse seda osaliselt, mitte täiuslikkuse kogu viisi järgi. Niisiis peab olema nii, et Jumala ja teiste asjade kohta ei preditseerita mitte midagi univookselt.

Jällegi. Seda, mida preditseeritakse mingite asjade kohta eelneva ja järgneva järgi, ei preditseerita kindlasti univookselt: sest eelnev sisaldub järgneva definitsioonis: nagu näiteks substants aktsidentsi definitsioonis, mille järgi ta on olev. Niisiis, kui "olev" öeldaks substantsi ja aktsidentsi kohta univookselt, siis peaks substants pandama ka oleva definitsiooni, mille järgi teda preditseeritakse substantsi kohta. On selge, et see on võimatu. Aga Jumala ja teiste asjade kohta ei preditseerita midagi samas järgus, vaid eelneva ja järgneva järgi: sest Jumala kohta preditseeritakse kõike olemuslikult, teda nimetatakse ju olevaks kui olemust ennast ja heaks kui headust ennast; teiste asjade kohta aga tehakse predikatsioone osasaamise kaudum nagu näiteks Sokratest ei nimetata inimeseks mitte sellepärast, et ta on inimsus ise, vaid sellepärast, et tal on inimsus. Niisiis on võimatu, et midagi öeldaks Jumala ja asjade kohta univookselt.

Peatükk 33: Et mitte kõiki nimesid ei öelda Jumala ja teiste asjade kohta puhtekvivookselt[muuda | muuda lähteteksti]

Öeldust on ka selge, et mitte mida tahes, mida preditseeritakse Jumala ja teiste asjade kohta, ei öelda puhta ekvivooksuse järgi, nii nagu neid asju, mis on juhuslikult ekvivooksed.

Sest nende asjade puhul, mis on juhuslikult ekvivookselt, ei täheldata ühelt teisele mitte mingit järjestust ega suhet, vaid üks nimi omistatakse eri asjadele täiesti sattumuslikult: sest ühele antud nimi ei tähista, et sel asjal oleks mingi järjestus teise asjaga. Aga nõnda ei ole nimede puhul, mida öeldakse Jumala ja loodute kohta. Sest niisuguse nimede ühisuse puhul peetakse silmas põhjuse ja põhjustatu järjestust, nagu öeldust on selge. Niisiis ei preditseerita midagi Jumala ja teiste asjade kohta puhta ekvivooksuse järgi.

Peale selle. Seal, kus on ekvivooksus, ei täheldata asjadel mitte mingit sarnasust, vaid ainult nime ühtsust. Asjadel aga on Jumalaga mingit moodi sarnasus, nagu ülalöeldust on selge. Niisiis jääb üle, et Jumala kohta ei öelda puhta ekvivooksusega.

Samamoodi. Kui mitme asja kohta öeldakse ühte puhta ekvivooksuse järgi, siis üks neist ei saa meid viia teise tunnetuseni: sest asjade tunnetus ei sõltu sõnadest, vaid nimede tähendusest [ratione]. Aga selle põhjal, mis leidub teistes asjades, jõuame Jumala asjade tunnetamiseni, nagu öeldust on selge. Niisiis ei öelda niisuguseid asju Jumala ja teiste asjade kohta puhta ekvivooksuse järgi.

Peale selle. Nime ekvivooksus takistab argumentatsiooni käiku. Niisiis, kui Jumala ja loodute kohta öeldaks kõike puhtekvivookselt, ei saaks toimuda mitte mingit argumenteerimist loodutelt Jumalale. Sellele vastupidine on selge kõikide põhjal, kes on Jumala asjadest rääkinud.

Peale selle. Asjatult preditseeritakse mingit nime millegi kohta, kui me selle nime abil sellest millestki aru ei saa. Aga kui nimesid öeldakse Jumala ja loodute kohta täiesti ekvivookselt, siis me ei saa nende nimede abil Jumala kohta mitte midagi aru: sest nende nimede tähendused on meile teada ainult selle järgi, mida need ütlevad loodute kohta. Järelikult öeldaks või tõestataks Jumala kohta asjata, et ta on olev, hea või midagi muud niisugust.

Aga kui öeldakse, et niisuguste nimede abil tunnetame Jumala kohta ainult seda, mis ta ei ole, näiteks et sellepärast öeldakse, et ta ei ole hingestamata asjade soost, ja nii ka teiste nimede puhul, siis peavad Jumala ja loodute kohta öeldav "elav" ühtima vähemalt hingestamatu eituses. Ja nõnda ei ole see puhtekvivookne.

Peatükk 34: Et seda, mida öeldakse Jumala ja loodute kohta, öeldakse ekvivookselt[muuda | muuda lähteteksti]

Niisiis jääb öeldu põhjal üle, et seda, mida öeldakse Jumala ja teiste asjade kohta, ei preditseerita ei univookselt ega ekvivookselt, vaid analoogiliselt: see on järjestuse või suhte järgi millegi ühega.

See aga juhtub kahtemoodi: ühel viisil selle järgi, et paljudel asjadel on suhe millegi ühega: nagu näiteks suhte järgi ühe tervisega nimetatakse looma terveks kui selle subjekti, ravimit kui seda tekitavat, toitu kui säilitajat, kust kui märki.

Teisel viisil selle järgi, et kahel asjal on järjestus või suhe mitte millegi muuga, vaid ühega nendest: nii nagu substantsi ja aktsidentsi kohta öeldakse selle järgi, et aktsidentsil on suhe substantsiga, mitte selle järgi, et substants ja aktsidents suhestuvad millegi kolmandaga.

Järelikult ei öelda nimesid Jumala ja teiste asjade kohta analoogiliselt esimesel viisil, sest siis midagi peaks Jumalast ettepoole asetama, vaid teisel viisil.

Aga niisuguse analoogilise predikatsiooni puhul on järjestus nime järgi ja asja järgi mõnikord sama, mõnikord mitte. Sest nime järjestus järgib tunnetuse järjestust, sellepärast et nimi on arusaadava mõiste märk. Nii et kui see, mis on asja järgi eelnev, on ka tunnetuse järgi eelnev, on seesama eelnev nii nime tähenduse kui ka asja loomuse järgi, nii nagu substants on aktsidentsile eelnev nii loomuse järgi, sest substants on aktsidentsi põhjus, kui ka tunnetuse järgi, sest substants on aktsidentsi definitsioonis. Ja sellepärast nimetatakse olevaks substantsi enne kui aktsidentsi nii asja loomuse kui ka nime tähenduse poolest. Aga kui see, mis on loomuse järgi eelnev, on tunnetuse järgi järgnev, siis analoogiliste asjade puhul ei ole järjestus asja järgi ja nime tähenduse järgi sama, nii nagu tervendamise vägi, mis on tervendavatel asjadel, on loomu poolest eelnev tervisele, mis on loomal, nagu põhjus tagajärjele; aga sellepärast, et me tunnetame seda väge tagajärje järgi, me ka nimetame seda tagajärje järgi. Ja sellepärast ongi tervendav asi asja eelnev, aga looma nimetatakse eelnevana terveks nime tähenduse järgi.

Nii et kuna me jõuame Jumala tunnetuseni teiste asjade põhjal, siis Jumala ja teiste asjade kohta öeldavate nimede asi on eelnevana Jumalas tema viisil, nime tähendus aga järgnevana. Sellepärast öeldaksegi, et teda nimetatakse asjade järgi, mida ta põhjustab.

Peatükk 35: Et Jumala kohta öeldavad paljud nimed ei ole sünonüümid[muuda | muuda lähteteksti]

Öeldust järeldub ka, et kuigi Jumala kohta öeldavad nimed tähistavad sama asja, ei ole need sünonüümid, sest nad ei tähista sama tähendust.

Sest nii nagu eri asjad sarnanevad ühele lihtsale asjale, mis on Jumal, eri vormide tõttu, sarnaneb ka meie aru talle kuidagi eri mõistete poolest, sest Jumala tunnetuseni viivad teda loodute erinevad täiuslikkused. Ja sellepärast ei ole ühe asja kohta paljusid asju kontsipeerides väär ega asjatu, sest see Jumala lihtne olemine on niisugune, et mingid asjad saavad temaga sarnaneda mitmesuguste vormide tõttu, nagu ülalpool näidatud. Aga aru leiutab eri mõistete järgi eri nimesid, mida ta Jumalale omistab. Ja nii, kuna neid ei omistata sama mõiste järgi, siis on kindel, et need ei ole sünonüümid, kuigi nad tähistavad täiesti ühte asja; sest nime tähendus ei ole sama, sest nimi tähistab enne aru mõistet kui asja, millest aru saadakse.

Peatükk 36: Kuidas meie intellekt moodustab propositsiooni Jumala kohta[muuda | muuda lähteteksti]

Ja selle põhjal on ka edasi selge, et meie aru ei moodusta Jumala kohta asjata ütlusi, kokku pannes ja jagades, kuigi Jumal on täiesti lihtne.

Sest kuigi meie aru jõuab Jumala tunnetuseni eri mõistete abil, nagu öeldud, saab ka ta aru, et see, mis neile kõigile vastab, on täiesti üks: sest aru ei omista asjadele, millest ta aru saab, viisi, kuidas ta aru saab; nagu näiteks kivile mittemateriaalsust, kuigi ta tunnetab teda mittemateriaalselt. Ja sellepärast proponeerib ta asja ühtsust sõnade kokkupandusega, mis on samasuse märk, öeldes: "Jumal on hea ehk headus," nii et kui kokkupanduses on erius, suhestub see aruga, ühtsus aga asjaga, millest aru saadakse. Ja sellepärast moodustabki meie aru mõnikord Jumala kohta ütluse mingi eriuse märgiga, pannes vahele eessõna, nagu näiteks öeldakse: "headus on Jumalas" [in Deo], sellepärast et ka siin tähistatakse mingit eriust, mis sobib arule, ja mingit ühtsust, mis peab käima asja kohta.

Peatükk 37: Et Jumal on hea[muuda | muuda lähteteksti]

Aga Jumala täiuslikkusest, mida me näitasime, saab järeldada tema headust.

Sest mis tahes asjas, mida nimetatakse heaks, on talle omane voorus: sest mis tahes asja voorus on see, mis muudab tema omaja ja tema töö heaks. Voorus on aga mingi täiuslikkus: siis me nimetame ka mis tahes asja heaks, kui ta küünib omase vooruseni, nagu on selge "Füüsika" VII raamatust [3]. Ja sellepärast himustab mis tahes asi enda täiuslikkust kui omast hüve. Aga on näidatud, et Jumal on täiuslik. Niisiis on ta hea.

Samamoodi. Ülalpool on näidatud, et on mingi esimene liikumapanija, mis on Jumal. Aga ta paneb liikuma kui täiesti liikumatu liikumapanija, kui ihaldatav. Olles esimene liikumatu liikumapanija, on Jumal niisiis esimene ihaldatu. Sest midagi soovitakse kahtemoodi: kas sellepärast, et see on hea, või sellepärast, et see näib heana. Neist esimene on see, mis on hüve, sest näiv hea ei pane liikuma iseenese tõttu, vaid sellepärast, et tal on mingi hüve välimus; hüve aga paneb liikuma iseenda läbi. Niisiis on esimene ihaldatav, mis on Jumal, tõeliselt hea.

Peale selle. Hüve on see, mida kõik himustavad, nagu filosoof "Eetika" I raamatus [1] hästi öelduna tutvustab. Aga kõik asjad himustavad olla oma viisi järgi tegelikkuses: see on selge sellest, et mis tahes asi seisab oma loomuse poolest vastu hävimisele. Tegelikkuses olemine moodustab niisiis hüve loomuse: sellepärast järgneb võimalikkuse ilmaolekule tegelikkusest kuri, mis on heale vastandlik, nagu on selge sellest, mida filosoof ütleb "Metafüüsika" IX raamatus [9]. Aga Jumal on tegelikkuses, mitte võimalikkuses olev, nagu ülalpool näidatud. Niisiis on ta tõeliselt hea.

Peale selle. Olemise ja headuse vastastikune osasaamine [communicatio] lähtub headusest. See on õigupoolest selge ka hüve loomusest enesest ja tema definitsioonist [ratione]. Sest loomupäraselt on iga asja hüve tema tegelikkus ja täiuslikkus. Aga mis tahes asi toimub selle tõttu, et ta on tegelikkuses. Aga toimides ta levitab olemist ja headust teistele asjadele. Sellepärast ongi mingi asja täiuslikkuse märk see, et ta suudab tekitada [enese] sarnast, nagu on selge sellest, mida filosoof ütleb "Meteorologica" IV raamatus. Aga hüve loomus tuleb sellest, et ta on himustatav. See on eesmärk. See paneb ka toimija toimima. Selle tõttu öeldaksegi, et hüve on iseennast ja olemist levitav. Aga see levitamine on Jumalale sobiv, sest ülalpool on näidatud, et ta on teiste asjade põhjus kui iseenesest paratamatult olev. Niisiis on ta tõeliselt hea.

Sellepärast öeldaksegi Psalmis [73:1]: Jumal on tõesti hea Iisraelile, nendele, kes on puhtad südamelt. Ja Nutulaulus 3:25 öeldakse: Issand on hea neile, kes teda ootavad, hingele, kes teda otsib.

Peatükk 38: Et Jumal on headus ise[muuda | muuda lähteteksti]

Aga selle põhjal saab tõeks pidada, et Jumal on iseenda headus.

Sest tegelikkuses olemine on mis tahes asjas tema hüve. Aga Jumal ei ole mitte ainult tegelikkuses olev, vaid on iseenda olemine, nagu ülalpool näidatud. Niisiis on ta headus ise, mitte ainult hea.

Peale selle. Mis tahes asja täiuslikkus on tema headus, nagu näidatud. Aga Jumala olemine ei ole täiuslik mitte millegi sellele lisatu poolest, vaid sellepärast, et see on iseenda poolest täiuslik, nagu ülalpool näidatud. Niisiis ei ole Jumala headus midagi tema substantsile liidetut, vaid tema substants ongi tema headus.

Samamoodi. Mis tahes hüve, mis ei ole iseenda headus, nimetatakse heaks osasaamise poolest [participative]. Aga see, mida nimetatakse osasaamises tõttu, eeldab midagi enne ennast, millelt ta saab headuse loomuse [rationem]. Aga sellega ei minda lõpmatuseni, sellepärast eesmärkpõhjustega [lõpppõhjustega] ei minda lõpmatuseni, sest lõpmatus on eesmärgiga [lõpuga] vastuolus; aga hüvel on eesmärgi loomus. Sellepärast peab jõudma mingi esimese hüveni, mis ei ole hea mitte osasaamise poolest järjestuse tõttu millegi muuga, vaid on hea oma olemuse tõttu. Aga see on Jumal. Niisiis on Jumal omaenda headus.

Samamoodi. See, mis on, saab millestki osa saada, olemine ise aga ei saa millestki osa saada: sest see, mis saab osa, on võimalikkus, aga olemine on tegelikkus. Aga Jumal on olemine ise, nagu tõestatud. Järelikult ei ole ta hea mitte osasaamise poolest, vaid olemuslikult.

Peale selle. Igal lihtsal asjal on tema olemine ja see, mis ta on, üks ja seesama, sest kui mitte, siis on lihtsus juba kõrvaldatud. Aga Jumal on täiesti lihtne, nagu näidatud. Niisiis ei ole hea olemine ise midagi muud kui Jumal. Niisiis ta on iseenda headus.

Selle tõttu on ka selge, et ükski teine hüve ei ole iseenda headus. Seetõttu öeldaksegi Matteuse evangeeliumis 19:17: On vaid üks, kes on hea.

Peatükk 39: Et Jumalas ei saa olla kurja[muuda | muuda lähteteksti]

Aga selle põhjal nähtub ilmselt, et Jumalas ei saa olla kurja.

Sest olemisse ja headusse, ega millessegi, mida öeldakse olemuse tõttu, ei ole segatud midagi peale nende, kuigi sellel, mis on või [on] hea, saab olla midagi peale olemise ja headusest. Sest miski ei keela sellel, mis on ühe täiuslikkuse subjekt [suppositum], olla ka teise täiuslikkuse subjekt, nagu näiteks see, mis on keha, saab olla valge ja magus; aga iga loomus on oma definitsiooni [rationis] raamides, nii et ta ei saa kätkeda midagi välist. Aga Jumal on headus, mitte ainult hea, nagu näidatud. Niisiis ei saa temas olla mingit mitteheadust. Ja nõnda ei saa temas üldse olla kurja.

Jällegi. See, mis on mingi asja olemusele vastandlik, ei saa talle üldse sobida, kuni ta püsib, nagu näiteks inimesele ei saa üldse sobida mõistusetus ega tundetus, kui ta just inimene ei lakka olemast. Aga Jumala olemus on headus ise, nagu näidatud. Järelikult ei saa kurjal, mis on hea vastand, temas kohta olla, kui ta just ei lakka olemast. Mis on võimatu, sest ta on igavene, nagu ülalpool näidatud.

Jällegi. Et Jumal on iseenda olemine, ei saa tema kohta mitte midagi öelda osasaamise poolest, nagu on selge ülalpool toodud põhjendist. Niisiis kui tema kohta öeldakse midagi kurja, siis seda ei öelda osasaamise poolest, vaid olemuslikult. Aga midagi ei saa nimetada kurjaks nii, et see on millegi olemus, sest sellel kaoks siis olemine, mis on hea, nagu näidatud; aga kurjusesse ei saa olla midagi võõrast segatud, nagu ka mitte headusesse. Niisiis ei saa Jumala kohta öelda kurja.

Samamoodi. Kuri on heale vastandlik. Aga hüve loomuses seisneb täiuslikkuses. Aga puudulikkust ehk ebatäiuslikkust ei saa olla Jumalas, kes on üldiselt täiuslik, nagu ülalpool näidatud. Niisiis ei saa Jumalas olla kurja.

Peale selle. Miski on täiuslik, niivõrd kui ta on tegelikkuses. Järelikult on ta ebatäiuslik, niivõrd kui tal jääb tegelikkusest puudu. Järelikult on kuri kas ilmaolek või sisaldab ilmaolekut. Aga ilmaoleku subjekt on võimalikkus. Seda aga Jumalas olla ei saa. Niisiis ka mitte kurja.

Peale selle. Kui hüve on see, mida kõik asjad himustavad, siis kurja väldib iga loomus kui niisugust. Aga see, mis on milleski himu loomupärase liikumise vastane, on vägivaldne ja loomuvastane. Niisiis on kuri mis tahes asjas vägivaldne ja loomuvastane, niivõrd kui see on talle kuri, kuigi liitsete asjade puhul võib see olla talle loomupärane mingi tema osa poolest. Aga Jumal ei ole liitset ja temas ei saa olla midagi vägivaldset ega loomuvastast, nagu näidatud. Niisiis ei saa Jumalas olla kurja.

Seda kinnitab ka Pühakiri. Sest Johannese esimeses kanoonilises kirjas [1:5] öeldakse: Jumal on valgus, ja temas ei ole mingit pimedust. Ja Iiobi raamatus 34:10: kaugel on Jumalast õelus ja Kõigevägevamast ülekohtutegu.

Peatükk 40: Et Jumal on iga hüve hüve[muuda | muuda lähteteksti]

Eelöeldu põhjal näidatakse ka, et Jumal on iga hüve hüve. Sest iga asja headus on tema täiuslikkus, nagu öeldud. Et aga Jumal on lihtsalt täiuslik, haarab ta oma täiuslikkustega kõik asjade täiuslikkused, nagu näidatud. Niisiis haarab tema headus kõik headused. Ja nii on ta iga hüve hüve.

Samamoodi. Seda, mida osasaamise pärast nimetatakse mingisuguseks, nimetatakse niisuguseks ainult niivõrd, kui tal on mingi sarnasus sellega, mida nimetatakse niisuguseks olemise tõttu, nagu näiteks rauda nimetatakse tuliseks niivõrd, kui ta saab osa mingist sarnasusest tulega. Aga Jumal on hea olemuse tõttu, kõik teised asjad aga osasaamise tõttu, nagu näidatud. Niisiis nimetatakse midagi heaks ainult niivõrd, kuivõrd tal on mingi sarnasu Jumala headusega. Niisiis on ta iga hüve hüve.

Sellepärast ütlebki Jumal oma nägemust Moosesele tõotades teises Moosese raamatus 33:19: Ma lasen sinu eest mööduda kogu oma ilu [ma näitan sulle iga hüve]. Ja Saalomoni Tarkuseraamatu 8. peatükis [7:11] Jumala tarkuse kohta: Aga koos sellega tuli minule ka kõik hea.

Peatükk 41: Et Jumal on ülim hüve[muuda | muuda lähteteksti]

Aga selle põhjal näidatakse, et Jumal on ülim hüve.

Sest üldine hüve ületab iga üksiku hüve, nagu näiteks rahva tõde on parem kui üksikisiku hüve, sest terviku tõde ja täiuslikkus ületab osa hüve ja täiuslikkuse. Aga Jumala headus on kõigi teiste asjadega võrreldes nagu üldine hüve üksikuga võrreldes, sest ta on iga hüve hüve, nagu näidatud. Niisiis on ta ülim hüve.

Peale selle. Seda, mida öeldakse olemuse tõttu, öeldakse tõelisemalt kui seda, mida öeldakse osasaamise tõttu. Aga Jumal on hea oma olemuse tõttu, teised asjad aga osasaamise tõttu, nagu näidatud. Niisiis on ta ülim hüve. Samamoodi. See, mis on mis tahes soos suurim, on kõikide nende asjade põhjus, mis on selles soos: sest põhjus on tagajärjest etem. Aga kõikidel asjadel on hüve loomus Jumalalt, nagu näidatud. Järelikult on ta ülim hüve.

Peale selle. Nii nagu valgem on see, mis on mustaga segamata, on parem see, mis on kurjaga segamata. Aga Jumal on kõige rohkem kurjaga segamata, sellepärast et temas ei saa kurja olla ei tegelikkuses ega võimalikkuses, ja see sobib talle tema loomuse tõttu, nagu näidatud. Niisiis on ta ülim hüve.

Sellepärast öeldaksegi esimeses Kuningate [Saamueli] raamatus 2:2: Ükski pole nii püha kui Issand.

Peatükk 42: Et Jumal on üks[muuda | muuda lähteteksti]

Selle põhjal aga näidatakse, et Jumal on ülim hüve [üks].

Sest ei ole võimalik, et oleks kaks ülimat hüve. Sest see, mida öeldakse ülikülluse tõttu, leidub ainult ühes. Aga Jumal on ülim hüve, nagu näidatud. Niisiis Jumal on üks.

Peale selle. On näidatud, et Jumal on täiesti täiuslik ja tal ei ole ükski täiuslikkus puudu. Kui on mitu Jumalat, siis peab olema mitu niisugust täiuslikku asja. Aga see on võimatu, sest kui mitte ühelgi neist ei ole mingist täiuslikkusest puudu ega ole mingit ebatäiuslikkust juurde segatud, siis ei ole midagi, mille poolest nad üksteisest erineksid. Niisiis on võimatu postuleerida mitut Jumalat.

Samamoodi. Seda, mida saab piisavalt teha ühe postuleerimisega, on parem teha ühega kui mitmega. Aga asjade kord on nii, nagu paremini saab olla, sest esimese toimija väest ei ole puudu väe jaoks, mis asjades täiuslikkuse jaoks on. Aga kõik asjad on täielikult lõpule viidud ühele algele taandamisega. Niisiis ei ole tarvis postuleerida mitut printsiipi.

Peale selle. On võimatu, et üks pidev ja korrapärane liikumine oleks mitmelt liikumapanijalt. Sest kui nad panevad korraga liikuma, siis mitte ükski neist ei ole täiuslik liikumapanija, vaid kõik on ühe täiusliku liikumapanija asemel: mis ei sobi esimese liikumapanija puhul, sest täiuslik eelneb ebatäiuslikule. Aga kui nad ei pane koos liikuma, siis milline tahes neist mõnikord on liikumapanev, mõnikord mitte. Sellest järeldub, et likumine ei ole pidev ega korrapärane. Sest pidev ja üks liikumine on ühelt liikumapanijalt. Ja leitakse, et liikumapanija, mis ei pane alati liikuma, paneb ebakorrapäraselt liikuma, nagu on selge madalamate liikumapanijate puhul, millel vägivaldne liikumine alguses pinguldub ja lõpus lõdveneb, loomulik liikumine aga ümberpöördult. Aga esimene liikumine on üks ja pidev, nagu filosoof tõestas. Järelikult peab selle esimene liikumapanija olema üks.

Jällegi. Kehaline substants järjestub vaimsele substantsile kui oma hüvele, sest viimases on see headus, millega kehaline substants püüab sarnastuda, täielikum, sest kõik, mis on, soovib parimat, nii palju kui võimalik. Aga leitakse, et kõik kehalise loodu liikumised taanduvad ühele esimesele, peale mille ei ole teist esimest, mis temale mitte kuidagi ei taanduks. Järelikult ei ole peale vaimse substantsi, mis on esimese liikumise eesmärk, mingit eesmärki, mis sellele ei taanduks. Aga seda me mõistamegi Jumala nime all. Niisiis on ainult üks Jumal.

Jällegi. Kõikide omavahel järjestatud eri asjade omavaheline järjestus on nende järjestatuse tõttu millelegi ühele, nagu näiteks sõjaväe osade omavaheline järjestus on terviku järjetatuse tõttu väejuhile. Sest see, et mingid eri asjad mingis suhtes ühinevad, ei saa tulla nende oma loomustest, mille poolest nad on eri asjad, sest selle tõttu nad pigem läheksid lahku. See ei saa tulla ka eri järjestajatest, sest ei saa olla, et nad isendast kavatseksid ühte järjestust selle poolest, et nad on eri asjad. Ja nõnda kas paljude asjade omavaheline järjestus on sattumuslik või see tuleb taandada mingile ühele esimesele järjestajale, mis järjestab kõik teised asjad eesmärgile, mida ta kavatseb. Aga leitakse, et kõik selle maailma asjad on omavahel järjestatud selle poolest, et mingeid asju mingid asjad aitavad, nagu näiteks madalamaid kehi panevad liikuma kõrgemad kehad, ja neid kehatud substantsid, nagu ülalpool öeldust on selge. Ja see ei ole sattumuslik, sest see on alati või enamasti. Niisiis on kogu sellel maailmal üks järjestaja ja valitseja. Aga peale selle maailma teist ei ole. Niisiis on ainult üks kõikide asjade valitseja, keda me nimetame Jumalaks.

Veel. Kui on kaks asja, millest kumbki on paratamatult olev, siis nad peavad ühtima olemise paratamatuse mõistes [intentione]. Niisiis peavad nad erinema millegi muu poolest, mis lisandub ainult ühele või kummalegi. Ja nõnda peavad kas üks neist või mõlemad olema liitsed. Aga mitte ükski liitne asi ei ole iseenesest paratamatult olev. Niisiis on võimatu, et oleks mitu asja, millest igaüks on paratamatu olev. Ja nõnda ka, et oleks mitu jumalat.

Peale selle. See, milles nad erinevad selle põhjal, et postuleeritakse, et nad ühtivad olemise paratamatuses, on kas olemise paratamatuse lõpuleviimiseks nõutav või mitte. Kui see ei ole nõutav, on see järelikult sattumuslik, sest kõik mis tuleb asjale juurde, tema olemisele midagi tegemata, on aktsidents. Järelikult on sellel aktsidentsil põhjus. Järelikult on see kas selle olemus, mis on paratamatult olev, või midagi muud. Kui selle olemus, siis kuna olemise paratamus ongi selle olemus, nagu ülalpool öeldud, siis olemise paratamatus on selle aktsidentsi põhjus. Aga olemise paratamatu leidub mõlemas. Aga mõlemal on see aktsidents. Ja nõnda nad ei erine selle poolest. Aga kui selle aktsidentsi põhjus on midagi muud, siis järelikult kui seda muud ei oleks, siis seda aktsidentsi ei oleks. Ja kui seda aktsidentsi ei oleks, siis eelmainitud erinevust ei oleks. Järelikult kui ei oleks midagi muud, siis need postuleeritavad kaks paratamatult olevat ei oleks mitte kaks, vaid üks. Järelikult kummagi enda olemine sõltub millestki muust. Ja nõnda ei ole kumbki iseenesest paratamatult olev. Aga kui see, milles nad erinevad, on olemise paratamatuse lõpuleviimiseks vajalik, siis kas sellepärast, et see kuulub olemise paratamatuse definitsiooni ratione, nii nagu hingestatu kuulub looma definitsiooni, või sellepärast, et see liigindab olemise paratamatust, nagu näiteks loom viiakse lõpule mõistuslikuga. Kui esimesel moel, siis peab igas asjas, milles on olemise paratamatus, olema see, mis tema definitsiooni kuulub, nii nagu mis tahes asjale, millele sobib loom, sobib hingestatu. Ja nõnda, kuna mõlemale eelmainitule omistatakse olemise paratamatus, ei saa nad erineda selle poolest. Kui aga teisel viisil, siis see jällegi ei saa olla. Sest sugu liigindav erisus ei vii lõpule soo loomust, vaid sellega omandub soole tegelikkuses olemine: sest looma loomus on lõpule viidud enne mõistusliku lisamist, kuid loom ei saa olla tegelikkuses, kui ta ei ole mõistuslik ega mõistuseta. Nõnda järelikult viib miski olemise paratamatuse lõpule tegelikkuses poolest, mitte olemise paratamatuse mõiste poolest. See on võimatu kahe asja tõttu. Esiteks sellepärast, et sellel, mis on paratamatult olev, on tema missus tema olemus, nagu ülalpool tõestatud. Teiseks sellepärast, et nõnda omandaks paratamatult olev olemise millegi muu tõttu, mis on võimatu.

Niisiis ei ole võimalik postuleerida mitut asja, millest igaüks on iseenesest paratamatu olev.

Veel. Kui on kaks jumalat, siis preditseeritakse nime "Jumal" mõlema kohta univookselt või ekvivookselt. Kui ekvivookselt, siis on see meie praegusest kavatsusest väljaspool, sest miski ei keela nimetada ekvivookselt mis tahes asja mis tahes nimega, kui kõnelejate pruuk seda lubab. Kui aga nimetatake univookselt, siis tuleb mõlema kohta preditseerida ühe ja sellesama mõiste rationem järgi. Ja nõnda peab mõiste järgi mõlemas olema üks ja seesama loomus. Ja see loomus peab niisiis olema mõlemas ühe ja sellesama olemise poolest või eri olemiste poolest. Kui ühe olemise poolest, siis järelikult nad ei ole kaks, vaid üks, sest kahel asjal ei ole üks ja seesama olemine, kui nad substantsiaalselt erinevad. Kui aga kummaski on eri olemine, siis ei ole kummalgi tema missus tema olemine. Aga seda peab Jumalas postuleerima, nagu tõestatud. Järelikult ei ole kumbki neist kahest see, mida me mõistame Jumala nime all. Nii siis on võimatu postuleerida kahte jumalat.

Veel. Mitte millelgi neist asjadest, mis on sobivad sellele märgitud asjale kui sellele märgitud asjale, ei ole võimalik sobida millelegi muule, sest mingi asja üksikust ei ole mitte millelgi peale selle üksiku asjal. Aga sellele, mis on paratamatult olev, sobib tema olemise paratamatus niivõrd, kui ta on see märgitud asi. Järelikult on võimatu, et see sobiks mingile muule asjale. Ja nõnda on võimatu, et oleks mitu asja, millest igaüks on paratamatult olev. Ja järelikult on võimatu, et oleks mitu jumalat.

Väikeeelduse tõestus: sest kui see, mis on paratamatult olev, ei ole see märgitud asi, niivõrd kui ta on paratamatult olev, siis tema olemise tähistus ei ole paratamatu iseenesest, vaid sõltub millestki muust. Aga mis tahes asi on selle poolest, et ta on tegelikkuses, erinev kõikidest teistest asjadest: see ongi see märgitud asi olemine. Järelikult sõltub see, mis on paratamatult olev, selle poolest, et ta on tegelikkuses, millestki muust. See on selle asja loomuse vastane, mis on paratamatult olev. Niisiis peab see, mis on paratamatult olev, olema paratamatult olev selle poolest, et ta on see märgitud asi.

Veel. Nimega "Jumal" tähistatav loomus on selles Jumalas individueeritud kas iseendaga või millegi muuga. Kui millegi muuga, peab siin olema kokkupanu. Kui iseendaga, siis järelikult on võimatu, et see sobiks millelegi muule: sest see, mis on individuatsiooniprintsiip, ei saa olla mitmele ühine. Niisiis on võimatu, et on mitu Jumalat.

Jälle. Kui on mitu jumalat, siis ei saa jumaluse loomus olla igaühes arvu poolest üks. Niisiis peab olema midagi, mis eristaks jumalaloomust ühes ja teises. Aga see on võimatu, sellepärast et jumalaloomus ei võta vastu ei olemuslike erisuste ega aktsidentside lisamist, nagu ülalpool näidatud; jumalaloomus ei ole ka mingi mateeria vorm, et seda saaks jagada mateeria jagamise järgi. Niisiis on võimatu, et oleks mitu jumalat.

Samamoodi. Mis tahes asja enda olemine on ainult üks. Aga Jumal on ise enda olemine, nagu ülalpool näidatud. Niisiis on võimatu, et Jumal ei oleks üks.

Veel. Asjal on olemine sel moel, nagu tal on ühtsus: sellepärast seisab iga asi oma jagunemisele vastu, nii palju kui ta saab, et ta sellega ei kalduks mitteolemisse. Aga jumalaloomusel on olemine kõige vägevamalt. Niisiis on temas suurim ühtsus. Niisiis ei eristu ta mitte kuidagi mitmeks.

Jälle. Mis tahes soos näeme, et paljus lähtub mingist ühtsusest: ja sellepärast leidub mis tahes soos üks esimene, mis on kõikide nende asjade mõõt, mis selles soos leiduvad. Niisiis leidub mis tahes asjadel ühtivus milleski ühes, nad peavad sõltuma mingist ühest algest. Aga kõik asjad ühtivad olemises. Niisiis peab olema ainult üks olemine, mis on kõikide asjade alge. See on Jumal.

Samamoodi. Mis tahes valitsemises (principatu) soovib see, kes valitseb, ühtsust: seetõttu on valitsemiste seas kõige vägevam monarhia ehk kuningriik. Ka paljudel ihuliikmetel on üks pea: ka sellest ilmsest märgist ilmneb, et sellele, kellele kuulub valitsemine, on tarvis ühtsust. Sellepärast tuleb ka Jumal, kes on kõikide asjade põhjus, tunnistada lihtsalt üheks.

Aga selle Jumala ühtsuse tunnistuse võime saada ka Pühakirjast. Sest 5. Moosese raamatus 6:4 öeldakse: Kuule, Iisrael! Issand, meie Jumal Issand, on ainus; ja 2. Moosese raamatus 20:3: Sul ei tohi olla muid jumalaid minu palge kõrval!; ja kirjas efeslastele 4:5: üks Issand, üks usk jne.

Aga selle tõega kummutatakse ka paganaid, kes tunnistavad jumalate paljust. Kuigi paljud neist ütlesid, et on üks Jumal, kes on loonud kõik teised, keda nad nimetasid jumalateks, omistades kõikidele igikestvatele substantsidele jumalikkuse nime, ja eriti tarkuse ja õnnelikkuse ja asjade valitsemise pärast. See rääkimiskomme esineb ka Pühakirjas, kui pühi ingleid või ka inimesi või kohtunikke nimetatakse jumalateks; nagu näiteks psalmis [86:8]: Issand, sinu sarnast ei ole jumalate seas, ja teises kohas: Mina küll ütlesin: Teie olete jumalad (Psalm 82:6); ja palju niisugust leidub paljudes Pühakirja kohtades.

Sellepärast tunduvad rohkem selle tõe vastased manilased, kes postuleerivad kaks alget, millest kumbki pole teise põhjus.

Seda tõde ründasid ka ariaanid, kes tunnistasid, et Isa ja Poeg ei ole mitte üks, vaid mitu jumalat, kuigi Pühakirja autoriteet sunnib neid uskuma, et Poeg on tõeline Jumal.

Peatükk 43: Et Jumal on lõpmatu[muuda | muuda lähteteksti]

Et aga lõpmatus järgneb kvantiteedile, nagu filosoofid õpetavad, ei saa lõpmatust Jumalale omistada paljuse pärast, sest on näidatud, et on ainult üks Jumal ja temas ei leidu mitte mingit osade või aktsidentside kokkupanu. Ka pideva kvantiteedi järgi ei saa Jumalat nimetada lõpmatuks, sest on näidatud, et ta on kehatu. Niisiis jääb üle uurida, kas talle sobib lõpmatus vaimse suuruse järgi.

Me täheldame vaimset suurust kahe asja poolest: nimelt väe poolest ja oma loomuse headuse ehk täielikkuse poolest. Sest midagi nimetatakse rohkem või vähem valgeks viisi järgi, kuidas tema valgesus temas lõpule viiakse. Ka väe suurust kaalutakse tegevuse või tegijate suuruse järgi. Aga nende suuruste seas järgneb üks teisele; sest sellesama tõttu, et miski on tegelikkuses, on ta aktiivne; niisiis selle viisi järgi, kuidas ta tema tegelikkuses lõpule viiakse, on tema väe suuruse viis. Ja nii jääb üle, et vaimseid asju nimetatakse suureks nende lõpuleviimise viisi järgi; sest ka Augustinus ütleb, et nende asjade puhul, mis ei ole suured hulga poolest, on suurem olemine sama mis parem olemine.

Niisiis tuleb näidata, et Jumal on lõpmatu selle suuruseviisi poolest. Aga lõpmatust ei võeta siin ilmaolemise mõttes, niin nagu mõõtmelise ehk arvulise kvantiteedi puhul, sest niisugusel kvantiteedil on loomu poolest lõpp, sest niisuguseid asju nimetatakse lõpmatuks selle järgi, et on lahutatud see, mis neis loomu poolest on, ja seetõttu tähendab lõpmatus neis ebatäiuslikkust. Aga Jumala puhul võetakse lõpmatust ainult eituse mõttes, sest tema täiuslikkusel ei ole piiri ega lõppu, vaid ta on ülimalt täiuslik. Ja nõnda tulebki lõpmatust Jumalale omistada.

Sest kõik, mis on oma loomuse poolest lõplik, määratletakse mingi soo loomuse järgi. Aga Jumal ei ole mingi soos, vaid tema täiuslikkus sisaldab kõikide sugude täiuslikkusi, nagu ülalpool näidatud. Niisiis ta on lõpmatu.

Jällegi. Igasugune tegelikkus, mis on teises asjas, saab piiratuse sellest, milles ta on, sest see, mis on teises, on seal vastuvõtja viisil. Tegelikkust, mis ei eksisteeri mitte üheski asjas, ei piira mitte ükski asi: näiteks kui valgesus eksisteeriks iseenesest, siis ei oleks valgesuse täiuslikkus temas piiratud, nii et temas ei oleks kõik, mis tal valgesuse täiuslikkusest saab olla. Aga Jumal on tegelikkus, mis ei eksisteeri mitte mingil moel teises asjas, sest ta ei ole vorm mateerias, nagu tõestatud, ja tema olemine ei ole mingis vormis ega loomuses, sest ta on iseenda olemine. Niisiis jääb üle, et ta on lõpmatu.

Veel. Asjade seas leidub miski, mis on ainult võimalikkus, nimelt algmateeria; miski, mis on ainult tegelikkus, nimelt Jumal, nagu ülalpool näidatud; miski, mis on tegelikkuses ja võimalikkuses, nimelt ülejäänud asjad. Aga kuna võimalikkust öeldakse tegelikkuse suhtes, siis ta ei saa tegelikkust ületada, ei üheski asjas ega lihtsalt. Niisiis, kuna algmateeria on oma potentsiaalsuse poolest lõpmatu, jääb üle, et Jumal, kes on puhas tegelikkus, on oma aktuaalsuse [tegelikkuse] poolest lõpmatu.

Samamoodi. Mida täiuslikum on mingi tegelikkus, seda vähem on temasse segatud võimalikkust. Seetõttu on igal tegelikkusel, millesse on segatud võimalikkus, tema täiuslikkuse piir, aga sellel, millesse ei ole segatud mingit võimalikkust, on ilma täiuslikkuse piirita. Aga Jumal on puhas tegelikkus ilma igasuguse võimalikkuseta, nagu ülalpool näidatud. Järelikult ta on lõpmatu.

Peale selle. Olemine ise absoluutselt võetuna on lõpmatu, sest lõputud asjad saavad temast ka lõpututel viisidel osa saada. Niisiis, kui millegi olemine on lõplik, siis seda olemist peab piirama miski muu, mis on kuidagi selle olemise põhjus. Aga Jumala olemisel ei saa olla mingit põhjust, sest ta on iseenesest paratamatu. Niisiis on tema olemine lõpmatu ja ta ise on lõpmatu.

Peale selle. Kõik, millel on mingi täiuslikkus, on seda täiuslikum, mida täielikumalt ta sellest täiuslikkusest osa saab. Aga ei saa olla ega saa ka mõelda mingit viisi, kuidas mingi täiuslikkus oleks millelgi täiuslikumalt kui sellel, mis on oma olemuse poolest täiuslik ja mille olemus on tema headus. Aga see on Jumal. Järelikult ei saa mitte mingil moel mõelda midagi Jumalast paremat või täiuslikumat. Järelikult on ta headuse poolest lõpmatu. Peale selle. Meie aru ulatub arusaamises lõpmatuseni: selle märk on see, et meie aru saab mõelda mis tahes antud lõplikust kvantiteedist suuremat. Aga see aru järjestus lõpmatusele oleks asjatu, kui ei oleks mingit lõpmatut aruga haaratavat asja. Niisiis peab olema mingi lõpmatu aruga haaratav asi, mis peab olema asjade seas suurim. Ja seda me nimetame Jumalaks.

Samamoodi. Tagajärg ei saa ulatuda oma põhjusest üle. Aga meie aru saab olla ainult Jumalalt, kes on kõikide asjade esmapõhjus. Niisiis ei saa meie aru mõelda midagi Jumalast suuremat. Järelikult kui igast lõplikust asjast saab mõelda midagi suuremat, siis jääb üle, et Jumal ei ole lõplik.

Peale selle. Lõpmatu vägi ei saa olla lõplikus olemuses, sellepärast et mis tahes asi toimib oma vormi tõttu, mis on kas tema olemus või osa olemusest; aga vägi on toimimise alge nimi. Aga Jumal ei ole lõplik toimimisvägi, sest ta paneb liikuma lõpmatu aja jooksul, mis saab olla ainult lõpmatu väe puhul, nagu ülalpool näidatud. Jääb niisiis üle, et Jumala olemus on lõpmatu. Aga see põhjend on nende järgi, kes postuleerivad maailma igavesust. Kui seda mitte postuleerida, siis saab arvamus, et Jumala vägi on lõpmatu, veel rohkem kinnitust. Sest mis tahes toimija on toimimises seda vägevam, mida tegelikkusest kaugema võimalikkuse ta tegelikkusse toob: nii nagu vee soojendamiseks on tarvis suuremat väge kui õhu soojendamiseks. Aga see, mis üldse ei ole, on tegelikkusest lõpmata kaugel ega ole mingil viisil võimalikkuses. Niisiis, kui maailm tehti pärast seda, kui teda enne üldse ei olnud, peab tegija vägi olema lõpmatu.

Aga see põhjend kehtib Jumala väe lõpmatuse tõestamiseks ka nende järgi, kes postuleerivad maailma igavesust. Sest nad tunnistavad, et Jumal on maailma substantsi põhjus, kuigi nad peavad seda substantsi igikestvaks, öeldes, et eksisteerib igavene Jumal, kes on igikestva maailma põhjus, nii nagu jalg oleks olnud igavesest ajast jälje põhjus, kui ta oleks olnud igavesest ajast liiva sisse vajutatud. Aga kui niiviisi postuleerida, siis eelnimetatud põhjendil ikkagi järeldub, et Jumala vägi on lõpmatu. Sest ükskõik kas ta kutsus esile mingist ajast, nagu meie ütleme, või igavesest ajast, nagu nemad ütlesid, asjas [reaalsuses] ei saa olla midagi, mida ta poleks esile kutsunud, sest ta on olemise üleüldine alge. Ja nõnda on ta esile kutsunud ilma eeldatava mateeria või võimalikkuseta. Aga me peame võtma toimiva väe proportsiooni taluva võimalikkuse proportsiooni järgi, sest mida suurem taluv võimalikkus eeleksisteerib või on eeldatud, seda suurema toimiva väega täidetakse see tegelikkusse. Niisiis jääb üle, et kuna lõplik vägi kutsub mingi tagajärje esile mateeria võimalikkuse eeldusel, siis Jumala vägi, mis ei eelda mitte mingit võimalikkust, ei ole lõplik, vaid lõpmatu, ja nõnda ka olemus on lõpmatu.

Peale selle. Mis tahes asi on seda kestvam, mida tõhusam on tema põhjus. Niisiis, sellel, mille kestvus on lõpmatu, pidi olema lõpmatu tõhususega põhjus. Aga Jumala kestvus on lõpmatu: sest ülalpool on näidatud, et ta on igavene. Niisiis, kuna tal ei ole muud oma olemise põhjust peale iseenese, peab ta ise olema lõpmatu.

Aga sellest tõest annab tunnistust Pühakirja autoriteet. Sest psalmist ütleb: Suur on Issand ja kõrgeks kiidetav, tema suurus on uurimatu! [tema suurusel ei ole lõppu; Ps 145:3].

Aga sellest tõest annavad tunnistust ka kõige vanaaegsemate filosoofide ütlused: nad kõik postuleerisid asjade lõpmatut esmaalget, otsekui tõe enda sunnil. Aga nad ei teadnud tähendust [ignoravant vocem], arvates, et esmaalge lõpmatus on diskreetse kvantiteedi poolest, Demokritose järgi, kes postuleeris asjade algeteks lõputud aatomid, ja Anaxagorase järgi, kes postuleeris asjade algeteks lõputud sarnased osad, või pideva kvantiteedi poolest, nende järgi, kes postuleerisid, et esmaalge on mingi element või mingi segatud lõpmatu keha. Aga kuna järgnevate filosoofide uurimistöö näitas, et ei ole mingit lõpmatut keha, ja sellele lisandub, et peab olema mingil moel lõpmatu esmaalge, siis järeldub et see lõpmatu, mis on esmaalge, ei ole keha ega vägi kehas.

Peatükk 44: Et Jumal on arukas[muuda | muuda lähteteksti]

Eelneva põhjal saab aga näidata, et Jumal on arukas.

Sest ülalpool on näidatud, et liikumapanijatega ja liikumapandavatega on võimatu lõpmatuseni minna, vaid et kõik liikuvad asjad tuleb taandada, nagu ongi usutav, ühele esimesele iseenese liikumapanijale. Aga iseenda liikumapanija paneb end liikuma himu ja arusaamisega, sest leitakse, et ainult niisugused asjad panevad iseennast liikuma, sest nad saavad otsustada liikuda ja mitte liikuda. Niisiis peab esimesel iseenda liikumapanijal liikumapanev osa olema nii himustav kui ka arusaav. Aga liikumise puhul, mis toimub himu ja aruaamise tõttu, on himustav ja arusaav liikumapandav liikumapanija, himustatav ja arusaadav aga liikumapandamatu liikumapanija. Et niisiis see, mis on kõikide asjade esimene liikumapanija, mida me nimetame Jumalaks, peab olema võrreldes liikumapanijaga, mis on iseenda liikumapanija osa, nagu himustatav võrreldes himustajaga. Aga mitte nagu meelelise himuga himustatav, sest meeleline himu ei ole lihtsalt hüve himu, vaid selle erilise hüve himu, sest ka meele haaramine on eriline; see aga, mis on lihtsalt hea ja himustatav, on eelnev sellele, mis on hea ja himustatav siin ja praegu. Järeikult peab esimene liikumapanija olema himustatav arusaamise pärast. Ja nõnda peab liikumapanija, kes teda himustab, olema arukas. Aga ammugi peab see esimene himustatav olema arukas: sellepärast et tema himustaja saab arukaks tegelikkuses selle tõttu, et ta ühendub tema kui arusaadavaga. Niisiis peab eeldusel, et esimene liikumapandav paneb iseennast liikuma, nagu filosoofid mõtlesid, Jumal olema arukas.

Veel. Seesama järeldub paratamatult, kui liikuvad asjad ei taandu mitte mingile iseenda liikumapanijale, vaid täiesti liikumatule liikumapanijale. Sest esimene liikumapanija on liikumise üleüldine alge. Kuna iga liikumapanija paneb liikuma mingi vormiga, mida ta liikumapanemisel kavatseb, peab vorm, millega esimene liikumapanija liikuma paneb, olema üleüldine vorm ja üleüldine hüve. Aga vormil leidub üleüldine viis ainult arus. Niisiis peab esimene liikumapanija, mis on Jumal, olema arukas.

Peale selle. Mitte üheski liikumapanijate järjestuses ei leidu, et aru oleks selle tööriist, mis paneb liikuma ilma aruta, vaid hoopis ümberpöördult. Aga kõik liikumapanijad, mis on maailmas, on võrreldes esimese liikumapanijaga, mis on Jumal, nagu tööriistad algse toimija suhtes. Niisiis, kui maailmas on palju aruga liikumapanijaid, siis on võimatu, et esimene liikumapanija paneks liikuma ilma aruta. Niisiis on paratamatu, et Jumal on arukas.

Samamoodi. Selle põhjal on mingi asi arukas, et ta on ilma mateeriata: selle märk on see, et vormidest saadakse tegelikkuses aru mateeriast abstraheerimise teel. Seetõttu ka saadakse aru üldistest, mitte üksikutest asjadest, sest mateeria on individuatsiooni alge. Aga tegelikkuses arusaadud vormid saavad tegelikkuses arusaava aruga üheks. Sellepärast, kui selle põhjal on vormid tegelikkuses aru saadud, et nad on ilma mateeriata, peab mingi asi olema selle põhjal arukas, et ta on ilma mateeriata. Aga ülalpool on näidatud, et Jumal on täiesti mittemateriaalne. Järelikult ta on arukas.

Veel. Jumal ei ole ilma mitte ühestki täiuslikkusest, mis leidub mingis soos, nagu ülalpool näidatud: selle põhjal ei järeldu temas ka mingi liitsus, nagu on ülaltoodust samuti selge. Aga asjade täiuslikkuste seas on kõige vägevam see, et miski on arusaav: sest selle tõttu on ta kuidagi kõik asjad, ja tal on kõikide asjade täiulikkus. Niisiis on Jumal arukas.

Samamoodi. Kõik, mis püüdleb määratletult mingi eesmärgi poole, on kas ise endale eesmärgi seadnud või on miski muu talle eesmärgi seadnud; muidu ta ei püüdleks ühe, mitte teise eesmärgi poole. Aga looduslikud asjad püüdlevad määratletud eesmärkide poole: sest loomulikud kasud ei järgne juhulikult: sest nõnda nad ei oleks alati või enamasti, vaid harva; sest nendel asjadel on juhus. Järelikult, kuna nad ise ei sea endale eesmärki, sest nad ei tunne eesmärgi loomust, peab neile eesmärgi seadma miski muu, mis on looduse rajaja. See aga annabki kõikidele asjadele olemise ja on iseenesest paratamatu, keda me nimetame Jumalaks, nagu ülalpool öeldust on selge. Aga ta ei saaks looduse eesmärki seada, kui ta ei saaks aru. Jumal on niisiis arukas.

Peale selle. Kõik, mis on ebatäiuslik, tuleneb millestki täiuslikust: sest täiuslikud asjad on loomupäraselt eelnevad ebatäiuslikele asjadele nagu tegelikkus võimalikkusele. Aga erilistes asjades eksisteerivad vormid on ebatäiuslikud, sellepärast et nad eksisteerivad seal osaliselt, mitte oma loomuse ühisuse järgi. Järelikult peavad nad tulenema mingitest täiuslikest ja mitte osastatud asjadest. Aga niisugused vormid saavad olla ainult arusaadud, sest mingi vorm leidub oma üldisuses ainult arus. Järelikult peavad nad olema arukad, kui nad on subsisteerivad, sest ainult nõnda saavad nad olla toimivad. Niisiis peab Jumal, kes on esimene subsisteeriv tegelikkus, millest kõik teised asjad tulenevad, olema arukas.

Aga seda tõde tunnistab ka katoliku usk. Sest Iiobi raamatus 9:4 öeldakse Jumala kohta: Ta on südamelt tark ja jõult tugev. Ja 12:16: Temal on tugevus ja tulemus [tarkus]. Psalmis: See tundmine [teadmine] on minule imeline. Ja Rm 11:33: Oh seda Jumala rikkuse ja tarkuse ja tunnetuse sügavust!

Aga see usu tõde sai inimestel nii tugevaks, et nad panid Jumalale nime arusaamise järgi, sest Theos [Θεός], mis kreeklastel tähistab Jumalat, öeldakse theasthe [θεᾶσθαι] järgi, mis on "vaadelda" või "näha".

Peatükk 44: Et Jumala arusaamine on tema olemus[muuda | muuda lähteteksti]

Aga sellest, et Jumal on arukas, järeldub, et tema arusaamine on tema olemus.

Sest arusaamine on aru tegelikkus, mis eksisteerib temas, mitte ei lähe muusse välisesse, nagu näiteks soojendamine läheb soojendatavasse, sest see, millest aru saadakse, ei talu selle pärast midagi, aga arusaaja täiustub. Aga mis tahes, mis on Jumalas, on Jumala olemus. Järelikult on Jumala arusaamine Jumala olemus ja Jumala olemine ja Jumal ise, sest Jumal on enda olemus ja enda olemine.

Peale selle. Arusaamine on aruga võrreldes nagu olemine olemuse suhtes. Aga Jumala olemine on tema olemus, nagu ülalpool tõestatud. Järelikult ka Jumala arusaamine on tema aru. Aga Jumala aru on Jumala olemus, muidu ta oleks Jumalal aktsidents. Järelikult peab Jumala arusaamine olema tema olemus.

Peale selle. Teine tegelikkus on täiuslikum kui esimene tegelikkus: nagu näiteks vaatlemine on täiuslikum kui teadmine. Aga Jumala teadmine ehk aru on tema olemus ise. kui ta on arukas, nagu näidatud: sest mitte ükski täiuslikkus ei sobi talle osasaamise poolest, vaid olemuse tõttu, nagu ülaltoodust on selge. Niisiis kui tema vaatlemine ei ole tema olemus, siis miski on tema olemusest õilsam ja täiuslikum. Ja nõnda ei ole ta täiuslikkuse ja headuse tipus. Seetõttu ta ei ole siis esimene.

Veel. Arusaamine on arusaaja tegelikkus. Niisiis kui arukas Jumal ei ole enda arusaamine, siis ta peab võrreldes sellega olema nagu võimalikkus tegelikkuse suhtes. Ja nõnda oleks Jumalas võimalikkus ja tegelikkus. See on võimatu, nagu ülalpool tõestatud.

Samamoodi. Iga substants on tema toimimise pärast. Niisiis kui Jumala toimimine on midagi muud kui Jumala substants, siis tema eesmärk on midagi muud kui tema ise. Ja nõnda Jumal ei oleks tema headus, sest mis tahes asja hüve on tema eesmärk.

Kui aga Jumala arusaamine on tema olemine, siis on paratamatu, et tema arusaamine on lihtne, igavene ja muutumatu, ja ainult tegelikkuses eksisteeriv, ja kõik, mis Jumala olemise kohta on tõestatud. Niisiis ei ole Jumal võimalikkuses arusaav ega midagi algusest peale aru saama hakkav ega ole tema arusaamises mingisugust muutust ega liitsust.

Peatükk 46: Et Jumal ei saa aru millegi muuga kui oma olemusega[muuda | muuda lähteteksti]

Aga selle põhjal, mis on ülalpool näidatud, saab ilmseks, et Jumala aru ei saa aru mitte mingi muu arusaadava pildi [species intelligibilis, vorm arus, arulise haaramise tulemus] kui oma olemuse abil.

Sest aruaadav pilt on aru toimimise formaalne alge, nii nagu mis tahes toimija vorm on tema enda toimimise alge. Aga Jumala aruline toimimine on tema olemus, nagu näidatud. Niisiis, miski muu oleks Jumala loomuse alge ja põhjus, kui Jumala aru saaks aru mingi muu arusaadava pildiga kui tema olemus. See on vastuolus ülalpool näidatuga.

Veel. Arusaadava pildi tõttu saab aru tegelikkuses arusaavaks, nii nagu meel saab aistitava pildi abil tegelikkuses aistivaks. Niisiis on arusaadav pilt aruga võrreldes nagu tegelikkus võimalikkuse suhtes. Niisiis, kui Jumala aru saaks aru mingi muu arusaadava pildiga kui iseendaga, siis ta oleks millegi suhtes võimalikkuses. Seda ei saa olla, nagu ülalpool näidatud.

Peale selle. Arusaadaval pildil, mis eksisteerib arus peale tema olemuse, on aktsidentaalne olemine: sellepärast arvatakse meie teadmine aktsidentside hulka. Aga Jumalas ei saa miski olla aktsidents, nagu ülalpool näidatud. Niisiis ei ole tema arus mingit pilti peale Jumala olemuse enda.

Veel. Arusaadav pilt on millegi arusaadu sarnasus. Niisiis, kui Jumala arus on mingi arusaadav sarnasus peale tema olemuse, siis on ta millegi arusaadu sarnasus. Niisiis kas Jumala olemuse või muu asja sarnasus. Ta ei saa olla Jumala olemuse enda sarnasus, sellepärast et nii ei oleks Jumala olemus iseenesest arusaadav, vaid see pilt teeks ta arusaadavaks. Ka ei saa Jumala arus olla muud pilti peale olemuse enda, mis oleks muu asja sarnasus. Sest miski vajutaks temasse selle pildi. Aga mitte tema ise, sellepärast et nii oleks toimija ja taluja sama; ja siis oleks miski toimija, mis tooks talujale mitte enda, vaid muu asja sarnasuse, ja nii ei tekitaks iga toimija endaga sarnast. Ega mingi muu asi, sest miski oleks siis Jumalale eelnev toimija. Järelikult on võimatu, et Jumalas oleks mingi arusaadav pilt peale tema olemuse.

Peale selle, Jumala arusaamine on tema olemine. Niisiis kui ta saaks aru mingi pildiga, mis ei ole tema olemus, siis millegi muuga kui oma olemusega. See on võimatu. Järelikult ta ei saa aru mingi pildiga, mis ei ole tema olemus.

Peatükk 47: Et Jumal saab iseendast täiuslikult aru[muuda | muuda lähteteksti]

Selle põhjal aga on edasi selge, et ta saab iseendast täiuslikult aru.

Sest kuna arusaadava pildi tõttu on aru suunatud arusaadud asjale, siis sõltub arulise toimimise täiuslikkus kahest asjast. Üks on see, et arusaadav pilt oleks arusaadud asjale täiuslikult vastav. Teine on see, et ta oleks aruga täiuslikult ühenduses; see toimub seda täielikumalt, mida suurem tõhusus arul arusaamises on. Aga Jumala olemus ise, mis on arusaadav pilt, millega Jumala aru aru saab, on läbinisti sama Jumala endaga; ja ta on ka täiesti sama Jumala endaga. Järelikult tunneb Jumal iseennast ülitäiuslikult.

Veel. Materiaalne asi saab arusaadavaks seeläbi, et ta lahutatakse mateeriast ja materiaalsetest tingimustest, see on arusaadavaks oma loomuse järgi. Aga igast arusaadavast asjast saadakse aru selle tõttu, et ta on arusaajaga tegelikkuses üks. Aga Jumal ise on arusaav, nagu tõestatud. Niisiis, kuna ta on täiesti mittemateriaalne ja on iseendaga ülimalt üks, siis ta saab iseendast ülimalt aru.

Samamoodi. Selle tõttu saadakse millestki tegelikkuses aru, et aru tegelikkuses ja arusaadu tegelikkuses on üks. Aga Jumala aru on alati aru tegelikkuses, sest Jumalas ei ole mitte miski võimalikkuses ja ebatäiuslik. Aga Jumala olemus on iseenesest täiuslikult arusaadav, nagu öeldust on selge. Niisiis kuna Jumala aru ja Jumala olemus on üks, on öeldu põhjal ilmne, et Jumal saab iseendast täiulikult aru, sest Jumal on nii enda aru kui ka enda olemus.

Veel. Kõigest, mis on milleski arusaadaval viisil, saab see aru. Aga Jumala olemus on Jumalas arusaadaval viisil, sest Jumala loomulik olemine ja arusaadav olemine on üks ja seesama, sest tema olemine on tema arusaamine. Niisiis saab Jumal aru oma olemusest. Järelikult iseendast, sest ta ise on enda olemine.

Peale selle. Aru tegelikkusi, nagu ka teiste hinge vägede tegelikkusi, eristatakse objektide järgi. Niisiis on aru toimimine seda täiuslikum, mida täiuslikum on arusaadav. Aga kõige täiuslikum arusaadav on Jumala olemus, sest ta on kõige täiuslikum tegelikkus ja esimene tõde. Jumaliku aru toimimine on ka kõige õilsam, sest ta on Jumala olemine ise, nagu näidatud. Niisiis saab Jumal iseendast aru.

Veel. Kõikide asjade täiuslikkused leiduvad Jumalas ülimalt. Aga kõikide täiuslikkuste seas, mis Jumalas leiduvad, on suurim Jumalast arusaamine: sest aruline loomus, mille täiuslikkus on arusaamine, ületab teised; kõige õilsam arusaadav on aga Jumal. Jumal saab seega iseendast ülimalt aru.

Aga seda kinnitab Jumala autoriteet. Sest apostel ütleb esimeses kirjas korintlastele 2:10: Vaim uurib läbi kõik, ka Jumala sügavused.

Peatükk 48: Et Jumal teab esmaselt ja iseenesest ainult iseennast[muuda | muuda lähteteksti]

Aga eelpool öeldust ilmneb, et Jumal teab esmaselt ja iseenesest ainult iseennast.

Sest seda asja teab aru esmaselt ja iseenesest, mille pildiga ta aru saab: sest toimimine on proportsionaalne selle vormi toimimisega, mis on toimimise alge. Aga see, millest Jumal aru saab, ei ole midagi muud kui tema olemus, nagu tõestatud. Niisiis ei ole see, millest ta esmaselt ja iseenesest aru saab, mitte midagi muud kui tema ise.

Veel. Võimatu on esmaselt ja iseenesest aru saada mitmest asjast korraga, sest ühte toimingut ei saa piirata mitu asja korraga. Jumal aga saab millalgi iseendast aru, nagu tõestatud. Niisiis kui ta saab millestki muust aru, kui esmaselt ja iseenesest arusaadust, peab tema aru muutuma enda vaatlemisest selle asja vaatlemisse. Aga see asi on temast vähem õilis. Nii muutub Jumala aru halvema poole. See on võimatu.

Peale selle. Aru toiminguid eristatakse objektide järgi. Järelikult kui Jumal saab endast ja millestki muust aru kui põhiobjektist, siis tal on mitu arutoimingut. Järelikult kas tema olemus on jagunenud mitmeks või tal on mingi arutoiming, mis ei ole tema substants. Nende mõlema kohta on tõestatud, et see on võimatu. Niisiis jääb üle, et Jumal ei tea esmaselt ja iseenesest arusaaduna mitte midagi peale oma olemuse.

Samamoodi. Aru oma arusaadust erinevana on selle suhtes võimalikkuses. Niisiis kui Jumal saab millestki muust esmaselt ja iseenesest aru, järeldub, et ta on millegi muu suhtes võimalikkuses. See on võimatu, nagu öeldust on selge.

Peale selle. Arusaadu on arusaaja täiuslikkus: sest aru on täiuslik selle poolest, et ta saab tegelikkuses aru; see on nii seetõttu, et ta on üks sellega millest aru saadakse. Niisiis kui Jumal saaks esmaselt aru millestki muust kui iseendast, siis oleks miski muu tema täiuslikkus ja temast õilsam. See on võimatu.

Peale selle. Arusaaja teadmine koosneb mitmest arusaadust. Niisiis, kui Jumal teab põhiliselt ja iseenesest tuntuna mitut asja, siis järeldub, et Jumala teadmine koosneb mitmest asjast. Ja nii on kas Jumala olemus liitne või teadmine on Jumalal aktsidents. Öeldust on selge, et mõlemad on võimatud. Niisiis jääb üle, et see, millest Jumal esmaselt ja iseenesest aru saab, ei ole mitte midagi muud kui tema substants.

Veel. Arutoimingul on liik ja õilsus selle järgi, mis on iseenesest ja esmaselt arusaadu, sest see on tema objekt. Niisiis kui Jumal saaks iseenesest ja esmaselt aru millestki temast erinevast, oleks tema arutoimingul liik ja õilsus selle järgi, mis on muu kui tema. Aga see on võimatu, sest tema toiming on tema olemus, nagu näidatud. Nii on siis võimatu, et see, millest Jumal esmaselt ja iseenesest aru saab, oleks midagi muud kui tema ise.

Peatükk 49: Et Jumal teab muid asju kui tema ise[muuda | muuda lähteteksti]

Aga selle põhjal, et ta teab iseennast esmaselt ja isseeneses, tuleb postuleerida, et ta teab muid asju kui tema ise iseendas.

Tagajärje teadmine on piisav tema põhjuse teadmise läbi: selle pärast me ütlemegi, et me teame mis tahes asja, kui me teame põhjust. Aga Jumal ise on oma olemuse tõttu teiste asjade olemuse põhjus. Niisiis kuna ta teab oma olemust ülitäielikult, siis tuleb postuleerida, et ta teab ka teisi asju.

Veel. Iga tagajärje sarnasus eeleksisteerib kuidagi tema põhjuses, sest iga toimija tekitab endaga sarnast. Aga iga asi, mis on milleski, on selles selle asja viisi järgi, milles ta on. Niisiis kui Jumal on mingite asjade põhjus, siis kuna ta ise on oma arulise loomuse järgi, on tema põhjustatud asja sarnasus temast arusaadaval. Aga sellest, mis on milleski arusaadaval viisil, saab see miski aru. Niisiis saab Jumal iseendas aru muudest asjadest kui tema.

Peale selle. Kes tahes, kes teab mingit asja täiuslikult, teab kõike, mida selle asja kohta saab tõeselt öelda ja mis talle tema loomuse järgi sobib. Jumalale aga sobib tema loomuse järgi, et ta on teiste asjade põhjus. Niisiis, kui ta iseennast täiuslikult teab, siis ta teab, et ta on põhjus. Seda ei saa olla, kui ta ei tea kuidagi põhjustatut. See on midagi temast erinevat, sest mitte miski ei ole iseenese põhjus. Järelikult Jumal teab muid asju kui tema ise.

Niisiis kui me paneme need kaks järeldust kokku, ilmneb, et Jumal teab iseennast esmaselt ja iseenesest tuntuna, aga teisi asju oma olemuses nähtuna.

Seda tõde õpetab sõnaselgelt Dionysios teose "Jumala nimedest" VII peatükis [2], öeldes: "ta ei pane end nägemise poolest üksikute asjade sisse, vaid teab kõiki asju ühe põhjuse sisaldamise poolest." Ja allpool: "Jumala tarkus teab iseennast teades muid asju." Tundub, et selle vaate kasuks tunnistab ka Pühakirja autoriteet. Sest Psalmis öeldakse Jumala kohta: et ta on vaadanud oma pühast kõrgusest, otsekui iseenesest kõrgelt teisi asju nähes.

Peatükk 50: Et Jumalal on omane teadmine kõikidest asjadest[muuda | muuda lähteteksti]

Aga sellepärast, et mõned on öelnud, et Jumalal on muudest asjadest ainult üldine teadmine, nimelt teades neid niivõrd, kui nad olevad, teades olemise loomust iseenda teadmise tõttu, jääb üle näidata, et Jumal teab kõiki muid asju kui omavahel ja Jumalast erinevaid. See on asjade teadmine nende omaste loomuste järgi.

Aga selle näitamiseks eeldame, et Jumal on iga oleva põhjus, mis on ülalpool öeldu põhjal mingil määral selge ja mida ka allpool täielikumalt näidatakse. Niisiis ei saa mingis asjas olla mitte midagi, mis ei oleks kas vahendatult või vahetult tema põhjustatud. Aga kui teatakse põhjust, siis teatakse tema tagajärge. Nii siis saab teada mida tahes, mis on mingis asjas, kui teatakse Jumalat ja kõiki põhjusi, mis on Jumala ja asjade vahel. Aga Jumal teab iseennast ja kõiki vahepealseid põhjusi, mis on tema ja mis tahes asja vahel. Sest see, et ta teab iseennast täiuslikult, on juba näidatud. Aga kui ta teab iseennast, siis ta teab seda, mis on vahetult temast. Kui ta teab seda, siis ta teab omakorda seda, mis on vahetult sellest, ja nii kõikide vahepealsete põhjuste kohta kuni viimase tagajärjeni. Järelikult teab Jumal mida tahes, mis on asjas. Aga see tähendab omada omast ja täielikku teadmist asja kohta, nimelt teada kõike, mis asjas on, ühist ja omast. Jumalal on järelikult asjade kohta omane teadmine, vastavalt sellele, et nad on omavahel erinevad.

Veel. Kõigel, mis toimib aruga, on teadmine asjast, mille ta esile kutsub, tehtava asja enese loomuse järgi, sellepärast et tegija teadmine määrab tehtavale vormi. Jumal aga on asjade põhjus aru läbi, sest tema olemine on tema arusaamine, aga mis tahes asi toimib niivõrd, kui ta on tegelikkuses. Niisiis teab ta enda põhjustatut omaselt, selle poolest, et ta on teistest asjadest erinev.

Peale selle. Asjade erinevus ei saa olla juhuslik, sest sellel on kindel järjestus. Järelikult peab erinevus asjade vahel tulema mingist põhjuse kavatsusest. Aga see ei saa tulla mingi põhjuse kavatsusest toimija loomuse paratamatuse läbi: sellepärast et loomus on määratud ühele asja poole, ja nii ei saa mitte ühegi loomuse paratamatuse tõttu toimiva asja kavatsus olla mitmele asjale kui erinevatele. Järelikult jääb üle, et asjadevaheline erinevus tuleb mingi teadva põhjuse kavatsusest. Aga näib, et arule on omane vaadelda asjade erinevust, seetõttu nimetas ka Anaxagoras aru asjade erinevuse algeks. Aga asjade üldine erinevus ei saa tulla mingi teisese põhjuse kavatsusest, sest kõik niisugused põhjused kuuluvad erinevate põhjustatute kogususse. Järelikult kuulub kõikide asjade erinevuse kavatsemine esmapõhjusele, mis iseenda läbi erineb kõikidest teistest asjadest. Niisiis teab Jumal asju kui erinevaid.

Samamoodi. Mida iganes Jumal teab, teab ta ülitäiuslikult, sest temas kui lihtsalt täiuslikus asjas on iga täiuslikkus, nagu ülalpool näidatud. Aga seda, mida teatakse ainult ühisena, ei teata täiuslikult, sest ei teata seda, mis on sellele asjale eriline, nimelt viimaseid täiuslikkusi, millega viiakse lõpule tema omane olemine; seetõttu ei teata niisuguse teadmisega asju tegelikkuses, vaid võimalikkuses. Niisiis kui Jumal oma olemust teades teab kõiki asju üldiselt, peab tal olema asjadest omane teadmine.

Veel. Kes tahes teab mingit loomust, teab selle loomuse iseenesest-aktsidentse [aktsidentse, mille loomus sisaldab seda loomust]. Aga oleva kui oleva iseenesest-aktsidentsid on üks ja palju, nagu tõestatakse "Metafüüsika" IV raamatus [3]. Niisiis kui Jumal oma olemust teades teab üldiselt oleva loomust, siis järeldub, et ta teab paljust. Aga paljusest ei saa aru saada ilma erinevuseta. Järelikult ta saab aru asjadest kui omavahel erinevatest.

Peale selle. See, kes teab täiuslikult mingit üldist loomust, teab viisi, kuidas seda loomust saab omada: nagu näiteks see, kes teab valgesust, teab, mis seda rohkem või vähem vastu võtab. Aga eri olemisviisist moodustuvad olevate eri astmed. Niisiis kui Jumal ennast teades teab oleva üldist loomust, aga mitte ebatäiuslikult, sest igasugune ebatäiuslikkus on temast kaugel, nagu ülalpool tõestatud, siis peab ta teadma kõiki olevate astmeid. Ja nii on tal omane teadmine muudest asjadest peale enda.

Peale selle. See, kes teab midagi täiuslikult, teab kõiki asju, mis selles on. Aga Jumal teab ennast täiuslikult. Järelikult teab ta kõiki asju, mis on temas aktiivse väe poolest. Aga kõik asjad oma omaste vormide poolest on temas aktiivse väe poolest, sest ta on iga oleva alge. Niisiis on tal kõikidest asjadest omane teadmine.

Veel. Kui keegi teab mingit loomust, siis ta teab, kas see loomus on edasiantav [communicabilis]: sest looma loomust ei teaks täiuslikult see, kes ei teaks, et see on paljudele asjadele edasiantav. Aga Jumala loomus on edasiantav sarnasuse teel. Järelikult Jumal teab, kui paljudel viisidel saab miski olla tema sarnane. Aga vormide eriused tulevad sellest, et Jumala olemust jäljendavad asjad eri viisidel: seetõttu nimetabki filosoof looduslikku vormi millekski jumalikuks. Niisiis on Jumalal asjade kohta teadmine omaste vormide järgi.

Peale selle. Inimestel ja teistel teadjatel on teadmine asjade kohta, nagu nad oma paljuses on omavahel erinevad. Niisiis kui Jumal ei tea asju nende erinevuse järgi, siis järeldub, et ta on kõige rumalam: nagu ka nende jaoks, kes postuleerisid, et Jumal ei tea tüli, mida kõik teavad; seda peab filosoof teose "Hingest" I raamatus [5] ja "Metafüüsika" III raamatus [4] sobimatuks.

Seda me õpime ka Pühakirja autoriteedi põhjal. Sest Moosese 1. raamatus 1:31 öeldakse: Ja Jumal vaatas kõike, mis ta oli teinud, ja vaata, see oli väga hea. Ja kirjas heebrealastele 4:13: Ja ükski loodu ei ole tema ees nähtamatu, vaid kõik on alasti ja paljastatud tema silma ees.

Peatükk 51[–52]: Põhjendid uurimiseks, kuidas arusaadute paljus on Jumala arus[muuda | muuda lähteteksti]

Aga selleks et arusaadute paljus ei tooks Jumala arusse liitsust, tuleb uurida viisi, kuidas neid arusaaduid on palju.

Aga seda paljust ei saa mõista nii, nagu paljudel arusaadutel saaks Jumalas olla erinev olemine. Sest need arusaadud oleksid kas sama mis Jumala loomus ja nõnda postuleeritaks Jumala olemuses mingit paljust, mis ülalpool on mitut moodi kõrvaldatud, või oleksid Jumala olemusele lisatud, mille võimatust me ülalpool näitasime. Ei saa ka postuleerida, et niisugused arusaadavad [intelligiiblid] vormid on olemas iseenesest, mida Platon eelmainitud sobimatust vältides nähtavasti postuleeris. Sest looduslike asjade vormid ei saa eksisteerida ilma mateeriata, sest nendest ei saada ka aru ilma mateeriata.

Ja isegi kui seda postuleerida, ei piisaks sellest, et postuleerida, et Jumal saab paljusest aru. Sest kuna eelnimetatud vormid on väljaspool Jumala olemust, siis kui Jumal ei saaks asjade paljusest ilma nendeta aru saada, mis aga on vajalik, et tema aru oleks täiuslik, siis järelduks, et tema täiuslikkus arusaamises sõltuks millestki muust, ja järelikult ka tema täiuslikkus olemises, sest tema olemine on tema arusaamine. Ülalpool on näidatud sellele vastupidine.

Samamoodi. Et kõik, mis on peale tema olemuse, on tema põhjustatud, nagu allpool näidatakse, siis on paratamatu, et kui eelnimetatud vormid on väljaspool Jumalat, siis nad on tema põhjustatud. Aga tema on asjade põhjus aru tõttu, nagu allpool näidatakse. Järelikult eeldab see, et on niisugused arusaadavad asjad looduse järjestuse järgi, et Jumal saaks niisugustest arusaadavatest asjadest aru. Järelikult ei saa Jumal paljusest aru seeläbi, et väljaspool teda eksisteerivad paljud arusaadavad asjad.

Jällegi. Arusaadav tegelikkuses on aru tegelikkuses, nagu ka aistitav tegelikkuses on meel tegelikkuses. Selle poolest, et arusaadavat eristatakse arust, on mõlemad võimalikkuses, nii nagu on selge ka meele puhul, sest ka nägemine ei ole nägija tegelikkuses ega nähtavat nähta tegelikkuses, kui nägemist ei vormita nähtava pildiga, nii et nõnda saab nägemisest ja nähtavast üks. Niisiis kui Jumala arusaadavad asjad on väljaspool tema aru, siis järeldub, et tema aru on võimalikkuses, ja sarnaselt tema arusaadavad asjad. Ja nii on tarvis midagi, mis viiks tegelikkusse. See on võimatu, sest see oleks talle eelnev.

Peale selle. Arusaadu peab olema arusaajas. Niisiis ei piisa väljaspool Jumala aru iseenesest eksisteerivate vormide postuleerimisest, et Jumal saaks aru asjade paljusest, vaid need peavad olema Jumala arus eneses.

[Peatükk 52.] Neistsamadest põhjenditest ilmneb ka, et ei saa postuleerida, et eelnimetatud arusaadavate asjade paljusus on mingis muus arus peale Jumala aru, kas hinge või ingli ehk intelligentsi omas. Sest nii sõltuks Jumala aru mingi oma toimingu puhul mingist järgnevast arust. See ei ole ka võimalik.

Nagu iseenesest subsisteerivad asjad on Jumalast, nii ka need, mis on asjades. Seetõttu ka eelnimetatud asjade olemine mingis järgnevas arus eeldab Jumala arusaamist, mille läbi Jumal on põhjus.

Järeldub ka, et Jumala olemine on võimalikkuses, sest tema arusaadavad asjad ei ole temaga ühenduses.

Nagu mis tahes asjal on omane olemine, nii ka omane toimimine. Niisiis ei saa olla, et selleks et mingi aru oleks disponeeritud toimima, oleks tarvis teise aru arulist toimimist, vaid sellesama aru oma, millel leidub dispositsioon: nii nagu mis tahes asi on oma olemuse läbi, mitte teise asja olemuse läbi. Niisiis seeläbi, et paljud arusaadavad asjad on mingil teisesel arul, ei saaks olla, et esmane aru teab paljust.

Peatükk 53: Eeltoodud kahtluse lahendus[muuda | muuda lähteteksti]

Aga eeltoodud kahtluse saab hõlpsasti lahendada, kui hoolega vaadata, kuidas arusaadud asjad arus eksisteerivad.

Et minna meie aru juurest Jumala aru juurde, nii palju kui võimalik, tuleb arvesse võtta, et väline asi, millest me aru saame, ei eksisteeri meie arus omaenda loomuse poolest, vaid meie arus peab olema tema pilt, mille tõttu aru läheb tegelikkusse. Aga niisuguse pildi kui omaenda vormi tõttu tegelikkuses eksisteerides saab ta aru asjast enesest. Aga mitte nii, et arusaamine ise on arusaadavasse asjasse minev tegevus, nii nagu soojendamine läheb soojendavasse, vaid see jääb arusaajase, aga tal on suhe selle asjaga, millest aru saadakse, seetõttu, et eelnimetatud pilt, mis on arutoimingu alge kui vorm, on selle asja sarnasus.

Peale selle tuleb aga arvesse võtta, et aru, mida on vorminud asja pilt, kujundab aru saades enda sees mingi intentsiooni arusaadud asjast, mis on selle mõiste ratio, mida tähistab definitsioon. Ja see on paratamatu, sest aru saab puuduvast ja kohalolevast asjast aru ükskõikselt [indifferenter]; selles ühtib aruga kujutlus; aga arul on peale selle see, et ta ka saab asjast aru lahutatuna materiaalsetest tingimustest, ilma milleta asi reaalsuses ei eksisteeri; ja see saab olla ainult siis, kui aru kujundab endale eelnimetatud intentsiooni.

Et aga see arusaadud intentsioon on arutoimingu sihtpunkt, on ta muu kui arusaadav pilt, mis viib aru tegelikkusse ja mida tuleb pidada arutoimingu algeks, kuigi mõlemad on arusaadud asja sarnasus. Sest selle tõttu, et arusaadav vorm, mis on aru vorm ja arusaamise alge, on välise asja sarnasus, järeldub, et aru kujundab vormi, mis on selle asjaga sarnane, sellepärast et mi tahe asi teeb niisuguseid asju, nagu see asi on. Ja sellest, et arusaadud intentsioon on mingi asjaga sarnane, järeldub, et niisugust intentsiooni kujundades saab ta sellest asjast aru.

Aga Jumala aru ei saa aru mitte mingi muu pildi kui oma olemuse abil, nagu ülalpool näidatud. Aga ometi on tema olemus kõikide asjade sarnasus. Selle tõttu järeldub järelikult, et Jumala aru kui iseendast arusaaja mõiste [conceptio], mis on tema Sõna, ei ole mitte ainult Jumala aru enda sarnasus, vaid ka kõikide nende asjade sarnasus, mille sarnasus on Jumala olemus. Nii järelikult saab Jumal ühe arusaadava pildiga, mis on Jumala olemus, ja ühe arusaadud intentsiooniga, mis on Jumala Sõna, saada aru paljudest asjadest.

Peatükk 54: Kuidas üks ja lihtne Jumala olemus on paljude arusaadavate asjade omane sarnasus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]